Archive for February, 2012

Feb 15 2012

SharePointi arendaja tööpakkumine

Published by Targo under Töökuulutused

Edastan tööpakkumise:
Sharepoint Developer

Job description:
  • Microsoft SharePoint solutions development, configuration, deployment and maintenance
  • Participation in process of technical design
Requirements for the candidate:
  • At least 3 years of experience in field of .NET development (C#, ASP.NET), knowledge of Microsoft SQL Server and Client Side technologies (JavaScript, AJAX)
  • Knowledge of Microsoft SharePoint Server 2010
  • Team work and good communication skills
  • Ability to maintain good quality of work tasks
  • Ability to learn quickly and desire to improve
  • Initiative, goal and results orientated
  • Good knowledge of English and Estonian language – spoken and written
Beneficial skills:
  • System integration experience (WebServices, WCF, SOA)
  • Technical leadership experience
We offer:
  • A possibility to influence the development of a whole country by working with systems that affect many people’s daily lives
  • Interesting and responsible work with various clients
  • Ability to work with latest technologies and tools
  • Great opportunities for professional growth
  • Youthful, friendly and professional team
  • Motivational salary depending on experience and work results
Location: Tallinn or Tartu, Estonia
Working time: Full-time work
Start date: ASAP
Contact: careers@webmedia.ee

No responses yet

Feb 13 2012

Jagatud maailm

Published by Targo under Raha, Tehnoloogia

Pirate Bay teatas hiljuti, et laiendab oma “tootevalikut” ka 3D printerite mudelifailidele.

Kas just sellega seoses, aga mõni päev tagasi küsis Digitunnist (kõnealune saade arhiivis siin) tuntud Henrik Roonemaa minult, kas ma avaldaks saates oma arvamust, mis juhtuks siis, kui meil oleks võimalik paljundada/jagada näiteks kingi, telefone või autosid sama lihtsalt kui praegu muusikat ja filme. Kas maailm saaks otsa? Kas keegi tahaks veel midagi luua või välja mõelda? Kas kõik inimesed jääksid tööta?

Raadios saab vahel sõna vaid kümneks sekundiks, aga siin kirjutan nii palju, kui tahan :) (NB! See siin on praegu kõik ainult hüpoteetiline konstruktsioon/mõtteharjutus, kes teab, millal see võimalikuks saab. Aga küll ta kunagi saab).

Esiteks peame astuma sammu tagasi ja mõtlema, miks inimesed üldse midagi teevad? Organisatsioonipsühholoogia ja töönõustamise õpetamisel räägitakse muuhulgas, et töötaja motivatsioon kuulub üldjuhul ühte neljast kategooriast:

  1. Soov teenida raha. Selle puhul läheb inimesele eelkõige korda see, et õigel kuupäeval oma papp kätte saada, mida rohkem, seda parem.
  2. Soov meisterlikkuse järele, teha oma tööd võimalikult hästi, näidata, kes on parim.
  3. Soov muuta maailma, et sinu tööst oleks ühiskondlikult “kasu”.
  4. Soov liikuda mööda hierarhiat, saada “suureks ülemuseks”, nii et ümbritsevad sulle alt üle vaataksid.

Igal inimesel on mingi kombinatsioon nendest motivaatoritest ja see muutub kindlasti elu jooksul. Ma arvan, et ma ise olen praegu umbes 10-30-50-10. Natuke rohkem raha ei muudaks mu elus suurt midagi, ülemus olemist on ka piisavalt proovitud, tööoskuste osas tuleb millalgi isikliku suutlikkuse lagi vastu, aga maailmaparandamise tung pole veel ära kadunud. Seega, kui kusagil on vaja midagi ära teha, olen ma 5x suurema tõenäosusega kambas, kui sellel on ühiskondlik mõju, võrreldes näiteks rahalise preemiaga.

