Archive for June, 2013

Jun 28 2013

Neli küsimust Eesti haridussüsteemile

Published by Targo under Haridus

Eesti hariduse ümber toimuv ringtants on minus viimasel ajal tekitanud mitu eksistentsiaalset küsimust. Tegu pole retooriliste küsimustega, ma tõesti soovin, et mõni haridussüsteemi asjatundja midagi öelda oskaks. Ja öelda võiks midagi sisulist, mitte ainult loosungeid stiilis „Eesti valitsus on meid kõiki maha müünud“.

Õpetamise efektiivsus

Minu 12-aastasel pojal on konkreetne ambitsioon asutada arvutimänge tegev ettevõte, just nagu tegi tema iidol Markus „Notch“ Persson. Entusiastliku lapsevanemana toetan tema üritust ja õpetan talle programmeerimist. Kui tahta põnevamat mängu teha, puutume peagi kokku geomeetria, vektorite ja siinustega. Mis seal siis ikka, õpime selgeks. Võtsin abiks põhikooli matemaatika lõpueksamiks valmistumise käsiraamatu, see tundus kõige mõistlikuma tasemena, mida konkreetse projekti juures vaja võiks minna. Käisime materjalid (natuke algebrat, geomeetriat, trigonomeetriat) läbi ja tegime ülesanded ära. Siinuse kontseptsioon sai selgeks, programm valmis ning kõrvalefektina suudaks ta nüüd ka põhikoolieksami ära teha, kui vaja peaks olema. Aega kulus kokku umbes 15-20 tundi õpetamist ning kaks korda nii palju iseseisvat tööd. Kui keegi nüüd arvab, et minu poiss on kuidagi eriline, siis ma pole nõus. Olen kindel, et suudaksin sama tulemuse saavutada iga lapsega, kellel on esiteks motivatsiooni ja keda pole teiseks lapsevanemate poolt ära rikutud jutuga, et „matemaatika on igav, raske, nõme jne“.

Samas 7-9 klassis, kus neid asju õpetatakse, on minu arvestuse kohaselt kokku 400-500 matemaatika tundi, lisaks kodutööd. Minu esimene küsimus on seega – mida seal koolis tehakse ometi kõik see aeg?

Veel – kui praegune haridusreform teoks saab ning esimese klassi katsed kaotatakse, kaob põhikoolilastel üldse ära võimalus midagi süvendatult õppida ning efektiivsusvahe on veelgi suurem. Praegugi on Eesti koolides PISA testi tipptasemel sooritajate arv madal, aga just need tipud on vajalikud majanduse uuele tasemele tõstmiseks. Eestlastele meeldib kiidelda, et nad on näiteks targemad kui ameeriklased, kuid ei panda tähele, et USA koolid on omavahel äärmiselt erinevad. Kui filmidest nähtud getokoolid on tõesti häbiplekiks ja keskmine jänki maailma asjadega eriti kursis ei ole, siis on USAs ka palju koolipiirkondi, mille tase on Eesti omadest kõrgem. Süvaõppega koolid ning tippülikoolid rebivad Eestiga juba väga suure vahe sisse ning tulemuseks ongi, et rahvusvahelisest suurfirmast Eestisse tööle tulles pidin kasvõi tööintervjuude küsimusi arvestatavalt lihtsustama, et siinsed ülikoolilõpetajad (võrreldes USA, Hiina, India ja Venemaa parematest koolidest tulijatega) nendega hakkama saaksid.

Lati langemine

Wikmani poisid õppisid 1930. aastatel humanitaarkoolis. Õpetuse rõhk oli keeltel, aga sellegipoolest oli neil lahe aine nimega kosmograafia ning veel lahedam kosmograafia õpetaja Trump, kes oskas tahvlile perfektseid ringjooni joonistada. Millalgi nõukogude ajal nimetati see õppeaine astronoomiaks, aga siis kadus see ka tavaõppest üldse ära, humanitaaridest rääkimata. Kui eeldada, et keskkooli eesmärk on anda noorele inimesele arusaam sellest, kuidas maailm toimib, on tegu traagilise kaotusega. Selle asemel, et iga elluastuja teaks, milliste reeglite põhjal planeedid Päikese ümber tegelikult tiirlevad, loevad nad hoopis ajalehesabade horoskoope ja muud umbluud.

Tagasi põhikoolieksami juurde: mäletan, et kui ma ise varastel 90.aastatel põhikooli lõpetasin, sirvisin üht 1940. aastatest pärit geomeetriaõpikut. Ülesanded tundusid päris rasked, aga vaatasin kaanele ja avastasin, et tegu oli 7. klassi õpikuga! Ehk siis minu äsjatehtud eksam oli kõvasti lihtsam kui nõukogude aja alguse materjal. Samamoodi olid minu poja harjutatud eksamiülesanded palju lihtsamad kui need, mida ma ise kunagi tegin. Üldise reeglina oleme iga põlvkonnaga kaotanud 1-2 aasta jagu koolitarkust.

