Targo tarkvara

Tavaliselt ma päevakajalistest asjadest ei kirjuta, aga hiljuti käsitles Kotkas Äripäevas teemat, mis mulle endalegi sügavamalt korda läheb. Täpsemalt ütles ta:

Kui me suudaks inseneride hulka kordades suurendada ehk siis populariseerida oluliselt rohkem reaalharidust, oleksime ka oluliselt rikkam riik. Miks me ei taha olla insenerirahvas? No ju siis meile ei meeldi parem elu.

Enamik ühiskondlikust diskussioonist käib tänapäeval selle üle, kuidas mõnel on liiga palju, teisel liiga vähe, kuidas anda, kuidas võtta ja kuidas üleüldse on elu väga karm, kole ja ebaõiglane.

Selle asemel võiks aga ju keskenduda küsimusele, kuidas meie ühist pirukat suuremaks kasvatada, mitte pisikest jupitada. Suurim ühiskondlik väärtus tekib tänapäeval eelkõige uute asjade väljamõtlemise, elluviimise ning efektiivse tootmise kaudu, selleks aga on vaja:

1. Insenerkonda, kes vastavate tehniliste lahendustega hakkama saaks.
2. Ettevõtjaid, kes neile inseneridele hea loomekeskkonna rajavad.

Praegu on Eestis võrreldes nt USA, Jaapani või Soomega mõlemast struktuurne puudus ja kuni see ei muutu, ei kasva ka meie pirukas. Loomulikult ei teki kumbki klass inimesi iseenesest, selleks on omakorda vaja järgmisi muutusi inimeste suhtumises:

1. Au sisse tõsta ratsionaalne maailmakäsitlus ja kriitiline mõtlemine. Mingil kombel oleme vajunud intellektuaalsesse sohu, kus isegi “kvaliteetajakirjandus” käsitleb tõemeeli homöopaatiat ja UFOsid kõrvuti päris teemadega ning keegi ei vaevu mõttevirkust üles näitama ning kirjutajat liistule tõmbama, kas ta oma väiteid ka kaitsta suudab.
2. Edendada harjumust probleeme lahendada. Eestis muidu toredate kohalike progejatega koos töötades tuleb mul teinekord nutumaik suhu, kui keegi jälle ütleb, et oi, see on nii keeruline asi, mina küll ei tea, kuidas seda teha või uurida. No mis siis, et keeruline, hakka kusagilt servast harutama ja küll ta välja tuleb. Aga näed, ei oska isegi harutama hakata.
3. Tõsta ettevõtluse mainet. Paljude eestlaste jaoks on ettevõtja ikka suli ja kaabakas, mis on tohutu kontrast nt USA suhtumisega, kus antakse aru, et ettevõtja on see, kes tekitab teistele töökohti ja aitab neil ühiskondlikku väärtust luua. Ameerikas töötades puutusin kokku nt keskealise naisega, kes töötas UPSi kontoris, kuid unistas oma eradetektiivibüroost, orienteerujaga, kes eksportis puitu Jaapanisse, süsopiga, kes sebis töö kõrvalt väikest plaadistamisettevõtet teha jne jne, kõigil oli ettevõtmispisik sees ja ümbritsevad inimesed respekteerisid seda.

Muidugi ei muutu ka inimeste suhtumine üleöö, selle aluseks on omakorda haridus. Konkreetsete ideedena:

1. Vähendada laste hirmu reaalainete, eriti matemaatika ees, seostades seda rohkem tegeliku eluga. Näidata lastele, kuidas maailm töötab, sealhulgas tehnoloogia ja majandus, ning kuidas matemaatika on selle aluseks.
2. Õpetada oluliselt rohkem loogikat. Praegu on algklasside matemaatikatunnid ainult üks suur arvutamise õppimine. Kunagi olid 3 klassi õpikutes sees näited stiilis “see lause on väär” või “kui päike paistab, siis on ilm soe”, praegu ma sellise alusstruktuuri loomist sealt enam ei leidnud. Kui meil on seljaajusse jõudnud peamised süllogismid ning meetod, kuidas ühtedest faktidest teisi tuletatakse, jääb ühiskonnas ka igasugust häma palju vähemaks.
3. Integreerida matemaatika ja füüsika õpetamine. Praegu on matemaatikaõpetajad tihti kimbatuses, kui neilt küsitakse, miks mul seda ruutvõrrandit (või vektorit või tuletist) vaja on? Kui aga kohe pärast matemaatikatundi teha füüsikatunnis praktilisi ülesandeid sellest, kuidas rakett ümber Kuu lendab, asetuvad ka vektorid oma kohale.
4. Rohkem esimesest klassist algava reaalainete süvaõppega koole. Praegu on neid Eestis minu teada vaid üks, ennast targaks linnaks pidavas Tartus aga võib su laps olla ükskõik kui suur tehnika ja matemaatika huviline, variante pole.
5. Matemaatika riigieksam. Selle kohustuslikkuse kaotamine ning matemaatika tundide asendamine ajaloo ja muu humanitaariaga on minu arvates maksnud Eestile tänaseks peaaegu 10% SKP-st. Kui eksamit peetakse liiga raskeks, olgu siis nt A ja B variandid erinevate raskustega, aga mitte olukord, kus terve keskkooli vältel on võimalik reaalaineid täielikult ignoreerida. See ei tähenda muuseas, et kõik peaks ülikoolis mingit seonduvat eriala edasi õppima, aga ka torumees või elektrik, kes on saanud koolis kirjanduse ajaloo asemel ekstra füüsika tunni, on arvatavasti produktiivsem. (Paneme tähele, et teatrikriitiku kohta vastupidine näide ei kehti!)
6. Füüsika ja tehnikakallakuga koolid (või vähemalt üks kool). Mitte lihtsalt reaalkallakuga, vaid selline, kus on juba põhikoolis füüsika fakultatiivkursused.
7. Lapsevanemates arusaam, et reaalained tagavad edu. Pärast Eesti vabanemist tekkis ühiskonnas mingil moel mõtlemine, et vaja on õppida eelkõige keeli, kõnekunsti ja avalikkussuhteid. Need kõik on vajalikud, kuid ei muuda fakti, et IT-spetsialist, keemik või aatomiinsener teenib maailmas keskmiselt oluliselt rohkem kui tõlk või PRi tegija.

Ehk siis kokkuvõttes saame järgmise pildi:

Ja kui ära teeme, oleme viie (ja mitte teistest aeglasemalt kasvava Euroopa, vaid maailma) rikkaima riigi seas nagu naksti. 

Tarkvarafirma Joostes Marss oli Hulkuvate Kasside Riiklikule Inspektsioonile tarninud juba õige mitu versiooni nende andmeregistrist. Kuigi projektides esines teinekord konarusi, harjusid kõik osalised vähehaaval üksteisega ning asjad sujusid. Andmeregistrile kasvatati järjest uusi kombitsaid, kelli ja vilesid ning ametnikud olid rahul.

Siis leidis loomakaupluste kett Krants, Kõuts & Kirjak, et aitab paberi ja pliiatsiga asjaajamisest ning kutsus Eesti erinevate tarkvarategijate esindajaid oma lahendusi pakkuma. Joostes Marsi direktor Tõnis hõõrus käsi: keegi ei tea kassidest rohkem kui meie! Ja projektijuht Joosep saadeti KK&K peakorterisse esitlust tegema.

Joosep näitas hulgaliselt ägedaid vorme, graafikuid ning raporteid ja kiitis süsteemi rikkalikke võimalusi. “Kasutajad saavad ise töövooge disainida näiteks!”, vedas ta uhkelt ekraanil kastikesi. Võit tundus käes olevat.