Olulisem on aga see, et enamik kõvemaid tarkvarategijad, keda ma tean, on motiveeritud 2.liigist, paljud ka 3.liigist (huvitaval kombel makstakse neile enamasti siiski rohkem raha kui neile, kes valivad eriala raha pärast). Sama teema on näiteks muusikute või kunstnikega, ma pole veel kordagi näinud kedagi, kes ütleks, et hakkas pillimängu õppima, sest tahtis palju raha teenida. Üldiselt on loovate inimeste puhul tegu ikka sellega, et neile meeldib midagi teha ja nad püüavad sellega võimalikult hästi hakkama saada. Teiseks on enamik neist muidugi edevad, pole vist palju muusikuid, kes tahaks esineda kümnele inimesele, kui saaks ka kümnele tuhandele.

Kuigi ma ise teenisin oma elu parimat raha Redmondis töötades, on mul praegu hoopis suurem heameel sellest, et mul õnnestus osaleda tarkvara loomisel, mida on kasutanud miljonid inimesed.

Tohutu hulk väga andekaid programmeerijaid töötab vaba tarkvara kallal, tehes seda suurema pühendumuse ja hoolikusega kui oma palgatööd, lihtsalt sellepärast, et neile meeldib tarkvara teha, teistelt selle eest respekti saada ja maailmale ehk tugevam jälg jätta, kui neil selleks igapäevatöös võimalust oleks.

Kui ma katsun ausalt vastata küsimusele, kas mulle läheb korda, kas keegi kasutab kusagil minu osalusel tehtud tarkvara ilma loata või ei, siis väga ei lähe, kuna valdava enamiku tuludest võtab endale  niikuinii keegi teine. Aeg on sisse tuua vahendajad ja müüjad. Ma olen kindel, et enamik neist on väga toredad inimesed, kellega koos kõrtsis käia jne. Samas kahtlen, kas keegi saab tunda litsentsitingimuste koostamisest või tarkvarakarpide müügist sama suurt rõõmu kui arendaja hästi koostatud algoritmist.  Seega on nende motivatsioon tõenäoliselt pigem 1 või 4 liigist. Loogilise järeldusena on nemad ka inimesed, kes kõige rohkem ebaseadusliku paljundamise üle kurdavad (kuigi on kindlaks tehtud, et need kahjud pole üldse märkimisväärsed).

Kui nüüd näiteks Nike’i jalatseid saaks lihtsalt paljundada, mis siis juhtuks? Paneme tähele, et nende “loojad” töötavad viletsates tingimustes paari dollari eest päevas, endal vaevalt hinge sees hoides. Kas ehk nende jalatsimoodide väljamõtlemine maksab palju? Selgub, et ei! Jalatsite jaehinnast näevad kõik, kes selle loomisel tegelikult osalevad, ainult mõnda protsenti, ülejäänud läheb mitmesugustele vahendajatele, kellele selline korraldus ilmselt ei meeldiks.

Seega, kui vahendajad jäävad miinuspoolele, siis jalatsite (ja igasuguste muude kaupade) hind langeks samas muinasjutuliselt. Ka needsamad Indoneesia õmblejad, kes praegu ei saa endale elus lubada ainsatki paari omaenda toodangut, saaksid korralikud jalatsid ja riided. Iga India küla saaks endale paljundada vajalikud osad veepuhastusagregaatide kokkupanekuks. Iga lühinägelik Aafrika laps, kes ei saa seetõttu praegu koolis käia, saaks endale prillid. Kõige tähtsam on aga, et arengumaad saaks oma põllumajandust paremate seadmete abil efektiivsemaks muuta, nad suudaks oma rahvast paremini toita, tekiks rohkem ülejääke, ning endised jalatsitegijad saaks edaspidi töötada teenindussektoris, töötades edaspidi 100 tunni asemel nädalas näiteks 40 tundi, kuni Läänele järele jõuab.

