Feb 13 2012
Jagatud maailm
Pirate Bay teatas hiljuti, et laiendab oma “tootevalikut” ka 3D printerite mudelifailidele.
Kas just sellega seoses, aga mõni päev tagasi küsis Digitunnist (kõnealune saade arhiivis siin) tuntud Henrik Roonemaa minult, kas ma avaldaks saates oma arvamust, mis juhtuks siis, kui meil oleks võimalik paljundada/jagada näiteks kingi, telefone või autosid sama lihtsalt kui praegu muusikat ja filme. Kas maailm saaks otsa? Kas keegi tahaks veel midagi luua või välja mõelda? Kas kõik inimesed jääksid tööta?
Raadios saab vahel sõna vaid kümneks sekundiks, aga siin kirjutan nii palju, kui tahan 
(NB! See siin on praegu kõik ainult hüpoteetiline konstruktsioon/mõtteharjutus, kes teab, millal see võimalikuks saab. Aga küll ta kunagi saab).
Esiteks peame astuma sammu tagasi ja mõtlema, miks inimesed üldse midagi teevad? Organisatsioonipsühholoogia ja töönõustamise õpetamisel räägitakse muuhulgas, et töötaja motivatsioon kuulub üldjuhul ühte neljast kategooriast:
- Soov teenida raha. Selle puhul läheb inimesele eelkõige korda see, et õigel kuupäeval oma papp kätte saada, mida rohkem, seda parem.
- Soov meisterlikkuse järele, teha oma tööd võimalikult hästi, näidata, kes on parim.
- Soov muuta maailma, et sinu tööst oleks ühiskondlikult “kasu”.
- Soov liikuda mööda hierarhiat, saada “suureks ülemuseks”, nii et ümbritsevad sulle alt üle vaataksid.
Igal inimesel on mingi kombinatsioon nendest motivaatoritest ja see muutub kindlasti elu jooksul. Ma arvan, et ma ise olen praegu umbes 10-30-50-10. Natuke rohkem raha ei muudaks mu elus suurt midagi, ülemus olemist on ka piisavalt proovitud, tööoskuste osas tuleb millalgi isikliku suutlikkuse lagi vastu, aga maailmaparandamise tung pole veel ära kadunud. Seega, kui kusagil on vaja midagi ära teha, olen ma 5x suurema tõenäosusega kambas, kui sellel on ühiskondlik mõju, võrreldes näiteks rahalise preemiaga.
Olulisem on aga see, et enamik kõvemaid tarkvarategijad, keda ma tean, on motiveeritud 2.liigist, paljud ka 3.liigist (huvitaval kombel makstakse neile enamasti siiski rohkem raha kui neile, kes valivad eriala raha pärast). Sama teema on näiteks muusikute või kunstnikega, ma pole veel kordagi näinud kedagi, kes ütleks, et hakkas pillimängu õppima, sest tahtis palju raha teenida. Üldiselt on loovate inimeste puhul tegu ikka sellega, et neile meeldib midagi teha ja nad püüavad sellega võimalikult hästi hakkama saada. Teiseks on enamik neist muidugi edevad, pole vist palju muusikuid, kes tahaks esineda kümnele inimesele, kui saaks ka kümnele tuhandele.
Kuigi ma ise teenisin oma elu parimat raha Redmondis töötades, on mul praegu hoopis suurem heameel sellest, et mul õnnestus osaleda tarkvara loomisel, mida on kasutanud miljonid inimesed.
Tohutu hulk väga andekaid programmeerijaid töötab vaba tarkvara kallal, tehes seda suurema pühendumuse ja hoolikusega kui oma palgatööd, lihtsalt sellepärast, et neile meeldib tarkvara teha, teistelt selle eest respekti saada ja maailmale ehk tugevam jälg jätta, kui neil selleks igapäevatöös võimalust oleks.