Ent kui tulemused välja kuulutati, osutus võitjaks hoopis AS Pärlike, keda Joostes Marss polnud enne just kuigi tõsiseks konkurendiks pidanud. Aga… aga töövood! protesteeris Joosep. Nojah, see on tore küll, nõustus KK&K IT-juht Iko. Aga meil on siin lihtsad inimesed, nad ei kasutaks niikuinii kõiki neid võimalusi. Pärlikese lahendus on palju mugavam. Ja pealegi ma kuulen, et teil on Inspektsioonis vahel stabiilsuse probleemid. Stabiilsuse probleemid muidugi olid, seda ei saanud Joosep salata, aga see oli erinevate lisavõimaluste hind ning eelmine klient oli nende eest täiesti valmis olnud väikest ohvrit tooma.

AS Pärlike töötas projekti kallal mõned aastad, elu sujus, tehti jätkuarendusi jne. Ühel päeval aga tuli Iko Pärlikesse ja teatas, et nende IT-kulud on liiga suured ja nad peavad plaani anda oma arendus pigem OÜ Ülo&Aivari kätesse, kuna nonde tunnihind on mitu korda madalam. Pärlikese boss oli endast väljas: Aga… aga meie progejad on ju palju paremad! Ülo ja Aivar on ju täitsa metsast, mida nemad ka teavad? Nojah, võib-olla, arvas Iko. Aga meil pole midagi väga keerulist niikuinii vaja, küll me hakkama saame.

Mis siis tegelikult juhtus? Ilmselt on paljud meist olnud ühes või mitmes ülalkirjeldatud rollidest ja vastavalt oma vaatenurgale kas rõõmustanud võidu üle või kirunud, kuidas klient on ikka taipamatu ega saa meie väärtusest aru.

Tegelikult on majandusteaduses kindlaks tehtud, et enamik konkureerivate ettevõtetega turge käivad läbi neli konkreetset faasi:

1. Võistlus funktsionaalsuse baasil, kus hinnatakse seda, kelle tootel on rohkem võimalusi.
2. Võistlus töökindluse baasil, kus kõigil on piisav funktsionaalsus on olemas, aga oluliseks saab, et süsteemile võib kindel olla.
3. Võistlus kasutajamugavuse baasil, et toode saaks uutele kasutajatele võimalikult kerge vaevaga kättesaadavaks.
4. Võistlus hinna põhjal. Kui kõige muu osas tundub kliendile, et vahet pole, saab ainsaks määravaks teguriks hind.

Need faasid kehtivad igal pool ekskavaatoritest mikroprotsessoriteni ning nende osas rakenduvad järgmised reeglid:

• Igas järgmises faasis kahaneb kasumimarginaal.

Kui puhtalt funktsionaalsuse juurdetreimisega tegelevatel firmadel on marginaalid tihti 30-40% kandis, siis ainult hinnapõhises konkurentsis tuleb rahulduda paari protsendiga.

• Ettevõtetele on ühest kategooriast teise liikumine äärmiselt raske ning see saab neile tihti saatuslikuks.

Minu Microsoftis töötatud aja keskele jäi ka Trustworthy Computingu initsiatiivi väljakuulutamine. Kui varem oli hiigelsuure ettevõtte igal tasemel ja üksuses olnud edu valemiks konkurentide löömine suurema hulga funktsionaalsusega, siis nüüd kerkis (kasvõi Linuxi jt uute tulijate survel) fookusesse turvalisus ja töökindlus ning ümber orienteerumine nõudis väga raskeid pingutusi. Siiski sai Microsoft ülesandega enamvähem mõistlikult hakkama (NB! oluline pole mitte ideaalne õnnestumine, vaid see, et olla klientide jaoks piisavalt hea) ning Linuxi poolt enam otsene häving Microsofti ei ähvarda. Uueks ohuks on saanud hoopis Google ja Apple, turg on liikunud kasutajamugavusele keskendumise faasi. Mis siin lõpuks saab, näitab aeg. Analoogselt on ka mitmed varasemad väga edukad ettevõtted areenilt kadunud.