Ja praegune Lääne inimene, kes igasuguse kola kokkuajamise nimel praegu rügab nagu orav rattas, saaks aru, et see kraam polegi nii oluline, kuna seda jätkub niikuinii kõigile, töötaks 10 või 20 tundi nädalas (tõenäoliselt samuti teeninduses, programmeerija, massööri või ujumistreeneri töö niipea veel ära ei kao), kulutades ülejäänud aja millegi mõnusama peale.

Oluline on see, et mingit massilist tööpuudust ei teki, täpselt nagu seda ei tekkinud põllumajandusliku revolutsiooni järel (ühe hektari põllu harimiseks kulub praegu palju vähem inimaega kui vanasti), rasketööstuse revolutsiooni järel (ka tonni terase valmistamiseks kulub palju vähem inimaega) või infotehnoloogilise revolutsiooni järel (ka firma raamatupidamine võtab vähem aega kui enne Excelit).

Ja mis saaks väljamõtlejatest? Nagu nägime, maailma majandus välja ei sure, kuna vähemalt teenindussektor jääb mingil kujul alati alles. Seega jääb alati ka midagi, mida reklaamida. Ja nagu praegu on hulgaliselt tarkvaraarendajaid või kasvõi veebikoomiksikirjutajaid, kes elavad reklaamimüügist, saavad seda tulevikus teha ka tootedisainerid. Mõtlevad välja näiteks uue riidemoe, aga sinna sisse kujundavad kellegi reklaami, kes selle eest on maksnud. Kes tahab tasuta riideid, peab leppima reklaamiga, samas väikese tasu eest autorile võib selle eemaldada.

Samuti on alati turgu igasugusele eksklusiivselt eritellimusel loodavale kaubale. Kui kõik asjad on odavad, leidub alati neid, kes maksavad natuke raha lihtsalt selle eest, et oma erinevust demonstreerida, nii et fundamentaalselt pole katki midagi.

Kokkuvõttes: jään unistama jagatud maailmast.

22 responses so far

Feb 11 2012

ACTA – kas eesmärk pühendab abinõu?

Published by Targo under Raha

Pildil on ACTA vastased protestijad Stockholmis, Rootsis, riigis, mille kohta Ansip ütles, et kui juba rootslaste meelest asi korras on, pole meil ka vaja muretseda. (Pilt ise on pärit Rootsi Piraadipartei juhilt Rick Falkvinge‘lt, kes mõistetavatel põhjustel ei pahanda, et ma seda siin kasutan).

ACTA üle on paljud inimesed sel nädalal end muidugi juba siniseks vaielnud, aga sellegipoolest sattusin täna seltskonda, kus pidin selgitama, miks selle pärast mures ollakse, koondan seega oma vastavad mõtted ka siia. Vabandan ette suure hulga teksti pärast, aga küsimus on paraku oluline.

Lihtsaim lähenemine on muidugi selline, et “varastamine on halb”, meil on nüüd leping, mis võimaldab seda piirata, kõik on suurepärane, hurraa. Vaatame nüüd aga järgmist hüpoteetilist näidet: Mis oleks, kui selsamal ettekäändel, et “varastamine on halb” sunniksime kõiki tööandjaid oma töötajaid tööle tulles ja sealt lahkudes kohustuslikus korras läbi otsima, et leida, ega neil mingit varastatud kraami kaasas ei ole? Paar varastatud asja leitaks kindla peale üles, aga keegi ilmselt ei kahtle, et majanduslik raiskamine ning inimeste isikuvabaduste rikkumine selle kasu tuhandekordselt üles kaaluvad.

Ma ei ütle, et ACTA tingimata samasugused tagajärjed kaasa tooks, seda (ega ka vastupidist) pole keegi veel suutnud minu jaoks piisavalt veenvalt põhjendada. Samas piisab sellest näitest illustreerimaks, miks lihtsa “varastamine on halb” lahmimisega ei saa ehku peale suvalisi otsuseid vastu võtta. Kahjuks näitavad isegi tavapäraselt mõistlikud ajalehed üles väga primitiivset suhtumist, ei viitsi küsimuste olemusse süüvida ning korrutavad puhta kullana esimest ettejuhtuvat infot.