Kui ma katsun ausalt vastata küsimusele, kas mulle läheb korda, kas keegi kasutab kusagil minu osalusel tehtud tarkvara ilma loata või ei, siis väga ei lähe, kuna valdava enamiku tuludest võtab endale niikuinii keegi teine. Aeg on sisse tuua vahendajad ja müüjad. Ma olen kindel, et enamik neist on väga toredad inimesed, kellega koos kõrtsis käia jne. Samas kahtlen, kas keegi saab tunda litsentsitingimuste koostamisest või tarkvarakarpide müügist sama suurt rõõmu kui arendaja hästi koostatud algoritmist. Seega on nende motivatsioon tõenäoliselt pigem 1 või 4 liigist. Loogilise järeldusena on nemad ka inimesed, kes kõige rohkem ebaseadusliku paljundamise üle kurdavad (kuigi on kindlaks tehtud, et need kahjud pole üldse märkimisväärsed).
Kui nüüd näiteks Nike’i jalatseid saaks lihtsalt paljundada, mis siis juhtuks? Paneme tähele, et nende “loojad” töötavad viletsates tingimustes paari dollari eest päevas, endal vaevalt hinge sees hoides. Kas ehk nende jalatsimoodide väljamõtlemine maksab palju? Selgub, et ei! Jalatsite jaehinnast näevad kõik, kes selle loomisel tegelikult osalevad, ainult mõnda protsenti, ülejäänud läheb mitmesugustele vahendajatele, kellele selline korraldus ilmselt ei meeldiks.
Seega, kui vahendajad jäävad miinuspoolele, siis jalatsite (ja igasuguste muude kaupade) hind langeks samas muinasjutuliselt. Ka needsamad Indoneesia õmblejad, kes praegu ei saa endale elus lubada ainsatki paari omaenda toodangut, saaksid korralikud jalatsid ja riided. Iga India küla saaks endale paljundada vajalikud osad veepuhastusagregaatide kokkupanekuks. Iga lühinägelik Aafrika laps, kes ei saa seetõttu praegu koolis käia, saaks endale prillid. Kõige tähtsam on aga, et arengumaad saaks oma põllumajandust paremate seadmete abil efektiivsemaks muuta, nad suudaks oma rahvast paremini toita, tekiks rohkem ülejääke, ning endised jalatsitegijad saaks edaspidi töötada teenindussektoris, töötades edaspidi 100 tunni asemel nädalas näiteks 40 tundi, kuni Läänele järele jõuab.
Ja praegune Lääne inimene, kes igasuguse kola kokkuajamise nimel praegu rügab nagu orav rattas, saaks aru, et see kraam polegi nii oluline, kuna seda jätkub niikuinii kõigile, töötaks 10 või 20 tundi nädalas (tõenäoliselt samuti teeninduses, programmeerija, massööri või ujumistreeneri töö niipea veel ära ei kao), kulutades ülejäänud aja millegi mõnusama peale.
Oluline on see, et mingit massilist tööpuudust ei teki, täpselt nagu seda ei tekkinud põllumajandusliku revolutsiooni järel (ühe hektari põllu harimiseks kulub praegu palju vähem inimaega kui vanasti), rasketööstuse revolutsiooni järel (ka tonni terase valmistamiseks kulub palju vähem inimaega) või infotehnoloogilise revolutsiooni järel (ka firma raamatupidamine võtab vähem aega kui enne Excelit).
Ja mis saaks väljamõtlejatest? Nagu nägime, maailma majandus välja ei sure, kuna vähemalt teenindussektor jääb mingil kujul alati alles. Seega jääb alati ka midagi, mida reklaamida. Ja nagu praegu on hulgaliselt tarkvaraarendajaid või kasvõi veebikoomiksikirjutajaid, kes elavad reklaamimüügist, saavad seda tulevikus teha ka tootedisainerid. Mõtlevad välja näiteks uue riidemoe, aga sinna sisse kujundavad kellegi reklaami, kes selle eest on maksnud. Kes tahab tasuta riideid, peab leppima reklaamiga, samas väikese tasu eest autorile võib selle eemaldada.