• Uutesse faasidesse jõutakse vähemnõudlike klientide kaudu.

Ülaltoodud loos esindas Krants, Kõuts & Kirjak vähemnõudlikku klienti, kellele oli olulisem uue süsteemi kiire omandamine ja hind. Hulkuvate Kasside Riiklik Inspektsioon nõuaks ilmselt veel mõnda aega uusi kelli ja vilesid, kuid millalgi saab ka neil isu täis ja rõhk liigub töökindlusele ning kasutajamugavusele. See on aga kuldne võimalus AS Pärlikesele, kes on harjunud nendele aspektidele rõhuma, et Joostes Marsi käest magus klient ära rabada. Samamoodi õõnestab Ülo&Aivar pidevalt Pärlikese turgu jne.

• Mida paremat tööd me teeme, seda kiiremini jõuab kätte faasivahetus.

See on ärijuhtidele kõige valusam reegel. Kui teha kõike, mida peetakse eduka äri aluseks: kuulata oma klienti, uurida nende vajadusi, investeerida uutesse tehnoloogiatesse jne, siis tähendab see, et mõnda aega teenitakse head kasumit, kuid seda kiiremini saabub aeg, kus klient küllastub meie poolt pakutavast, tal pole enam rohkem funktsionaalsust (või töökindlust või mugavust) vaja, meie poolt välja töötatud lahenduste loomine muutub odavamaks ning altpoolt tulijal ja järgmisele faasile keskendujal tekib kuldne võimalus hoopis oma väärtust pakkuda.

Ehk siis, mida paremini me töötame, seda kiiremini endale ise auku kaevame.

Kirjutasin kunagi IBMi teemal, kuidas nad oma kunagise liidripositsiooni kaotasid, aga tegelikult kehtivad samad seaduspärad ka peaaegu kõigi teiste ettevõtete ning tööstusharude puhul.

Clayton Christensen toob oma raamatutes välja järgmise diagrammi:

Tehnoloogiline areng toimub siin järgmiste etappide kaupa:

1. Turul on ettevõtted, mis parandavad pidevalt oma tooteid vastavalt kasutajate soovidele (vasakpoolne “säilitava innovatsiooni” nool). Nad ei tee mitte midagi valesti, vastupidi! Need ettevõtted kuulavad väga hoolega oma kliente, leiutavad oma valdkonnas uusi tehnoloogiaid ja teevad üldse kõiki häid asju, millest me äriraamatutest lugeda võime.
2. Nende toodete võimekus muutub piisavalt täielikuks, et keskmine kasutaja ei saa uutest täiendustest enam erilist kasu. Mõtleme kasvõi palju aastaid kestnud kurtmisele, et “mis mul sellest uuest MS Office’i versioonist abi on”.
3. Mingil hetkel tuleb turule samas valdkonnas, aga teistel põhimõtetel töötav toode, mis ei rahulda peamiste tarbijate vajadusi, aga on näiteks oluliselt odavam, lihtsam kasutada vms. Esialgu jääb see vaid kitsasse nišši.
4. Uus toode täieneb, kuni ta on järjest suurema hulga kasutajate jaoks “piisavalt hea” ning vana toode marginaliseerub äkitselt.
5. Ring algab otsast peale.

Näiteid taolistest murrangutest, nii minevikus toimunutest kui praegu käimasolevatest:

• Digitaalfotograafia vs “klassikaline” ehk keemiline fotograafia. Oli aeg, kus digitaalfotograafia kvaliteet oli oluliselt halvem, aga praeguseks on pigem klassikaline film nišitooteks tõrjutud.
• Peronaalarvutid vs superarvutid. Varased personaalarvutid ei saanud spetsialiseeritud superarvutitele lähedalegi, aga praegu on järjest vähem organisatsioone, kellele enam tavalistest arvutitest ei piisaks.
• Tulirelvad vs vibud ja nooled. Kõva inglise vibumees oli efektiivsem kui esialgse musketiga relvastatud vastane, aga tulirelvaga treenimine oli lihtsam ning odavam.
• Aurulaevad vs purjelaevad. Algul olid aurulaevad aeglasemad ja neid kasutati ainult vähese tuulega sisevetel.
• Telefon vs telegraaf. Telefoni sai algul kasutada vaid kohalike kõnede tarvis.
• Paber vs pärgament. Pärgament on palju kvaliteetsem, kuid ka palju kallim.
• Kiirrongid vs lennukid. Olenevalt elanikkonna tihedusest võib pakkuda suuremat mugavust ning kättesaadavust.
• Eralennukid vs Concorde. Concorde loodi eliidile, kelle aeg oli kulla hinnaga. Siis aga said eralennukid piisavalt odavaks ning kättesaadavaks, et nende kasutusmugavus kaalus üles Concorde’i suurema kiiruse.
• Laserprinterid vs trükikojad. Mitte nii võimsad, aga väikeste koguste trükkimiseks täiesti piisavad.
• Plastik vs metall. Eriti algusaegadel nõrgem ja vähem vastupidav, kuid odavam.
• Raketid vs suurtükid. Algul ebatäpsed, kuid lihtsamad kasutada – praeguseks efektiivsemad ja laiemas kasutuses.
• Kodukino vs päriskino.
• Süntesaatorid vs klaverid.
• Downloaditav muusika vs CD-d
• Mobiiltelefonid vs tavatelefonid
• VoIP vs GSM
• Elektroonilised postkaardid vs paberpostkaardid
• Mehitamata droonid vs mehitatud sõjalennukid
• Ultraheli vs MRI ja arvutitomograafia
• Internetipoed vs tavalised poed
• LCD vs CRT. Esimesed LCD-d olid oluliselt kehvema kvaliteediga kui CRT-d.
• Sinu lemmikinternetitehnoloogia vs MS Windows+MS Office
• jne jne.

Oluline tähelepanek on, et praktiliselt alati süüakse vana tegija turult pea täielikult välja. Näiteks IBM ei tooda enam personaalarvuteid. Miks?

Esiteks: kui meil on tegemist end turul sisseseadnud ettevõttega, on tema käive ja kasum tavaliselt küllaltki kõrged, investoritele on aga vaja kasvu. Väikesel internetifirmal on lihtne igal aastal mitukümmend protsenti käivet kasvatada, aga võtame näiteks Microsofti, mille käive läheneb 60 miljardile dollarile aastas. Et saavutada kahekohalist protsendikasvu, peaks Microsoft endale haarama või kusagilt tekitama uue kümnemiljardilise turu, selliseid aga lihtsalt ei eksisteeri naljalt. Ainuke kindel (aga radikaalseid uuendusi vältiv) kasvumootor on võimalikult hästi olemasolevat turgu teenida ning sellega satumegi ülalkirjeldatud olukorda.

Microsoftis on väga palju väga nutikaid inimesi, kes on kindlasti suutelised Youtube’e või Twittereid leiutama, kuid vastavad turud on (vähemalt esialgu) kaugelt liiga väikesed ning ebahuvitavad. Tegelikult toimub vastupidine: põhisuuna jaoks ebasobivad mõtted juuritakse pigem välja! Siis aga mööduvad aastad ning uute tehnoloogiate darvinistlikust konkurentsist kerkib esile mõni, kellest lähtuvale ohule on äkitselt lootusetult hilja reageerida.

