Archive for the 'Maad ja rahvad' Category

Jan 15 2016

Külma sõja aegse tuumarünnaku mõjud Eestile

Published by Targo under Maad ja rahvad

(Sellel artiklil pole tarkvaraga midagi pistmist peale selle, et tarkvara abil saab tänapäeval hästi andmeid analüüsida ja visualiseerida)

2007.aastal külastasin ma Arizona osariigis Titan kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide muuseumi. Väljapanek on seal muljetavaldav, eriti jäid mulle meelde hiigeljämedad vedrud, millega maa-alune juhtimiskeskus ümbritsevast kivimpinnasest eraldatud on, et lähedase tuumalöögi peale mitte puruneda. Giidiks oli endine raketiväelane, rääkisin temaga paar sõna, et mina ka ex-Soviet ja võibolla oli see rakett kunagi just minu pihta sihitud. Ja eks Eestistki oldi valmis imperialistide pihta tuld andma.

See oli kõik siiski niisama teoretiseerimine. Hoopis õõnsam tunne tuleb aga kõhtu, kui päriselt lugeda militaarstiilis formaaditud masinakirjas dokumenti, kus mitmemegatonniste pommide sihtmärkide nimekirjas on Haapsalu, Võhma, Rakvere, Tartu.

Nimelt avalikustati USAs eelmise aasta lõpus dokumendid, kus on muuhulgas ära toodud mitmesuguste sihtmärkide nimekirjad. Nimekirjad olid koostatud aastal 1956, eesmärgiga saavutada aastaks 1959 nende ründamise täielik võimekus (mis ka saavutati).

Uudist mainis lühidalt ka Päevaleht, kuid kahjuks oli sealne info eksitav. Peamise allikana kasutas Päevaleht kaarti, kus on ära toodud top 20 strateegilist sihtmärki, millest 13.kohal asus Tartu Raadi lennuväli. Siit tehti ekslik järeldus, et rohkem neid polnudki. Tegelikult oli esimese järgu strateegilises nimekirjas enam kui 1100 sihtmärki, millest ma loendasin Eestis asuvateks 16 (number nime ees tähistab prioriteeti üldnimekirjas):

