Pirate Bay teatas hiljuti, et laiendab oma “tootevalikut” ka 3D printerite mudelifailidele.

Kas just sellega seoses, aga mõni päev tagasi küsis Digitunnist (kõnealune saade arhiivis siin) tuntud Henrik Roonemaa minult, kas ma avaldaks saates oma arvamust, mis juhtuks siis, kui meil oleks võimalik paljundada/jagada näiteks kingi, telefone või autosid sama lihtsalt kui praegu muusikat ja filme. Kas maailm saaks otsa? Kas keegi tahaks veel midagi luua või välja mõelda? Kas kõik inimesed jääksid tööta?

Raadios saab vahel sõna vaid kümneks sekundiks, aga siin kirjutan nii palju, kui tahan (NB! See siin on praegu kõik ainult hüpoteetiline konstruktsioon/mõtteharjutus, kes teab, millal see võimalikuks saab. Aga küll ta kunagi saab).

Esiteks peame astuma sammu tagasi ja mõtlema, miks inimesed üldse midagi teevad? Organisatsioonipsühholoogia ja töönõustamise õpetamisel räägitakse muuhulgas, et töötaja motivatsioon kuulub üldjuhul ühte neljast kategooriast:

1. Soov teenida raha. Selle puhul läheb inimesele eelkõige korda see, et õigel kuupäeval oma papp kätte saada, mida rohkem, seda parem.
2. Soov meisterlikkuse järele, teha oma tööd võimalikult hästi, näidata, kes on parim.
3. Soov muuta maailma, et sinu tööst oleks ühiskondlikult “kasu”.
4. Soov liikuda mööda hierarhiat, saada “suureks ülemuseks”, nii et ümbritsevad sulle alt üle vaataksid.

Igal inimesel on mingi kombinatsioon nendest motivaatoritest ja see muutub kindlasti elu jooksul. Ma arvan, et ma ise olen praegu umbes 10-30-50-10. Natuke rohkem raha ei muudaks mu elus suurt midagi, ülemus olemist on ka piisavalt proovitud, tööoskuste osas tuleb millalgi isikliku suutlikkuse lagi vastu, aga maailmaparandamise tung pole veel ära kadunud. Seega, kui kusagil on vaja midagi ära teha, olen ma 5x suurema tõenäosusega kambas, kui sellel on ühiskondlik mõju, võrreldes näiteks rahalise preemiaga.

Olulisem on aga see, et enamik kõvemaid tarkvarategijad, keda ma tean, on motiveeritud 2.liigist, paljud ka 3.liigist (huvitaval kombel makstakse neile enamasti siiski rohkem raha kui neile, kes valivad eriala raha pärast). Sama teema on näiteks muusikute või kunstnikega, ma pole veel kordagi näinud kedagi, kes ütleks, et hakkas pillimängu õppima, sest tahtis palju raha teenida. Üldiselt on loovate inimeste puhul tegu ikka sellega, et neile meeldib midagi teha ja nad püüavad sellega võimalikult hästi hakkama saada. Teiseks on enamik neist muidugi edevad, pole vist palju muusikuid, kes tahaks esineda kümnele inimesele, kui saaks ka kümnele tuhandele.

Kuigi ma ise teenisin oma elu parimat raha Redmondis töötades, on mul praegu hoopis suurem heameel sellest, et mul õnnestus osaleda tarkvara loomisel, mida on kasutanud miljonid inimesed.

Tohutu hulk väga andekaid programmeerijaid töötab vaba tarkvara kallal, tehes seda suurema pühendumuse ja hoolikusega kui oma palgatööd, lihtsalt sellepärast, et neile meeldib tarkvara teha, teistelt selle eest respekti saada ja maailmale ehk tugevam jälg jätta, kui neil selleks igapäevatöös võimalust oleks.

Kui ma katsun ausalt vastata küsimusele, kas mulle läheb korda, kas keegi kasutab kusagil minu osalusel tehtud tarkvara ilma loata või ei, siis väga ei lähe, kuna valdava enamiku tuludest võtab endale  niikuinii keegi teine. Aeg on sisse tuua vahendajad ja müüjad. Ma olen kindel, et enamik neist on väga toredad inimesed, kellega koos kõrtsis käia jne. Samas kahtlen, kas keegi saab tunda litsentsitingimuste koostamisest või tarkvarakarpide müügist sama suurt rõõmu kui arendaja hästi koostatud algoritmist.  Seega on nende motivatsioon tõenäoliselt pigem 1 või 4 liigist. Loogilise järeldusena on nemad ka inimesed, kes kõige rohkem ebaseadusliku paljundamise üle kurdavad (kuigi on kindlaks tehtud, et need kahjud pole üldse märkimisväärsed).

Kui nüüd näiteks Nike’i jalatseid saaks lihtsalt paljundada, mis siis juhtuks? Paneme tähele, et nende “loojad” töötavad viletsates tingimustes paari dollari eest päevas, endal vaevalt hinge sees hoides. Kas ehk nende jalatsimoodide väljamõtlemine maksab palju? Selgub, et ei! Jalatsite jaehinnast näevad kõik, kes selle loomisel tegelikult osalevad, ainult mõnda protsenti, ülejäänud läheb mitmesugustele vahendajatele, kellele selline korraldus ilmselt ei meeldiks.

Seega, kui vahendajad jäävad miinuspoolele, siis jalatsite (ja igasuguste muude kaupade) hind langeks samas muinasjutuliselt. Ka needsamad Indoneesia õmblejad, kes praegu ei saa endale elus lubada ainsatki paari omaenda toodangut, saaksid korralikud jalatsid ja riided. Iga India küla saaks endale paljundada vajalikud osad veepuhastusagregaatide kokkupanekuks. Iga lühinägelik Aafrika laps, kes ei saa seetõttu praegu koolis käia, saaks endale prillid. Kõige tähtsam on aga, et arengumaad saaks oma põllumajandust paremate seadmete abil efektiivsemaks muuta, nad suudaks oma rahvast paremini toita, tekiks rohkem ülejääke, ning endised jalatsitegijad saaks edaspidi töötada teenindussektoris, töötades edaspidi 100 tunni asemel nädalas näiteks 40 tundi, kuni Läänele järele jõuab.

Ja praegune Lääne inimene, kes igasuguse kola kokkuajamise nimel praegu rügab nagu orav rattas, saaks aru, et see kraam polegi nii oluline, kuna seda jätkub niikuinii kõigile, töötaks 10 või 20 tundi nädalas (tõenäoliselt samuti teeninduses, programmeerija, massööri või ujumistreeneri töö niipea veel ära ei kao), kulutades ülejäänud aja millegi mõnusama peale.

Oluline on see, et mingit massilist tööpuudust ei teki, täpselt nagu seda ei tekkinud põllumajandusliku revolutsiooni järel (ühe hektari põllu harimiseks kulub praegu palju vähem inimaega kui vanasti), rasketööstuse revolutsiooni järel (ka tonni terase valmistamiseks kulub palju vähem inimaega) või infotehnoloogilise revolutsiooni järel (ka firma raamatupidamine võtab vähem aega kui enne Excelit).

Ja mis saaks väljamõtlejatest? Nagu nägime, maailma majandus välja ei sure, kuna vähemalt teenindussektor jääb mingil kujul alati alles. Seega jääb alati ka midagi, mida reklaamida. Ja nagu praegu on hulgaliselt tarkvaraarendajaid või kasvõi veebikoomiksikirjutajaid, kes elavad reklaamimüügist, saavad seda tulevikus teha ka tootedisainerid. Mõtlevad välja näiteks uue riidemoe, aga sinna sisse kujundavad kellegi reklaami, kes selle eest on maksnud. Kes tahab tasuta riideid, peab leppima reklaamiga, samas väikese tasu eest autorile võib selle eemaldada.

Samuti on alati turgu igasugusele eksklusiivselt eritellimusel loodavale kaubale. Kui kõik asjad on odavad, leidub alati neid, kes maksavad natuke raha lihtsalt selle eest, et oma erinevust demonstreerida, nii et fundamentaalselt pole katki midagi.

Kokkuvõttes: jään unistama jagatud maailmast.

Pildil on ACTA vastased protestijad Stockholmis, Rootsis, riigis, mille kohta Ansip ütles, et kui juba rootslaste meelest asi korras on, pole meil ka vaja muretseda. (Pilt ise on pärit Rootsi Piraadipartei juhilt Rick Falkvinge‘lt, kes mõistetavatel põhjustel ei pahanda, et ma seda siin kasutan).

ACTA üle on paljud inimesed sel nädalal end muidugi juba siniseks vaielnud, aga sellegipoolest sattusin täna seltskonda, kus pidin selgitama, miks selle pärast mures ollakse, koondan seega oma vastavad mõtted ka siia. Vabandan ette suure hulga teksti pärast, aga küsimus on paraku oluline.

Lihtsaim lähenemine on muidugi selline, et “varastamine on halb”, meil on nüüd leping, mis võimaldab seda piirata, kõik on suurepärane, hurraa. Vaatame nüüd aga järgmist hüpoteetilist näidet: Mis oleks, kui selsamal ettekäändel, et “varastamine on halb” sunniksime kõiki tööandjaid oma töötajaid tööle tulles ja sealt lahkudes kohustuslikus korras läbi otsima, et leida, ega neil mingit varastatud kraami kaasas ei ole? Paar varastatud asja leitaks kindla peale üles, aga keegi ilmselt ei kahtle, et majanduslik raiskamine ning inimeste isikuvabaduste rikkumine selle kasu tuhandekordselt üles kaaluvad.