Samas on arvamusruum pidevalt täis seisukohti, mille kohaselt „antakse lastele kogu aeg nii kohutavalt palju õppida“, nii et neil pole enam aega süüa ja magadagi. Murelikud lapsevanemad helistavad jutusaadetesse, mul endal on mitu tuttavat, kes „liiga rangeid õpetajaid“ kiruvad ning riigiraadio mängib korrapäraselt õpetajaid ja kodutöid pilavat lasteraamatut „Sirli, Siim ja saladused“. Õpetaja Allar Veelmaa kritiseeris Õpetajate Lehes tasemetööde nõrka läbiviimist, kuid möönab samas, et ta ise osales ka õppekava väljatöötamises ja „tekstülesanded on 6.klassi jaoks ikka liiga rasked, viisime need 7.klassi programmi“.  Ka Vigala vallavanem, kes muidu Postimehes madalaid eksamilävendeid kirub, ütleb teiselt poolt, et „õpilaste koormus on ebanormaalselt suur“.

Minu teine küsimus: millega on selgitatav, et ühelt poolt on koolis käimine tänapäeval hirmus raske, aga koolilõpetajate teadmised on järjest väiksemad?

Õpetuse kohustuslikkus

Ene Ergma kirjutas kevadel, kuidas bakalaureuseõpe ei annagi mingit korralikku ettevalmistust ja õige hariduse saab alles magistrikraadiga. Aga mõtleme nüüd natuke koolisüsteemi ajaloo peale.

Kunagi oli koolis käimine üleüldse vabatahtlik. Kes hakkama sai, oli tubli mees. Siis selgus, et ühiskonna üldist haridustaset tuleb tõsta ning tekkis kohustuslik põhikool, mis andis teatud baasteadmised, süvendatud õpet sai gümnaasiumis ning ülikool oli juba päris kõva sõna. Seejärel leiti aga, et ühiskonna teadmiste tase peaks ikkagi kõrgem olema ja ka keskkool muudeti üldiseks. Loomulikult ei saanud kõik lapsed sellega võrdselt hakkama ning tulemuseks oli õppekava oluline lihtsustamine. Sel ajal kui ma ise ülikooli läksin, tegeleti esimese aasta jooksul peamiselt keskkooli puudujääkide likvideerimisega. Ja nüüdseks on ka ülikooli põhiõpe muutunud massiürituseks, kust ühiskonna arvamusliidrite sõnul „polegi midagi oodata“.

Ehk siis toimib tsükkel: ühiskondlik haridusalane konkurentsivõime on madal => muudame järjekordse kooliastme kohustuslikuks => kõik lapsed ei saa sellega hakkama => lihtsustame õpetust => selle kooliastme tulemused kahanevad => ühiskondlik haridustase on sama madal edasi, aga me oleme veel enam ressursse ja noorte aega ära raisanud.

Lugesin kunagi ulmekat, kus tulevikuühiskonnas antakse igale 21 aastaseks saajale automaatselt bakalaureusekraad, et „keegi ei peaks ennast halvasti tundma“. Raamat oli kirjutatud paarkümmend aastat tagasi ja tundus toona jaburana, aga ilmselgelt oleme hoogsalt sinnapoole teel.

Minu kolmas küsimus: milleks see lapsepõlve igavene pikendamine vajalik on?

Ühiskondlik vajadus

Eestis on viimasel ajal lõpuks selgelt teadvustunud IT-spetsialistide puudus. Lihtsa ja mugava lahendusena pakuvad ettevõtjad  välja sisserännu lihtsustamist. Plaan on vildakas, sest tippspetsialistidel pole mingit huvi siia viletsa kliimaga kanti tulla, selle asemel peaksime võtma mitmekordse hulga keskmikke ehk siis tuhandeid ja tuhandeid võõramaalasi. Samal ajal on meil suur noorte tööpuudus – miski nagu ei klapi selles pildis?

Tüüpiline vastuväide on, et igaühest ei saagi programmeerijat kasvatada. Võib-olla igaühest tõesti ei ole võimalik, aga neid saab kindlasti olla palju kordi rohkem. Võtmeks on siin kasvõi needsamad „hirmsad“ tekstülesanded – programmeerija töö on suures osas tekstilisest lähteinfost konkreetsete lähteandmete identifitseerimine ning selle põhjal formaalse, arvutile arusaadava lahenduskäigu koostamine. Ja kui meie vanaisade ajal saadi tekstülesannetega suurepäraselt hakkama, siis võiks seda saada ka tänapäeva lapsed. Tulemusena saaksime mitmekordse tööjõuturul konkurentsivõimelise noorte arvu, täiesti oma rahva seast, selle asemel, et tuua riiki hulk sisserändajaid, kellelt kohalikud noored sotsiaaltoetusi hakkavad nuruma. Vt ka Andres Arraku sarnaseteemalist artiklit.

Üldine soovitus on seega hariduse juhtimine vastavalt ühiskondlikule vajadusele ja tuleviku nõuetele. Selle asemel annavad aga tooni mitmesugused kasvatusteadlased ning arengupsühholoogid, kes tegelevad eelkõige probleemsete lastega ning püüavad leida neile võimalikult sobivaid lahendusi.

Ehk siis kui teatud rühmal lastest on koolis stress, lahendatakse seda eelkõige nõuete vähendamisega, tuues selle juures ohvriks andekamate laste arenguvõimalused ning rahvastiku konkurentsivõime tervikuna.

Minu neljas küsimus: kas hariduses peaks tähtsam olema igaühe individuaalne rahulolu või ühiskondlik huvi?


20 responses so far