Minu isiklik ACTA lugu algas veebis mitmesuguste materjalidega tutvumisega, mis tundusid mulle veenvamate ja sisukamatena kui ACTA-t pooldavad materjalid (huvitaval kombel pole ma eriti näinud, et keegi muudele materjalidele peale selle memo viitaks). Isikuvabaduste teema on mulle tähtis, minu vanemad olid taasiseseisvumisliikumise ajal aktivistid ja mäletan ise lapsena Balti ketis seismist. Nad ei riskinud repressioonidega mitte selleks, et me oma kättevõidetud õigustel nüüd lihtsalt hooletusest, selgrootusest või pahatahtlikkusest kaduma laseks minna.

Sellepärast kirjutasin kolmapäeval järgmise kirja, saajaks Rait Maruste, koopia Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liikmetele.

Lp. hr. Maruste!

Kirjutan Teile kui oma rahvaesindajale, kelle poolt viimastel Riigikogu valimistel hääletasin. Hääletasin eelkõige seetõttu, et olen kõrgelt hinnanud Teie panust Eesti kui õigusriigi kujunemisse ning arengusse, nii et Eestist on saanud kodaniku- ja isikuvabadusi austav riik.

Samuti on Reformierakonna poliitika olnud läbi aegade minu vaadetega enim kooskõlas, austades inimeste majanduslikku ning isiklikku vabadust, see viimane on kesksel kohal minu väärtushinnangutes.

Nüüd aga ähvardab kõik selle üles kaaluda Eesti toetus ACTA lepingule, mida toetab ennekõike just Reformierakond. Kuna ACTA piirab minu hinnangul oluliselt ettevõtete ja inimeste põhilisi vabadusi, tekitab sündmuste areng minus suurt muret.

Palun seetõttu Teil kui ausal ja väärikal inimesel väljendada avalikult oma selget seisukohta ACTA osas. Kui Reformierakond oma toetust siiski jätkab, ei pea ma edaspidi enam võimalikuks Teid toetada.

Juhin tähelepanu, et Reformierakond saavutas suure edu just viimatistel e-valimistel, s.t selle osa seas rahvast, kes on noorem, haritum ja aktiivsem internetikasutaja. Praegu on tuhanded inimesed just nimelt sellest grupist tulemas tänavatele, et protestida Reformierakonna vedamisel sõlmitava lepingu vastu. ACTA toetamine saeb seega eelkõige just seda oksa, millel Te ise kõik istute.

Parimate soovidega,

Targo Tennisberg

Sellele kirjale sain mitu huvitavat vastust, alates mõnest, kes ütles, et jagab seisukohti ja ACTAt ei toeta, kuni mõneni, kes arvas, et ACTA on täiesti normaalne värk.

Samas tooniandvaim oli seisukoht, et ei tea, pole veel päriselt jõudnud tutvuda, misasi see selline on. Ühesõnaga, tunda andis mõningane peataolek ja imestus, et mis nüüd ometi lahti on. Palju viidati Justiitsministeeriumi memole, milles omakorda on tõlgitud Euroopa Komisjoni seisukoht, et kõik on korras. Tekib muidugi küsimus, et kui kõigil piisab mingile välisele arvamusele viitamisest ja ise pole vaja sugugi mõelda, milleks meile neid ametnikke siis üldse vaja on?

Põnevaim vastus oli aga Tõnis Kõivu oma, kes viitas oma blogikandele teemal “varastada ei tohi“. Refereerin puhkenud diskussiooni põhjalikumalt, sest minu meelest on siin tegu ACTA debati musternäidisega, mis iseloomustab väga hästi ka mitmeid teisi praegu käimasolevaid sarnaseid väitlusi.