13 – Tartu
78 – Pärnu
103 – Paldiski/Vasalemma (Ämari baas)
152 – Paldiski/Klooga
231 – Tallinn/Lasnamäe
236 – Mõnnuste (Saaremaal)
296 – Rakvere
297 – Haapsalu
351 – Tallinn/Ülemiste
371 – Kuusiku
379 – Tapa
526 – Võru
571 – Kuressaare
940 – Võhma
1010 – Põltsamaa
1105 – Valga
Valikuloogika on lihtne. Ballistilisi rakette oli vähe ja nad ei olnud veel kuigi praktilised. Pommide peamiseks “tarnevahendiks” olid lennukid, USA-l eelkõige B-47 ja B-52. Kuna Nõukogude poolel oli põhilöögirusikaks samuti lennuvägi, moodustasid esimese nimekirja lennuväljad ning muud lennuväe toimimiseks vajalikud objektid – kumb kumma esimesena rivist välja lööb.
Vaata ülaltoodud väljavõtet sihtmärkide nimekirjast – pärast kohanime on seal kaks arvupaari. Esimene on viide ühele teisele (endiselt salastatud) dokumendile, millest arvatakse, et seal on veel täiendavat infot sihtmärkide kohta. Teine on geograafiline laius- ja pikkuskraad, mille saab jagada kraadideks ning minutiteks. On tähelepanuväärne, et asukohad on antud kaareminuti (ehk kilomeetri-paari) täpsusega. Ma ei tea, kas kusagil olid ka täpsemad koordinaadid, aga dokumendis on kirjas, et pommitajate CEP (circular error probable ehk raadius, kui palju arvestati, et pomm võib märgist mööda minna), oli 900 meetrit, ballistiliste rakettide oma 2 meremiili (3,7km). Seepärast tehti vesinikupommid oluliselt võimsamad kui need, mida tänapäeval kasutatakse. Kui kaasaegsed Minuteman raketid kannavad mõnesaja kilotonniseid lõhkepäid, siis 1950.aastate MK15, MK27 ja MK36 pommid olid poolteist kuni 10 megatonni. Põhimõtteliselt tähendab see, et Raadi lennuvälja ründamise tagajärjel kadunuks kaardilt ka kogu Tartu.
Aastal 1956 oli USA-l selliseid pomme kokku natuke alla 10 tuhande, aastal 1960 üle 20 tuhande. Pommide valiku osas olid võimsaimad pommid ette nähtud just lennuväljade jaoks (enamik Eesti sihtmärkidest). Nõukogude Liidu satelliitriike sooviti mingil määral säästa, aga Eesti osas polnud vahet, saanuksime täie rauaga.
Võttes aluseks toonastest vesinikupommidest keskmise, 3,9 megatonnise MK15, saame Eesti sihtmärkidest järgmise kaardi.
Igal plahvatusel on toodud viis kontsentrilist ringi, mis tähistavad vastavalt:
- Plahvatuse tulekera
- 500 rem radiatsiooni ala (üldiselt fataalne)
- Praktiliselt kõik hooned purunevad
- Hooned, mis pole spetsiaalselt kindlustatud, purunevad. Raudbetoonist konstruktsioonidel võivad metallosad paika jääda, kuid lööklaine pühib vaheseinad minema, samuti hoones olevad inimesed.
- Inimesed, kes pole varjatud, saavad tugevaid põletushaavu, tekivad tulekahjud.
Selliseid kaarte saab koostada Nukemap saidil, kus on ka metoodika ära selgitatud, kuidas nende ringide suurust arvutatakse.
Et saavutada militaarsihtmärkide võimalikult efektiivset kahjustamist, oleksid plahvatused toimunud maapinnal (ground burst), mitte õhus, mis tähendanuks suure radioaktiivse pilve õhku paiskumist. Mõju keskkonnale sõltuks tuule suunast ja kiirusest, üks näide on toodud siin:
See on ainult ühe pommi tagajärg, tuleb arvestada, et ümbritsevatele piirkondadele langenuks neid veel kümneid. Radiatsiooni mõju inimestele on keeruline üheselt hinnata. Üldiselt loetakse fataalseks 600 rad või enam, 200 rad põhjustab tugevat radiatsioonitõbe, mõnikümmend suurendab oluliselt vähiriski. Oht sõltub sellest, kui kaua radiatsiooni käes viibitakse ehk kui palju kiirgust jõuab neelduda. Paar nädalat soovitati keldrist üldse mitte välja tulla.
Pärast eelkõige lennuväe võimekusele suunatud esimese laine rünnakut oli kaks võimalust. Kui emb-kumb on alla andnud, olnuks sõda läbi, vastasel korral oleks järgnenud teine rünnakufaas: vastase sõdimisvõime “süstemaatiline hävitamine”. Selleks oli koostatud teine sihtmärkide nimekiri (lingi taga ainult väljavõte, mitte täielik nimistu), kus olid olulisemad tööstuslinnad ning nendes asuvad konkreetsed objektid.
Linnadel oli samuti prioriteedijärjekord, 1. Moskva, 2. Leningrad, …, 34. Tallinn. Lisaks ka Varssavi, Budapest, Ida-Berliin, paljud linnad Hiinas jne. Kokku üle tuhande linna. Mitu pommi spetsiaalselt Tallinnale mõeldud oli, on natuke ebaselge, sest lähestikku asuvaid objekte võis hävitada ka ühe pommiga. Linnade jaoks olid mõeldud väiksemad, MK6 pommid võimsusega kuni 160 kilotonni.
Geograafiliste koordinaatidena on antud viis punkti, üldiste objektide nimekirjas 28 kirjet. Kolmekohaline arv sihtmärgi ees tähistab objekti tüüpi. Tallinna puhul olid objektitüüpideks:
- Õhujõudude kontrollkeskus
- Põllumajandusvarustus
- Naftatöötlus
- Väävelhape
- Sadam
- Laevaremont
- Allveelaevabaas
- Raadio ja televisioon
- Vedelkütusehoidla
- Valitsuskeskus
- Sõjaväeladu
- Sõjaväegarnison
- Mereväestaap
- Elanikkond :(
Erinevalt esimesest lainest pidi teine laine kasutama õhus toimuvaid plahvatusi (airburst), mis annavad Tallinna jaoks järgmise kaardi:
Kokkuvõttes, kui keegi arvab, et praegu on elu kuidagi ohtlik ja maailmas asjad kehvasti, siis vaadake neid materjale ja tänage õnne, et sellised asjad teoks ei saanud.

One response so far

Oct 27 2015

Milleks õppida midagi peale IT?

Augustis kirjutas Sandra Niinepuu Nihilistis, et IT õppimine on üle haibitud ja ei sobi igaühele.

Mõni aeg hiljem vastas sellele Margus Niitsoo, et reklaam on õigustatud, kuna inimesed (eriti keskkoolis) niikuinii ei tea, mida nad tahavad. Eks teismelise iga ongi see aeg, kui sa ei tea, mida sa tahad, aga tead väga täpselt, kuidas seda saada – katsun neid seetõttu hädast välja aidata.

