Jul 06 2011
Mehaanikud, elektrikud ja insenerid
Viimases Arvutimaailmas oli lugu Eesti IT-haridusest ja seonduvatest küsimustest. Lisaks väärikamatele osalejatele anti ka mulle võimalus sõna sekka öelda. Kuna täielikud vastused AM loo sisse ei mahtunud, panen nad siia, lisaks ka paar täiendavat kommentaari. Soovitan kõigil ka päris artikkel läbi lugeda, teised inimesed ütlesid igasuguseid huvitavaid asju (siin nt Sten Tamkivi täielikud vastused).
Küsis Martin Mets.
Mis Te arvate, kui heal tasemel on Eestis antav IT alane haridus? Kas sellest piisaks välismaal läbilöömiseks või mängivad siinkohal rolli hoopis teised asjaolud?
“Välismaa” pole mingi ühene termin, et meie Eestis teeme ühtmoodi ja välismaal tehakse teistmoodi.
Ma jagan “IT-mehed” laias laastus kolme kategooriasse:
- Esimesed on nagu automehaanikud. Kui ma lähen autoga teenindusse ja kaeban, et mingi tuli läks põlema, siis nad vaatavad manuaalist veakoodi järele, putitavad vastavalt tootja näpunäidetele midagi või vahetavad mõne jupi välja. Enamik mitmesuguseid süsadminne ja erinevates ettevõtetes patsiga poisi ameti täitjaid kuuluvad siia kategooriasse.
- Teised on nagu elektrikud. Kui mul on vaja kodus elektrikilpi paigaldada, kutsun elektriku. Tema on kutsekoolis õppinud, et roheline juhe käib siia, punane juhe sinna, tal on vastavad materjalid ning tööriistad, kulutab kokku näiteks neli tundi ning küsib mult 4 korda X eurot. Valdav enamik Eesti programmeerijaid on nagu elektrikud. Neil on spetsiifilised teadmised, kuidas üht või teist probleemi standardselt lahendatakse ning nad töötavad projektides, mida tehakse konkreetsele kliendile teatud vajaduse rahuldamiseks, mille eest küsitakse kliendilt raha kulutatud tundide alusel.
- Kolmas kategooria on insenerid. Insener on keegi, kes mõtleb välja midagi uut, kasutades ühelt poolt teoreetilisi teaduslikke teadmisi ja teiselt poolt loovat mõtlemist. IT valdkonnas eeldab näiteks mõne uue toote (mitte konkreetse kliendi rätsepatöö!) loomine üldjuhul insenerilähenemist. IT-insenere on Eestis väga vähe.
Välismaa juurde tagasi: maailmas on olemas mehaanikufirmad, elektrikufirmad ja insenerifirmad. Viimases kategoorias on kasvõi Google, Microsoft ja Apple. See on ka asi, millega miljardeid teenitakse, mehaanikud ja elektrikud on sellega võrreldes peost suhu elajad.
Enamik Eesti tarkvarafirmadest on elektrikufirmad ja kui koolilõpetaja saab hakkama Eesti elektrikufirmas, siis saab ta üldjuhul hakkama ka muu maailma sarnases ettevõttes. Tuleb ainult arvestada, et mujal on inimesi rohkem ja seetõttu ka konkurents tihedam. Mingit fundamentaalset probleemi aga pole.
Kui me seame aga eesmärgiks heas insenerifirmas läbilöömise, siis enamiku Eesti koolilõpetajate tase jääb liiga nõrgaks, seda nii teoreetilise baasi kui praktiliste harjumuste osas, kuidas uusi asju välja mõelda ja teoks teha.
Paljud arendajad ja start-upid räägivad, et neid erialasid või programeerimiskeeli, mida neil vaja oleks, Eestis ei õpetataki. Kui suur peaks olema IT-alane spetsialiseerumine väikeses Eestis, kas olekski vaja üksnes baasharidust, millele hiljem lisandub juba tööalane praktika ja spetsialiseerumine?
Kui inimesel on olemas tugev teoreetiline baas, siis uue programmeerimiskeele äraõppimine tuleb paari nädalaga, olen seda ise korduvalt kogenud.
Kui ta on aga ainult õppinud, et “uue andmebaasikirje loomiseks vajaliku veebivormi loomiseks tuleb läbi teha järgmised 5 sammu”, siis tekib natukene erinevas situatsioonis muidugi probleem. Kuna tehnoloogiad vahetuvad niikuinii üsna kiiresti, siis ma rõhuksin pigem sellele, et ühelt poolt oleksid õpilastel tugevamad baasteadmised ning teiselt poolt oleks neil kohustus teha palju praktilisi harjutusi.
Eesti IT õppekavadest läbi saamine on praegu naeruväärselt lihtne. Näiteks USA üliõpilased higistavad kasvõi koduste tööde kallal palju intensiivsemalt. Ma ei räägi siin isegi mitte tippülikoolidest, kes praegu jäävad püüdmatusse kaugusse, vaid tavalistest osariigikeskuste ülikoolidest, kellega nt Tartul ja TTÜ-l oleks end igati paslik võrrelda.
Räägitakse, et Eestis on puudu juba ligi 2000 IT-spetsialisti. Viimastel aastatel on vastuvõtt IT-erialadele natukene paranenud, kuid see võiks olla endiselt palju parem. Kuidas võiks IT-haridust Eestis populariseerida?
Siin on tegelikult kaks eraldi küsimust: kvantiteet ja kvaliteet. IT-koole on meil päris palju ja sealt tuleb ka välja palju rahvast, aga suur osa tulemusest on praak, seega lihtsalt reklaam ja läbilaske suurendamine ei aita.
Kvaliteedi ja kvantiteedi tõstmine korraga ei ole lihtne projekt. Lahendus algab vundamendist ehk reaalainete õpetamisest põhikoolis ja keskkoolis ning võtab 15-20 aastat. Kuna aga IT roll maailmas järjest kasvab, on see võtmeks, kuidas me tulevikus suudame oma majandust konkurentsivõimelisena hoida ja Eestist rikka riigi teha.
Konkreetsed soovitused:
- Vähendada laste hirmu reaalainete, eriti matemaatika ees, seostades seda rohkem tegeliku eluga. Näidata lastele, kuidas maailm päriselt töötab, sealhulgas tehnoloogia, IT ja majandus, ning kuidas matemaatika selles kõigest läbi jookseb.
- Rohkem koole, kus reaalainete süvaõpe algaks juba põhikoolis. Luua juurde tehnika- ja IT-kallakuga keskkoole.
- Igal tasemel suurendada praktiliste, loominguliste ülesannete hulka, et edendada harjumust iseseisvalt uusi asju välja mõelda.
- Tõsta ettevõtluse mainet. Keegi peab neile tulevastele inseneridele ka soodsa loomekeskkonna tekitama.
- Lapsevanemates arusaam, et reaalained tagavad edu. Viimasel ajal on ajakirjandus õnneks selgeks teinud, et IT-mees kipub finantsiliselt paremini elama kui keskmine eestlane, aga eelnenud 20 aastat on ühiskonnas levinud olnud mõtlemine, et vaja on õppida eelkõige keeli, kõnekunsti ja avalikkussuhteid. Need kõik on vajalikud, kuid ei muuda fakti, et IT-spetsialist, keemik või aatomiinsener teenib maailmas keskmiselt siiski rohkem kui tõlk või PRi tegija.
- Kaasata rohkem häid välisõppejõude, sarnaselt Marlon Dumas’ga Tartu Ülikoolis. See annab uue hingamise ning sunnib nii kaasõppejõude kui ka üliõpilasi end rohkem kokku võtma.
Muid lisamõtteid veel:
Üks meie koolide suuremaid probleeme pole seotud mitte õppekavade, vaid õppedistsipliiniga.
Näide 1: Räägib (eraviisiliselt) minuga üks tsikk, et tal varsti eksam. Küsin seltskondlikult, kas vaim valmis? Tema vastu, et eriti ei ole, aga kui õppejõule ilusti naeratada, siis küll ta läbi laseb. Wtf.
Näide 2: Kui ma ise ülikoolis loenguid ja kodutöid andsin natuke, puutusin üsna pidevalt kokku ka küsimustega, et kas saaks üht või teist asja hiljem või lihtsamalt või uuesti teha jne. Enamikus ‘meerika ülikoolides tähtaeg on tähtaeg ja kui valmis ei ole, on oma viga.
Näide 3: Mõnedele värskelt ülikoolist tulnutele on esimesed päris tööl veedetud nädalad parasjagu šokeerivad – kas tõesti tuleb nii palju asju tuleb teha? Eesti koolide kodutööde maht on suurusjärgu võrra väiksem kõvema kategooriaga ülikoolide omast. Selle tõstmine aitaks ühelt poolt kaasa koolist saadavale teadmiste tasemele (iseseisvalt läbi töötatud materjal jääb palju paremini külge kui loengus kuuldu) ning teiselt poolt muutuks ka uute IT-meeste töö efektiivsus kõrgemaks, kuna on tekkinud paremad tööharjumused.
Põhihariduse parandamiseks:
vaata õpetajate palkasi. Vaata klasside suurusi. No comments.
Vähemalt ühe reaalteaduse aine õpetajatele õpetati täiendkoolitusel keskkooli taset, uuesti. Nii, et nad saaks ka tegelikult aru.
Liisa väikeõde rääkis, et keskkoolis geograafia kontrolltöös pidi ta rääkima seda, mis oli õpikutes, kuigi ta oli olnud kuu aega Marega (eluaegne folklorist) Hiinas ja näinud väga teistsugust elu. Tõmmati maha, “kaks, õpik räägib teisiti”.
Ehk, julgus eksida, kahelda, mitte kramplik faktidest kinni hoidmine. Käis, nägi, rääkigu.
Siin ei ole suurt seost reaalteaduste haridusega.
Ülikoolide parandamiseks mõtteid:
Välisõppejõud on hea mõte. Vmt, mis sunnib mugavustsoonist välja astuma ja lõhub õppejõudude tsunfti.