Esialgset sissekannet ei hakka siin sõna-sõnalt tsiteerima, mine tea, mis seadused meil aasta pärast on, aga muuhulgas kirjutab Tõnis Kõiv, et:

  • inimesed on ära hirmutatud ja paanikas,
  • ACTA kohta levitatakse valelikke müüte,
  • kedagi kunagi kohtuväliselt taga kiusama ei hakata,
  • ACTA on mõeldud ainult laiaulatuslike kommertseesmärgil rikkumiste tõkestamiseks.

Kirjutis leidis laialdast vastukaja, saades ilmselt rohkem kommentaare, kui kõik Tõnis Kõivu senised postitused kokku :) Ühes neist kommentaaridest tõi hr Kõiv ise näitena Eesti Ekspressi artikli, kus räägitakse Lotte filmi allalaadimisest, ning lubas kõhklemata selliste nähtuste vastu seista. Kuna neil, kes oma lastele Lotte filmi tõmbavad, pole kindlasti laiaulatuslikke kommertseesmärke, tekkis mul küsimus:

Vaat siin Lotte filmi näites peidab ennast üks kurikaval vastuolu.
Esialgses blogikandes mainite, et “VVL-i reguleerimisalaks on laiaulatuslikud ja organiseeritud intellektuaalomandi rikkumised, kus kaupu võltsitakse müügi -ehk kommertseesmärgil”.
Aga siin tuleb järsku sisse Lotte filmi näide? Ehk siis tegelikult on ikkagi kavas hoopis “pisikestel piraatidel”, kes oma lapsele Lotte filmi tõmbavad, sest poest ostetud plaat on ära kribitud, käsi väänama hakata?

Praegusel hetkel on küsimus veel lahtine.

Mingil hetkel kirjutas Elmar Osa:

ACTA ise on küll avalik, aga oluline osa tema mustanditest ja läbirääkimiste dokumendidest on salastatud…. Viini Konventsioon näeb ette, et kui mõni rahvusvahelise lepingu punkt on ebaselge, siis tuleb seda tõlgendada varasemate mustandite ning läbirääkimis dokumentide põhjal.. kas ei ole see vastuolus põhiseaduse mõttega, kui seaadus ise on avalik aga selle loomise ja arutelude dokumendid salastatud.

Sellele vastas Tõnis Kõiv (vt täielikku vastust):

Kahjuks on tõesti suur osa Euroopast tunduvalt suurema salastatusega harjunud kui meie siin Eestis.
Seetõttu leiab vajalikud dokumendid meie Välisministeeriumi kodulehelt:http://eurlex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2011:0380:FIN:ET:PDF

Siin jääb mulle segaseks, kas hr Kõiv vastas Elmari küsimusele meelega mööda või kogemata, palusin seetõttu ise täpsustust:

Viidatud link ei sisalda läbirääkimisprotokolle, mille salastatusele Elmar Osa tähelepanu juhtis. Ma olen veendunud, et valdav enamik Riigikogu ja valitsuse liikmetest pole neid samuti näinud.
Samas on rahvusvahelises õiguses riikidevahelised lepingud üldjuhul ülimuslikud kohalike seaduste ees, sõltumata sellest, kas leping on salajane või mitte. Seega on nende salajaste materjalide täitmine ikka kohustuslik, isegi kui me neid kunagi näinud pole.

Sellele küsimusele pole ma samuti veel sisulist vastust saanud.

Minu põhikommentaar oli aga järgmine:

Esiteks, diskussiooni pööramine rajale, kas “varastada tohib või ei tohi”, on demagoogiline ja näitab üleolevat suhtumist vastaspoolesse. Sama hästi võiksime teemale panna pealkirjaks “kas inimesi tohib või ei tohi kohtuta karistada”, mis rõhub vastsapoole emotsioonidele.
Minu jaoks on probleemi keskmes hoopis küsimused:
1. Isikuvabaduste potentsiaalne piiramine
2. Äriliste takistuste tegemine paljudele ettevõtetele
3. Võimu andmine riigi ja rahva käest suurkorporatsioonidele
Vähemalt esimese kahe punkti osas olen seni pidanud Reformierakonda pigem õiguste ja vabaduste kaitsjaks kui vastaseks, seisukoht, mis ühtib minu enda põhiväärtustega. Praegu kardan aga, et pean pettuma ja oma senise toetuse ümber vaatama.