Ma ei ütle, et ACTA tingimata samasugused tagajärjed kaasa tooks, seda (ega ka vastupidist) pole keegi veel suutnud minu jaoks piisavalt veenvalt põhjendada. Samas piisab sellest näitest illustreerimaks, miks lihtsa “varastamine on halb” lahmimisega ei saa ehku peale suvalisi otsuseid vastu võtta. Kahjuks näitavad isegi tavapäraselt mõistlikud ajalehed üles väga primitiivset suhtumist, ei viitsi küsimuste olemusse süüvida ning korrutavad puhta kullana esimest ettejuhtuvat infot.

Minu isiklik ACTA lugu algas veebis mitmesuguste materjalidega tutvumisega, mis tundusid mulle veenvamate ja sisukamatena kui ACTA-t pooldavad materjalid (huvitaval kombel pole ma eriti näinud, et keegi muudele materjalidele peale selle memo viitaks). Isikuvabaduste teema on mulle tähtis, minu vanemad olid taasiseseisvumisliikumise ajal aktivistid ja mäletan ise lapsena Balti ketis seismist. Nad ei riskinud repressioonidega mitte selleks, et me oma kättevõidetud õigustel nüüd lihtsalt hooletusest, selgrootusest või pahatahtlikkusest kaduma laseks minna.

Sellepärast kirjutasin kolmapäeval järgmise kirja, saajaks Rait Maruste, koopia Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liikmetele.

Lp. hr. Maruste!

Kirjutan Teile kui oma rahvaesindajale, kelle poolt viimastel Riigikogu valimistel hääletasin. Hääletasin eelkõige seetõttu, et olen kõrgelt hinnanud Teie panust Eesti kui õigusriigi kujunemisse ning arengusse, nii et Eestist on saanud kodaniku- ja isikuvabadusi austav riik.

Samuti on Reformierakonna poliitika olnud läbi aegade minu vaadetega enim kooskõlas, austades inimeste majanduslikku ning isiklikku vabadust, see viimane on kesksel kohal minu väärtushinnangutes.

Nüüd aga ähvardab kõik selle üles kaaluda Eesti toetus ACTA lepingule, mida toetab ennekõike just Reformierakond. Kuna ACTA piirab minu hinnangul oluliselt ettevõtete ja inimeste põhilisi vabadusi, tekitab sündmuste areng minus suurt muret.

Palun seetõttu Teil kui ausal ja väärikal inimesel väljendada avalikult oma selget seisukohta ACTA osas. Kui Reformierakond oma toetust siiski jätkab, ei pea ma edaspidi enam võimalikuks Teid toetada.

Juhin tähelepanu, et Reformierakond saavutas suure edu just viimatistel e-valimistel, s.t selle osa seas rahvast, kes on noorem, haritum ja aktiivsem internetikasutaja. Praegu on tuhanded inimesed just nimelt sellest grupist tulemas tänavatele, et protestida Reformierakonna vedamisel sõlmitava lepingu vastu. ACTA toetamine saeb seega eelkõige just seda oksa, millel Te ise kõik istute.

Parimate soovidega,

Targo Tennisberg

Sellele kirjale sain mitu huvitavat vastust, alates mõnest, kes ütles, et jagab seisukohti ja ACTAt ei toeta, kuni mõneni, kes arvas, et ACTA on täiesti normaalne värk.

Samas tooniandvaim oli seisukoht, et ei tea, pole veel päriselt jõudnud tutvuda, misasi see selline on. Ühesõnaga, tunda andis mõningane peataolek ja imestus, et mis nüüd ometi lahti on. Palju viidati Justiitsministeeriumi memole, milles omakorda on tõlgitud Euroopa Komisjoni seisukoht, et kõik on korras. Tekib muidugi küsimus, et kui kõigil piisab mingile välisele arvamusele viitamisest ja ise pole vaja sugugi mõelda, milleks meile neid ametnikke siis üldse vaja on?

Põnevaim vastus oli aga Tõnis Kõivu oma, kes viitas oma blogikandele teemal “varastada ei tohi“. Refereerin puhkenud diskussiooni põhjalikumalt, sest minu meelest on siin tegu ACTA debati musternäidisega, mis iseloomustab väga hästi ka mitmeid teisi praegu käimasolevaid sarnaseid väitlusi.

Esialgset sissekannet ei hakka siin sõna-sõnalt tsiteerima, mine tea, mis seadused meil aasta pärast on, aga muuhulgas kirjutab Tõnis Kõiv, et:

• inimesed on ära hirmutatud ja paanikas,
• ACTA kohta levitatakse valelikke müüte,
• kedagi kunagi kohtuväliselt taga kiusama ei hakata,
• ACTA on mõeldud ainult laiaulatuslike kommertseesmärgil rikkumiste tõkestamiseks.

Kirjutis leidis laialdast vastukaja, saades ilmselt rohkem kommentaare, kui kõik Tõnis Kõivu senised postitused kokku Ühes neist kommentaaridest tõi hr Kõiv ise näitena Eesti Ekspressi artikli, kus räägitakse Lotte filmi allalaadimisest, ning lubas kõhklemata selliste nähtuste vastu seista. Kuna neil, kes oma lastele Lotte filmi tõmbavad, pole kindlasti laiaulatuslikke kommertseesmärke, tekkis mul küsimus:

Vaat siin Lotte filmi näites peidab ennast üks kurikaval vastuolu.
Esialgses blogikandes mainite, et “VVL-i reguleerimisalaks on laiaulatuslikud ja organiseeritud intellektuaalomandi rikkumised, kus kaupu võltsitakse müügi -ehk kommertseesmärgil”.
Aga siin tuleb järsku sisse Lotte filmi näide? Ehk siis tegelikult on ikkagi kavas hoopis “pisikestel piraatidel”, kes oma lapsele Lotte filmi tõmbavad, sest poest ostetud plaat on ära kribitud, käsi väänama hakata?

Praegusel hetkel on küsimus veel lahtine.

Mingil hetkel kirjutas Elmar Osa:

ACTA ise on küll avalik, aga oluline osa tema mustanditest ja läbirääkimiste dokumendidest on salastatud…. Viini Konventsioon näeb ette, et kui mõni rahvusvahelise lepingu punkt on ebaselge, siis tuleb seda tõlgendada varasemate mustandite ning läbirääkimis dokumentide põhjal.. kas ei ole see vastuolus põhiseaduse mõttega, kui seaadus ise on avalik aga selle loomise ja arutelude dokumendid salastatud.

Sellele vastas Tõnis Kõiv (vt täielikku vastust):

Kahjuks on tõesti suur osa Euroopast tunduvalt suurema salastatusega harjunud kui meie siin Eestis.
Seetõttu leiab vajalikud dokumendid meie Välisministeeriumi kodulehelt:http://eurlex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2011:0380:FIN:ET:PDF

Siin jääb mulle segaseks, kas hr Kõiv vastas Elmari küsimusele meelega mööda või kogemata, palusin seetõttu ise täpsustust:

Viidatud link ei sisalda läbirääkimisprotokolle, mille salastatusele Elmar Osa tähelepanu juhtis. Ma olen veendunud, et valdav enamik Riigikogu ja valitsuse liikmetest pole neid samuti näinud.
Samas on rahvusvahelises õiguses riikidevahelised lepingud üldjuhul ülimuslikud kohalike seaduste ees, sõltumata sellest, kas leping on salajane või mitte. Seega on nende salajaste materjalide täitmine ikka kohustuslik, isegi kui me neid kunagi näinud pole.

Sellele küsimusele pole ma samuti veel sisulist vastust saanud.

Minu põhikommentaar oli aga järgmine:

Esiteks, diskussiooni pööramine rajale, kas “varastada tohib või ei tohi”, on demagoogiline ja näitab üleolevat suhtumist vastaspoolesse. Sama hästi võiksime teemale panna pealkirjaks “kas inimesi tohib või ei tohi kohtuta karistada”, mis rõhub vastsapoole emotsioonidele.
Minu jaoks on probleemi keskmes hoopis küsimused:
1. Isikuvabaduste potentsiaalne piiramine
2. Äriliste takistuste tegemine paljudele ettevõtetele
3. Võimu andmine riigi ja rahva käest suurkorporatsioonidele
Vähemalt esimese kahe punkti osas olen seni pidanud Reformierakonda pigem õiguste ja vabaduste kaitsjaks kui vastaseks, seisukoht, mis ühtib minu enda põhiväärtustega. Praegu kardan aga, et pean pettuma ja oma senise toetuse ümber vaatama.

Teiseks, Teie kommentaarid rõhuvad suuresti teesile, et “niikuinii midagi ei juhtu ja keegi kedagi kiusama ei hakka”. Samasuguseid väiteid esitati ka mitmete teiste sarnaste seaduste ja lepingute puhul, näiteks USAs DMCA seaduse osas. Ka seal väideti, et “midagi hullu ei juhtu”, aga reaalselt kujunes välja situatsioon, kus paljusid inimesi ja ettevõtteid ahistatakse ebaõiglaste autorikaitseteadetega. Näiteks võib saata veebimajutuse pakkujale kirja, kus väidetakse, et nende majutatav veebisait sisaldab autoriõigusi rikkuvaid materjale. Seepeale veebimajutaja tihti sulgebki kiiremas korras lihtsalt terve vastava saidi, tegelikesse asjaoludesse süüvimata, sest juriidiilne võitlus oleks liialt ressursikulukas ning potentsiaalsed karistused absurdselt kõrged. Tegelikult võib aga tegu olla hoopis kaebaja pihta tehtud kriitika vaigistamisega.
Vt näiteid:
http://arstechnica.com/tech-policy/news/2007/03/victims-fight-back-against-dmca-abuse.ars
https://www.eff.org/deeplinks/2007/07/mom-sues-universal-music-dmca-abuse
http://www.techdirt.com/articles/20091103/1839446788.shtml
Siit on näha, kuidas inimeste süüdi mõistmine on läinud riigi ja kohtute käest erafirmadele, ning üksikisik lihtsalt ei saa neile vastu.