Nimelt jäi esialgses diskussioonis minu meelest kummalgi poolel nägemata tõusulaine, mis kõik muud argumendid varjutab ning küsimuse hoopis teravamasse valgusse seab. Selles laines on aga nii mõnedki vastused.

Tarkvara sööb maailma

(Jaotuse pealkiri pärineb Marc “munapea” Andreesseni vastavast artiklist.)

Inimjõu asendamine tehnoloogiaga on sama vana kui tsivilisatsioon ning viimase arenguga lahutamatult seotud. Vankriga sai vedada suuremat koormat kui seljas ning veskiga jahvatada rohkem jahu kui käsitsi.

Pidevalt on muutunud ka inimeste töö sisu. 200 aastat tagasi töötas 90% eurooplastest põllumajanduses, praegu umbes 5%. 70 aastat tagasi oli enamik arenenud maade tööjõust hõivatud tööstuses, praegu 20-25%. Tehnoloogia asendas inimtööjõu kas otseselt või võimaldas tootmist liigutada odavamatesse piirkondadesse.

Muutused toimusid siiski vähehaaval. Kui külla tuli uus traktor, mis tegi ära kolme hobusemehe töö, hakkas üks neist traktoristiks, teine leidis töö kõrvalpõllul ning kolmas läks linna vabrikutööliseks. Tööpuuduse tase on ajalooliselt püsinud kümnekonna protsendi piires.

Nüüd on muudatuste tempo aga hüppeliselt kiirenenud, kuna peamine innovatsioon toimub tänapäeval tarkvaras. Erinevalt traktorist on meil tarkvarast võimalik kohe teha miljon koopiat, millest igaüks kohe kusagil inimtööaega sööma hakkab.

Võtkem näiteks Uber, mis võimaldab eraisikul pakkuda taksoteenust (eestlased võivad mõelda, et Uber=Taxify+telefoniga maksmine+tagasiside+eraautode võimalus). Tellimine ja tasumine on lihtne ja kiire, samuti saab nii arvestada nii juhi kui reisija kohta eelnevalt jäetud tagasisidega. Seetõttu eelistavad paljud inimesed Uberit tavataksodele, argumentideks odavam hind, suurem mugavus ja parem teenus. Uberi kasutuselevõtt suurlinnas paneb aga silmapilkselt löögi alla tuhanded traditsioonilised taksojuhid, kuigi materiaalselt on kõik sama, liikunud on ainult bitid ja baidid.

Praeguseks tegeleb tarkvara loomisega nii palju inimesi, et uus tehnoloogia kaotab töökohti kiiremini, kui need asenduvad – sotsiaalne koormus ületab ühiskonna seedimisvõime.

Muutuste sümboliks on minu jaoks isesõitev auto. Füüsiline sisu on kõik sama: mootor, käigukast ja rattad nagu igal teiselgi autol. Kaamerad ja radarid muidugi lisaks, aga ka need on maailmas juba ammu eksisteerinud. Kuid lisame tarkvara, mis võimaldab neid kõiki koordineerida piisavalt hästi, et inimest pole sinna enam tingimata vaja, ja mis juhtub? Miljoneid taksojuhte, bussijuhte, kaugsõiduautojuhte pole enam tarvis. Samuti pole tarvis neid miljoneid, kes on tegevad liikluskindlustuses või automüügisalongides. Doominoefekt ulatub kaugele.

Sarnaseid näiteid leiame pea igalt alalt, kuid eriti tavaliste keskklassi töökohtade seast. Kui vaadata tegevusi, mida ma praegu online teen, on nimekiri pikk: reisiplaneerimisest ja lendudele registreerimisest raamatute ostmise ja filmide vaatamiseni. Igaüks neist on kusagil ära söönud mingi tükikese varem inimeste poolt tehtud tööd, kuid see on alles algus. Näiteks enamik tegevustest, mida teevad arstid, õpetajad ja juristid, on tehnoloogiaga asendatav. Perearstile jääb pigem inimliku kontakti roll, kuid diagnoosi panna ja parimat ravimit soovitada suudab arvuti tema eest paremini. Kui üles kasvab põlvkond, kes suhtlebki ainult nutiseadmete vahendusel, võib ka sotsiaalne funktsioon kaduda.