Teiseks, Teie kommentaarid rõhuvad suuresti teesile, et “niikuinii midagi ei juhtu ja keegi kedagi kiusama ei hakka”. Samasuguseid väiteid esitati ka mitmete teiste sarnaste seaduste ja lepingute puhul, näiteks USAs DMCA seaduse osas. Ka seal väideti, et “midagi hullu ei juhtu”, aga reaalselt kujunes välja situatsioon, kus paljusid inimesi ja ettevõtteid ahistatakse ebaõiglaste autorikaitseteadetega. Näiteks võib saata veebimajutuse pakkujale kirja, kus väidetakse, et nende majutatav veebisait sisaldab autoriõigusi rikkuvaid materjale. Seepeale veebimajutaja tihti sulgebki kiiremas korras lihtsalt terve vastava saidi, tegelikesse asjaoludesse süüvimata, sest juriidiilne võitlus oleks liialt ressursikulukas ning potentsiaalsed karistused absurdselt kõrged. Tegelikult võib aga tegu olla hoopis kaebaja pihta tehtud kriitika vaigistamisega.
Vt näiteid:
http://arstechnica.com/tech-policy/news/2007/03/victims-fight-back-against-dmca-abuse.ars
https://www.eff.org/deeplinks/2007/07/mom-sues-universal-music-dmca-abuse
http://www.techdirt.com/articles/20091103/1839446788.shtml
Siit on näha, kuidas inimeste süüdi mõistmine on läinud riigi ja kohtute käest erafirmadele, ning üksikisik lihtsalt ei saa neile vastu.

Kolmandaks, väites, et VVL/ACTA reguleerib ainult “müügi- ja kommertseemärkidel” sooritatavaid rikkumisi, ei saa kindel olla. Heaks näiteks on siin jälle USA kohtupraktika, kus algselt suures mastaabis piraatkaupade tootjate vastu mõeldud seadusi on hakatud kasutama hoopis tavaliste inimeste vastu, vt:
http://www.wired.com/threatlevel/2007/10/riaa-jury-finds/
Samuti on autoriõigusi hoidvad ettevõtted (mitte autorid!) kaevanud inimeste peale, kellel pole isegi mitte arvutit, surnud inimeste peale jne.
Samuti poleks midagi uut selles, et mingi tagamõttega vastuvõetud seadusi haktakse (kuri)tarvitama hoopis teistel eesmärkidel, vt nthttp://en.wikipedia.org/wiki/Controversial_invocations_of_the_USA_PATRIOT_Act

Neljandaks, ACTA võimalikud hüved ja ohud ei ole kuidagi tasakaalus. Internetis failivahetamise vastu võitlemine on küllaltki lootusetu projekt, sest vastumeetmed on tehnoloogiliselt alati sammu võrra maas. seetõttu on ka parimal juhul saavutatav kasu väga väike, suurendades autorõiguste omanike (mitte tingimata autorite!) tulusid ehk paari protsendi võrra. Kui nüüd peaks juhtuma, et kasvõi mõnesid inimesi seetõttu ebaõiglaselt ruineeritakse, teisi ahistatakse või nende järel nuhitakse, siis oleme maksnud tulemuse eest mitu suurusjärku kõrgemat hinda kui vaja.

Minu keskne tees on paralleel DMCA-ga. Kolisin üsna varsti pärast selle vastuvõtmist USA-sse ja mäletan sealsete poliitikute sõnavõtte, kes küll seemneid ei soovitanud süüa, aga väitsid ikkagi, et kõik on korras ja midagi hullu ei juhtu. Nagu ülaltoodud linkidelt näha, juhtus ikka küll.