Kolmandaks, väites, et VVL/ACTA reguleerib ainult “müügi- ja kommertseemärkidel” sooritatavaid rikkumisi, ei saa kindel olla. Heaks näiteks on siin jälle USA kohtupraktika, kus algselt suures mastaabis piraatkaupade tootjate vastu mõeldud seadusi on hakatud kasutama hoopis tavaliste inimeste vastu, vt:
http://www.wired.com/threatlevel/2007/10/riaa-jury-finds/
Samuti on autoriõigusi hoidvad ettevõtted (mitte autorid!) kaevanud inimeste peale, kellel pole isegi mitte arvutit, surnud inimeste peale jne.
Samuti poleks midagi uut selles, et mingi tagamõttega vastuvõetud seadusi haktakse (kuri)tarvitama hoopis teistel eesmärkidel, vt nthttp://en.wikipedia.org/wiki/Controversial_invocations_of_the_USA_PATRIOT_Act

Neljandaks, ACTA võimalikud hüved ja ohud ei ole kuidagi tasakaalus. Internetis failivahetamise vastu võitlemine on küllaltki lootusetu projekt, sest vastumeetmed on tehnoloogiliselt alati sammu võrra maas. seetõttu on ka parimal juhul saavutatav kasu väga väike, suurendades autorõiguste omanike (mitte tingimata autorite!) tulusid ehk paari protsendi võrra. Kui nüüd peaks juhtuma, et kasvõi mõnesid inimesi seetõttu ebaõiglaselt ruineeritakse, teisi ahistatakse või nende järel nuhitakse, siis oleme maksnud tulemuse eest mitu suurusjärku kõrgemat hinda kui vaja.

Minu keskne tees on paralleel DMCA-ga. Kolisin üsna varsti pärast selle vastuvõtmist USA-sse ja mäletan sealsete poliitikute sõnavõtte, kes küll seemneid ei soovitanud süüa, aga väitsid ikkagi, et kõik on korras ja midagi hullu ei juhtu. Nagu ülaltoodud linkidelt näha, juhtus ikka küll.

Tõnis Kõiv andis aga sellise vastuse (vt täielikku kommentaari):

Vaatasin läbi teie postitatud lingid, mis puudutasid USA-s aastatel 2007-2009 toimunut. Ma arvan, et te mõistate ise ka, et Ameerikas plaanitavad SOPA ja PIPA (mis ei ole veel vastu võetud) ei saa mitte kuidagi olla aastaid tagasi toimunud kohtulahendite aluseks. USA õigussüsteemist hoiatavaid näiteid võtta ei ole eriti viljakas tegevus, sest Eestis on hoopis teine õigussüsteem. Kui USA-s on common law süsteem siis Eestis kontinentaal-euroopa õigussüsteem.

Kuna minu meelest oli taas tegemist mööda vastamisega, täpsustasin:

1. Ma pole SOPA/PIPA kohta sõnagi öelnud. Ma rääkisin peamiselt DMCA-st, mis võeti vastu sarnaseid eesmärke silmas pidades. DMCA sündis enne, kui internetiaktivism oma praeguse ulatuse saavutas, seetõttu ei protestitud selle vastu ka nii, nagu praegu SOPA või ACTA vastu, ning tagajärjeks on kirjeldatud kuritarvitused.
2. Õigussüsteemide erinevus pole siinkohal absoluutselt oluline. Common law tähendab seda, et juhtumite üle otsustatakse eelnevate kohtupretsendtide alusel. Aga kirjeldatud juhtumid ei ole sellised mitte eelnevate pretsedentide pärast, vaid sellepärast, et seaduses on niiviisi kirjas. Kui kontinentaaleuroopas võetakse vastu sarnane seadus, on ka tulemused täpselt samad.
Ja see, et korporatsioonid saavad inimesi ahistada ja neilt välja pressida, läheb kohtu- ning õigussüteemist üldse mööda.

Ja sain vastuse:

MInu arvates on õigussüsteemide erinevus oluline ja automaatselt olukordi ja lahendusi USA-st üle kanda ei saa. Siin jääme selgelt eriarvamusele.

Selle peale ei oskagi midagi kosta.

Sama threadi teises harus, Tõnis Kõiv:

Kahjuks ei saa ma ilma näiteid toomata teie hirmudest aru. Mida te siis oma veebilehel hoida tahate, millele teistel inimestel õigused on?! Miks te siis õiguste omanikuga kokku ei lepi? Miks te ei saa kolmest hoiatusest aru?!

Selle peale mina:

Kellel selles diskussioonis õigus on, kas mõni osalejatest on üles näidanud naiivsust, pahatahtlikkust, pealiskaudsust, demagoogitsemist, võhiklikkust, hoolimatust või välist mõjutatust, jäägu lugeja otsustada.

Aeg näitab, mis sellest kõigest saab, täna aga soovitan kõigil osaleda protestiaktsioonides, sinna ka tegelikult kohale minnes, mitte ainult Facebookis nuppe vajutades! Muuseas, sealsamas Stockholmis, millele esialgne pilt viitab, on end protestile kirja pannud peaaegu 12 000 inimest.

Poliitikutelt, kes ACTA-t pooldavad (eriti kui olete mõne sellise poolt hääletanud), soovitan aga küsida:

• Mis on konkreetsed negatiivsed mõjud, kui Eesti ACTA-t heaks ei kiida?
• Kas olete nõus vastutama, kui mõnda eestlast ikkagi hakatakse ACTA tõttu ebaõiglaselt taga kiusama?
• Kas olete nõus vastutama, kui Eesti ettevõtted siiski hakkavad ACTA pärast majanduslikku kahju kandma?
• Kas olete nõus vastutama, kui Eesti tehnoloogiline positsioon maailmas ACTA pärast kannatada peaks saama?

Kui kõik on hästi, pole neil ju kaotada midagi.

Lisaks peaksid nad sisuliselt vastama järgmistel linkidel mainitud murekohtadele:

http://kogukond.org/2012/02/mis-on-actaga-katki-vaike-hunnik-viiteid/
http://action.ffii.org/acta/Analysis
http://en.wikipedia.org/wiki/Anti-Counterfeiting_Trade_Agreement#Criticism
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13977%3Akas-interneti-lopp-ja-acta-algus&catid=9%3Asotsiaalia&Itemid=13&issue=3379
http://falkvinge.net/2012/01/31/why-acta-is-so-mercilessly-pursued/
http://falkvinge.net/2012/02/03/european-commission-slip-reveals-censorship-in-acta/

Mingisugustele välistele materjalidele viitamine ei ole vastuvõetav, inimene peaks vastama oma sõnadega, demonstreerides küsija probleemist tegelikku arusaamist. Meie rahvaesindajad peaksid olema piisavalt pädevad, et endale asjad korralikult selgeks teha, selle põhjal otsus vastu võtta ning suuta seda sirge seljaga kaitsta.

Tehke talle ka konkreetselt selgeks, et mõistliku vastuse andmata jätmise korral jäetakse tema nimi hoolega meelde ning edaspidi tema poolt ei hääletata.

Tänane jutt on täiesti teemaväline, aga ma ei oska seda ka kusagile mujale kirjutada.

Janno oli tore poiss ja lahkus meie seast väga ootamatult. Temast ja tema lähedastest on kohutavalt kahju.

Samas on juhtunu asjaolude kohta levinud vastuolulist infot ja minult küsitud igasuguseid kummalisi küsimusi, sellepärast panen kirja, mis täpselt oli. Joonised on illustreerivad ega ole mõõtkavaliselt täpsed.

Kell oli umbes 12:15 laupäeval, 14. jaanuaril. Sadas kerget lund ja oli väike tuisk, 3-5 kraadi külma. Nähtavus paar-kolmsada meetrit, teel samas lund üsna palju. Autos neli inimest, mina ees vasakul, Riina ees paremal, Janno taga vasakul ja Toomas taga paremal. Kõigil turvavööd kinni. Auto korras, uute talverehvidega. Sõiduteel oli mõlemas küljes metallpiire. Ees pikem sirge lõik, meie kiirus oli umbes 85 kmh, mis oli sellel lõigul ja antud ilmaoludes piisav, et tavalisi takistusi märgates ohutult peatuda.

Paarisaja meetri kauguselt nägin vastutulevat autot, kes sooritas möödasõitu bussist ja lasksin gaasipedaali lahti. Bussijuhi väitel oli tema kiirus 80 km/h, vastusõitjate kiiruste vahet visuaalselt hinnates pidi möödasõitja kiirus sel juhul olema min 100 km/h. Bussi ees oli veel teisi autosid, nii et tehniliselt oleks vastusõitja pidanud sooritama veel mitu möödasõitu, et kolonnist ette jõuda.

Kui vastutulev auto hakkas möödasõitu lõpetama, oli meie vahemaa temaga veel ligi sadakond meetrit ja paanikaks polnud põhjust. Meie kiirus sel hetkel umbes 80 km/h. Kui vastutuleja oli kahe rattaga suunavööndite vahelisel lumevallil, tegi ta järsu külgjõnksu algul (meie poolt vaadates) paremale, siis vasakule ning keeras seejärel parema külje ette.

Vastutulev auto libises tagasi meie suunavööndisse, selleks ajaks olin jõudnud reageerida ning pidurile vajutada. Vahemaa oli sel hetkel 50 meetri kandis. Kuna vastutulev auto suurendas sel hetkel vahet bussiga, pidi tema kiirus külglibisemise alguses meie suunas olema endiselt vähemalt 90 km/h, summaarne kiirus vähemalt 160 km/h, mis tähendab, et pidurid said töötada umbes sekundi.