Samuti on alati turgu igasugusele eksklusiivselt eritellimusel loodavale kaubale. Kui kõik asjad on odavad, leidub alati neid, kes maksavad natuke raha lihtsalt selle eest, et oma erinevust demonstreerida, nii et fundamentaalselt pole katki midagi.
Kokkuvõttes: jään unistama jagatud maailmast.
Seda lugedes tuleb kohe meelde Cory Doctorow’i “Makers”.
Kohe lugemiseks sobib:
http://craphound.com/makers/Cory_Doctorow_-_Makers.html#Dedication
Kes tahab osta või muidu toetada, võib alustada algusest:
http://craphound.com/makers
Huvitav lugemine ja mõte on hea.
Iseendalgi see mõtteis olnud, kuid pole veel hakanud mõtlema, et missuguseid tehnilisi arenguid tarvis on, et selline leitus ilmavalgele tuua.
Ühelt küljelt on kõik need positivsed jooned, millele lisandub ka mõte, et saab toiduaineid paljundada, mis tagab ka selle, et ei ole tarvis enam nii palju aega päevast pühenduda toidu kasvatamisele ja hankimisele.
Meie maailmas on tööl väga tähtis osakaal, kuid kui selleks enam otseselt vajadust ei ole ja inimesed saaksid teha seda, mida nad tõeliselt tahavad – kellel seda tööd vaja on? Hobi korras saame me kõigega tegeleda, mille poole hing tõmbab.
Samas negatiivne pool on see, et kindlasti eksisteerib teatud % inimesi, kes on üles kasvatatud kadeduse, ahnuse, võitluse ja individuaalsuse põhimõtetel, mistõttu võivad need inimesed üritada luua uut “kontrolli” maailmas. “Mis tähendab, et kellelgi on sama hea asi, kui minul?! Lähen ja võtan ära!”
Usun siiski, et sellise uue maailmakorra ilmumine võimestab häid inimesi ja.. liblika efekti abil mõjutab kõiki protsesse
Kõike paremat,
Raimo
“Kes tahab tasuta riideid, peab leppima reklaamiga, samas väikese tasu eest autorile võib selle eemaldada.”
See kõlab kuidagi tuttavlikult: kes tahab tasuta filme, peab leppima reklaamiga, mida telerist näidatakse, samas väikese tasu eest saab osta reklaamivaba versiooni.
Kõik see toimis täpselt niikaua, kuni kopeerimine veel ei olnud lihtne. Sellest aga kogu see teema ju lahti läkski, et esimene, kes ostab reklaamivaba versiooni, kopeerib selle oma sõbrale, too oma sõbrale ja tolle naaber riputab 3D printeri mudeli PirateBaysse üles. Disainer peab jälle uut asja välja mõtlema hakkama. Aga süüa tahaks ka senikaua.
Ühesõnaga: see on juba ära proovitud ja läbi kukkunud skeem.
Kui kopeerimine on imelihtne, siis ei ole võimalik ühegi toote enda eest kuidagi raha küsida. Raha on võimalik küsida ainult millegi muu eest, mida kopeerida ei saa. Filmide ja muusika puhul ei saa kopeerida seda lihtsust, mida iTunes ja Netflix pakuvad, samuti ka CD-plaadi vahel olevat raamatukest, mida tõelised fännid peavad saama käes hoida jne.
Sama kehtib ka vabatarkvara maailmas – Linuxi distrosid peavad üleval ju firmad, kes müüvad kasutajatuge – seda ei saa kopeerida. Ehk nagu sa isegi ütlesid – teenindussektor.