Tõnis Kõiv andis aga sellise vastuse (vt täielikku kommentaari):

Vaatasin läbi teie postitatud lingid, mis puudutasid USA-s aastatel 2007-2009 toimunut. Ma arvan, et te mõistate ise ka, et Ameerikas plaanitavad SOPA ja PIPA (mis ei ole veel vastu võetud) ei saa mitte kuidagi olla aastaid tagasi toimunud kohtulahendite aluseks. USA õigussüsteemist hoiatavaid näiteid võtta ei ole eriti viljakas tegevus, sest Eestis on hoopis teine õigussüsteem. Kui USA-s on common law süsteem siis Eestis kontinentaal-euroopa õigussüsteem.

Kuna minu meelest oli taas tegemist mööda vastamisega, täpsustasin:

1. Ma pole SOPA/PIPA kohta sõnagi öelnud. Ma rääkisin peamiselt DMCA-st, mis võeti vastu sarnaseid eesmärke silmas pidades. DMCA sündis enne, kui internetiaktivism oma praeguse ulatuse saavutas, seetõttu ei protestitud selle vastu ka nii, nagu praegu SOPA või ACTA vastu, ning tagajärjeks on kirjeldatud kuritarvitused.
2. Õigussüsteemide erinevus pole siinkohal absoluutselt oluline. Common law tähendab seda, et juhtumite üle otsustatakse eelnevate kohtupretsendtide alusel. Aga kirjeldatud juhtumid ei ole sellised mitte eelnevate pretsedentide pärast, vaid sellepärast, et seaduses on niiviisi kirjas. Kui kontinentaaleuroopas võetakse vastu sarnane seadus, on ka tulemused täpselt samad.
Ja see, et korporatsioonid saavad inimesi ahistada ja neilt välja pressida, läheb kohtu- ning õigussüteemist üldse mööda.

Ja sain vastuse:

MInu arvates on õigussüsteemide erinevus oluline ja automaatselt olukordi ja lahendusi USA-st üle kanda ei saa. Siin jääme selgelt eriarvamusele.

Selle peale ei oskagi midagi kosta.

Sama threadi teises harus, Tõnis Kõiv:

Kahjuks ei saa ma ilma näiteid toomata teie hirmudest aru. Mida te siis oma veebilehel hoida tahate, millele teistel inimestel õigused on?! Miks te siis õiguste omanikuga kokku ei lepi? Miks te ei saa kolmest hoiatusest aru?!

Selle peale mina:

Kui aru ei saa, siis tuleks teemasse süüvida ja katsuda erinevate ekspertide poolt esitatud vastuargumentidest sisuliselt aru saada. Kui meie Riigikogu võtab seadusi vastu nii pealiskaudselt ja probleemi sisu mõistmata, tekitab see minus suurt muret. Soovitan lugeda eelkõige DMCA-d puudutavaid materjale näiteks Electronic Frontier Foundationi kodulehel.

Aga teeme selle konkreetse näite siis puust ja punaseks.

Meil on veebisait, kuhu kolmandad isikud saavad sisu lisada. Tänapäeval kasutavad kõik populaarsemad saidid seda mudelit, alates vikipeediast kuni rate.ee-ni (ka http://www.toniskoiv.ee või http://www.targotennisberg.com). Saiti haldab isik A, ostes majutusteenust firmalt B.

Isik C lisab sinna mingit sisu.

Nüüd tuleb organisatsioon D, kes saadab firmale B kirja, kus väidab, et mingi sisu rikub nende autoriõigust ja nõuab selle kohest mahavõtmist ähvardusega, et muidu tuleb maksta neile miljon eurot. Kuna firmal B pole ressursse ei juriidiliseks võitluseks ega sisuliseks kontrolliks, siis ta kas eemaldab koheselt isiku C postitatud info või sulgeb kogu saidi. DMCA-d kasutades on aset leidnud mõlemat laadi juhtumeid, olenemata sellest, kas organisatsioonil D oli tegelikult õigus või ei. A-l ja C-l on siinkohal aga täiesti minimaalsed võimalused oma õiguste kaitsmiseks.