Kuna vasak sõidusuund oli hõivatud, paremal piire ja vastutulev auto meil praktiliselt täpselt risti ees, polnud kokkupõrget võimalik vältida. Kuna otse kokkupõrkamine on turvapatjade ja crumple zone‘i tõttu ohutum, ei hakanud ka muid äkilisi liigutusi tegema. Kokkupõrkel juhtusid väga kiires järjestuses kolm asja: esialgne kokkupõrge, turvapatjade vallandumine, mille järel ma enam otseselt midagi ei näinud, ning teine löök meie auto pihta.

Viimase kõige loogilisem selgitus on minu arvates: kahjuks oli vastutulev auto kokkupõrke hetkel sellises asendis, et tabasime teda massikeskmest vasakule, mis tähendab, et pöördusime ka ise vasaku küljega ette ning saime löögi bussilt. Avariijärgsetel piltidel on näha, et meie auto vasak tagumine uks oli täies kõrguses sisse löödud, mis sai juhtuda ainult kokkupõrkel kõrge objektiga, samuti oli bussi nina vasakus küljes sarnase kõrgusega mõlk.

Läbi kogu juhtunu olin toimuvast teadlik, pärast kokkupõrget tundsin valu rinnas ning kaelas, mistõttu ei saanud end pöörata, samas polnud alust arvata, et tegu oleks millegi elukardetavaga. Riina poole sain vaadata ja veenduda, et ka tema paistis vähemalt visuaalselt korras ja suutis end liigutada. Toomaselt kuulsin, et tal jookseb verd, Jannolt mitte midagi. Auto ümber kogunes inimesi, kellel palusin aku lahti ühendada. Päästjate saabumise aega ei oska täpselt hinnata, tundus olevat veerand tunni ringis. Ütlesin neile, et nad tegeleks kõigepealt tagaistmel olijatega.

Veidi hiljem saabus ka kiirabi, mulle pandi tugikrae ümber kaela, aidati autost välja, pandi kanderaamile ning viidi minema.

Olgu rahu kõigiga.

… mis on neist küll saanud?

Eelmises artiklis oli muuhulgas natuke juttu olümpiaadidest ja olümpiaadidel käimisest. Võtsin huvi pärast ette nimekirja Eesti võistkonnas rahvusvahelistelt informaatika olümpiaadidelt medaleid võitnud poistest (jah, tüdrukuid seal kahjuks pole, kuigi oleks väga tore, kui oleks). Vähemalt mingi kriteeriumi järgi on nad kõik millalgi olnud ühed Eesti potentsiaalikaimad progejad, uurisin siis moodsaid otsinguvahendeid kasutades, mis kellestki saanud on.

Tulemuseks oli:

• 3 inimest Skype’is
• 2 (varsti loodetavasti 3 ) Webmedias, peale selle mitmed, kes WMist erinevatel aegadel läbi käinud.
• 1 Playtechis
• 1 Logicas
• 1 Filosoftis
• 5 teevad ise mitmesuguseid väikefirmasid
• 1 on riigiametis
• 6 teevad Tartu Ülikoolis teadust (doktorandid või kõrgemad)
• 3 käivad lihtsalt Tartu Ülikoolis
• 1 käib keskkoolis (HTG-s)
• TTÜ-ga ei osanud kedagi seostada…
• 4 on vähemalt hetkel Eestist väljas, neist 2 akadeemiliselt. Kattub natuke ka teiste kategooriatega.
• 2 tegelevad täiesti IT-väliste asjadega
• 4 kohta pole viimastel aastatel mingit infot, radarilt kadunud…

Järeldusi võib igasuguseid teha

Käesoleva loo väikeste kärbetega variant ilmus mõni aeg tagasi Postimehes, siia panen esialgse pikema ja värvilisemate piltidega versiooni.

Eesti majanduse areng viimasel 20 aastal

Viimastel nädalatel on ajakirjanduses olnud palju juttu Eesti asukohtadest mitmesugustes edetabelites, sealhulgas konkurentsivõime, inimarengu ning majanduskasvu osas.

Kui üldiselt võib viimase 20 aasta arenguga väga rahul olla, siis viimastel aastatel oleme maailma üldises pingereas pigem paigal tammunud.

Allikas: Maailma Majandusfoorum

Allikas: ÜRO

Allikas: Rahvusvaheline Valuutafond. Tuleviku info on Valuutafondi prognoos.

Nagu selgub, siis läbi üheksakümnendate aastate ronisime ülespoole, kõrgemasse liigasse murdmiseks pole aga jaksu olnud. Nagu prognoosidest näha, kummitab meid oht jäädagi keskmikuks, kellel tõeliselt edukate ja rikaste sekka kunagi asja ei ole.

IT kui majanduse vedaja

Pärast taasiseseisvumist polnud edasiliikumiseks vaja teha midagi väga erilist: mitte ennast lõhki laenata, mitte lasta korruptsioonil üle pea kasvada ja muidu ka asjad lihtsalt enamvähem korras hoida. Naaberriigid, kellel asjad nii korras ei olnud, on meist nüüd mõnevõrra tagapool.

Meist eespool asuvad aga riigid, kelle asjad ongi juba korras ja nendega võistlemiseks on vaja palju suuremat osavust.

Tööstusrevolutsioonist 20.sajandi viimase kümnendini vedas majanduskasvu eelkõige tööstuse areng. Võitjad olid need, kes kaevandasid (või importisid) kõige rohkem maavarasid, ehitasid teistest enam tehaseid, autosid ja lennukeid. Kui aga saavutati teatav arengutase, enamikel inimestel kõht täis, katus pea kohal ja võimalik autoga sõita, hakkasid suuremat lisaväärtust andma hoopis võimalused kõiki neid asju nutikamaks muuta. 20. sajandi alguses oli maailma rikkaim inimene naftamees Rockefeller, aga 20. sajandi lõpus IT-mees Bill Gates.

Praegu on maailma viiest rikkaimast inimesest 3 ning kuuest suurima börsiväärtusega ettevõttest 4 seotud IT või telekomiga.

IT pole keskne mitte ainult „klassikalises“ arvutivärgis, vaid ilma selleta ei saa läbi ka üheski teises tänapäeva innovatiivses valdkonnas. Kasvõi geenitehnoloogias on paljude probleemide lahendamine ja selle kaudu hulgale haiguste ravi leidmine seotud hoopis suurte andmehulkade töötlusega. Ilma teadmiseta, kuidas vastavad algoritmid töötavad ning kuidas infot ühest vormist teise kantakse, ei saa olla efektiivne ei molekulaarbioloog, füüsikakatsete tegija ega autode disainija. Kõige kasulikum kombinatsioon on, kui inimene õpib alguses IT-d ja seejärel spetsialiseerub näiteks geneetikale või robotite ehitamisele.

Mis teeb IT majanduslikus mõttes eriliseks?

Esiteks tehakse IT-s mitte millestki midagi. Me ei kuluta mingeid loodusvarasid, mis võiks otsa lõppeda, või komponente, mille hinnakõikumine maailmaturul meid rööpast välja viiks. Ainsaks ressursiks on inimeste taiplikkus ja töövõime.

Teiseks annab IT kõige puhtamal kujul inimestele aega juurde, tehes ära paljud rutiinsed, aeganõudvad tegevused. Kui kunagi nõudis kasvõi ettevõtte finantsarvestus saalide kaupa tütarlapsi, kes tulpades arve liitsid, tehakse sama tegevus praegu ära Exceliga, ilma et keegi seda üldse tähelegi paneks. Vabanenud inimesed saavad ennast pühendada aga loomingulisematele, meeldivamatele ja kasulikumatele tegevustele – las masin töötab, tema on rauast.

Siit leiame ka IT-sektori kasvu võtme: Kui mõnele inimesele praegu tundub, et arvuteid on niigi kõik kohad täis, siis tegelikult on igasuguseid rutiinseid asju, mille tegemiseks arvuti paremini sobiks, veel kümme korda rohkem, rääkimata sellest, et praegused IT-lahendused saaks olla palju võimsamad ja mugavamad.

Seega kasvab IT roll järgmiste dekaadide jooksul veel tohutult ning kõigis ülaltoodud edetabelites annavad tooni need riigid, kus IT on kõige kõrgemalt arenenud.

Suurim probleem on tööjõupuudus

Hoolimata sellest, et IT-sektori palgad nii Eestis kui mujal maailmas ületavad vastavaid keskmisi palkasid tüüpiliselt 2-3 kordselt, valitseb seal sellegipoolest tohutu tööjõunälg. Kuigi me peame ennast e-riigiks, moodustab IT Eesti erasektori tööhõivest vaid 4%, OECD keskmine on natuke alla 6%,  Soomes üle 8% ja Rootsis üle 9%! Eesti IT-firmad ütlevad praegu, et neil on puudu 1000-2000 töötajat ja selle peale tehakse suuri silmi. Et aga kõrgliigasse murda, on meil kokkuvõttes vaja kümneid tuhandeid töötajaid!

Allikad: ITL, OECD

Praegugi on mõni Eesti firma ennast ja Eestit piisavalt üles kiitnud, et välismaine suurettevõte tulebki ja küsib, et noh, me tooks mõnede asjade arenduse Eestisse, vaja läheks umbes 200 programmeerijat. Kui arvestada juurde, et kõik need 200 inimest tarbiksid hoolega jällegi teiste inimeste loodud kaupu ja teenuseid, tõstaks selline ettevõtmine Eesti SKP-d hoobilt 50 miljoni euro ehk 0,3% võrra. Ainult et… Eestis tehakse valdavat enamikku asju ühekohalise arvu inimestega, 20 programmeerijaga projekt on juba hiiglaslik ja üle selle ulme.