Ehk siis küsimus langeb sellele, et kas tekib tasakaal teenindussektoris liikuva raha ja sealt loovisikute ülalpidamiseks tehtava sponsorluse vahel, et ka viimased saaks massaaži nautida või autot pesta lasta. Ma poleks selles nii kindel – läbi ajaloo on ju kunstnikud, heliloojad jmt inimesed ENAMASTI vaesed olnud. Vaid mõned üksikud talendid on piisavalt kõrgele lennanud, et said nautida mõne rikkama patrooni soosingut. Ülejäänud pidid kohalikus külakõrtsis igapäevaselt kliente teenindama, selmet uusi teoseid välja mõelda.
Ma ei imestaks üldse, kui taolisel juhul tekiks isikustatud tooted – tootesse on mingil viisil kodeeritud ostja info (sõrmejälg, hääl, reetina) ja ainult see suudab toote toimima panna. Kopeerimisest poleks kasu – vaja on ümber kodeerida.
PS. Ma kaldun arvama, et 2. ja 3. motivaatori suunas saab inimene kalduda alles siis, kui tal juba on leib laual ka 10-protsendilise sissetulekuga, st ta on “oma elu parima raha” kusagil mujal ära teeninud ja nüüd töötab see raha (või kuulsus) tema eest ja ta ise saab keskenduda muule. Keskmine inimene, ükskõik, mis erialalt, peab aga ikkagi esmalt hoolitsema, et pere nälga ei jääks ja alles siis saab vaadata, kas aega üle jäi, et midagi muud teha.
Nagu ikka (ja tavaliselt) ei saa ma Sinuga, Targo, nõus olla. Ei, ei! PÕHILISES osas olen ma sinuga nõus. Detailid on need, mis mulle ei meeldi.
Alustaksime võib-olla tööst, motivatsoonist ja vahendusest kõnelevast osast. Maailm on täis suurkuropratsioone, kes täidavad olulist sotsiaalset rolli. Sajad tuhanded kesk- ja kõrgema astme bürokraadid kes, olgem ausad, kuulvad pigem 1-4 (ehk D-inimeste nagu sina ütled) sekka, saavad sealt oma igapäevast tööd ja leiba. Mida teha kõigi nende, olgem ausad, mitte just kõige erksamate vaimuannetega (kui just brownnousingut, karjääriredelil edasitrügijalikust ja arrogantsust mitte vaimuanneteks lugeda) inimesi, kes saavad ennast tunda tähtsa ja vajalikuna, usukuda et nad teevad midagi olulist punkides 2 ja 3 ja mis peamine, on harjunud üpris jõuka eluviisiga.
Vaba jagamine tõmbab sellele kõigele vee peale ja kui seda teha “mauhh” päevapealt tekitab olulise sotsiaalse probleemi. Karjade kaupa “kõrgema keskklassi” töötuid, kes nagu ei oskagi suurt midagi kasulikku teha. Mida nendega küll peale hakata, Targo?
Põllumajanduse revolutsioonist ja selle (mitte)mõjudest. Ma ei tea, millist revolutsiooni sina täpselt silmas pidasid, aga ma usun, et et viimast — kus masinatalu asendas hobusetalu. Masintootmise tõttu peab keskmine talu olema 10x suurem kui see oli “hobuseajastul”
Mina küll ei julgeks väita, et nimetatud muutus ei oleks tekitanud erakordselt tõsiseid probleeme. Ma usun, et Sa ei eita, et rahvastik vananeb ja see on suur probleem terves Euroopas. Kuidas Euroopa seda lahendada üritas ja mis sellest välja tuli, seda tead Sa ju ka. Nüüd esitame endale küsimuse: “MIKS me sellises olukorras oleme.” Vastus on tegelikult lihtne — puudub migratsioonibbas. “Vanal heal” ajal kui rõhuv enamik inimesi elas maal, olgem ausad, üsna tagasihoidlikes tingimustes oli meil migratsioonibaas olemas. Keskkonna survele vastas inimliik nii nagu liigid looduses teevad — PALJUNEMISEGA. Maal “toodeti” palju lapsi, ja linnad ja tööstuspiirkonnad “toitusid” neist. Linn on demograafilises mõttes “must auk”, kus inimesed ei paljune ja rahvastikku ei taastoodeta. Bilanss on miinuses.