Olles sel teemal erinevate inimestega rääkinud, on mitmetel tekkinud vihane reaktsioon, “kuidas ma julgen nende ametit maha teha!“ Ma ei anna kõnealustele muutustele moraalset hinnangut hea või halva osas. Jah, see võib olla hirmutav. Jah, paljude inimeste elu pööratakse pahupidi. Aga seda protsessi suunavad majandusseadused on sama vääramatud kui loodusseadused, mis näiteks mõne asteroidi Maaga kokku põrkama suunavad. Näppude kõrvadesse surumine ei muuda asja olematuks, kuid me võime nendeks muutusteks valmistuda.

Tulevikuühiskonna struktuur

Tuleme nüüd tagasi esialgse teema juurde – mida võiks inimene õppida, kuidas tulevaseks eluks valmistuda?

Üldised printsiibid on:

  1. Tehnoloogia muudab enamiku töövaldkondadest majanduslikult efektiivsemaks.
  2. Kui mingis vallas keegi tehnoloogiasse investeerib, on konkurentsis püsimiseks vaja seda teha ka teistel. Süsteem saab positiivset tagasisidet ning liikumine kiireneb.

Järeldus 1: Praegune ülisuur nõudlus tehnoloogiaspetsialistide järele kasvab veelgi.

Järeldus 2: Kui on võimalik, et masin saab sinu ametit (või mingit osa sellest) efektiivsemalt teha, siis varem või hiljem see ka juhtub.

Trendi ekstrapoleerides jõuame järgmise kihilise ühiskonnani:

  • Inimesed, kes tehnoloogiat loovad ja käigus hoiavad (liigitan siia alla ka ettevõtjad, juhid ning organisaatorid, kes seda oma tegevuses rakendada suudavad).
  • Traditsioonilised ametid, millest paljusid tehnoloogia ohustab.
  • Sotsiaalsed töökohad, mida luuakse neile, kes uues maailmas muidu kohta ei leia, vältimaks tänavarahutusi.

Valikuid tehes tuleb seega arvestada, et mitte-tehnoloogiliste töökohtade olemus muutub oluliselt. See ei tähenda tingimata, et ametid täielikult kaoks. Näiteks med-õe töö füüsilist aspekti saaks suuresti täita masin. Inimese peaosaks jääks patsiendi käehoidmise osa, mis eeldab aga teistsugust oskuste komplekti. Töötundide koguarv siiski väheneb, mis tähendab, et personali on võimalik koondada.

Globaalne vaade

Mida see kellelegi konkreetsemalt võiks tähendada? Alustame maailmast globaalselt.

Ajalooliselt on riigid käinud läbi kolm majandusmudeli etappi: põllumajanduslik, tööstuslik ja teenustepõhine, vastavalt sellele, millega inimesed eelkõige tegelevad. Euroopa ja Põhja-Ameerika on jõudnud kolmandasse etappi. Riigid, kus valmib enamik meie tarbekaupu (eelkõige Hiina), tegelevad tööstusega. Osad piirkonnad (eelkõige Aafrika) on aga endiselt kinni situatsioonis, kus valdav osa inimestest tegelevad põllumajandusega.

Kui Hiina elatustase tõuseb, liiguvad sealsed inimesed samuti pigem teenuste sfääri ning tööstus suundub mujale. Ajalooliselt pole veel ükski majandus liikunud otse põllumajandusest teenustesse. Alati tehakse vahepeal läbi industrialiseerimise etapp, mis võimaldab kasvatada inimkapitali, tõsta elanikkonna haridustaset ning välja kujundada kaasaegse ühiskonna toimimiseks vajalikke institutsioone.

Globaalne tööstuse raskuskese on odavamat tööjõudu otsides korduvalt ühest kohast teise liikunud, luues uusi tehaseid ja infrastruktuuri. See on omakorda aidanud eri piirkondadel teha hüpet tänapäeva.

Mis juhtub aga siis, kui robotid muutuvad odavamaks kui maailma kõige odavam tööline? Kui igasuguseid plastikust vidinaid on lihtsam kohapeal 3D printida, mitte üle mere importida?

Võib juhtuda, et tööstuse maailmarännak peatub. Rohkem pole vaja midagi outsource’ida ning näiteks Aafrika riigid jäävadki lõksu, kus neil pole võimalik oma majandust moderniseerida. Neist saab sotsiaalseid töökohti vajava ühiskonnakihi globaalne ekvivalent – piirkonnad, mida toetatakse parasjagu nii palju, et mäss liiga suureks ei kasvaks, aga neil on väga raske sealt edasi liikuda.

