Archive for August, 2010

Aug 29 2010

Miks me ei taha olla insenerirahvas?

Published by Targo under Haridus, Innovatsioon, Raha

Tavaliselt ma päevakajalistest asjadest ei kirjuta, aga hiljuti käsitles Kotkas Äripäevas teemat, mis mulle endalegi sügavamalt korda läheb. Täpsemalt ütles ta:

Kui me suudaks inseneride hulka kordades suurendada ehk siis populariseerida oluliselt rohkem reaalharidust, oleksime ka oluliselt rikkam riik. Miks me ei taha olla insenerirahvas? No ju siis meile ei meeldi parem elu.

Enamik ühiskondlikust diskussioonist käib tänapäeval selle üle, kuidas mõnel on liiga palju, teisel liiga vähe, kuidas anda, kuidas võtta ja kuidas üleüldse on elu väga karm, kole ja ebaõiglane.

Selle asemel võiks aga ju keskenduda küsimusele, kuidas meie ühist pirukat suuremaks kasvatada, mitte pisikest jupitada. Suurim ühiskondlik väärtus tekib tänapäeval eelkõige uute asjade väljamõtlemise, elluviimise ning efektiivse tootmise kaudu, selleks aga on vaja:

  1. Insenerkonda, kes vastavate tehniliste lahendustega hakkama saaks.
  2. Ettevõtjaid, kes neile inseneridele hea loomekeskkonna rajavad.

Praegu on Eestis võrreldes nt USA, Jaapani või Soomega mõlemast struktuurne puudus ja kuni see ei muutu, ei kasva ka meie pirukas. Loomulikult ei teki kumbki klass inimesi iseenesest, selleks on omakorda vaja järgmisi muutusi inimeste suhtumises:

  1. Au sisse tõsta ratsionaalne maailmakäsitlus ja kriitiline mõtlemine. Mingil kombel oleme vajunud intellektuaalsesse sohu, kus isegi “kvaliteetajakirjandus” käsitleb tõemeeli homöopaatiat ja UFOsid kõrvuti päris teemadega ning keegi ei vaevu mõttevirkust üles näitama ning kirjutajat liistule tõmbama, kas ta oma väiteid ka kaitsta suudab.
  2. Edendada harjumust probleeme lahendada. Eestis muidu toredate kohalike progejatega koos töötades tuleb mul teinekord nutumaik suhu, kui keegi jälle ütleb, et oi, see on nii keeruline asi, mina küll ei tea, kuidas seda teha või uurida. No mis siis, et keeruline, hakka kusagilt servast harutama ja küll ta välja tuleb. Aga näed, ei oska isegi harutama hakata.
  3. Tõsta ettevõtluse mainet. Paljude eestlaste jaoks on ettevõtja ikka suli ja kaabakas, mis on tohutu kontrast nt USA suhtumisega, kus antakse aru, et ettevõtja on see, kes tekitab teistele töökohti ja aitab neil ühiskondlikku väärtust luua. Ameerikas töötades puutusin kokku nt keskealise naisega, kes töötas UPSi kontoris, kuid unistas oma eradetektiivibüroost, orienteerujaga, kes eksportis puitu Jaapanisse, süsopiga, kes sebis töö kõrvalt väikest plaadistamisettevõtet teha jne jne, kõigil oli ettevõtmispisik sees ja ümbritsevad inimesed respekteerisid seda.

Muidugi ei muutu ka inimeste suhtumine üleöö, selle aluseks on omakorda haridus. Konkreetsete ideedena:

  1. Vähendada laste hirmu reaalainete, eriti matemaatika ees, seostades seda rohkem tegeliku eluga. Näidata lastele, kuidas maailm töötab, sealhulgas tehnoloogia ja majandus, ning kuidas matemaatika on selle aluseks.
  2. Õpetada oluliselt rohkem loogikat. Praegu on algklasside matemaatikatunnid ainult üks suur arvutamise õppimine. Kunagi olid 3 klassi õpikutes sees näited stiilis “see lause on väär” või “kui päike paistab, siis on ilm soe”, praegu ma sellise alusstruktuuri loomist sealt enam ei leidnud. Kui meil on seljaajusse jõudnud peamised süllogismid ning meetod, kuidas ühtedest faktidest teisi tuletatakse, jääb ühiskonnas ka igasugust häma palju vähemaks.
  3. Integreerida matemaatika ja füüsika õpetamine. Praegu on matemaatikaõpetajad tihti kimbatuses, kui neilt küsitakse, miks mul seda ruutvõrrandit (või vektorit või tuletist) vaja on? Kui aga kohe pärast matemaatikatundi teha füüsikatunnis praktilisi ülesandeid sellest, kuidas rakett ümber Kuu lendab, asetuvad ka vektorid oma kohale.
  4. Rohkem esimesest klassist algava reaalainete süvaõppega koole. Praegu on neid Eestis minu teada vaid üks, ennast targaks linnaks pidavas Tartus aga võib su laps olla ükskõik kui suur tehnika ja matemaatika huviline, variante pole.
  5. Matemaatika riigieksam. Selle kohustuslikkuse kaotamine ning matemaatika tundide asendamine ajaloo ja muu humanitaariaga on minu arvates maksnud Eestile tänaseks peaaegu 10% SKP-st. Kui eksamit peetakse liiga raskeks, olgu siis nt A ja B variandid erinevate raskustega, aga mitte olukord, kus terve keskkooli vältel on võimalik reaalaineid täielikult ignoreerida. See ei tähenda muuseas, et kõik peaks ülikoolis mingit seonduvat eriala edasi õppima, aga ka torumees või elektrik, kes on saanud koolis kirjanduse ajaloo asemel ekstra füüsika tunni, on arvatavasti produktiivsem. (Paneme tähele, et teatrikriitiku kohta vastupidine näide ei kehti!)
  6. Füüsika ja tehnikakallakuga koolid (või vähemalt üks kool). Mitte lihtsalt reaalkallakuga, vaid selline, kus on juba põhikoolis füüsika fakultatiivkursused.
  7. Lapsevanemates arusaam, et reaalained tagavad edu. Pärast Eesti vabanemist tekkis ühiskonnas mingil moel mõtlemine, et vaja on õppida eelkõige keeli, kõnekunsti ja avalikkussuhteid. Need kõik on vajalikud, kuid ei muuda fakti, et IT-spetsialist, keemik või aatomiinsener teenib maailmas keskmiselt oluliselt rohkem kui tõlk või PRi tegija.

Ehk siis kokkuvõttes saame järgmise pildi:

Ja kui ära teeme, oleme viie (ja mitte teistest aeglasemalt kasvava Euroopa, vaid maailma) rikkaima riigi seas nagu naksti. 

34 responses so far