Programmeerijate järelkasv

Mõnel ettevõtjal ja ka poliitikul on mõte, et oh, kui häda suureks läheb, toome välismaalt abijõudu sisse. Sellega oleme ammu hiljaks jäänud. Juba palju aastaid imeb USA nagu tööstusliku võimsusega tolmuimeja endale Hiina, India, Venemaa ja teiste maade ülikoolide koorekihti. Olles ise sellistel alustel pikalt USA-s töötanud, võin kinnitada, et süsteem töötab erakordselt efektiivselt. Meie oma kehva kliima, ksenofoobilise elanikkonna ja suurte riiklike bürokraatlike takistustega ei pääse eduka spetsialisti mõttemaailmas pildilegi.

Seega on ainus variant oma jõududega hakkama saada. Siin tekitab olukord aga pessimismi.

Kõigepealt tuleb tähele panna, et programmeerimine ei ole nagu raamatupidamine või müüriladumine, mille puhul piisab kutsekoolis käimisest ning seejärel kellast kellani töötamisest. Programmeerimine sarnaneb rohkem kunsti või muusikaga: mida varem inimene seda õpib ja mida rohkem sellega ka hobi korras tegeleb, seda edukam ta on. Keegi ei kujutaks endale ette näiteks kontsertpianisti, kes alles konservatooriumis esimest korda klaveri taha istub. Markantsete näidetena on ka paljud rahvusvaheliselt tuntud nimed juba varakult arvutiga tõsiselt tutvust teinud. Microsofti looja Bill Gates hakkas programmeerima põhikoolis , Google’i asutajad Sergei Brin ja Larry Page on mõlemad rääkinud, kuidas nende kodud olid varajases teismeeas arvutikraami täis ning neid julgustati masinatega mängima. Facebooki  rajaja Mark Zuckerberg kirjutas oma esimesed programmid 11-aastaselt, viimase ajal ühe populaarseima arvutimängu Minecraft autor Markus Persson kaheksaselt, ka Skype’i põhimeeste loometöö algas hiljemalt keskkoolis. Ja täpselt nagu ühe muusiku kontserdile tuleb sada korda rohkem inimesi kui teise omale, võib üks programmeerija olla kümme või sada korda produktiivsem kui teine, ning enamasti tuleb vahe sellest, kui vara asjaga alustati ning kui kirglikult sellega tegeletakse.

Eestis tegeleb tõsisemate ülikoolieelsete arvutiteadmiste andmisega kitsas seltskond fanaatikuid, ühelt poolt hakkajamad arvutiõpetajad, teiselt poolt Tartu Ülikooli juures tegutsev Teaduskool ning informaatikaolümpiaadide toimkond, kes korraldab mitmesuguseid programmeerimise ja IT-alaseid võistlusi. Keegi neist ei saa oma tegevuse eest suurt midagi, tegutsetakse pigem hobi korras. Peamiselt on kõik laste enda teha.

Samas, kui 2000 aasta paiku võttis kasvõi programmeerimisolümpiaadi eelvoorudest osa stabiilselt üle 100 õpilase, on see arv praeguseks langenud keskmiselt 60 kanti. Need on inimesed, kelle seast moodustub kunagi IT-inseneride ja teadlaste tuumik. Et eelmistes punktides toodud kava kohaselt edasi areneda, peaks osalejaid olema mitusada, praegune arv ei võimalda isegi taastootmist. Võrdluseks on Leedus programmeerimine olemas koolides õppeainena ning seal tuleb analoogsetele üritustele 800 õpilast! See tähendab, et 10 aasta pärast on nende potentsiaal IT vallas oluliselt kõrgem Eesti omast ja meil tõsine oht edetabelites veel langeda.

Milles asi? Kui tiiger esimest korda hüppas, olid arvutite võimalused palju väiksemad ning koolide esimesed arvutiõpetajad jagasid ka lastele eelkõige programmeerimisalaseid teadmisi – et selle arvutiga oleks võimalik rohkem peale hakata. Sajandivahetuseks oli aga juhtunud kaks asja: esiteks oli arvuti jõudnud masskasutusse, sellest oli saanud tarbeasi ning ka fookus nihkus nokitsemiselt praktilisele kasutamisele. Teiseks lahkusid paljudest koolidest need esimese laine õpetajad ning järgmine laine õpetas juba ainult MS Office’it, mitte programmeerimist.

Tagajärjeks on, et lapsed, kellel muidu oleks eeldusi ja huvi asjaga tegeleda, ei saa vastavat infot ega julgustamist, mis lubaks neil areneda tulevasteks maailmanimega firmade loojateks.

Mida peale hakata?

Olukord pole roosiline, kuid siiski on võimalik vankrile hoog jälle sisse lükata.

Üleskutse ettevõtjaile: Ühe töötaja leidmine, värbamine ja esialgne väljakoolitamine võib maksta tuhandeid eurosid. Selle raha eest saaks korraldada õpilastele võistlusi ja muid üritusi, mis 5-10 aastat hiljem tooks tagasi mitukümmend potentsiaalset töötajat. Eesti ettevõtted peaksid olema piisavalt küpsed ja stabiilsed, et sellises ajahorisondis mõelda. Ja kui tekib hirm, et me teiste firmade tulevased töötajad ka kinni maksame, siis võib ju alati rahad kokku panna.

Üleskutse õpetajatele: Ärge kartke õpilastele levitada Teaduskooli kursuste või programmeerimisvõistluste infot. Olen kuulnud ahastamapanevaid lugusid, kus õpetaja pole materjale lastele edasi saatnud, sest „kui neil probleem tekib, küsivad nad minu käest ja ma ei oska vastata“. See, et tänapäeva maailm muutub kiiresti ja kõigile küsimustele ei oska vastata, on täiesti loomulik ja seda ei ole vaja häbeneda. Ma ei oska ise ka oma laste küsimustele alati vastata, aga lapsevanemad ja õpetajad polegi enam ammu viimane instants. Internetis on rohkem teadmisi kui ükski inimene elu jooksul suudaks omandada, ja needsamad informaatikaolümpiaadi toimkonna inimesed on nõus teeotsa kätte juhatama.

Üleskutse lapsevanematele: Julgustage oma lapsi õppima reaalaineid ning nokitsema arvutite kallal – maailm muutub tulevikus keerulisemaks ja omandatud teadmised tagavad edu. Kui te panete oma lapse viiulitundi või maleringi, et tal elus hiljem ekstra oskusi oleks, siis sama kasulik on saata teda ka tehnoloogiaringi.

Üleskutse noortele: Ikka veel on levinud stereotüüp, et IT-mehed on mingid patsiga poisid, kes istuvad keldris ja urisevad möödakäijate peale. Tegelikkuses kipuvad viimastel aastatel just IT-firmad võitma kõige pere- ja töötajasõbralikuma ettevõtte auhindu, neis on mugavad ja kaasaegsed tingimused, hulgaliselt soodustusi ja parimad üritused. Palkadest oli ka juba juttu. Leidke võimalus külastada Skype’i või Webmedia kontorit ning vaadake, kas meeldib.

Üleskutse riigile: Investeeringud IT-haridusse kitsamalt ning reaalharidusse laiemalt, mis algaksid juba põhikoolist, tasuvad end ära rohkem kui miski muu. Iga Eestile lisanduv IT-spetsialist saab tulevikus olema mitu korda suurema sissetuleku ja ekspordiväärtusega kui keskmine kodanik, tuues oma maksurahaga õpetamise kulu paljukordselt tagasi. Ideaalis oleks see osa kooliprogrammist, aga kui seda ei jaksa, oleks abi ka huvitegevuse ja ringide tekke soodustamisest.

Tarkvarafirmasse Joostes Marss tuli tööle uus ja uljas projektijuht Jaana. Jaanal polnud küll formaalset tarkvaraprojektide juhtimise alast haridust (mitte et kuigi paljudel projektijuhtidel seda oleks), aga ta oli seltskondlik ning omas palju tuttavaid. Muuhulgas oli tal sõber Jim, kellega Jaana oli kohtunud ühel JCI üritusel. Jim oli hiljuti tööle asunud IBMis ja rääkis Jaanale oma kogemustest. Meil vaadatakse kõik töötulemused ja dokumendid ühiselt üle ja kõik asjad on dokumenteeritud! Ja iga päev on koosolek, kus arutame päevaplaani, nii et kõik teavad, mis toimub! Niiviisi on kord majas ja tulemus kvaliteetne! Kuna Joostes Marsis taheti pahatihti parimat, aga välja kukkus nagu alati, avaldas see jutt Jaanale sügavat muljet ja ta tahtis samuti vastavat lähenemist juurutada. Me peaksime ka igapäevaseid koosolekuid korraldama ja rohkem dokumente kirjutama!

Vanem olija, projektijuht Joosep, laitis selle idee maha. Mis bürokraatiat sa tahad siin tekitada? Tõelised programmeerijad kirjutavad programme, mitte dokumentatsiooni, oli tema kindel seisukoht. Tuleb lihtsalt kõvasti tööle pihta anda ja asjad ära teha, küll siis kõik laabub. Just ütlesin progeja Priidule ka, et praegu on kiire aeg ja tuleb ohtralt tunde teha! Ja üleüldse, vaata näiteks Google’it, seal tehakse palju ületunde ja vaata kui edukad nad on! Kui me sunnime programmeerijaid koosolekutel käima ja oma tegevust dokumenteerima, ei jää neil päris töö jaoks piisavalt aega.

Tänane jutt on inspireeritud Steve McConnelli samateemalisest suurepärasest artiklist, aga ülaltoodud diskussioone toimub kogu aeg – vaieldakse viimse veretilgani selle üle, kas progejad peaksid ületunde tegema või ei, kas dokumente kirjutada on vaja või ei, kas nad peaksid koosolekutel osalema või mitte jne.