Analoogse situatsiooni võib konstrueerida nt avalike wifi-punktidega – kui ACTAt täies mahus täita, poleks meil varsti enam ainsatki vaba leviala.

Firmadele nagu B on siin kaks varianti:
1) oma teenuste valikut oluliselt piirata
2) hakata nuhkima oma kasutajate järel, mida nood täpselt teevad
Mõlemad variandid tekitavad firmale B lisakulu, mis on majandusele summaarselt sadu kordi suuremaks koormaks kui täiendav autorikaitsetulu, rääkimata tehnoloogilise progressi tugevast pidurdamisest.

Ja TK vastus (vt täielikku):

Alati on olemas variant, et konkreetse pretensiooni peale võetakse maha konkreetne materjal. Olen lugenud lausa kolmest teatest, millele tuleb enne reageerimata jätta. Mina pean oma blogi juba aastaid ning vastutan igati kõige eest, mis siin leida on. Kommentaaride modereerimine võtab aega, aga see on minu valik. Vabatahtlik valik.
Minu meelest minu eelnevad näited demonstreerisid just, et siin soovitatud käitumine ei ole realistlik. Tundub, et rohkem progressi selle aruteluga pole võimalik saavutada.

Kellel selles diskussioonis õigus on, kas mõni osalejatest on üles näidanud naiivsust, pahatahtlikkust, pealiskaudsust, demagoogitsemist, võhiklikkust, hoolimatust või välist mõjutatust, jäägu lugeja otsustada.

Aeg näitab, mis sellest kõigest saab, täna aga soovitan kõigil osaleda protestiaktsioonides, sinna ka tegelikult kohale minnes, mitte ainult Facebookis nuppe vajutades! Muuseas, sealsamas Stockholmis, millele esialgne pilt viitab, on end protestile kirja pannud peaaegu 12 000 inimest.

Poliitikutelt, kes ACTA-t pooldavad (eriti kui olete mõne sellise poolt hääletanud), soovitan aga küsida:

  • Mis on konkreetsed negatiivsed mõjud, kui Eesti ACTA-t heaks ei kiida?
  • Kas olete nõus vastutama, kui mõnda eestlast ikkagi hakatakse ACTA tõttu ebaõiglaselt taga kiusama?
  • Kas olete nõus vastutama, kui Eesti ettevõtted siiski hakkavad ACTA pärast majanduslikku kahju kandma?
  • Kas olete nõus vastutama, kui Eesti tehnoloogiline positsioon maailmas ACTA pärast kannatada peaks saama?

Kui kõik on hästi, pole neil ju kaotada midagi.

Lisaks peaksid nad sisuliselt vastama järgmistel linkidel mainitud murekohtadele:

http://kogukond.org/2012/02/mis-on-actaga-katki-vaike-hunnik-viiteid/
http://action.ffii.org/acta/Analysis
http://en.wikipedia.org/wiki/Anti-Counterfeiting_Trade_Agreement#Criticism
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13977%3Akas-interneti-lopp-ja-acta-algus&catid=9%3Asotsiaalia&Itemid=13&issue=3379
http://falkvinge.net/2012/01/31/why-acta-is-so-mercilessly-pursued/
http://falkvinge.net/2012/02/03/european-commission-slip-reveals-censorship-in-acta/

Mingisugustele välistele materjalidele viitamine ei ole vastuvõetav, inimene peaks vastama oma sõnadega, demonstreerides küsija probleemist tegelikku arusaamist. Meie rahvaesindajad peaksid olema piisavalt pädevad, et endale asjad korralikult selgeks teha, selle põhjal otsus vastu võtta ning suuta seda sirge seljaga kaitsta.

Tehke talle ka konkreetselt selgeks, et mõistliku vastuse andmata jätmise korral jäetakse tema nimi hoolega meelde ning edaspidi tema poolt ei hääletata.

18 responses so far