Lisaks tööharjumustele tuleb lugu pidada tudengite ajast. Meenub üks õppejõud, kes oli rääkinud sama juttu 20a ja kõik konspekteerisid…. nagu trükimasinad. Küsimuste mõtlemiseks ei olnud aega. Ehk, tudengite aeg raisati ära, irvitati, et käsi krambis jah? Esimese kursuse värk, harjud. Lase nagu robot.
Nagu tuleb pidada ka õppejõu ajast, tähtaeg, kuigi head loomingulist lähenemist tähtaegadesse ei tohi ju päris ära lõigata, maailm ei ole kandiline.
Iseseisev mõtlemine on Eestis päris tugeva surve all. Ohutu on mitte mõtelda või vähemalt mitte ütelda, muidu tehakse kambakas. Ükskõik, kas pead kirjutama geograafia kontrolltöösse jama või istub naaberosakonna juhtblondiin sulle pähe, kuna seadsid kahtluse alla tema uue, väga kantselei-bürokraatliku ja minule väga palju tühja lisatööd tegeva korra mõttekuse. Muidugi ei ole see nii ainult siin. Svejk ei olnud loll mees.
Eksimine on põlu all.
Olde Hansa omanikel läks kõigepealt 2 restorani pankrotti. Ja siis tegid Olde Hansa, midagi, mis on mõnes mõttes turistile Tallinna sümbol.
IT haridus ei ole üldse tähtis.
Tähtis on mitte teha inimestest kuulekaid mõtlemisvõimeta roboteid, halli massi.
Roboteid toodavad kõik, eriti riiklikult finantseeritud asutused, alates koolidest kuni isegi KAPOni (reaalseid meeleavaldusi ei ole olnud!, nn proksiöö oli lihtsalt ässitatud vaen). Väga palju on kurjust. Robotitest võib rääkida teine kord, õlleklaasi taga, nii, et saad ka minu mõeldud kontekstist aru, see kapo näide on raskelt mõistetav.
Roboteid on terve Hiina/? täis, ja mitte ainult roboteid.
Väga asjalik jutt. Sh. nõustun Juhaniga – selleks, et noortel tekiks üldse huvi raskemate reaalainete vastu, tuleb panustada haridusse. Ma ei näe, et riik näitaks üles erilist tahet sinna panustada – selles mõttes on PISA testid riigile kui sülle kukkunud õnn, sellega saab probleemide olemasolu alati eitada – asi ju töötab!
Ise õppisin algselt asukoha järgses “koolis”, kus mu keskmine hinne kolmest kõrgemale ei läinud. Lõpuks sokutasid vanemad mind kuidagi “eliitkooli” ja alles siis tekkis mul ka motivatsioon õppida – edasi olin juba nelja-viieline. Lõpuks läksin keskkoolis hoopis Inglismaa erakooli õppima. PISA testid PISA testideks, aga need näitavad vaid seda kui tubli on keskmine eesti tuupur. Ma pole ei enne ega pärast kunagi nii palju iseseisvat tööd teinud kodutöödega, ega nii tohutult lisamaterjali lugenud, klassid olid maks. 10 inimest. Enam ei piisanud faktide teadmisest – nüüd pidi ka põhjendama ja seoseid vedama iseseisvalt… Eesti haridusel pole siin midagi vastu panna!
Toon lõpetuseks eksperimendi reaalsest elust, kus teadlased soovisid uurida lähemalt, kuidas nägemismeel töötab. Eksperimendis osalesid kassipojad, keda kasvatati keskkonnas, kus puudusid täielikult horisontaalsed tasandid/jooned. Eksperimendi tulemus oli üllatav – kui nüüd juba täiskasvanud kasside keskkonda lisati horisontaalseid jooni (riiulid jne), siis kassid neid lihtsalt ei näinud – nagu neid ei eksisteerikski! Analoogseid näiteid saab tuua ka keele omandamisest jne jne. Ehk teisisõnu, kui me varakult loobume teatud närvirakkude stimuleerimisest, siis need lihtsalt kärbuvad. Mulle tundub, et Eesti hariduse maastikul käib analoogne eksperiment!
Targo
Õllekavadega on asi väga lihtne: õllekavad on koostatud arvestades töötava tudengi võimet seda kava läbi. Mittetöötavaid tudengeid aga meil, Eesti Vabariigis ei eksisteeri. Või kui mõni kusagil eksisteeribki, siis käiakse seda haruldust näpuga katsumas.
ITKs olid mõned äsja keskkoolipingist tulnud särasilmsed noored inimesed, kelle vanematel oli võimalik lapsi koolitada. Nemad kaebasid, et tööd on liiga vähe ja läbisid kaks õppekava korraga (nt. admin + arendus).
Seega õppekava mahtu oluliselt tõsta ei saa, sest eesti tudeng on vaene ja peab ära elamiseks tööl käima. Kui tõsta ilma mingit tudengita rahastamismudelit loomata, siis saab meil olema ülikool “ainult rikastele”.
Tudengite arvu vähenemisest ei ole ülikoolid aga huvitatud.
Teine asi: põhikoolis pannakse põhimõtteliselt “3″ ära absoiluutselt mitte millegi eest. Mitte lihtsalt viletsate teadmiste eest vaid sõna otseses mõttes NULL teadmiste eest.
Miks – ikka seesama vana hea pearaha. Koolil on rahaliselt vajalik see tropp läbi 9 aasta venitada. Ja nii sunnitakse aineõpetajat “3″ välja panema. EI ole NSR jutt – suhtlen päris mitme kooliõpetajaga.
Offf ütleb: õllekavad on koostatud arvestades töötava tudengi võimet seda kava läbi.
Ei saa nõustuda, toon argumendid:
1. Tudengitel on tegelikult väga palju vaba aega. Tartu kesklinnas elades ja nendega üsna pidevalt lävides torkab see üsna eredalt silma. Mul endal oli ka väga palju vaba aega, kuigi käisin koolis ja tööl. Vahepeal tugevama sisekonkurentsiga riigis elades sain aru, mida õigupoolest töötegemine tähendab (kust tuleb üldse müüt eestlasest kui mingist erilisest tööarmastajast?)
2. On oluliselt vaesemaid riike (nt India), kus ülikoolide tamp on ulmeliselt kõrge, aga saadakse hakkama.
3. See, et meil on üldse tasuta kõrgharidus, on väga kõva hüve. Maailmas on ka riike, kus kõrgharidus on 90% tasuline ja inimesed lihtsalt plekivad hiljem pool elu õppelaene tagasi maksta ning keegi ei pea seda ebaõiglaseks. Meil IT-mehe keskmise palga juures võtaks ülikooliaastate tagantjärele kinnimaksmine veel palju vähem aega.
4. Õppejõudude enda moraal on madal. Lihtsam on koduseid töid mitte eriti anda, sest neid peab parandama ja üliõpilased vinguvad. On fanaatikuid, kes ikkagi annavad, aga neil pole selleks erilist mot.skeemi.
5. Asjaolu, et Sa ise kasutad terminit “õllekava”, illustreerib minu meelest pigem minu seisukohta
Siin tekib muidugi hulk vastuargumente, miks ikka ei saa ja ei või ja üldse on sada häda, aga tahtmise korral on see kõik lahendatav. Tuleb lihtsalt prioriteedid paika panna ja lollimängimine lõpetada.
Offfi õllekavade kohta: ei vaidle vastu, et see nii on, kuid minu meelest on siiski tobe optimiseerida õppekavu töötavatele tudengitele. See ainult süvendab arvamist, et poole aja ja vaevaga saab täistulemuse. Kooli ja töö ühendamiseks on kindlasti paremaid võimalusi, nt õppida siis ka poole või kolmveerand kohaga.
Mina näeks lahendust pigem toimivas stipendiumi (mitte õppeLAENU) süsteemis.
#2. On oluliselt vaesemaid riike (nt India), kus ülikoolide tamp on ulmeliselt kõrg
Jah, kui me hakkame tegelema kõrghariduse kättesaamatustamisega, siis on meil meeldiv võimalus neile järele jõuda.
#3. See, et meil on üldse tasuta kõrgharidus, on väga kõva hüve. Maailmas on ka riike, kus kõrgharidus on 90% tasuline ja inimesed lihtsalt plekivad hiljem pool elu õppelaene tagasi maksta…
Maailmas on ka riike, kus naiste ümberlõikamist peetakse normaalseks. Eoroopalik traditsioon üldiselt sisaldab inimlikku ja sotsiaalset mõõdet oluliselt rohkem kui ameerikalik. Ma ei usu, et me peaksime ameerikalt üle võtma “vähem riiki, igaüks vaadaku ise kuidas saab” põhimõtteid.
Kui riik tahab endale IT meest siis peaks ta ikkagi ise selle it mehe “tootmise” kinni maksma.
4. Õppejõudude koha pealt olen nõus. Olen ülikoolis kuulnud pealt dialoogi mis kõlas umbes nõnda: “mina sinna klassi ei lähe, seal on praegu kontrolltöö, kui nad maha kirjutada ei saa, siis nad kukuvad ju läbi ja ma pean oma aega rasikama neile järeltööd korraldades”
Katrin – sellisel juhul peaks võimaldama osakoormusõpet RE kohtadel.
Praegu on RE koha eelduseks päevane täiskoormusõpe ja selle ühildamine täiskoormusega töökohaga on üsna keerukas (kuigi võimalik. positiivne näide – mina)
Ühesõnaga, minu nägemus asjade paranemiseks oleks järgmine:
Õppekavade koormust oluliselt tõsta, aga hea õppeedukuse eest maksta tudengile stipendiumi mitte vähem kui ametlik miinimumpalk.
Ehk – when you see problems throw money at them. Keep throwing money, until problems go away.
õpetataki?
yeah, right, filosoofilises plaanis on su seisukoht auklik. on eliit (insenerid) ja siis on muda (elektrikud, mehaanikud).
http://en.wikipedia.org/wiki/Elitism
Toivo, selgita oma mõtet, praegu jääb segaseks. Elitismiga pole siin midagi pistmist, ainult sellega, mida keegi koolis õppinud on. Pole mingit põhimõttelist põhjust, miks meil ei saaks olla nt 10x rohkem IT-insenere.
Martini typod on copy-pastetud nagu olid.