Perfektse illustreeriva näite leiame aga 70 aasta vanusest minevikust. II Maailmasõja ajal ehitas alguses Jaapani ja siis USA sõjavägi mitmetele Vaikse ookeani väikestele saartele lennuvälju ja muid rajatisi. Kohalikele elanikele tõi see kaasa enneolematu buumi, kuna sõdurid tõid kaasa imelisi riideid, tööriistu, toiduaineid ja muud kraami, millest ka pärismaalased natuke osa said. Aga siis sai sõda läbi ja lennukid lendasid ära. Kohalikud ootasid ja ootasid, aga ei midagi. Lõpuks ehitasid nad puust lennurajad ja juhtimistornid ning sooritasid oma lennuväljal rituaalseid toiminguid, mida olid näinud võõramaalasi tegemas, lootuses sel viisil lennukeid tagasi meelitada, nähtus, mida nimetatakse kaubakultuseks (cargo cult).

Sarnaselt püüavad paljud ettevõtted matkida edukamate firmade tegevuse väliseid jooni, lootuses saavutada samasugust edu. Nad panevad tähele, et mõnes kohas korraldatakse palju koosolekuid ja kirjutatakse palju dokumente, ning teevad ise siis sedasama. Need koosolekud on aga igavad ning ebapraktilised ning kellelegi ei meeldi seal kohal käia, sest neil pole tegelikult selgelt defineeritud eesmärki. Heas ettevõttes on igal koosolekul konkreetne eesmärk, mis aitab kaasa tarkvara efektiivsemale valmimisele, aga seda defineerida ning ohjata on palju raskem kui lihtsalt koosolekut kokku kutsuda.

Ka tehakse Google’is või Microsoftis tõesti palju ületunde, aga seda ei tehta mitte ülemuste nõudmisel, vaid seetõttu, et sinna on kokku kutsutud inimesed, kes armastavad tarkvarategemist, ning neile seejärel  võimalikult head tingimused loodud, mille tagajärjel kulutavad töötajad vabatahtlikult tööl rohkem aega.

Teistes ettevõtetes püütakse abi leida käesoleva hooaja imerohtudest, olgu need siis seotud lahendustega (nt SOA) või metoodikatega (nt Scrum). Iga paari aasta tagant kuulutatakse välja uhke initsiatiiv, kuidas kõik hakkab nüüd teisiti olema, puhutakse pasunaid, võtmeisikud käivad konverentsidel jne. Samas on põgusagi vaatluse järel selge, et nende tegelik probleem on hoopis selles, et nad ei tunne piisavalt hästi ei seda ärivaldkonda, milles nad tegutsevad, ega tehnoloogiaid, mida nad kasutavad. Uue buzzwordi kasutuselevõtt aitab neid sama palju kui istekohtade vahetus Krõlovi valmist tuttavas loomade orkestris.

Jaana ja Joosepi vaidlus on seega sama mõttetu kui pärismaalaste vaidlus, kas puust lennurada ehitada põhjast lõunasse või idast läände. Kui me ei mõista, miks edukas ettevõttes mingid asjad juhtuvad, ei saa me välise matkimise abil ka edu saavutada. Tegelik vaidlus peaks käima mitte “protsess” vs “heroism” või “dokumentatsioon” vs “väledus” teemal, vaid kompetentsus vs ebakompetentsus teemal.

Sellegipoolest on paljudes ettevõtetes puust lennurada juba valmis ja inimesed kirjutavad nt mingeid dokumente, mida mitte keegi kunagi ei loe. Hea test on siin neilt küsida, miks nad üht või teist dokumenti kirjutavad? Tihti on vastuseks midagi ebamäärast, et “meil näevad reeglid nii ette” või “alati on nõnda tehtud” (tuletan ka meelde lugu seitsmest ahvist). Sellise vastuse puhul on praktiliselt garanteeritud, et lennuk on puust.

Viimases Arvutimaailmas oli lugu Eesti IT-haridusest ja seonduvatest küsimustest. Lisaks väärikamatele osalejatele anti ka mulle võimalus sõna sekka öelda. Kuna täielikud vastused AM loo sisse ei mahtunud, panen nad siia, lisaks ka paar täiendavat kommentaari. Soovitan kõigil ka päris artikkel läbi lugeda, teised inimesed ütlesid igasuguseid huvitavaid asju (siin nt Sten Tamkivi täielikud vastused).

Küsis Martin Mets.

Mis Te arvate, kui heal tasemel on Eestis antav IT alane haridus? Kas sellest piisaks välismaal läbilöömiseks või mängivad siinkohal rolli hoopis teised asjaolud?

“Välismaa” pole mingi ühene termin, et meie Eestis teeme ühtmoodi ja välismaal tehakse teistmoodi.

Ma jagan “IT-mehed” laias laastus kolme kategooriasse:

- Esimesed on nagu automehaanikud. Kui ma lähen autoga teenindusse ja kaeban, et mingi tuli läks põlema, siis nad vaatavad manuaalist veakoodi järele, putitavad vastavalt tootja näpunäidetele midagi või vahetavad mõne jupi välja. Enamik mitmesuguseid süsadminne ja erinevates ettevõtetes patsiga poisi ameti täitjaid kuuluvad siia kategooriasse.

- Teised on nagu elektrikud. Kui mul on vaja kodus elektrikilpi paigaldada, kutsun elektriku. Tema on kutsekoolis õppinud, et roheline juhe käib siia, punane juhe sinna, tal on vastavad materjalid ning tööriistad, kulutab kokku näiteks neli tundi ning küsib mult 4 korda X eurot. Valdav enamik Eesti programmeerijaid on nagu elektrikud. Neil on spetsiifilised teadmised, kuidas üht või teist probleemi standardselt lahendatakse ning nad töötavad projektides, mida tehakse konkreetsele kliendile teatud vajaduse rahuldamiseks, mille eest küsitakse kliendilt raha kulutatud tundide alusel.

- Kolmas kategooria on insenerid. Insener on keegi, kes mõtleb välja midagi uut, kasutades ühelt poolt teoreetilisi teaduslikke teadmisi ja teiselt poolt loovat mõtlemist. IT valdkonnas eeldab näiteks mõne uue toote (mitte konkreetse kliendi rätsepatöö!) loomine üldjuhul insenerilähenemist. IT-insenere on Eestis väga vähe.

Välismaa juurde tagasi: maailmas on olemas mehaanikufirmad, elektrikufirmad ja insenerifirmad. Viimases kategoorias on kasvõi Google, Microsoft ja Apple. See on ka asi, millega miljardeid teenitakse, mehaanikud ja elektrikud on sellega võrreldes peost suhu elajad.

Enamik Eesti tarkvarafirmadest on elektrikufirmad ja kui koolilõpetaja saab hakkama Eesti elektrikufirmas, siis saab ta üldjuhul hakkama ka muu maailma sarnases ettevõttes. Tuleb ainult arvestada, et mujal on inimesi rohkem ja seetõttu ka konkurents tihedam. Mingit fundamentaalset probleemi aga pole.

Kui me seame aga eesmärgiks heas insenerifirmas läbilöömise, siis enamiku Eesti koolilõpetajate tase jääb liiga nõrgaks, seda nii teoreetilise baasi kui praktiliste harjumuste osas, kuidas uusi asju välja mõelda ja teoks teha.

Paljud arendajad ja start-upid räägivad, et neid erialasid või programeerimiskeeli, mida neil vaja oleks, Eestis ei õpetataki. Kui suur peaks olema IT-alane spetsialiseerumine väikeses Eestis, kas olekski vaja üksnes baasharidust, millele hiljem lisandub juba tööalane praktika ja spetsialiseerumine?

Kui inimesel on olemas tugev teoreetiline baas, siis uue programmeerimiskeele äraõppimine tuleb paari nädalaga, olen seda ise korduvalt kogenud.

Kui ta on aga ainult õppinud, et “uue andmebaasikirje loomiseks vajaliku veebivormi loomiseks tuleb läbi teha järgmised 5 sammu”, siis tekib natukene erinevas situatsioonis muidugi probleem. Kuna tehnoloogiad vahetuvad niikuinii üsna kiiresti, siis ma rõhuksin pigem sellele, et ühelt poolt oleksid õpilastel tugevamad baasteadmised ning teiselt poolt oleks neil kohustus teha palju praktilisi harjutusi.

Eesti IT õppekavadest läbi saamine on praegu naeruväärselt lihtne. Näiteks USA üliõpilased higistavad kasvõi koduste tööde kallal palju intensiivsemalt. Ma ei räägi siin isegi mitte tippülikoolidest, kes praegu jäävad püüdmatusse kaugusse, vaid tavalistest osariigikeskuste ülikoolidest, kellega nt Tartul ja TTÜ-l oleks end igati paslik võrrelda.

Räägitakse, et Eestis on puudu juba ligi 2000 IT-spetsialisti. Viimastel aastatel on vastuvõtt IT-erialadele natukene paranenud, kuid see võiks olla endiselt palju parem. Kuidas võiks IT-haridust Eestis populariseerida?

 Siin on tegelikult kaks eraldi küsimust: kvantiteet ja kvaliteet. IT-koole on meil päris palju ja sealt tuleb ka välja palju rahvast, aga suur osa tulemusest on praak, seega lihtsalt reklaam ja läbilaske suurendamine ei aita.

Kvaliteedi ja kvantiteedi tõstmine korraga ei ole lihtne projekt. Lahendus algab vundamendist ehk reaalainete õpetamisest põhikoolis ja keskkoolis ning võtab 15-20 aastat. Kuna aga IT roll maailmas järjest kasvab, on see võtmeks, kuidas me tulevikus suudame oma majandust konkurentsivõimelisena hoida ja Eestist rikka riigi teha.