Seda miinust on hetkel näha terves Euroopas ja ühtlasi näeme ka seda, et immigratsioon “kolmandatest” maadest ei ole lahendus.
Kahjuks on nii, et kui me tahame omakeelse- ja meelse rahvastiku taastootmist, siis peab mingi oluline protsent inimesi elama maal, tagasihoidlikes tingimustes ja linnade jaoks rahvast “tootma”. Sad but true.
Ma pole küll demograaf, aga ma julgen ennustada, et Sinu poolt viidatud “mittepunane küllus” ei pane inimesi rohkem sigima.
Ja lõpuks veel üks oluline mõtlemisaines. See “kõik on tasuta v. väikese tasu eest ja natuke suurema tasu eest saab juba eksklusiivse asja” võib meid viia likviidsuslõksu, kus kõik hea meelega maksaks seda “natukest raha” aga mitte kellelgi EI OLE seda natukest raha. Tekib “kõik on kõigile võlgu” nõiaring nagu 1980ndate lõpus 90ndate alguses.
Tasub veel meenutada, et kõige rohkem raha tehakse praegu finantssektoris. Finantssektori maht ületab OLULULISELT kogu reaalmajanduse mahu. Seal liiguvad summad mille eest võiks ette ära osta kõik, absoluutselt kõik, mida kogu maailm lähema 100 aasta jooksul suudab toota. Raha on muutunud täiesti virtuaalseks, kokkuleppeliseks asjaks. Palju räägitakse tippjuhtide mega-palkadest ja giga-boonustest. Oluline on tähele panna, et see raha nende maksmiseks ei tule samuti mitte niivõrd toodete v. teenuste müügist kuivõrd ettevõtte aktsia käitumisest finantsturgudel. Tähtis ei ole mitte see, mitu ühikut kaupa sa müüd v. mitu klienti õnnelikuks teeb, tähtis on see, mida sinu ettevõtte aktsia turul teeb.
Järjest laienev tasuta kaupade ja teenuste turg annaks sellele sektorile ilmselt katastroofilise löögi. Põhimõtteliselt see vähene tulevaste pensionäride seltskond, kes veel ei ole ülemaailmse kriisi tõttu oma sääste ja elutööd kaotanud kaotab selle.
Mida nendega peale hakata? Oled Sa, Targo, mõelnud?
Veel räägid Sa sellest, et oleks kena kui arengumaad saaks endale jalad alla. See on ju väga-väga halb. Kust me siis saaksime võileivahinna eest tooret kaevandada? Jah sedasama tooret, millest neid toredaid 3D printereid toota ja “tahma” asjade printimiseks. Praegu on meil aus äri: toore meile, saaste, katteta rahapaber ja sotsiaalsed probleemid neile. Kuidas tulevikus olema saaks? Oled Sa, Targo, mõelnud?
Ja lõpuks võib juhtuda, et “tasuta asjad” keelatakse lihtsalt riiklikul tasandil seadusega ära — miks — üksainus vihje “maksud”
Antud kirjatükist ei maksa nüüd välja lugeda, nagu pooldaks ma ACTAt või midagi. Ma viitasin ühele vastuolule sinu kirjatükis ja tõin välja mitmed olulised probleemid, mida massiline reaalsete tasuta asjade küllus kaasa tooks.
“kui meil oleks võimalik paljundada/jagada näiteks kingi, telefone või autosid sama lihtsalt kui praegu muusikat ja filme”
See oleks siis nagu küllusesarve või lauake-kata-end müüt? Eimillestki oleks võimalik teha midagi, igaühel ja ükskõik kui palju? Tenniseid, kotlette, kruvisid? Keegi ei peaks kruvide jaoks rauamaaki kaevandama, piisab puhtast informatsioonist?