Teiseks: edukas ettevõte on tüüpiliselt harjunud toimima olukorras, kus tegevust planeeritakse hoolega. Iga edukas juht teab, et oma turu tundmine on võtmetähendusega, ning keskendab oma tähelepanu sellele, et võimalikult hästi mõista oma kliente, konkurente ning muid faktoreid. Murrangulised tehnoloogiad hakkavad aga tüüpiliselt tegutsema turul, mida praegu üldse ei eksisteerigi, seega pole juhil ka võimalik seda turgu analüüsida ega midagi planeerida! Me kõik teame juhtumeid, kus üht või teist uut tehnoloogiat on taevani kiidetud, kuidas sellest saab kogu maailma tulevik, aga paari aasta pärast ei pole sellest enam kippu ega kõppu kuulda. Sellised näited muudavad iga juhi ettevaatlikuks, kuni taas kerkib esile tehnoloogia, mis osutub ikkagi edukaks, ja hammustab meid tagumikust.

Kolmandaks: suures ettevõttes toimivad tootmisprotsessid pole niisama lihtsalt allapoole skaleeritavad, et väikeses nišis edukalt tegutseda. Sama tootmisviis, mis tagab edu olemasoleval turul, on uuel turul hoopis takistuseks.

Neljandaks (kõige olulisem faktor): ”vanade” firmade kliendid pole muutusest huvitatud. Uus tehnoloogia on esialgu kehvem kui olemasolev ja miks peaks klient halvemale variandile üle minema? Ja nii monopoliseeritaksegi ettevõtte parim ressurss olemasolevate kasumlike klientide teenimiseks, mis takistab meil sisseharjunud rajalt kõrvale astumist.

Kui me arvame, et kõik need fenomenid leiavad aset ainult kusagil kaugel, siis eksime – täpselt sama efekt leiab igapäevaselt aset ka Eesti tarkvaraturul. Nimesid nimetamata teame me kõik kohalikul turul tegutsevaid ettevõtteid, mis pakuvad nö täisteenust: suure meeskonnaga tehtavat analüüsi, disaini, programmeerimist ja juurutamist. Neil kõigil tekib mingi miinimumlävi, millest odavamaid projekte ei hakata isegi mitte kaaluma.

Samas noolivad nende turuosa altpoolt pidevalt “Tarkpeade butiik” ning “OÜ Mees & Koer” tüüpi tegutsejad, kes on võimelised sama ülesannet mitte küll nii täielikult, kuid see-eest mitu korda odavamalt või kiiremini lahendama. Mingil hetkel hakkavad aga ka nemad muretsema selle pärast, kuidas oma olemasolevaid kliente võimalikult täielikult õnnelikuks teha, värbavad hulga uusi inimesi ning sama tsükkel jätkub – igaüks avaldab pidevat survet endast toiduahelas kõrgemal paiknejatele.

Kuulsin mõni kuu tagasi Miha Kralj’i loengut sellest, mis IT-s järgmise 10 aasta jooksul juhtuma hakkab. Nüüd sattusid mulle need slaidid jälle näppu ja kuna tegemist oli tõesti huvitava loenguga, võtan teema ka siin arutusele, segamini oma isiklike mõtetega.

Ajaloost

1960. aastatel oli IBM infotehnoloogia A ja O, nad olid võitmatud ja miski ei saanud neid kõigutada. 1964. aastal tootis IBM ligikaudu 70% kõigist maailma arvutitest.

1990. aastate alguses oli firma aga katastroofi äärel, 1992 oli IBM-i kahjum 8,1 miljardit dollarit, mis oli tollal USA ajaloo rekord.

Mis siis juhtus? Asi polnud selles, et IBM-i inimesed oleks olnud rumalad – IBMis töötas mitmeid Nobeli ja Turingi auhinna võitjaid. Ka mitte selles, et IBMil oleks olnud halb tehnoloogia, ka selles osas on IBM pigem kiidusõnu saanud.

Tegelikult juhtus lihtsalt see, et tehnoloogia, millele IBM oli ise aluse pannud, hakkas muutma ühiskondlikke struktuure. Infotehnoloogia demokratiseerus ja peale kasvas uus põlvkond, kellel oli arvutitega hoopis teine suhe, tehnoloogia oli nende elu igapäevaseks osaks, mitte enam miski, mida valges kitlis onud hooldama ja paigaldama pidid. Tehnoloogia upgrade‘i tagajärjel toimus ka inimeste upgrade. IBM ei osanud seda uut demograafilist gruppi enam kuidagi käsitleda ja kaotas oma liidrikoha.
 