Konkreetsed soovitused:

- Vähendada laste hirmu reaalainete, eriti matemaatika ees, seostades seda rohkem tegeliku eluga. Näidata lastele, kuidas maailm päriselt töötab, sealhulgas tehnoloogia, IT ja majandus, ning kuidas matemaatika selles kõigest läbi jookseb.

- Rohkem koole, kus reaalainete süvaõpe algaks juba põhikoolis. Luua juurde tehnika- ja IT-kallakuga keskkoole.

- Igal tasemel suurendada praktiliste, loominguliste ülesannete hulka, et edendada harjumust iseseisvalt uusi asju välja mõelda.

- Tõsta ettevõtluse mainet. Keegi peab neile tulevastele inseneridele ka soodsa loomekeskkonna tekitama.

- Lapsevanemates arusaam, et reaalained tagavad edu. Viimasel ajal on ajakirjandus õnneks selgeks teinud, et IT-mees kipub finantsiliselt paremini elama kui keskmine eestlane, aga eelnenud 20 aastat on ühiskonnas levinud olnud mõtlemine, et vaja on õppida eelkõige keeli, kõnekunsti ja avalikkussuhteid. Need kõik on vajalikud, kuid ei muuda fakti, et IT-spetsialist, keemik või aatomiinsener teenib maailmas keskmiselt siiski rohkem kui tõlk või PRi tegija.

- Kaasata rohkem häid välisõppejõude, sarnaselt Marlon Dumas’ga Tartu Ülikoolis. See annab uue hingamise ning sunnib nii kaasõppejõude kui ka üliõpilasi end rohkem kokku võtma.

Muid lisamõtteid veel:

Üks meie koolide suuremaid probleeme pole seotud mitte õppekavade, vaid õppedistsipliiniga.

Näide 1: Räägib (eraviisiliselt) minuga üks tsikk, et tal varsti eksam. Küsin seltskondlikult, kas vaim valmis? Tema vastu, et eriti ei ole, aga kui õppejõule ilusti naeratada, siis küll ta läbi laseb. Wtf.

Näide 2: Kui ma ise ülikoolis loenguid ja kodutöid andsin natuke, puutusin üsna pidevalt kokku ka küsimustega, et kas saaks üht või teist asja hiljem või lihtsamalt või uuesti teha jne. Enamikus ‘meerika ülikoolides tähtaeg on tähtaeg ja kui valmis ei ole, on oma viga.

Näide 3: Mõnedele värskelt ülikoolist tulnutele on esimesed päris tööl veedetud nädalad parasjagu šokeerivad – kas tõesti tuleb nii palju asju tuleb teha? Eesti koolide kodutööde maht on suurusjärgu võrra väiksem kõvema kategooriaga ülikoolide omast. Selle tõstmine aitaks ühelt poolt kaasa koolist saadavale teadmiste tasemele (iseseisvalt läbi töötatud materjal jääb palju paremini külge kui  loengus kuuldu) ning teiselt poolt muutuks ka uute IT-meeste töö efektiivsus kõrgemaks, kuna on tekkinud paremad tööharjumused.

Seoses tegevuse laienemisega võtame meeskonda uusi arendajaid, analüütikuid ja testijaid.

Mida me teeme?

Meie eesmärgiks on regiooni parima tervikliku, kergesti taaskasutatava infohaldusplatvormi loomine.

Eesti infohalduse turgu iseloomustavad praegu järgmised faktorid:

• Turu fragmenteeritus, kasvõi Eesti ministeeriumides on kasutusel pool tosinat erinevat dokumendihaldusplatvormi. Erinevad tooted katavad probleemistiku erinevaid aspekte, kuid mitte kõiki neist (mõnel on nt protsessihaldus, aga pole arhiveerimist, teisel on grupitöövahendid, aga rangemate protsesside loomine on raske jne)
• Eesti-spetsiifilised tehnoloogilised nõuded nagu ID-kaart, DDoc, X-Tee jne, mis muudavad imporditavate platvormide kohandamise mittetriviaalseks
• Eesti-spetsiifilised juriidilised nõuded asjaajamisele, dokumentide avalikustamisele, arhiveerimisele, isikuandmete kaitsele jne

Me töötame platvormi kallal, mis võimaldab infohalduse ülesannete terviklikku lahendamist, sealhulgas:

• Vabas vormis grupitöö ja info jagamine
• Struktureeritud dokumentide ja juurdepääsude haldus
• Töövoogude ja ülesannete haldus
• Info säilitamine ja arhiveerimine
• Integratsioon kohalike tehnoloogiatega

Selle tulemusena loome toote, mis on Eestis oma ala parim ning sobib ka eksportimiseks mujale.

Mida me pakume?

• Webmedia on järjest võitnud Eesti parima töökeskkonnaga ettevõtte tiitleid
• Meie tiimis on oma ala parimad spetsialistid, kellelt õppida nii tehnoloogia kui seonduva ärivaldkonna osas
• Usume oma äri tulevikku, mis tähendab, et:
  • Sinu loodud tulemust hakkavad kasutama väga paljud erinevad inimesed 
  • Teenime palju raha, millest saavad osa kõik, kes kaasa löövad

Mida me soovime?

Ühisteks eeldusteks edukale kandidaadile on:

• Silmapaistev mõistus ja taiplikkus
• Harjumus teha asjad 100% lõpuni ja korralikult valmis
• Inimestega hea läbi saamise oskus
• Oma vahetutest ülesannetest kaugemale vaatamine ning suurema pildi nägemine

Kasuks tuleb eelnev kogemus infohalduse valdkonnas.

Asukohana on eelistatud Tartu, aga sobib ka Tallinn.

Spetsiifilised eeldused

Arendajatel on vajalik .NET Frameworki tundmine või valmisolek selle kiireks äraõppimiseks.

Analüütikutele tuleb kasuks dokumendihalduse nõuete eelnev tundmine või valmisolek teema kiireks omandamiseks.

Testijatel on vajalik programmeerimiskogemus või valmisolek selle kiireks omandamiseks. Liigume automaattestimise osakaalu maksimeerimise suunas.

Vabu positsioone on mitmeid, sestap konkureeriksid peamiselt iseendaga. Võid ka sõbra kaasa võtta.

CV võid saata otse mulle või siis careers /at / webmedia /punkt / ee

Olen aastate jooksul osalenud paljudes vestlustes, mille peateemaks on “ma tahaksin rohkem raha saada”, vahel küsija, vahel lubaja/keelduja rollis. Seeläbi on nüüdseks tekkinud teatav mõistmise tase ja rääkisin eelmisel kuul ka Pinu kokkutulekul sel teemal. Soovitused on kõik iseenesest triviaalsed, aga vajavad siiski vahel üle kordamist. Nüüd panen materjalid ka siia.

Jutu läbiv mõte põhineb kahel eeldusel.

Esiteks, et meie eesmärgiks on raha teenimine. Kui meile on elus olulised muud asjad (käia iga päev matkamas, saada palju lapsi, jõuda nirvaanasse vms), siis selle jaoks on teised vahendid, aga praegune jutt on rahast.

Teiseks, et me oleme tehnikud. Parim võimalus rikkaks saamiseks on muidugi ise äri teha, aga see nõuab üldjuhul progemisest loobumist, mida paljud ei raatsi.

Raha ja majandus

Alguses peame mõistma, mis on üldse raha ja miks ta eksisteerib. Raha definitsioon on:

• Vahetusvahend
• Akumulatsioonivahend
• Arveldusühik ehk väärtuse mõõt

See viimane on meile praegu kõige olulisem: raha ei maksta meile mitte selle eest, et me oleme ilusad ja toredad, vaid selle eest, et me loome midagi, mis on väärtuslik. Triviaalne, aga millegipärast tekitab selle mõistmine paljudele inimestele probleeme. Rääkisin kord ühe kunstiinimesega, kes oli väga solvunud, kui ma tema töö väärtuslikkuses kahelda julgesin. Aga samas, kui sinu piltide eest ikka ei maksta, siis järelikult ei hinda inimesed neid piisavalt ja nende väärtus on lihtsalt madal. See on majandusteaduslik definitsioon ja narr on selle üle vaielda.

Järgmiseks tuleb meil mõista peamisi majanduse seaduspärasusi, eelkõige nõudmise ja pakkumise tasakaalu.

Tihti diskuteeritakse, mis peaks olema mingi töö “õiglane hind”. See on tegelikult nonsenss, iga töö on väärt parajasti nii palju, kui palju selle eest ollakse nõus maksma ja kui palju eest seda ollakse nõus tegema. Kui neid, kes konkreetse asjaga hakkama saaks, on vähem kui tellijaid, läheb hind üles ja vastupidi. Reeglid kehtivad nii ettevõtete ja klientide vahel kui ka tööandjate ja töötajate vahel. Vastavalt sellele on meil ka võimalik positsioneerida ennast selliselt, et meie tehtava töö eest makstav tasu oleks maksimaalne.

Siit ka soovitus nr 1:

• Kui vähegi võimalik, siis tee läbi mingi mikroökonoomika kursus, paljud asjad elus saavad seeläbi oluliselt selgemaks.

Teenusearendus vs tootearendus

Enamik Eesti tarkvaraettevõtteid (ja seetõttu ka enamik Eesti programmeerijaid) tegelevad teenusearendusega. See tähendab, et konkreetses projektis on konkreetne klient, kes ostab ettevõttelt teatud hulga tagumiktunde ja maksab nende eest. Teine variant oleks tootearendus, kus klient ei maksa mitte tundide, vaid mingi juba varem valmistehtud asja eest litsentsitasu.