Riiklik vaade

Tsiteerin Sandra esialgset artiklit: „Nn STEM (science, technology, engineering, math) erialade ebaproportsionaalne ülerõhutamine ei ole jätkusuutlik, sest innovatsiooniks ja dünaamiliseks majandusarenguks vajame erinevate oskuste ja teadmistega inimesi.“

Kui ma muidu olin Sandraga enamikus asjades nõus, siis ebaproportsionaalse ülerõhutamise osaga kindlasti mitte.

Arvudele otsa vaadates näeme, et:

  • IKT sektor toodab kõigis maades võrreldes tööhõivega suurema protsentuaalse osa sisemajanduse kogutoodangust.
  • IKT töökohtade arv on kõikjal kiiresti kasvav. Nende „erinevate oskuste ja teadmistega inimeste“ osas on kohtade täitmine reaalselt palju lihtsam kui hea tehnoloogi leidmine.
  • Eestis on IKT osa tööhõivest väiksem kui OECD keskmine.

Seega oleme ülerõhutamisest väga kaugel. Vastupidi, tegelikult rõhume me liiga nõrgalt, konkurentsis püsimiseks on tarvis oma insenerkonda kasvatada nii kiiresti kui jaksame.

Organisatsiooni vaade

Aga kuidas on ettevõtetega, mille tegevus on midagi muud? Kas pole nii, et nende jaoks on IT lihtsalt tugifunktsiooni rollis? Jah ja ei.

Võime küsida, kas Amazon.com on kaubandus- või tarkvaraettevõte? Kas Netflix on videolaenutus või tarkvarafirma? Kas Pixar on filmi- või tarkvaraettevõte? Kas Transferwise on finants- või tarkvaraettevõte? Kas Skype on telko- või tarkvaraettevõte?

Kõigi nende näidete puhul sööb tarkvara vastavat valdkonda seestpoolt ja on saanud määravaks osaks ettevõtte põhiväärtuse loomise protsessist. (Kõik nad on ka maailmast kaotanud suurel hulgal “vanu” töökohti.)

Ka teistes traditsioonilistes tööstusharudes on tohutult ruumi revolutsiooni läbiviimiseks. Arvatavasti määrab järgmise generatsiooni edukaimate ettevõtete nimekirja ära see, kui efektiivselt suudab keegi tavapärast tootmist tarkvara abil nutikamaks muuta. Isegi poliitikas on andmeanalüüsi võimekus saanud võtmetähtsusega probleemiks.

Isiklik vaade

Tulles veelkord tagasi Sandra artikli juurde, paistis seal silma milleniaanlik optimism, et kui sa vaid tegeled millegagi, mis sulle meeldib, küll siis kõik hästi läheb. Jah, kui sul on tugev kirg millegi vastu, on ilmselt parem seda järgida. Aga kui erilist vahet ei ole, on parem lasta mikroökonoomikal enda kasuks töötada.

Nagu igal teiselgi turul, määrab ka tööturul hinna nõudmise ja pakkumise suhe. Kuna IT alal ületab nõudlus pakkumist, lähevad ka palgad üles, seda isegi tavapäraselt jäigas avalikus sektoris.

Näiteks on Tartu Ülikooli professorite keskmine palk 3000 euro kandis (miinimum samas 1780 eurot). Samas arvutiteaduse professorile pakutakse 5000 eurot.

Või vaatame suurepärast tabelit, kus on kirjas kõik Eesti riigiametnike palgad ja mida vastava veeru järgi sorteerides võib iga riigitöötaja näha, mitmendal kohal ta asub. Kui teiste asekantslerite keskmine põhipalk on 3473 eurot, siis Taavi Kotka, IT asekantsler, saab 4999 eurot.

Erasektorist ei hakka rääkimagi, nii Eesti kui ka maailma rikkaimate inimeste edetabelites domineerivad praeguseks IT-ga seotud nimed. Ka seni ainus inimene, kes on miljard dollarit teeninud mitte ettevõtluses, vaid kellegi teise firmas töötades, oli tarkvaraarendaja. Just tänu suurele nõudlusele kvalifitseeritud inimeste järele sai IT-st ka alguse komme tasustada kõiki töötajaid aktsiaoptsioonidega, mis on tekitanud miljonäre rohkem kui kunagi varem.

Isegi kui raha pole sulle tähtis, tuleb meeles pidada eelpool mainitud tõusulainet. Kui praegu on silmapiiril tehnoloogia, mis võimaldab mingi töö paremini ära teha, siis 5 aasta pärast on see prototüüp, 10 aasta pärast edukaimates kohtades kasutusel, 15 aasta pärast mainstream ning 20 aasta pärast pole inimestel enam mõtet tööavaldusi saata.