Maaki kaevandama (või suurema tõenäosusega: vanu asju ümber töötlema) peaks ikka, sellest niipea ei pääse. Aga sellega tegeleb ka praegu küllaltki tühine osa inimestest.
milles probleem – maksustame “tahma”.
Pakun, et n+1 paari vanade ketside algosakesteks lammutamiseks ja 1 paari uute välja printimiseks kulub kümme ööpäeva aega ja ühe suurlinna nädalase tavatarbimise jagu energiat. Ja kui see masin suudaks võtta hunniku … khm … biojäätmeid ja muundada selle tagasi kotletiks, siis kuluks iga viimne kui prinditav kotlett selleks, et toita armeed, kes kaitseb masinat nende eest, kes tahaksid printida hoopis püsse.
Masin ei pea tingimata olema kallis, keeruline ja energiamahukas. Vt nt http://reprap.org/ ja laienda seda kontseptsiooni.
Kui tõeline nanotootmine kunagi võimalikuks saab, kulutab see tegelikult oluliselt vähem energiat kui praegu tavatootmine. Ja pole mingit loodusseadust, miks masin ei saaks olla igas kodus ning mahtuda kirjutuslauale.
Targo, on niisugune loodusseadus, on!
Küllust ei jätku kunagi kõigile: selleks, et mõned saaksid elada hästi peavad teised elama halvasti. Maailm ei ole homogeenne ja isotroopne — kui oleks, elaks kõik ühteviisi kehvasti.
Offf, loomulikult jääb alati nii, et mõnel on natuke rohkem ja teisel vähem, aga teistest halvemini elamine ei pea tähendama näljas ja paljas olemist. Kasvõi Eestis elavad nii rikkaim 10% kui vaeseim 10% praegu siiski oluliselt paremini kui 100 aastat tagasi, pole põhjust arvata, et see ei võiks edaspidi ka samas suunas minna.
Offf, ei nõustu sinuga. Esiteks on “hea” ja “halb” suhtelised. Meie praegune halb Läänemaailmas on ikka palju parem kui 20 aastasadat tagasi oli mujal keskmine-mõõdukalt hea.
Teiseks – Kui vanu põhimõtteid ja arusaamu ei küsitleta, siis ei toimu ka edasiminekut. Ütlus, et nii ei saa kuna varem pole teist moodi saadud on jama.
Kui arvuti oli suur nagu 10 tanki ja võttes energiat nagu väiksem linnake, sai sellega teha uskumatult lahedais asju mis muutsid maailma (murda vaenlase koode, disainida 2x kiiremin lendavaid lennukeid, mida iganes). nüüd kui kõik see (ja isegi 1000x rohkem) mahub lauale (või taskusse) siis kas me teeme seda kõike igapäev kodus?
EI TEE – selle asemel vahime youtube’i, mängime, kiusame klassivendasid, räägime üksteist taga – ühesõnaga arvuti on _meelelahtus_. Nille alusel sa usud, et 3d printer kasutaja laual leiaks _praktilist_ kasutust globaalprobleemide lahedamisel? nike ketsi ja kotleti asemel oleks kindlasti võimalik välja printida igasugu huvitavaid “practical joke” seadmeid (alustades augu kohvitassist) kuni silikoonist näomaskini, mis petab ära turvatöötaja…
xxx, ega meiesugused ei teekski aafriklastele ketse, küll nad ise teevad. Ja eks siis hakkavad muidugi kunstpeeniseid jms kraami treima. Inimloomust ses mõttes niipea ümber ei kujunda.
Targo ja Karl.
On tehtud uuringuid, (kui nõuate viieid, siis vajaduse korral otsin ma viited Internetsi seest välja) mis näitavad, et õnnetunne on pigem relatiivne kui absoluutne.
Jutt siis materiaalse heaolu poolt tekitatavast õnnetundest. Ehk siis tähtis pole see, kas sul on Cadillac v. Trabant, tähtis on see, et naabrimehel EI OLE ja sa saad ennast naabrist paremana tunda.