Lugemismaterjal on hea ja ma ei hakka vastu vaidlema sellele, et reaalharidust peaks rohkem propageerima. Sellegipoolest laste hirm reaalainete eest, kas see siiski on hirm? Reaalained on meil koolis tehtud niivõrd igavaks, et ei ole tahtmist nendega tegeleda ja kui veel arvestada juurde, et nad kergemate killast ka ei ole siis ongi tulemus käes: Ei taha meie õpilased reaalainetest midagi kuulda. Samas õpilastele, kellele tunduvad reaalained põnevad, neid ka õpivad.
http://www.admissions.college.harvard.edu/about/learning/undergraduate_program.html
Samas, kui rääkida kõrgharidusest, siis siin läheb mul küll närv mustaks. Alustuseks peaks võrdlema siin siis USA ja Eesti kõrgharidussüsteemide erinevusi: auditoorse töö mahtu, kui palju erinevaid aineid õpitakse Eesti ülikoolides ühel semestril ja sama ka USA ülikoolide kohta jnejne. Seda ma siin muidugi kirjutama ei hakka, kuna asi läheks ilmselgelt liiga pikaks. Aga võrdluseks võite vaadata Tartu Ülikooli kodulehte http://www.ut.ee ja näiteks Harvardi oma
Arvan, et kui meil õpetatakse 8-10 ainet semestris võrreldes USA 3-4 ainega, siis ei saagi meil olla märkimisväärselt rohkem koduseid ülesandeid ja iseseisvat tööd. Süsteemid on tohutult erinevad ja eks ole siis plusse ning miinuseid nii ühel kui ka teisel süsteemil!
Õppekavad tuleb koostada lähtuvalt keskmisest üliõpilasest. Kui tõesti keskmine üliõpilane on töötav (siinkohal siis nõustun kõikide kommenteerijatega, kes leiavad, et stipendiume oleks vaja märkimisväärselt suuremaid kui nad praegu olematutena on, et üliõpilase töö oleks õppimine), siis pole ka midagi parata ja õppekavad jäävadki selliseks nagu nad on. Ma hästi ei saa aru, miks hädaldada, et ei taheta reaalaineid õppida ja seejärel tulla lagedale väitega, et õppekavad on liiga lihtsad. Eks tehke siis õppekavad sellisteks, et Targo, sinusugustel oleks piisavalt palju tööd ülikoolis, aga kõik ülejäänud vaadaku kuidas üldse sees püsida. Enamus tudengeid ei ole meil sellised, et õpivad ja töötavad samaaegselt, lõpetades ülikooli cum laude. Mind tõesti huvitaks, paljud meil õpilastest läheks sellisel juhul reaalalasid õppima. Ma arvaks, et põhjus miks praegu ei õpita ITd nii märkimisväärselt palju, on ikkagi eelkõige see, et asi on paljude jaoks raske.
Ja USA haridussüsteem võik jääda ikkagi USAsse
!
Stipendiumiprogrammid ei lahenda kooli kõrvalt õppimise probleemi, kui neid jagatakse vaid hea õppeedukuse eest. Sellisel juhul piisab paaris aines maha jäämisest, et stipendium kaotada – ja tuleb kooli kõrvalt tööle minna ja enam järje peale ei saagi.
Kooli kõrvalt töötamist on võimalik vähendada, kui igale tudengile (mitte ainult 20% parimatele) pakkuda “tudengi moodi” ära elamiseks piisavat stipendiumi või õppelaenu. Aga selle tudengile kasulikuks muutmiseks peaks samal ajal ka õppejõudude arvu ja õppekavade koormust 2x tõstma.
Samas ma ei usu, et ainult raha juurde loopimine Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli tudengite keskmise taseme päevapealt Harvardiga konkureerima paneks. Eestis läheb ülikooli umbes 60% gümnaasiumilõpetajatest, ja neist kõigile ei pruugigi 2x sisukam õppekava ka töökoha puudumisel jõukohane olla.
Ma arvan, et tööl käimise mittevajalikuks muutmise ja ära keelamise asemel võiks seda hoopis paremini korraldada. Ülikooli ja IT-ettevõtete koostöös saaks luua kasulikke poole kohaga töökohti – igavlevate tudengite õppekoormust tõsta ametliku praktikaga. Sealjuures on oluline väljapakutud töökohti jälgida ja ülikooli poolt heaks kiita – tudeng ei peaks minema ettevõttesse nüri abitööd tegema, vaid saama sealt mitmekülgset õpet oma eriala kõigi ainete kohta.
Niipalju kui ma TTÜs õppivate sõprade praktikast kuulnud olen, siis on see praegu kaootiline ja nõrgal tasemel – tudeng peab ise omale praktikakoha leidma, ja tal pole võimu seal abitööde asemel omale tõsist “õpetamist” nõuda. Kellel häid tuttavaid ettevõtjaid, see laseb lihtsalt praktika täitmise paberi välja kirjutada.
Seda, kas kergem on leida uusi õppejõude või kohalikke ettevõtteid, kes oleks valmis ülikooli osakonnaks hakkama, ei oska ennustada.
Olen nõus eelkirjutajatega, et oluline on ka juba põhi- ja keskkooliõpilastele IT olemuse ja töökultuuri tutvustamine. Müüt üksinda keldris nokitsevast patsiga poisist peletab paljud andekad noored erialast eemale.
Üks minu kunagistest keskkoolikaaslastest oli päris hea matemaatik, aga arvas, et ta ei taha terve päeva kontoris arvuti taga istuda, vaid hoopis “inimestega töötada”. Läks ajakirjandust õppima. Mõni aeg hiljem avastas aga, et ka seal tuleb päevad läbi arvuti taga uudisnuppe kirjutada/tõlkida, ja Sherlock Holmesi moodi uuriva ajakirjaniku stereotüüp on müüt. Lõpuks hakkas hoopis disaineriks.
Pea igal tänapäeva erialal tuleb 75% ajast veeta arvutit kasutades, ja 25% inimestega suheldes.
Tarkvaraarenduses veedad 25% klientidega suheldes, koosolekutel ideid arutades, ja 75% koodi kirjutades.
Ajakirjanikuna veedad 25% allikatega suheldes, ja 75% arvutis artikleid toimetades ja meile kirjutades.
Sotsiaalteadlasena veedad 25% eksperimente läbi viies, ja 75% arvutis artikleid ja grandiavaldusi kirjutades.
Ma ei tea milline näiteks ajaloolase päevakava on, aga üks tuttav professor veedab enamuse ajast prantsuskeelseid tekste inglise keelde tõlkides – kontoris arvuti taga.
Haldusjuhtimist või midagi muud õppides ja ametnikuks minnes veedad 25% ajast kohvi juues ja 75% arvuti taga Delfis kommenteerides.
Adolf, ma päris täpselt ei saanud aru, mis Sul närvi mustaks ajab
Ütled, et meil on rohkem auditoorset tööd ja sellepärast ei saa koduülesandeid anda? Kas see on mingi loodusseadus, et peab just nii palju auditooriumis istuma?
See, et iseseisev töö on palju efektiivsem kui auditoorne töö, tõestati juba palju aastakümneid tagasi, loengus käe mikrolihaste treenimine on ikka absurd.
Praeguse eest ei saa pead anda, aga kui ise ülikoolis käisin, kasutasid paljud ained järgmist skeemi:
1. Õppejõud oli mingi raamatu läbi lugenud (või luges loengukursuse jooksul).
2. Igas loengus jutustas ta sealt mingi peatüki ümber.
3. Usinad tütarlapsed kirjutasid selle sõna-sõnalt üles.
3a. Vähemusinad laenasid enne eksamit “konspekti”.
4. Usinad tütarlapsed õppisid teksti sõna-sõnalt pähe ja kirjutasid eksamil veelkord ümber. (Kui ma ise TÜs eksameid vastu võtsin eelmisel aastal, tabasin ka mõne sellise ära, päris koomiline oli).
4a. Vähemusinad kirjutasid ümber nii palju, kui meelde oli jäänud.
5. Hinne pandi vastavalt sellele, mitu % eksamitöö tekstist kattus esialgse raamatu tekstiga.
Ma ei tea, kas asi on selles, et muu variant käiks õppejõule ego pihta või milles, aga kui needsamad raamatud lastele kätte anda, lasta neil teksti tuupimise asemel hoopis peatükkide lõpus olevaid ülesandeid lahendada ning kulutada auditooriumiaeg nende ülesannete lahenduste arutamiseks, on ka tulemus palju, palju kõvem. Pealegi on selline lähenemine palju lähedasem sellele, mida tegelikult elus vaja läheb.
Eks tehke siis õppekavad sellisteks, et Targo, sinusugustel oleks piisavalt palju tööd ülikoolis, aga kõik ülejäänud vaadaku kuidas üldse sees püsida. Enamus tudengeid ei ole meil sellised, et õpivad ja töötavad samaaegselt, lõpetades ülikooli cum laude.
Ma ei tahaks enda näidet kasutada. Kõik esialgses jutus toodud väited õppekavade koormuse kohta põhinevad mitte niivõrd isiklikul kogemusel kui empiirilisel vaatlusel, mitu õhtut nädalas jääb minu Eesti ülikoolides õppivatel tuttavatel väljas joomas käimiseks ning mitu õhtut jääb teistes riikides õppivatel tuttavatel.
M ütleb:
Pea igal tänapäeva erialal tuleb 75% ajast veeta arvutit kasutades, ja 25% inimestega suheldes.
Bingo-bingo-bingo! Kirjutasin sel teemal ka kunagi: http://www.targotennisberg.com/tarkvara/2010/01/10/it-mitte-tehnoloogia-vaid-kommunikatsioon/
IT-ga on muidugi see probleem, et siin eksisteerib tegelikult ka päris palju selliseid, kes pigem tegeleksid mitte 75%, vaid 100% ajast arvutiga ja hoiaksid inimestest eemale nii palju kui võimalik (olen töötanud koos selliga, kes istub minu kõrval, aga saadab mulle 3lk emaili selle asemel, et otse rääkida).