Tüüpilise Eesti IT konsultatsiooniäri teoreetiline finantsmudel on lihtsustatult järgmine:

Teoorias tundub, et tegemist peaks olema küllaltki tulusa tegevusega.

Päriselus on efektiivsus aga tüüpiliselt madalam, mõned projektid lähevad üldse aia taha ja nende kulu tuleb muude projektide tuludest katta jne. Seetõttu ongi enamiku eesti IT-ettevõtete kasumimarginaal ühekohaline, kui seda üldse on. Samuti on meil inimesi kord liiga palju, kord liiga vähe, mis jällegi suurendab kulutusi. Ehk siis tegemist on igavese peost suhu elamisega. Tegelik suur IT-raha on ikkagi tiražeerimises.

Olles näinud, kuidas ettevõtted raha teenivad, mainin järgmiseks mõnesid “antisoovitusi” ehk asju, mis ei aita, aga mida inimesed ikkagi kogu aeg teevad.

• Mul on vaja rohkem raha, et [lapsi saada, koolis käia, uude majja kolida]
  • Tööandja vastus: me oleme äriettevõte, mitte heategevusasutus

Inimesed, kellel on kombeks raadiosse helistada ja kiruda, kuidas valitsus ja ettevõtjad on nõmedad, teevad mu selle peale ilmselt maatasa, aga majandusseadused on täpselt samasugused nagu teisedki loodusseadused ja nende üle tigetsemine on sama efektiivne kui halva ilma kirumine.

• Ma käisin koolitusel ja tahan nüüd palka juurde
  • Tööandja vastus: kas see koolitus aitab meil klientidelt rohkem raha saada?

Kõik, mida me teeme, tuleb tõlkida konkreetseks väärtuseks, mida meie töö aitab luua.

• Mul on hiilgav idee
  • Tööandja vastus: ideid on mul endalgi küll, vaja on teostust

Vahel tuleb inimene ja ütleb, et vaat, mul on sihuke idee! Ja jääb siis ootama, et kus on miljonid, mida talle idee teostamiseks antakse. Tegelikult pole teostamata idee midagi väärt.

Programmeerija kasutegurid

Tüüpilises IT projektis võime näha kliendi äripoole esindajat, kliendi projektijuhti, ärianalüütikut, süsteemianalüütikut, arhitekti, programmeerijat ja lõpuks arvutit, mis tegelikku ülesannet hakkab täitma.

Selle ahela alguses eksisteerib vaid küllaltki udune idee sellest, mis toimub ja kuidas “asjas võiksid olla”, ahela lõpus aga peavad meil olema väga täpsed, mustvalged instruktsioonid, et nüüd tee seda ja siis toda. Kõik need vahepealsed inimesed tegelevad lihtsalt uduste ideede tõlkimisega järkjärgult formaalsemasse vormi.

Samas on siin vahel suured infokaod ja ebaefektiivsus, igal sammul läheb midagi kaduma, tekib juurde või moondub. Ideaalses maailmas oleks siin vahel seega vaid üks inimene, kes mõistaks nii äri kui ka arvutit, aga seda juhtub harva.

Selge on siiski, et:

• eksisteerib spekter erineva formaalsustasemega info esitamise viisidest,
• me loome väärtust uduse info formalismideks tõlkimise kaudu,
• spektri erinevaid osi katavad tüüpiliselt erinevad inimesed.

Seega, mida laiema osa spektrist me suudame haarata, seda suurem on ka meie väärtus ja võimalus raha teenida.

Nimetan seda Tõlkimise Atomaarseks Ulatuseks ja tähistan kreeka tähega τ (tau).

Mul endal on küllaltki kõrge τ ja eelkõige tänu sellele olen suutnud ka erinevates situatsioonides oma tegevuse eest piisavalt head tasu küsida.

Teine soovitus on seega:

• Väärtus kasvab koos võimega mõista kliendi mõtlemisviisi. Suhtumine, et “mina olen progeja, andke mulle konkreetsed ülesanded kätte, mida ma teen, ja muu mind ei huvita”, on kindlaim viis oma palgale lae seadmiseks.

Järgmiseks tuleme tagasi küsimuse juurde teenusearendusest ja tootearendusest. IT omapära on teatavasti, et kord juba valmis tehtud asja kopeerimine on üliodav. Seepärast on rahateenimise võti taaskasutus.

Efektiivne taaskasutus nõuab spetsialistidelt aga oluliselt kõrgemat kvalifikatsiooni, seda nii analüüsi, programmeerimise, aga eelkõige testimise osas. Kui me lihtsalt võtame ühe kliendi projektist mingi koodi, kohandame seda teisele kliendile ja kolmandale, on tulemuseks tüüpiliselt jalgade ja tiibadega madu, kes saab endale peagi südamerikke. Korralik taaskasutus nõuab vastavat planeerimist algusest peale ning oluliselt suuremat panustamist süsteemi arhitektuuri ning töökindlusse, sest meil pole võimalik käia iga üksiku kliendi juures asju mcgyveri teibiga putitamas nagu tavaliste ühekliendiprojektide puhul ikka juhtub.

Üldine idee on aga selles, et kasutajad toovad ettevõttele raha sisse, programmeerijad viivad välja.

Seetõttu tuleb kasvatada suhet Kasutajate Arv jagatud Programmeerijate Arvuga, mida ma tähistan kreeka tähega ϰ (kapa).

Ajal, mil ma Microsoftis progejana töötasin, oli mul muidugi väga kõrge ϰ, mis võimaldas MSil mulle ka rohkem palka maksta, kui konsultatsioonifirmadel.

Aga kolmas soovitus on:

• Tõsta oma kvalifikatsioon tootearenduseks vajalikule tasemele ning mine tööle tootearendusprojekti/firmasse või püüa leida võimalus oma praeguse töö tulemite tiražeerimiseks.

Nüüd veel ideedest. Nagu eelnevalt mainitud, tähtis pole mitte idee, vaid teostus, edu jaoks on vaja 1% annet ja 99% tööd. Seetõttu on edukad eelkõige inimesed, keda iseloomustab Maniakaalne Üleolekuvajadus ja Ühele asjale keskendumine. Tähistan seda kreeka tähega μ (müü). Ma ei tea ühtki tehnoloogiavallas rikkaks saanud inimest, kes poleks mingil perioodil teinud 80-100 tunniseid töönädalaid, tegelenud tehnoloogiaga ka tööväliselt ning tundnud kinnisideed enda loodud lahenduste võimalikult laialdasest levitamisest.

Minu isiklik μ on arvestatavalt üle keskmise, aga mitte võrreldav vastavate tippudega. Neljas soovitus on aga:

• Suhtuda oma töösse kirega ning võtta omaette eesmärgiks, et sinu lahendus oleks alati parem kui teiste oma.

Kõik pole küll enda teha. Või siiski?

Tüüpiline viis, kuidas programmeerija rikkaks saab, on vanemarendajana raketiks muutuvas firmas, kus töötajatele on aktsiaoptsioone jagatud (ja mida suurem τ ja μ, seda rohkem optsioone). Muidugi on vaja valida selline ettevõte, millel on  (vähemalt potentsiaalselt) suur ϰ ning juhiks keegi, kellel on tohutu μ. Kanooniliseks näiteks on siin Charles Simonyi, kes oli kunagi MS Office’i peaarendaja, aga kes nüüd saab lubada endale eraisikuna kosmoses käimist.

Seega on vaja olla Õigel ajal Õiges kohas. Tähistan seda eesti tähega õ (õõ).

Näiteks töötasin Microsoftis samas toas ühe selliga, kellel juhtus olema erakordselt halb ülemus. Nii halb, et ta läks lõpuks MSist ära. Google’isse. Aastal 2001. Mina olin konservatiivne ja mõtlesin, et ei tea, kas sellest internetiotsingu ärist ikka õiget asja saab. Kuna alates sellest ajast läksid ettevõtete aktsiahinna kõverad radikaalselt lahku, on temal praeguseks muidugi palju rohkem raha kui mul. See, et tema viletsa ülemusega tiimi sattus, aga mitte mina, oli ilmselt puhas juhus, nii et tundub et siin pole suurt midagi võimalik ette võtta.

Siiski, kui me ühe korra täringuid viskame, siis Yahtzee saamise tõenäosus on küllaltki väike. Mida rohkem aga viskame, seda suuremaks kasvavad šansid.

Sellest ka viies soovitus:

• Kui oled paar aastat mingis ettevõttes olnud ja see pole raketina lendu tõusnud, otsi järgmine töökoht.

Sest kui seda siiani pole juhtunud, pole ka tulevikus plahvatusliku kasvu tõenäosus kuigi suur.

Lõppkokkuvõttes saame aga järgmise lihtsa valemi:

€ = τ * ϰ * μ * õ

Valem on lihtne, täitmine aga oluliselt raskem.

PS Kommertsteadaanne

Töötame praegu dokumendihaldustoote kallal, millel on potentsiaalselt hea ϰ. Võtame kampa analüütikuid, programmeerijaid (.NET baasil) ja testijaid, kellel oleks silmapaistev mõistus ja taiplikkus, kõrge τ ja piisav μ. Asukohana on eelistatud Tartu. Kel on huvi, võib vastava sooviavalduse ja CV saata kas otse mulle või kairi.pauskar /at/ webmedia /punkt/ ee.

Kes veel ei tea, siis 6.aprillil toimub Pinu.ee kokkutulek, kus loodetavasti räägitakse mitmesuguseid huvitavaid asju. Võib-olla räägin ise ka midagi, kes soovib, võib minu teema üles hääletada (ja kes ei soovi, võib alla hääletada).

Ja kui on keegi, kes veel ei tea, mis on Pinu, aga tunneb huvi kitsamalt või laiemalt huvi programmeerimise vastu, saab muidugi liikmeks hakata.