Tegelikult viitasin ma ikka hoopis tõsisematele probleemidele: mis saab majandusest “as we know it?” Kas kvantiteet saaks ehk uueks kvaliteediks üle minna veidi leebemalt kui läbi faasisisiirde — kriisi?
Kui selline masin on odavalt igaühe laual (ka Aasias ja Aafrikas), siis tooraine hind tõuseb lakke (ja veel kõrgemale), sest igaüks tahab ju omale Ferrarit printida. Lõppkokkuvõttes poleks kellelgi raha, et omale midagi trükkida. Nagu nõukaajal – printerid juba olid, aga printeripaber ja -lint oli defitsiit.
Targo, leidsin sulle suurepärase lingi. Meie, IT inimesed, kipume elama omas mullis ja arvame, et ka teised inimesed on loomingulised, huvitavad, uudishimulikud jne. jne.
See ei ole nii. Maailm koosneb 90% ulatuses “Joe sixpackidest” kes ei ole üldse huvitatud midagi ANDMA vaid tahavad ainult SAADA.
Temaatiline link:
http://www.dailymail.co.uk/news/article-2101292/They-wear-nappies-drink-cola–dont-know-open-book-One-teachers-terrifying-insight-5-year-olds-failed-parents.html
Sinu poolt unistatud utoopias jäävad ikkagi 90% tüüpidest parasiitideks, kes tarbivad teiste poolt loodud väärtusi midagi tagasi andmata.
Offf, see Daily Maili jutt on muidugi üsna hull. Inglismaal on lääne ühiskondadest ühed suurimad klassivahed ja väikseim sotsiaalne liikuvus, niiviisi võib lõpuks tõesti eloideks ja morlokiteks jaguneda vms. Ja kui Wellsi raamatus oli jagunemine põhjustatud materiaalsete väärtuste kättesaadavusest, siis maailmas, kus materiaalset kraami on inimestele järjest rohkem, võib see sama hästi juhtuda intellektuaalsel pinnal.
See illustreerib äkki ka üht Sinu eelnevat kommentaari – et oluline pole see, kui palju mul on, vaid see, et oleks naabrist rohkem. Taoline suhtumine on tekkinud ajaloolise ressursinappuse tulemusena. Kui kõigil oleks kõike ja palju, siis ma arvan, et inimesed peavad lihtsalt hakkama end mingitel muudel alustel võrdlema.
Teine võimalik võrdlus: Orwelli proledel oli ka muust maailmast üsna savi. Huvitav muidugi, et kõik näited jälle vanalt healt Inglismaalt said
Offf, aga see relatiivse õnnetunde küsimus on ju probleemiks ainult siis, kui ühiskonnaliikmed järjestavad erinevaid rikkuse-elemente ühtemoodi ja enam-vähem aditiivselt. Ühiskonnas, kus enamik tarbeesemeid on enam-vähem materjalihinnaga masinatsi tehtavad, ei pruugi see eeldus enam kehtida — Homer võib vabalt tunda, et ta on Nedist rikkam, kuna tal on suurem auto, Ned jälle, et ta on Homerist rikkam, kuna tal on kodus altar, mida Homeril pole. Umbes samamoodi, nagu iga spordivõistkonna fännid hästi teavad, et nad on naabervõistkonna fännidest paremad.
Hello!
, , , ,
Hello!
, , , ,
Wօw! Thіs blօg ⅼօoκѕ jᥙѕt
ⅼіке my ⲟⅼԀ one!
Ⅰt’s οn а еntігᥱlʏ ⅾiffегᥱnt ѕսƅјесt ƅᥙt it һаs
pгᥱttʏ mᥙϲh tɦе ѕаmе раցе
laүⲟսt and ɗᥱѕіցn.
Οᥙtѕtɑndіng cһߋіce օf cοlогѕ!