Aga see ei pea loomulikult nii olema. Suurema hulga suhtlemisvõimeliste inimeste tulek IT-sse tõstaks kindlasti ka tulemuste kvaliteeti. Praegustes IT-lahendustes eksisteerivate probleemide juured on minu meelest jagatavad 50:50 mõtlemisprobleemideks ja suhtlemisprobleemideks (täpsemalt mõtlemise puudumise ja suhtlemise puudumise probleemideks). Esimese vastu aitabki iseseisva töö ja mõtlemise harjutamine, teise osas on vaja stereotüüpidega võitlemist.
Närvi teeb mustaks see, et sa soovid USA süsteemi kangesti Eestisse tuua….kui meil on asjad nii siis nad on nii ja kui USAs on asjad teisiti, siis las seal olla teisiti. Ja see, et USAS üliõpilased muud ei tee kui ainult õpivad, ei tähenda, et asi oleks kõikjal peale Eesti nii
. Sinu jutust võib vabalt välja lugeda, et üliõpilastel ei peaks üldse vaba aega olema. Üliõpilane ei peaks õppima (=töö tegemine) rohkem kui 8 tundi päevas, nii nagu on ka Eestis ette nähtud täiskoormusel töötaval inimesel. See aga tähendabki, et õhtuti võiks ju vabalt kõrtsis istumas käia. Kui sa ei tule toime, siis jah peaks jääma vähem aega alles “niisama lebotamiseks” 
.
Adolf ütleb:
Närvi teeb mustaks see, et sa soovid USA süsteemi kangesti Eestisse tuua…
Ei, USA pole mulle mingi eesmärk omaette, vastasel korral elaksin ma seal, mitte siin.
Minu eesmärgid on:
1) Et Eesti IT-s oleks rohkem mõtlevaid, intelligentseid inimesi.
2) Et Eesti IT maine oleks parem, toodangu kvaliteet kõrgem ja lahenduste üle võiks rohkem uhkust tunda.
Kui selle juures on abiks mingite teiste maade kogemuste kasutamine, olgu nii.
Üliõpilane ei peaks õppima (=töö tegemine) rohkem kui 8 tundi päevas
Esialgses artiklis ma ütlesin, et paljudele värskelt ülikoolist tulnutele on esimese täistöökoha koormus üllatav. Sellest järeldub, et nad on harjunud enne oluliselt vähem töötama.
Tahaks kommennteerida kahte kommenteerijat. nii öelda metakommentaarid
(Targole peab au andma, tema artiklid tekitavad alati diskussiooni)
1. Adolf kirjutas:
#Reaalained on meil koolis tehtud niivõrd igavaks, et ei ole tahtmist nendega tegeleda ja kui veel arvestada juurde, et nad kergemate killast ka ei ole siis ongi tulemus käes: Ei taha meie õpilased reaalainetest midagi kuulda. #
Ei ole nii. Meie põhikooli õpilased on väga teadlikud oma ÕIGUSTEST, aga mitte kohustustest. Nad teavad, et välja neid nii kui nii ei visata (v.a. paar “eliitkooli”) ja teavad, et teadku nad kui vähe tahes, “3″ ikka ära pannakse. Süüdi on selles meie imeline “pearahasüsteem” hariduse rahastamiseks.
Matemaatika ja füüsika on ained, mida ei saa niisama tilu-lilu korras õppida, a la vaatame videot, teeme diskussioonigrupi ja pärast kirjutame essee.
Ei, tuleb ülesandeid lahendada (ja laehdanda, ja lahendada, kuni see ülesandetüüp täiesti selgeks saab ja autmaatseks muutub) ja katseid teha ja üldse tublisti “peahigi” valada. Aga niipea kui õpetaja seda nõudma hakkab tõuseb loodrite poolt kisa: “IIIGAV” ja “ÕPETAJA SUNNIB ÜLESANDEID LAHENDAMA” ja “ÕPETAJA EI TEE AINET HUVITAVAKS”. Kusjuures “huvitavaks” tähendab nende noorte keeles – EI PEA TÖÖD TEGEMA.
Räägi mistahes mitte-eliit põhikooli reaalainete õetajaga, kui mind ei usu.
Tallinna linnas lõpetas sel aastal põhikooli füüsikahindega “3″ isik, kes ei suutnud peale 4 aastat õpingud tuvastada valemit F=ma ega mitte ühtegi muutujat sellest valemist. Ometi sai ta juhtkonna survel “3″. Miks? “Noh, ega teda mujale ikka ei võeta, tuleb meie kooli gümnaasiumi ja valib humanitaarsuuna”. Pearaha, ikka see pearaha.
Ja siis tuleb noor inimene ülikooli ja saab esimest korda elus külma dušši osaliseks – eeldused tegemata? No siis eksamile ei saa, olete läbi kukkunud. Kohtume kursuse uuesti deklareerimisel. Ja selgub, et isegi õppeosakonnas ei saa “õiglust” nõuda.
Mis “kõvast reaalainete põhjast” me sellise kaadri juures räägime.
M kirjutas:
#Kooli kõrvalt töötamist on võimalik vähendada, kui igale tudengile (mitte ainult 20% parimatele) pakkuda “tudengi moodi” ära elamiseks piisavat stipendiumi või õppelaenu. #
Ehk oleks mõistlik stipendium ja õppelaen kuidagi kombineerida. Ütleme nii, et on pisike põhistipendium, mis koos õppelaenuga võimaldab ära elada. Ja “eeskujulikele” maksame nii palju stipendiumi, et õppelaenu üldse võtma ei peagi.
Samas, kas noor inimene mõistab iga kord laenu MITTEvõtmise olulisust v. peab seda “tasuta rahaks” on iseküsimus.
Meie õpilaste teadmisi majanduse alalt võiks üldiselt hinnata ka hindega “null”. Äärmisel juhul on nad ära kuulanud surmigava makroökonoomikakursuse.
M kirjutas veel:
#Müüt üksinda keldris nokitsevast patsiga poisist peletab paljud andekad noored erialast eemale.#
See müüt on ammu surnud. Vähemalt noorte inimeste seas. IT-d tuleb õppima päris paras ports “pika rubla kütte”, kes arvavad, et “ei pea raskedi asju tõstma ja sitaks pappi antakse”. Enamik neist, tõsi küll, ei lõpeta seda eriala kunagi. Aga mingi jagu isiegi lõpetab. Sellised tüübid solvavad juba oma olemasoluga eriala tõelisi fanaatikuid, kellel ei jää muud üle kui kurvalt ohata: “vat kus meie omal ajal…”
Targo kirjutas veel suhtlemisest.
Kui mina hakkaksin “suhtlema”, mille eest siis projektijuht palka hakkab saama? Tema ju selleks ongi, et äripoolega suhelda. See nõukogude armeelik: “kui ei oska, õpetame, kui ei taha, sunnime” ättitude käib õigupoolest natuke närvidele.
Offf ütleb:
Targole peab au andma, tema artiklid tekitavad alati diskussiooni
Tänan-tänan, ega Sa ise ka tagasi ei hoia just
Ei, tuleb ülesandeid lahendada (ja laehdanda, ja lahendada, kuni see ülesandetüüp täiesti selgeks saab ja autmaatseks muutub) ja katseid teha ja üldse tublisti “peahigi” valada.
Juhuu! Mingi asi, mille osas me ka 100% ühel nõul oleme
Kui mina hakkaksin “suhtlema”, mille eest siis projektijuht palka hakkab saama?
Projektijuht saab (või peaks saama, päriselus on igasuguseid veidraid kombinatsioone) palka:
1) Projektiriskide ennetamise ja maandamise eest
2) Projekti skoobi, eelarve jmt küsimuste läbirääkimise eest
3) Projekti töö korraldamise eest, et asjad õigeks ajaks õiges mahus valmis saaksid
4) Korraldamise eest, et kõigil projektis osalejatel oleks oma töö tegemiseks vajalik info
5) Veel tuhande muu asja eest
Aga kui meil on töökorraldus, kus igasugune info liigub trajektooril kasutaja-kliendi äriinimene-kliendi projektijuht-täitja projektijuht-täitja analüütik-täitja vanemprogrammeerija-täitja nooremprogrammeerija ja tagasi, siis see ei ole mõistlik! See on tohutult ebaefektiivne, lõppinfo ei meenuta enam mingil kujul alginfot ja seega väga suure hulga tarkvaraprobleemide põhjustaja.
Või on see ka Sinu jaoks nõukogude armee ja inimõiguste rikkumine?
Ma soovin väga lihtsaid asju:
1) Et programmeerija käiks projekti jooksul kasvõi korra vaatamas, mismoodi kasutaja oma asju tegelikult teeb.
2) Et nad teatud probleemide lahendamise juures oleks võimelised otse suhtlema.
Keegi ei ole öelnud, et progeja peaks hakkama kliendiga nt rahalisi läbirääkimisi pidama.
Ja nii autist ei saa nüüd ka olla, et selline asi ilmvõimatu oleks
Offfi viimasest kommentaarist lähtuvalt selgub, et olen ilmselgelt juba liiga vana. Enda kooliajast mäletan küll, et aine ei tundunud igav kui sai katseid teha ja ülesandeid lahendada, seda aga ka siis õpetaja neid normaalselt lahti seletas. Mis mõtet on lahendada ülesandeid või teh akatseid kui mitte kui midagi aru ei saa mis selle tulemus kasu toob. Sama arvamus oli ka minu kaasõpilastel. Leian siiski, et õpetajal on võimalik asja huvitavamaks teha paremini tulemusi selgitades ja tagamaid välja tuues. Selliseid õpetajaid õnneks meil mõningaid ka Eesti peale jagub
(seda mitte ainult eliitkoolidesse 
, pigem just eliitkoolidesse lähevad paremad õpilased, mitte õpetajad).
.