Inimestest

Sama protsess kestab tõusulainena edasi. Vaatleme näitena e-maili. 15 aastat tagasi oli see midagi esoteerilist, millega inimesed tegelesid hobi korras, aga see ei mõjutanud nende elu kuigivõrd. Praeguseks on e-mail lahutamatu osa minu elust, ma ei oska tõesti ette kujutada, kuidas ma ilma e-mailita suheldud saaksin. Ainus minu tuttav inimene, kellel e-maili pole, on ehk minu vanaema ja tema on tõesti juba väga vana. Võib-olla on neid inimesi veel, aga ilmselt peaksin ma neid mingiteks veidrikeks.

Samas ei ole mul näiteks rate.ee kontot. Kui ma selle endale teeksin, siis oleks tegemist lihtsalt mingi katsetusega, kindlasti ei viitsiks ma sinna massiliselt mingeid asju uploadida ja seal oma sotsiaalset elu elada. Aga minu 14-aastasel täditütrel on reidikonto loomulikult olemas. Samuti kõigil tema sõpradel ja üldse kõigil, keda ta oluliseks peab. Ja see ei ole tema jaoks kindlasti mingi katsetus, vaid täielikult integreeritud osa tema elust, täpselt nagu e-mail on osa minu elust. Ja mina olen tema jaoks samasugune vanainimene nagu minu vanaema on minu jaoks. Sul pole reidikontot? Aga… kuidas sa niiviisi elatud saad?

Miha Kralj tõi täpselt samasuguse näite. Kui ta saadab oma 15-aastasele lapsehoidjale e-maili, jääb see tihti nädalaks vastuseta. Kui ta aga jätab kommentaari tüdruku MySpace’i lehele, helistatakse 20 minuti jooksul.

Järgneb üks väga oluline tähelepanek: Kogu see rate.ee/MySpace/Facebook asi pole mitte mingi lastehaigus, millest inimesed läbi kasvavad ja seejärel “normaalset elu” elama hakkavad. EI! See generatsioon jääbki taolisi vahendeid kasutama, vahetades ehk keskkonna millegi “professionaalsema” (nt MySpace->LinkedIn) vastu, aga see jääbki osaks nende igapäevasest elust ja tööst.

• Kümne aasta pärast jõuavad paljud rate.ee põlvkonna liikmed ühiskonnas ja IT-s otsustajate sekka ja ülejäänutel on parem selleks valmis olla, nii oma suhtlemisharjumuste kui ka IT-lahenduste osas.

Mida rohkem suhtlemist toimub virtuaalselt, seda olulisemaks saab inimestele nende virtuaalne identiteet. Internetis avatarina kasutatav pilt saab palju tähtsamaks kui see, millist ülikonda sa kannad. Ja kui me tahame teada, kes hakkab tulevikus näiteks ettevõtteid juhtima, tasub uurida, kes juhivad praegu nt World of Warcrafti klanne. Suure klanni juhtimine pole kaugeltki lihtne ülesanne, paljud sealkasutatavad virtuaalse organiseerimise võimed kanduvad üle virtualiseeruvatesse “päris” asutustesse.

Arvutitest

Töötasin kunagi väikeses firmas, mis pakkus muuhulgas ka interneti sissehelistamisteenust. Riistvara uuendamine käis nii, et osteti eraldi protsessor, mälu, kõvakettad, modemid jne, igaühe puhul parameetreid hoolega vaagides.

Ajad läksid edasi, põlve otsas interneti pakkujad söödi turult välja ja arvutitarnijate hinnakirjadesse ilmusid spetsiaalsed serverarvutid. Kasutajate arvud kasvasid hüppeliselt, varsti polnud ka üksikute serveritega enam midagi teha ja nad organiseeriti algul riiulite ja siis tervete kappide ehk rackidena.