Juba praegu toodavad mitmed ülikoolis õpetatavad erialad surnult sündinud spetsialiste, kellel pole erialast väljundit. Milleks siis sinna lõksu astuda?

IT haridus

Eelnevast võib jääda mulje, et IT-s on ainult pudrumäed, liigutad aga näppe ja klotsi kukub nagu tetrises. Päriselt puudutavad kirjeldatud muutused muidugi ka IT-sektorit ennast. Nagu teisteski majandusharudes, on ka IT-s palju tegevusi, mida on võimalik automatiseerida. Hea näide on igasugune „administreerimine“. 20 aastat tagasi oli kasvõi ülikooli arvutiklassi administraator oma asendamatuse tõttu nii kõva mees, et õppejõudki teda kartma pidid, aga nüüd toimib halastamatu vähempakkumine – igasugune IT infraga tegelemine liigub hoogsalt kas odavamatele teenuspakkujatele või siis automatiseeritakse täielikult.

Septembris vaatasin konverentsil ettekannet, kus rääkis Amazon.com’i CTO Werner Vogels. Hoolimata sellest, et Amazonil on miljoneid servereid, pole seal süsadminne, sest kõik on automatiseeritud. Ning aastas liigutavad sajad tuhanded ettevõtted oma andmed Amazoni serveritele. Selgelt väheneb siis ka vajadus igasuguse kohaliku riistvara järele, olgu tegu kas serverite müügi või kaablite vedamisega.

Seega ei söö tarkvara mitte ainult teisi valdkondi, vaid ka omaenda lapsi, vähemalt neid, kes ei suuda loomingulisuselt ja nutikuselt masinast üle olla.

Siin on mängus veel üks oluline asjaolu. Peaaegu igale konkreetsele tehnoloogiale on sisse programmeeritud tema eluiga. Olenevalt oma keerukusest ja paindlikkusest on ta kas kiiremini või aeglasemalt asendatav millegi uuema, abstraktsema ja võimsamaga. Kuna tehnoloogia nõuab uuendamist, siis on vaja ka tehnolooge, kes suudavad seda pidevat asendamist läbi viia.

Vahel küsitakse mult: „mida ma peaksin õppima?“ Andmebaase või veebidisaini? Javat või PHP-d? Millisesse kooli minna? Tartu? TTÜ? IT Kolledž? MIT?

Sisu osas tegelikult suurt vahet pole. Kõike, mis koolis õpetatakse, saab omandada ka ise. Samuti tuleb karjääri jooksul niikuinii palju kordi rada vahetada ning täiesti uusi asju õppida. Seega pole oluline mitte konkreetse asja tundmine, vaid õppimisvõime.

Sellepärast küsin ma ka tööintervjuudel otse ülikoolist tulevatelt kandidaatidelt, mis koolis nad käisid, kuidas neil seal läks, milliseid aineid võtsid ning milliseid õppejõude kuulasid. Konkreetsed ained ei oma tegelikult tähtsust, aga kui inimene on käinud pigem raskemas koolis, võtnud raskemaid aineid ning saanud selle eest paremaid hindeid, demonstreerib see tema suuremat õppimisvõimet ja ennustab seeläbi edasist edukust. Analoogiliselt on tähtis, kas kandidaat tegi näiteks oma lõputöö ära või on veel pooleli – mitte sisu pärast, vaid seetõttu, et see näitab asjade lõpule viimise oskust.

Kokkuvõtteks: maailm keeratakse pea peale, meeldib see meile siis või mitte. Mingil määral on kontrollitav, kas maandud siirupitünni või virtsavaati, aga igaüks saab oma saatuse suunamises ainult iseendale toetuda. Suuremad struktuurid nagu riik ja ühiskond jäävad kaugelt liiga aeglaseks, et nendele loota.

3 responses so far

Aug 07 2014

IOI 2014

Published by Targo under Haridus, Maad ja rahvad

Reportaaž Eesti võistkonna kogemustest 2014 Rahvusvahelisel Informaatikaolümpiaadil Taiwanis. Tekst – Targo, pildid – Simmo, Ahto, Targo

Olümpiaadidest

Hulk aastaid tagasi olin usin olümpiaadidel käija. Pingutus tasus end paljukordselt ära, nii konkreetsete probleemilahendusoskuste, sotsiaalsete sidemete kui lihtsalt laiema silmaringi osas.

Iseenesest need üritused siiski ei juhtu – kui Teaduskool täidab koordineerivat rolli, siis konkreetsete aineolümpiaadide õnnestumisele aitab kaasa veel terve hulk vabatahtlikke. Siinkohal edastan ka tänusõnad oma kunagistele juhendajatele, kes kogu seda vaeva viitsisid näha. Samuti tasun oma kogunenud karmavõlga ja löön ise kaasa olümpiaadide korralduses, eriti informaatikas.