Ütleks ka, et kui inimene ei jaga reaalainetest (matem, füüsika, keemia) midagi, siis ei ole tal ka asja ülikoolis nende harude peale ja vaevalt, et tal üldse ülikooli asja on
Adolf toob tegelikult välja ühe koolihariduse valupunkti – seose reaalse eluga. Sel suvel on põhiharidusest läinud vaja kahte teadmist
Pytaghorase teoreem: kui kuuri seinad on 6,5 ja 8,5 meetrit, kui palju on diagonaal (ehitusmehed, kellel ametlikult on kõigil keskharidus, ei suutnud seda ülesannet lahendada) ja trigonomeetria: kui aiamööbli laua kõrgus on 75 cm ja alus 90 cm, siis millise nurga all tuleb lõigata laua ristjalad (arkussiinus, ~40) kraadi.
Põhi ja keskkoolis võiks olla rohkem selliseid ülesandeid a la “te ehitate kuuri” sarikapikkus on nii palju ja harja kõrgus naapalju – millise nurga all peab olema harjaplekk
Targo
#Aga kui meil on töökorraldus, kus igasugune info liigub trajektooril kasutaja-kliendi äriinimene-kliendi projektijuht-täitja projektijuht-täitja analüütik-täitja vanemprogrammeerija-täitja nooremprogrammeerija ja tagasi, siis see ei ole mõistlik!#
Miks siis nii. Igal inimesel selles ahelas on ju oma kindel roll, kindel töölõik ja kindlad operatsioonid, mida ta selle infoga teostab.
Kui Ford T koostamise konveieri ühes otsas olevad värvijad käiksid vaatamas konveieri teises otsas raami kokku poltijate tööd, siis millise võidu me sellest saavutame?
#Ma soovin väga lihtsaid asju:
1) Et programmeerija käiks projekti jooksul kasvõi korra vaatamas, mismoodi kasutaja oma asju tegelikult teeb.#
Jah, ta saadetakse sinna. Karistuseks. Kui tema tööga on probleeme.
Offf, Sa ajad vastuolulist juttu. Ühelt poolt tahad, et nt ehitusmehed paremini matemaatikat oskaksid, aga kui iseendal on vaja mugavustsoonist välja astuda, on kisa taevani.
Miks siis nii. Igal inimesel selles ahelas on ju oma kindel roll, kindel töölõik ja kindlad operatsioonid, mida ta selle infoga teostab.
Kui Ford T koostamise konveieri ühes otsas olevad värvijad käiksid vaatamas konveieri teises otsas raami kokku poltijate tööd, siis millise võidu me sellest saavutame?
Oh, KAMOON, me kõik teame, et kui infosüsteemi teha nagu liinitööd, siis saame selle tulemuse:
http://breathingtech.com/wp-content/uploads/2010/07/requirements-communication.jpg
Või teine näide, mis hiljuti minu FB seinadiskussioonile kirjutati:
—
Peeter Info:
Registrite tegemise protsess:
1) taevast kukub alla eurodirektiiv
2) riigikogu teeb sellest seaduse, lisades mqnda suvalisse kohta mqne kombitsa, jala, silma vms vidina. (mida sponsorid soovitasid, kuna sponsoreid vqib olla palju, on ka lisan…dused erineva naoga ning yksteise suhtes vastuolulised)
3) miniteeriumi ametnik kirjutab seadusest napuga jarge ajades ning ilma motlemata (ta ei pea seda oskama, sest vaja on ainult kirjaoskust) rakendusakti.
4) ministeeriumi IT-talitus kopeerib rakendusakti infosysteemi lahteylesande dokumendiks ja teeb riigihanke
5) webmedia analyytik (ta ei pea motelda oskama, sest vaja on ainult kirjaoskust) tolgib selle kasutuslugudeks
6) projekteerija (ta ei pea motelda oskama, sest vaja on ainult kirjaoskust) tolgib kasutuslood spetsifikatsiooniks
Elver Loho:
Ühesõnaga kogu selles protsessis ainuke inimene, kes mõtlema peab, on programmeerija?
Peeter Info:
ei, ainus inimene kes motlema peab on EW kodanik kes peab selle infosysteemi alusel peetavasse registrisse kuidagi oma andmed toppima.
—
Ühesõnaga, suhtumine, et progemine on nagu liinitöö ja seal pole mõtlemist ja suhtlemist vaja, ongi kõige kurja juur.
Muuseas, kui me ikkagi tahame liinitöö võrdlust sisse tuua, siis tänapäeval peetakse parima töökorraldusega autotootjaks Toyotat. Seal roteeritakse liinitöötajaid regulaarselt erinevaid ülesandeid täitma, et nad paremini suurt pilti tunnetaks. Üks õpetlik lugu sellest, kuidas see paremini töötab ja miks Jaapani autotööstus USA omale ära teeb, on siin:
http://www.thisamericanlife.org/radio-archives/episode/403/nummi
#Ma soovin väga lihtsaid asju:
1) Et programmeerija käiks projekti jooksul kasvõi korra vaatamas, mismoodi kasutaja oma asju tegelikult teeb.#
Jah, ta saadetakse sinna. Karistuseks. Kui tema tööga on probleeme.
Wel, minu tiimis on selline asi kohustuslik. Samas on meil vaba maa, keegi ei pea just siia tööle tulema. Ja tellijad saavad rahakotiga hääletada, kas neile meeldib suhelda otse inimestega, kes midagi saavad ära teha või siis minna läbi 14 lülist koosneva ahela.
Samas, kui progeja ei tea, mismoodi kasutaja tegelikult süsteemi kasutab, siis on 99% garanteeritud, et “tema tööga on probleeme”
Miks vastuolulist. Tegelikult võiks ehitaja ikka teada, kuidas suurel ehitusel täsinurka saada “vana kooli meetodil” kui laserlood on maha jäänud. Ma ei näe siin vastuolu.
IT kontekstis oleks see pigem: “see lõik tuleks realiseerida assembleris”
Sinu näited on isenesest täitsa head ja pädevad. Niimoodi neid asju tehaksegi. Mina olen seal selle koha peal, kes peab selle asja installima, seda monitoorima, selle teiste süsteemidega integreerima ja vigade kohta arendajale tagasisidet andma.
Kliendipoole nurinad ja haldaja leitud tehnilised vead lähevad arenduse projektijuhile ja läbi selle ahela jõuavad lõpuks arendajani ja mingi aja pärast tuleb uus versioon ja siis veel uus jne.
Normaalne tarkvara elutsükkel. Kusagil 10 aasta pärast tehakse “complete rewrite”
#Ühesõnaga, suhtumine, et progemine on nagu liinitöö ja seal pole mõtlemist ja suhtlemist vaja, ongi kõige kurja juur.
Seda pole ma väitnud. Ma väidan seda, et igaüks mõtleb oma “kastis” oma kompetentsi piirides ja oma alal.
#Seal roteeritakse liinitöötajaid regulaarselt erinevaid ülesandeid täitma#
Jah. Sarnane süsteem toimib näiteks Eesti Kaitseväes: juhtisid 3 aastat väeosa, vot nüüd tegeled 3 aastat väljaõppega. OK, roomasid 3 aastat metsas ära, nüüd toome su Peastaapi ja paneme 3 aastaks “ekseli tabeleid” varustuse kohta täitma. (ei ole nali!)
Ohvitserid, erinevalt tsiviil-isikutest enamasti niisama lihtsalt ei protesti ja jalgadega ei hääleta.
Jaapanlased on muidugi üldse erikeiss. Neil on seal “karoshii” kah. Ja on ka palju muid ettevõtteid kus suurema kasumi ja parema efektiivsuse nimel koheldakse töötajaid väga-väga halvasti. Kas me peaksime neist eeskuju võtma.
#Wel, minu tiimis on selline asi kohustuslik.
Ühesõnaga, sinu süsteemis karistatakse inimesi mitte-millegi eest. Samas, ma ju ei tea millised on sinu tiimis “rekreatiivsed boonused”. Kas jagad tasuta “Laua Viina” või käib psühholoog lohutamas kodanikke, kes peale “kasutajaga suhtlemist” on jõudnud vaimse kokkuvarisemise äärele. Lõppeks saab peaaegu iga negatiivset asja mingi bonusega kompenseerida.
Meil logiseb tegelikult kõik (Targo – seda kolmeks jagamist ma ajaks natuke veel peenemaks, praegu on liig robustne, kune just nimelt neid IT insenere on ikka kohutavalt vähe, enda mõtlemist ei kasutata).
Logiseb juba algne mentaliteet, et misasi on haridus ja miks ta mulle vaja on. Kuskil ülikoolis ehk mõnel lööb pirni särama, et seda kuradi haridust on vaja MINUL, mitte minu vanematel-riigil-idiootidel kes hindeid tahavad näha. Senimaani käib enda nibin-nabin läbi vedamine, spikerdamine või tuim tuupimine, millest ka see tuupija ise saab aru, et sellest pole mingit kasu. Selle asemel, et asi endale selgeks teha, on alati parem lasta kellegil see enda eest ära teha. Tragikoomiliseks lähevad programmeerimise praktikumid, kus minu (vana sea) põhiline trikk oli see, et ma palusin selgelt blondil ja selgelt MITTE selle programmi kirjutanud isikul korra nägu ära pöörata ja kustutasin ekraanilt ühe rea ning andsin talle 30 minutit, et jutt uuesti jooksma panna, ei õnnestunud.
Reaalainekallakuga koole on meil tegelikult niigi ja veel on ka alles vanu fanaatilisi reaalainete õpetajaid (iga aastaga aina vähem), kahjuks ei kasva neid eriti peale, pedagoogi amet ei ole väga au sees ning nagu me kõik ka teame, on pedagoogi ametis andmise-saamise suhe väga paigast ära.
Praktilistele teadmistele peab rõhuma, teoreetikutega ei ole suurt midagi pihta hakata, teooria iseenesest on tore asi aga ta peab olema praktikale eelnev ja seda toetav vundament. Hetkel toodetakse IT-s piltlikult meil müriaadide kaupa õdesid-hooldajaid aga kirurge-erialaarste ei tule mitte sealt haridussüsteemist välja. Numbrid, kui palju neid IT spetsialiste iga aasta tuleb, on isegi korralikud aga need võiks julgelt vist isegi 10-ga läbi jagada, siis saab ka kasutuskõlblikud kätte. Ma olen oma silmaga näinud Eesti suurima kutsehariduskeskuse õppematerjale, just nimelt IT alal, mis oli röökivaid vigu pilgeni täis ja selle alusel õpetati ikka päris mitu lendu…
Oeh, laiali valgus, see on seoke “ümarlaua” jutt rohkem
Tegelikult, Targo, võib meie lahkarvamused kokku võtta lihtsa maksiimiga: “teie seisukoht sõltub sellest, kus te istute.”