Ja nüüd oleme olukorras, kus suured firmad ostavad korraga terve konteineritäie servereid, see tuuakse kohale raudteevagunil ja ostjal ei ole tegelikult selle konteineri võtit. Kui konteineri jõudlus langeb alla 95%  (ehk näiteks 5% seal sees olevatest CPUdest on otsad andnud!), tuleb kohale tehnik, kes vastavad osad välja vahetab.

Mees ja Koer tüüpi firma muidugi sellist teenust ei tooda ega tarbi ja riistvaratootjate seas on aset leidnud kiire konsolideerumine.

Järgmisel pildil on Miha slaidilt laenatud graafik, mis näitab turul aktiivselt tegutsevaid ja relevantseid riistvaratarnijaid:

• See trend jätkub nii globaalsel kui lokaalsel tasandil – suure tõenäosusega pole mõne aasta pärast enamikku praegu tegutsevatest väiksematest IT-firmadest enam olemas.

Keskkonnast

Tuleme tagasi selle konteineri juurde: peamine tähelepanuväärne detail pildil on kolm jämedat kaablit, mis serverisse sisenevad: need on elekter, jahutusvesi ja võrguühendus, mis iseloomustavad hästi ka järgmisi trende.

Globaalne soojenemine ja keskkonnakaitse on praegu väga poleemilised teemad. Enamasti süüdistatakse keskkonnahädades transporti jms “vanu” majandusharusid. IT-d peetakse trendikaks ja keskkonnasõbralikuks. Tegelikult kulutab IT aga sama palju energiat kui lennundus!

Arvutustehnika arengu peamiseks piirajaks on praegu elektritarve ja sellega kaasnev jahutusvajadus (mis tarbib omakorda energiat). USAs ehitati data centereid omal ajal Floridasse, Californiasse, New Mexicosse… aga enam mitte. Kuna “kolmas toru” ehk võrguühendus on samuti oluliselt jämedamaks muutunud, pole asukoht enam oluline ja osutub võimalikuks valida lokatsiooni tervest maailmast. Põhja-Ameerikas said populaarseks põhjapoolsemad, jahedamad, aga ohtra hüdroenergia piirkonnad. Kui me aga vaatame tervet maailma, siis kust võime leida odava energia, jaheda kliima ja haritud tööjõu? Islandilt.

Gloobuselt vaadates asub Island kenasti Ameerika ja Euroopa vahel ja sobib seega uueks globaalseks keskuseks. Meie jaoks on jutu moraal aga selles, et

• Globaliseerunud maailmas liiguvad raha ja lahendused silmagi pilgutamata kõige soodsamasse asukohta.

Seesama blog, mida te praegu loete, asub tegelikult mingis Hong Kongi serveris. Aga võibolla on ta nüüdseks kolitud näiteks Filipiinidele, mul pole õrna aimugi. 10 aasta pärast teavad vähesed IT-inimesed, kus nende rakendused tegelikult jooksevad, ja mis nendega madalamal tasemel toimub, kõik on virtualiseeritud, rakendused ja andmed on võimalik ühe nupuvajutusega hoopis kusagile mujale ümber tõsta. Tarkvara, mis selle vajadusega ei arvesta, ilmselt kasutusele ei võeta.

Siit koorub välja veel üks tähelepanek: kui me teeme sedasama, mis meie naabergi, paneb konsolideerimise trend meid lõunaks nahka ja ei tee teist nägugi. Mõni suurem tegija tuleb ja pakub sama teenust (olgu see siis riistvara, tarkvara, hosting või muu) suuremamastaabilisemalt ja odavamalt ja meie kliendid ongi läinud. Seega tuleb meil vaadata, mida teised ümberringi teevad… ja siis teha midagi muud.