Informaatikaolümpiaadi hooaeg kestab läbi terve õppeaasta. Eesti Informaatikaolümpiaadi toimkond korraldab mitmesuguses formaadis võistlusi, millest tähtsaim on riiklik lõppvoor. Lõppvooru parimad kutsutakse valikvõistlusele, kus selguvad koondise liikmed rahvusvahelistel võistlustel osalemiseks. Tavaliselt lööme kaasa Balti Informaatikaolümpiaadil (millest võtavad osa Läänemere äärsed riigid ja Norra) ning Rahvusvahelisel Informaatikaolümpiaadil (International Olympiad in Informatics, IOI), millel oli sel aastal üle 80 osalejariigi.

Ülesannetest

Informaatikaolümpiaadil tuleb ajapiirangu raames kirjutada programme, mis lahendavad algoritmilise iseloomuga ülesandeid. Lahendused peavad läbima hulga teste, mille eest saab punkte. Testid jagunevad laias laastus kaheks: esimene kategooria teste kontrollivad programmi korrektsust, katsetades mitmesuguseid erijuhtumeid, teine kategooria aga programmi jõudlust, andes sellele ette järkjärgult suuremaid andmehulki. Lahendustel on ajapiirang, mille jooksul nad peavad vastuse andma ning enamik lahendusi ületavad piisavalt suurte andmete juures selle limiidi.

Enamasti eksisteeribki olümpiaadiülesannetel “jõumeetodiga” lahendus, mis töötab suhteliselt väikeste andmehulkade puhul, kuid võtab suuremate puhul liiga kaua aega, ning järkjärgult “kavalamad” lahendused, mis kasutavad efektiivsemaid algoritme või andmestruktuure. Et kavalamat lahendust realiseerida, on esiteks vaja vastava algoritmiga tuttav olla ning teiseks osata ära tunda, et vaja läheb just nimelt seda algoritmi.

Toon näitena ühe keskmise raskusega ülesande käesoleva aasta IOI-lt (täielik tekst siin).

Kividest sein koosneb tulpadest. Igal sammul võime kive seina sisse kas lisada või sealt eemaldada, andes ette a) lõigu, mitmendast tulbast mitmendani me kive lisame või eemaldame, ning b) kõrguse, milleni kive lisatakse või eemaldatakse. Kui lisamisel on mõnes tulbas juba rohkem kive, siis see tulp ei muutu. Samuti, kui eemaldamisel on mõnes tulbas juba vähem kive, siis seda me samuti ei puutu.

Andes ette käikude jada

1. lisa 1-8 kõrguseni 4

2. eemalda 4-9 kõrguseni 1

3. eemalda 3-6 kõrguseni 5

4. lisa 0-5 kõrguseni 3

5. lisa 2 kõrguseni 5

6. eemalda 6-7 kõrguseni 0,

saame järgmisel joonisel kujutatud seisud:

Ülesandeks on leida kivide arv pärast viimast sammu. Jõumeetodil igas tulbas kivide arvu meeles pidamine ja kokkulugemine on muidugi triviaalne, kuid selle eest sai suhteliselt vähe punkte. Maksimaalse suurusega testis oli seina pikkus 500 000 ning sammude arv 2 000 000, mida jõumeetod mõistliku ajaga kokku ei suuda lugeda.

Parim lahendus on kasutada lõikude puu nimelist andmestruktuuri, mis võimaldaks kõrguste meelespidamist ajaga, mis sõltub seina pikkusest logaritmiliselt, mitte lineaarselt. Võimalikud on ka mõned vahepealsed lahendused, mis annaks vahepealse arvu punkte.

Sõidust

Pärast mitmesugustest rõngastest läbihüppamist ja sõeltest läbipugemist kvalifitseerusid käesoleva aasta IOI võistkonda Oliver-Matis, Andres, Siim ja Simmo. Juhendajatena kaasas Ahto ja Targo (ehk mina). Üritus ise toimus seekord üsna kaugel, Taiwanis.

Mõned päevad pärast meie väljumist tulistati vähem kui 10 km kaugusel meie lennutrajektoorist alla sama tüüpi Malaisia reisilennuk, aga sellist asja ei osanud lahkumise ajal veel keegi ette kujutada. Simmo osales ka Rahvusvahelisel Matemaatikaolümpiaadil ning lendas kohale Kaplinnast, ühinedes meiega Dubais. Lend ise oli paras tüütus, koos ooteaegadega üle 24 tunni, mida leevendas natuke Emiraatide lennuliini superkena teenindus ning see, et seal saab lennu ajal oma elektroonikat laadida.