Sinul, ameerikaliku ärikogemusega arendajal ja ettevõtjal on silme ees maksimaalne kasum ja maksimaalne efektiivsus: inimmutrikestest tuleb viimane välja pigistada parimate majandustulemuste nimel.
Minul, töövõtjana ja üldiselt euroopaliku töökogemusega inimesena, on ideaaliks organisatsioon, kus ka inimesel – töötajal – on hea olla.
Kuigi ma siiski soovin Sulle edu ja loodan, et Sinu kaadrivoolavus ei ole väga suur.
Offf, meie diskussioon läheb kommentaariumi jaoks liiga pikaks ja teemaväliseks, kirjutan sellest parem eraldi artikli millalgi, sealhulgas ka sellest, kas kasutajatega suhtlemine on õudne või tore, Laua Viinast ja kaadri voolavusest.
Mingisugusest pigistamisest ma küll oma arust kirjutanud pole.
Seda, kas minuga koos töötada on hea või halb, peaks muidugi nendelt küsima, kes seda teinud on, vastavasisuliste kirjade, mida inimesed mulle on saatnud, tagasisideuuringute tulemuste ning võidetud auhindade põhjal loodan, et pigem siiski hea
Offf, aga kas õpilasel on koolis siis hea olla, kui ta õppima ei pea? Kas töötajal on tööl hea olla, kui koormus väike ja tegevused rutiinsed? Mul hakkaks küll üsna pea igav
Muuseas, mul lapsed kurdavad ka kõige rohkem igavust matemaatikatunnis – liiga lihtne olevat. Loodetavasti neil siiski huvi ära ei kao.
Mul on kogemus nii projektiga, kus täitsin ainult ametialaseid ülesandeid kitsastes raamides kui ka sellisega, kus on olnud hea üldine pilt ja kommunikatsioon kõikide osapooltega, ja viimane ei ole mitte ainult huvitavam ja väljakutsuvam, vaid ka kordades efektiivsem (palju vähem möödarääkimisi ja üle- ning ümbertegemisi). Tühjaks pigistamisest ja inimeste sundimisest on asi ikka väga kaugel
Tegelikult ma ikka ei saa, kuna see on nii absurdne ja ebaõiglane süüdistus.
Sinul, ameerikaliku ärikogemusega arendajal ja ettevõtjal on silme ees maksimaalne kasum ja maksimaalne efektiivsus: inimmutrikestest tuleb viimane välja pigistada parimate majandustulemuste nimel.
Ma olen praegu 100% arendaja, mul pole praegustes projektides mingit erilist finantsosalust. Minu motivatsioon on luua maksimaalselt väärtust, et kasutajad saaksid oma aega kokku hoida ja sellega midagi ägedamat teha, kuigi siinse jutu peale kipub mott pigem erodeeruma.
Kõik, millest ma kirjutanud olen, on eesmärgiga, et inimestel (eriti arendajatel) oleks võimalik olla efektiivsem, kulutada sama eesmärgi saavutamiseks vähem aega ja energiat ning selle võrra varem õhtule minna.
Ma pole oma alluvatelt elus iialgi küsinud, et nad peaks ületunde tegema, ning arendajatel on olnud voli korraldada oma tööd nii, nagu nad õigeks peavad. Selle tagajärjel on neil tekkinud ka rohkem huvi, kuidas kasutajad mingeid asju teevad, ning kasutaja nägemine pole mingi karistus, vaid võimalus, mida kasutatakse. (Väljendasin end enne eksitavalt, kui ütlesin, et see on kohustuslik – pigem on see lihtsalt osa töökorraldusest, et kasutaja ja arendaja saavad üksteist näha, mitte ei sunnita arendajat, püstol otsa ees, kliendile helistama).
Kus, kurat, siin pigistamine on?
Meie vaheline peamine küsimus on pigem selles, kas arendaja tahab olla kunn või neeger.
On organisatsioone, kus arendaja on kunn, ta kujundab ennast ümbritsevat keskkonda ja asju tehakse nii, nagu arendajate seisukohalt mõistlik on.
Ja on organisatsioone, kus arendaja on neeger, teda pekstakse piitsaga, et ta midagi ära teeks, ja üks neeger on teise vastu automaatselt vahetatav.
Aga valik on igaühe enda teha – kui sa ise tahad olla neeger, siis sinusse ka suhtutakse nii ja iga ülesanne on sulle vastik. Ja kui sa tahad olla kunn ning võtta oma tööd kui eneseteostust, siis on selleks ka võimalus.
“KUNNI” ei sunnita suhtlema juurviljadega võrdsel vaimsel tasandil olevate … eee… isikutega.
Ma ju näen, mis nägu on projektijuhid peale koosolekumaratoni “juhtrühmade”, “äripoole projektijuhtide” ja “kasutajatega”
Kui ikka inimene tuleb laiba näoga ürituselt ja kallab endale tunni ajaga pooliku sisse nagu kraanivee, siis ilmselt ei ole see “suhtlus kasutajaga” mingi lust ja lillepidu, mida keegi väga teha tahaks.
Efektiivsus efektiivsuseks, aga oma tervis ja närvid on ka kallid.
Mida suurem on organisatsioon, seda rohkem on seal oma ebakompentsuse tasandile jõudnud isikuid ja mis peamine, seda KAUEM on nad enne mööda karjääriredelit roninud ja seda sügavamale on neis juurdunud veendumus oma ilmeksimatuses ja oma vaadete ainuõiguses.
Eks ma kuule ka ühte teist siit ja sealt. Lõppkokkuvõttes pole ju ka lõppkasutaja jaoks tähtis, kas asja teha nii v. naa. Tähtis on see, et kelle arvamus jääb peale, kellel oli “õigus” ja kes on “tähtsam”. Arendaja aja raiskamine sellisel mokalaadal, kus härrased bürokraadid “funktsionaalsete nõuete” sildi all võimumänge mängivad, on IMHO absoluutselt tarbetu.
Väiksemates organisatsioonides on ebakompetente ilmselt vähem ja asjad pole NII drastilised.
Sellegipoolest ma ei tunnusta seda sidet, mida sina näed “kunn olemise” ja “suhtlemise” vahel. Pigem vastupidi. Kunnid teavad, kuidas asju PEAB tegema ja kuidas asju peab ÕIGESTI tegema, neil pole vaja selleks “suhelda”.
P.S. Rõhutan veelkord, et mina ei ole arendaja.
Tahaksin ka omaltpoolt teie teravasse vestlusesse paar sõna vahele öelda. Mulle tundub, et te (Offf ja Targo) räägite lihtsalt natuke teineteisest mööda.
Teil mõlemil on inimlikult head kavatsused, milles ma ei kahtlegi, kuid lähenemised on erinevad. Offf ilmselt tunnetab, et Targo tahab IT-meeste elu kibedamaks muuta, saades seeläbi ise maksimaalset kasumit. Targot tööalaselt tundes julgen kindlalt väita, et tegemist ei ole kaugeltki vereimejast kapitalistiga, vaid lihtsalt perfektsionistiga, kelle soovid tulenevad siirast soovist tõsimeeli IT-haridust ja taset Eestis kõrgel tasemel hoida (sinnani küündida).
Kui te jätaksite eelarvamused seljataha, usun, et näete ise mõlemad, et kumbki ei taha kellegi varba peale astuda.
Ma usun seda ise ka, aga IMHO on Targo “efektiivuse” hind liialt kõrge ja kõrge just inimeste vaimse ja füüsilise tervise koha pealt vaadatuna. Ja kompensatsioonimehhanismid ei pruugi seda piisavalt, kuidas nüüd öeldagi, kompenseerida.
Ma julgen uskuda, et tean mida räägin. Aastal 2005 näiteks, ma sõna otseses mõttes võpatasin hirmunult, kui kellegi mobiiltelefon helises. Hullem veel, kui minu enda oma. Pideva närvipinge tulemused ei lasknud ennast pikalt oodata (koostöös muude teguritega, muidugi) — kaksteistsõrmiksoole haavandid. Palju tänu, aga ma pole nõus perfektsionismi eest sellist hinda maksma.
Vaevalt Targo just sellistest äärmustest räägib, mis kutsub esile tõsiseid tervisehäireid. Elu ei ole ju nii must-valge, on ka muid varjundeid. Perfektsionism ei tähenda tingimata inimeselt viimase mahla välja pigistamist. Vahel on parem 2 head tegijat, kes teevad oma asja südamega, kui 4-5 keskpärast, kes lihtsalt teevad oma tööd.
Kust muidu on tulnud vanasõna “Kes palju teeb, see palju jõuab”.
See käib muidugi nende kohta, kes teevad oma asja kirega.
Tegelikult on nii, et kui õpetataval annet ei ole, siis õpeta, palju tahad, aga head või isegi keskpärast progejat (või veel vähem inseneri) sa välja ei koolita. Raiskad lihtsalt hullumoodi aega ja raha.
Offf:
Ma ju näen, mis nägu on projektijuhid peale koosolekumaratoni “juhtrühmade”, “äripoole projektijuhtide” ja “kasutajatega”
Näed, meil endal praegu suhtlemisprobleemi tipp. Ma pole iial mõelnud arendajate kontekstis “koosolekutele” – see on täiesti loomulikult absurd ja tobeduse tipp.
Ma pean silmas ikka seda, et arendajal on võimalus vaadelda, mis elu kasutaja tegelikult elab, kuidas ta oma asju teeb ning meie loodud või siis eelnevat süsteemi kasutab. Ilma mingi vaidlemise või jahumiseta.
Kunnid teavad, kuidas asju PEAB tegema ja kuidas asju peab ÕIGESTI tegema, neil pole vaja selleks “suhelda”.
Olles selle pulliga 15 aastat leiba teeninud, peaksin olema keskmisest kunnim. Sellegipoolest ma ei tea, mis on kasutajale hea, kuni ma pole teda tema loomulikus olekus näinud. Selle nägemise põhjal tekib peaaegu alati heureka moment, mis võimaldab enamasti valida palju lihtsama ja otsesema lahenduse kui ilma selleta.
PS Teen ettepaneku sõjakirves matta ja üksteist oma loomulikus olekus vaadelda. Kui Tartusse juhtud, siis reede lõputi tavatseme tiimiga õlut ja pizzat võtta. Mujal võid ise teada anda, liigun aeg-ajalt ikka ringi. Vanemkommentaatorile teen välja nii ehk naa.
Arvaksin, et kui töötaja tahab teha parimat võimalikku tulemust, siis ei tohiks tal olla ka midagi kliendiga suhtlemise vastu. Samas iga inimene peab teadma, kus on tema piirid ja kui asi hakkab juba tervisele siis tuleb seda oma tööandjale ka öelda. Mis ikka juhtuda saab…variante on palju ja parimal juhul sind ei saadeta kliendiga suhtlema ja sa teed oma tööd edasi või halvimal juhul lastakse sind lahti. Aga tervis jääb ju alles ja kui oled hea töötegija siis pole ka probleemi uut kohta leida
. Ma tõesti arvaks ka, et keegi püstol meelekohas ei sunni töötajat kliendiga suhtlema.
Aastal 2005 näiteks, ma sõna otseses mõttes võpatasin hirmunult, kui kellegi mobiiltelefon helises. Hullem veel, kui minu enda oma. Pideva närvipinge tulemused ei lasknud ennast pikalt oodata (koostöös muude teguritega, muidugi) — kaksteistsõrmiksoole haavandid.
See selgitab mõndagi. Been there, done that, enamasti on tegemist omaenda organisatsiooni poolse nõrga toetusega. Respekt sellegipoolest.
Adolf, “USA süsteemil” on mitu külge. Jah, kallit õppemaksu ja peale lõpetamist poole maja suurust õppelaenu oleks parem meile mitte tuua. Isegi kui peale kooli palk lubaks seda tagasi maksta, siis hirmutaks see osa tudengeid ära.
Aga õlle joomise asemel õppimine pole “USA süsteem”. Ka Euroopas on ülikoole, kus on normaalne 50 tundi nädalas päriselt õppetööd teha, iga loengutunni kohta 100 lehekülge lisamaterjali lugeda, laupäeva hommikul kell 9 loengusse jõuda ja teise kursuse järel CERNi, Googlesse või Microsoft Researchi suvepraktikale sõita.
Sa ütled, et Eesti süsteem on OK, ja pole vaja midagi samasugust siin organiseerida. On küll! Tuttavate tudengite põhjal hindan, et umbes 20% neist peavad õppekava liiga lihtsaks ja ebainspireerivaks, ning tahaksid 2-3x suuremat koormust ja õpetamise kvaliteeti näha.
Üks mu hea sõber lõpetas just Tartus balkalaureuse+magistri+doktori kokku 6 aastaga – ja oleks 5ga ära teinud, aga otsis oma doktoritööle väärilist oponenti.
Nagu ma Adolfi ja Offfi jutust aru saan, ei ole selline haridusreform mitte kõigile tudengitele meelt mööda. Ja ei peagi olema – tudeng on juba täiskasvanu, ja peaks ise oskama oma karjäärivalikuid teha. Kui valdav enamus tahab leida piisavalt aega õlle joomiseks, kuidagi ainetest läbi saada, ja peale kooli 1.5x keskmise palgaga töökoht leida, siis rahvaülikoolis peaks selleks võimalused olema.
Aga isegi siis on olemas väiksem entusiastide hulk, kes ei näe õppimist mitte tööandja piitsutamise, vaid enese arendamise ja oma (või maksumaksja) raha eest maksimumi võtmisena. Keerulised küsimused on:
* kuidas me selle 20% entusiastide hulga näiteks 50% peale viime?
* kuidas me neile mitu korda sisukama ja huvitavama õppekava koostame ja ellu viime? väikese hulga tudengite jaoks 100 tippvälisõppejõu sisseostmine pole mõeldav.
* mida me samal erialal vähem motiveeritud tudengitega peale hakkame?
Ma ei väida, et Eesti süsteem on OK. Samas enamjaolt välisriikides on ka vastavad õppetoetuste süsteemid, et üliõpilane ei peaks palehigis tööd rabama teha, et üldse ellu jääda. Seni kuni meil ei ole toetusi ei saa me ka rääkida õppekoormuse kasvust. Ja üldiselt käivad õppimise tunnid kõrvuti täiskoormusega töötamise tundidega.
Siin me peame ikkagi arvestama enamusega tudengitest. Kui õppetöö teha niivõrd raskeks, et enamikele käiks see ülejõu siis see ka ju ei sobiks. Sellele ma muidugi ei vaidle vastu, et õppekavad on kohati isegi liigagi lihtsad aga kui nad on ebainspireerivad siis on igaühe enda asi veel juurde lugeda ja inspiratsiooni leida. Ei saa eeldada, et kõik meile ette ära tehakse. Ja kui ikka veel igav on ja liiga lihtne siis on alati võimalus õppida mitut eriala korraga.
Jah, teen samuti ettepaneku “sõjakirve” maha matta. On teatud findametaalsed kohad, kus meie arvamused deiametraalselt lahku lähevad ja ühtegi teed kompromissile ei paista.
Haridussüsteemi kohta ütles Adolf juba minu mõtted ära: mitte, et tudengid “ei taha” vaid tudengid “ei saa” majandusliku olukorra tõttu.
Ülikoolid on sellele reageerinud “lati alla laskmisega” kuni on saavutatud teatav tasakaal üliõpilaskandidaatide hulga ja ülikoolile püsimiseks vajaliku üliõpilaste hulga vahel. (Kui liiga palju hakkab välja kukkuma, laseme nõudeid lõdevamks). Ärgem unustagem, et liiga suur “dropoutide” hulk võib hakata samuti akrediteeringu pihta käima.
Nüüd, 2-3x suurem koormus on ilmselgelt kirjanduslik liialdus. Ma pakun, et need noored ja entusiaslikud inimesed, kes ITKs tegi kaks õppekava korraga said vast 1.5x suurema koormuse, sest enamik õppekava mahust ju kattub.
Õppekava peaks olema selline, et normaalsest veidi särasilmsemal inimesel kuluks selle omandamiseks hindele “A” ehk “5″ nädalas mitte üle 50 tunni. See võimaldaks ka vähemvõimekatel mingi mõistliku ajaga omandada õppekava vähemalt rahuldavas mahus.
Kuidas saada 20% 50% — sellele on juba vastatud — stipendiumid. Põhistipendium, pluss lisastipendium hea õppeedukuse eest.
Suuanamaks inimesi mõistlike valikute juurde peaks stipendiumi pingereas olema eelistatud need õpilased, kes ei võta õppelaenu. (võib-olla, selline uitmõte)
Lisaks igasugu “lahedatele” loodritele, seanahavedajatele ja muidu veidratele sellidele on ju tegelikult olemas terve suur punt võimekaid ja õpihimulisi noori inimesi. Lihsalt nende majanduslik olukord ei võimalda “põhikohaga õppida”
Minu ülikoolikogemuses olid parimad õppejõud need, kes samal ajal olid tunnustatud spetsialistid omal alal ja käisid heategevuse korras ka loengud lugemas. On selge see, et inimesed nagu nt. Priit Raspel SEBst ei vaja mingit lektoripalka lisaks. Pigem puhas entusiasm ja südametunnistuse kutse.
Küsimuse võiks sõnastada ka nii – kuidas äratada rohkemates eesti tippspetsialistides sisemine vajadus oma teadmisi noorema põlkonnaga jagada. Mingi ühiskondlik tunnustus? “Tagai Ülkooli” nagu “Tagasi kooli”?
Vähem motiveeritud tudengitest on juba räägitud: nemad saavad lihtsalt C, D v. E
Targo esitab põhimõtteliselt õigeid küsimusi — vastata neile polegi nii lihtne.
Need probleemid, mida Targo mainib, ei ole tegelikult reaalhariduse probleemid. Need on terve Eesti haridussüsteemi probleemid – politoloogiat ja filosoofiat õpetades põrkan täpselt nendesamade küsimustega kokku. Üliõpilasi on liiga palju ühe õppejõu kohta, õppejõududele ei maksta nende töö eest piisavalt, üliõpilased peavad tööl käima, et ära elada. No ja siis tulevadki markantsed juhud “sellest mustanahalisest, kes teesid kiriku uksele lõi”…. See pole üks kurioosne juhtum, niisuguse töö kaitsmisele jõudmise võimalikkus näitab, et süsteem on mäda ja seda kuskilt väga varasest peale.
Ma arvan, et üks osa süsteemi mädasusest asub just seal, et haridust vaadatakse kui midagi instrumentaalset või paremal juhul, investeeringut oma positsiooni parandamiseks tööturul, haridust vaadatakse ainult/eelkõige kui mingi konkreetse oskuse lihvimist. Aga sealt ei saa loovust, uudishimu, uute küsimuste lahendamise naudungut – kui inimesel seda kuskilt mujalt juba ei ole. Ma arvan, et kui populariseerida haridust kui inimese kui terviku, kui kultuurilise olend arenemiseks vajalikku nähtust, siis see aitab ka kaasa.
Kui inimesel on teatud erinevaid valdkondi sügavuti puudutav keskharidus ja väga tugev üldharidus, siis võiks tal insenerina meeles olla, et inimesel on ainult kaks kätt ja väga huvitav ning innovatiivne lennukilahendus, mis eeldab piloodilt kolme, ei vii kuhugi. Ma arvan, et see, et MIT-s on väga tugev filosoofiaosakond, tegelikult viitab sellelesamale: insenerikutseks on hädavajalik huvi inimeste ning ühiskonna vastu. Kui seda ei ole, siis hakkavadki jälle toimima kõiksugused “kui seda kasutajat ees ei oleks” jne. Muidugi, jälle, mõni ei pruugi osata kenasti suhelda, see on juba juhi asi, kuidas leida vahelüli, kes niisugusele väga geniaalsele tehnikule kasutaja teksti “tõlgiks” talle arusaadavasse keelde (see “tõlk” peab ka muidugi reaalharidusega olema)
Sinna juurde, ma arvan, ei tohiks käia see, et “haridus X toob edu”.
Esiteks, see on puhas spekulatsioon. Tööturg muutub, kui inimene keskkoolis valib mingi hariduse, kuna “see toob edu”, siis kõige varem astub ta selle haridusega tööturule kuue aasta pärast, aga keerukamates valdkondades (kus magistrit vaja on, 3+2 puhul eriti), kaheksa aasta pärast. Kaheksa aastaga võib tööturg ennast pea peale keerata. Kui veel mõelda, et mõni äkki teeks doktori või siis spetsialiseeruks juba põhikoolis, siis venivad ajad veel pikemaks ja spekulatsioonimoment veel suuremaks. Selline poliitika kindlasti ei soodusta majanduslikku mõtlemist.
Teiseks, haridus ei ole mingi inimeseväline nähtus, mis annab edugarantii. “Maa vajab insenere” poliitika kohaselt võivad pöörduda inseneriõppesse ka need, kelle andekus vastaval alal on keskmine (või isegi madal), kelle motivatsioon antud alaga tegelemiseks ei ole sisemine, kellel ei ole uudishimu vaid kohusetunne või “soov rikkaks saada”. Heal juhul tulevad neist manualis näpuga järge ajajad, halval juhul hakkavad sillad kokku kukkuma. Kui antud inimene osutub veel andekaks näiteks ajaloo-uurimises, siis on kahju kahekordne. Moraal on see, et “edu toob oma sisemise huvi ja parimate võimete maksimaalne arendamine”. Igaüks on milleski andekas (ja muide, ega see autotööstuse liinitöö ei ole üleüldse nii lihtne, et mine ja löö mütsiga; muidugi mitte ainult autotööstuse oma). Aga “raske füüsilise töö” tasustamine ja prestiiž on juba üks teine küsimus, sellest teinekord. Ühesõnaga – inimesi peab soodustama tegelema sellega, milleks neil on eeldusi ja motivatsiooni, üldhariduskool peab aitama inimest leida selle valdkonna, mis ta silmad särama panevad ning oma võimeid adekvaatselt hindama. Seda viimast, tänapäeval, võiks teha ka bakalaureuseõpe, liiga varane spetsialiseerumine tekitab manualitehnikuid. Ma eelistan automehaanikut, kes vaatab minu autot kui tervikut, kes tunneb seda, kes on loov… Selliseid vanakoolimehaanikuid jääb aina vähemaks ja vähemaks.
Perfektsionismist. Mina ka pooldan perfektsionismi – töökorraldus peaks olema niisugune, mis motiveerib inimest maksimaalselt ning optimaalselt pingutama, pakkuma parimat kvaliteeti, ennast arendama. Kuid niisuguse korraldusega peab muidugi kaasas käima olukord, kus töötajale on tagatud “muu elu” ka, peale tema töö (see ka lihtsustab “kasutajate” probleemi, mida rohkem on aega oma erialaseltskonnast väljas olla, seda rohkem on huvi ja ettekujutust “kasutaja” osas). Aga selle kohta käivad juba teised reeglid – palgatingimused, tööaja piirang tundides, üleajatasu ja üleajatöötundide maksimaalne arv jne jne jne See on aga puhas tööseadusandluse ja ametiühingute teema. Ekspluateerimiseks muutub kvaliteedinõue ainult siis, kui tööline ei saa adekvaatset palka vastavalt oma toodetule ja kui ta peab töötama “ebainimlikes” tingimustes. Aga korraliku palga ja töötingimuste korral on minu arvates absoluutselt asjakohane perfektsust taga ajada.
Eks mul ole nüüd taas võimalus seda õppekavade asja omal nahal järele proovida, seekord magistriõppes. Teid teavitatakse tulemustest
Offf veel:
Kliendipoole nurinad ja haldaja leitud tehnilised vead lähevad arenduse projektijuhile ja läbi selle ahela jõuavad lõpuks arendajani ja mingi aja pärast tuleb uus versioon ja siis veel uus jne.
Normaalne tarkvara elutsükkel. Kusagil 10 aasta pärast tehakse “complete rewrite”
Siin ta nüüd ongi, see meie kaisukaru. Nagu näete, tuleb teine parajasti Christopher Robini järel trepist alla, kukal põntsumas põnt-põnt-põnt vastu trepiastmeid. Niipalju kui Puhh mäletab, on see ainus viis, kuidas alla saada. Tõsi küll, mõnikord tundub talle, et peaks nagu ikka veel mõni teinegi võimalus olema, kui vaid hetkekski saaks selle igavese põntsutamise jätta ja asja üle aru pidada.
–A.A.Milne–
Eks mul ole nüüd taas võimalus seda õppekavade asja omal nahal järele proovida, seekord magistriõppes. Teid teavitatakse tulemustest
Soovin edu! Meil on jällegi kavas (koos arendajate ja muu kambaga) peagi üks ühine kliendikülastus ette võtta. Teavitan kah tulemustest
Osakem unistada, kuid jäägem siiski realistideks.
Me kõik tahaks koos noorte särasilmsete Andekate Inimestega ™ kusagil “start up”is Lahedaid Asju ™ teha.
Paraku enamik äritarkvara sünnib siiski java-galeeripingil kupja piitsa plaksumise ja nüri hei-hoo saatel keskpäraste galeeriorjade mitte-nii-nobedate näppude alt.
Pole vaja mulle korrata, et five turkeys does not make one eagle, tean seda isegi.
Reaalsus on selline, et kui sul on kalkunifarm, siis pole mõtet unistada faasanijahist haugastega.
Ma oleks kahtlemata õnnelik, kui selliste inimeste, nagu Sina, juhitud tiimid teeks meile rakendusi. Reaalsus on selline, et Andekad Inimesed riigihankeid ei võida
Pikemalt mõni teine kord.
Pikemalt mõni teine kord.
Meest sõnast!
Riigihangete kohta on mul endal muidugi ka sõjalugusid, aga las need hetkel ootavad, kuni ma enam ühegi osalisega lepingulises suhtes pole.
Aga dokumendihaldussüsteemi võin ma küll nende “ekseli tabelite” jaoks teha teile
Targo, sa võiks siia mingi väitlusfoorumi püsti panna. Siis ei pea uut artiklit ootama, et jälle ITd, ettevõtlust, haridust ja muud elu arutada saaks.
Oh jah… vahel on küll igatusus sellise keskkonna järele, nagu kunagi oli Usenet.
Kus enamasti kirjutasid siiski asjast vähemalt keskmisel tasemel jagavad inimesed.
Ja n00bid suudeti üldiselt kuidagi assimileerida. Kahjuks on tänapäeva reaalsus Tainavaatluse(tm) Foorum ja Vanadel Headel Aegadel pole üldiselt kombeks tagasi tulla.
Kirjutise teemaks IT haridus, veider….
Aga küsime esmalt, mis on HARIDUS üldse? Haridus kui probleem?
Kui me leiame vastuse eelnevale küsimusele, siis edasi saame aru, et me ei saagi rääkida mitte niivõrd it haridusest, kuivõrd KUTSEOSKUSEST. Selles osas hakkabki artikkel ka õigete tähelepanekutega – on erinevad KUTSEOSKUSED. Neindel kõigil on ka ju omakroda oma kutseeetika jne.
Haridus on mitmetahuline probleem. Haridust ei saa mitte keegi anda. Haridus on nagu tervis, see on normaalse arengu ja arengut toetava keskkonna tagajärg, pidev seisund. Arst ei saa kellegile tervist anda.
Meil ei ole vaja mingit müstilist IT HARIDUST, meil on vaja inimesi, kelledel on väga hea kutsealane ettevalmistus. Selleks aga on omakorda vaja vastavale arengule orienteeritud keskkonda, milles inimene kujuneks haritud inimeseks ja omandaks väga hea kutsealase ettevalmistuse. IT HARIDUST ei ole vaja.
Koolisüsteemi eesmärk peaks olema luua piisav arengukeskkond, milles inimene kujuneb haritud inimeseks. Paraku on meie koolisüsteem orienteeritud “indulgentside” ehk erinevate lõputunnistuste väljastamisele. Seepärast on päris paljud õpimetoodikad ajast ja arust, puhas aja ja energia raiskamine. Seega mitte alati ei kujune koolis haritud inimesed vaid süsteemis ellujääjad, kes hüppavad ja sitsivad nagu süsteem nõuab, et selles mitte liiga palju peksa saada või silma paista.
Niikaua kuni meie koolisüsteemi on orienteeritud “indulgentside” ehk erinevate lõputunnistuste väljastamisele, mitte väga hea keskkonna loomisele, kus inimene paratamatult kujuneb haritud inimeseks, ei aita ükski kosmeetika.
Väike arutelu, mis on seotud hariduse probleemiga:
1)http://edition.cnn.com/2011/US/08/29/education.wv.finland/index.html
2)http://www.youtube.com/watch?v=UXnvzidCYkg
Võite ise teha oma järeldused või googeldada, kuidas on Soome oma süsteemi muutnud ja kuidas on nende haridus tasemel.
Huvitav, kunas ja kus kerkib esile üks uus andekas ja ettevõtlik sell kes teeb valmis korraliku robot koduõpetaja, et õpilased ei peaks iga päev koolis oma aega raiskama ja suurema osa õpetajaid võiks pensile saata? Eriti sobiks robot ehk arvuti programm õpetama reaalaineid, IT kaasa arvatud.
Kas ta nii rikkaks saab kui Bill aga Skype tegijate tuluga peaks küll võrdlust kannatama.
Kas keegi teab lähemalt firmast
http://www.invent-tech.com/ ja viitsib kommenteerida.
Kui õieti aru saan siis aitab see firma realiseerida juhuleiutajate õnnestunud tehnilisi ideesid kuid kahjuks balti riikidest ta neid ideesid vastu ei võta. Isegi Venemaa oli lubatud klientide nimekirjas. Miks?