Saabudes seisime peaaegu terve piirivalvejärjekorra ära, kuid siis krabati meid sealt välja ning suunati läbi spetsiaalse diplomaatide ja lennukimeeskondade värava. Piirivalvur kohtles meid aga autentse Hiina põhjalikkusega. Poisil oli nimekiri erinevate passide turvaelementidest ning ta kontrollis need kõik ükshaaval üle, uurides ka spetsiaalse luubiga, kas passipildile kantud mikrokiri ütleb ikka õiget asja.

Teisel pool võtsid meid vastu juba korraldajad, kes tegelesid terve päeva erinevate lendudega saabuvate võistkondade konveieril läbitöötlemisega: lennujaam-buss-registreerimine-kaelakaardid (RFID-ga, seda piiksutati erinevatel üritustel)-giid-hotellijaotus. Sadade eri maailma nurkadest saabuvate kooliõpilaste juhatamine pole kõige lihtsam ülesanne, respekt siinkohal korraldajatele. Paistis ka, et ürituse eelarve pealt polnud kokku hoitud, kasvõi meie majutus oli südalinna Hyattis, kus meie ja Taipei 101 kõrghoone vahele jäi vaid järgmine kubistlik veidrus:

Sellistel olümpiaadidel on igale võistkonnale tavapäraselt ette nähtud giid, enamasti kohalik õpilane või üliõpilane. Meie poiste giid ütles, et tema nimi on Lilian, aga Facebookis kirjutab ta hoopis 林家萱 ja ütleb oma kooliks olevat 臺北市立大安高級工業職業學校.

Juhendajad ja võistlejad majutatakse eraldi, et vältida liigseid kontakte võistluse perioodil, nii et poisse nägime taas järgmisel päeval, harjutusvoorul. Võistlus toimub korraldajate poolt ettevalmistatud riistvaral ning hoolimata sellest, et analoogses formaadis võistlusi on juba pikka aega korraldatud, tekib vahel tõrkeid – kas ei taha mõni printer araabiakeelset fonti trükkida või ei kannata kohalik võrk testfailide korraga sadadesse arvutitesse kopeerimist välja. Harjutusvoor ongi viimane võimalus selliste probleemide ennetamiseks.

Järgnenud avatseremoonia demonstreeris järjekordset tahku kohalikust kultuurist. Kõik sõnavõtjad alustasid pikkade pöördumistega erinevate kohalviibijate poole, hoolitsedes, et keegi vahele ei jääks ega vales järjekorras ei tuleks. Esmajärjekorras nimetati muidugi aukülalist, kelleks oli Taiwani asepresident Wu Den-yih. Kui asepresident ise lavale astus, mängis orkester spetsiaalset tunnusmeloodiat ning lava igasse nelja nurka vudis portfelliga turvamees. Aukülaline kõneles pikalt hiina keeles, mis hiljem umbes 10x lühemalt leninlikus “õppida-õppida-õppida” stiilis kokku võeti.

Hierarhilisus torkas ühiskondlikes suhetes üleüldse silma, isegi kiirtoidukohtade personalid teevad hommikuti rivistuse, kus ülemus neile väikese kõne peab.

Võistlusest

Võistluspäevi on IOI-l kaks, nende vahel puhkepäev. Kummalgi päeval on viis tundi aega, et lahendada kolm ülesannet. Lahenduseks on programmikood, mis saadetakse veebiliidese kaudu automaatsele testimissüsteemile, mis omakorda ütleb, kui palju punkte sa selle eest said. Kui mingi testi vastus oli vale, siis selle detaile sa teada ei saa, aga öeldakse, kui lahendus ületas ajalimiidi. Ülesannetega saab tutvuda IOI ametlikul saidil.

Et minimiseerida ajavahemikku, mil ülesanded laiemalt teada on, avalikustatakse nad juhendajatele eelmise päeva õhtul. Järgneb pikk diskussioon, mis meenutab tähenärimise maailmameistrivõistlusi ning mille käigus tehakse tavaliselt mitmesuguseid sõnastuse parandamise ettepanekuid. Kui ülesanded on stabiliseerunud, saavad juhendajad need tõlkida, trükkida ning vastastikku põhjalikult üle lugeda, et võistlejatel järgmisel päeval võimalikult vähe segadust tekiks.Võistluseelne ettevalmistus kestab juhendajate jaoks tavapäraselt pikalt üle südaöö, lisades sinna juurde ajavahe ning asjaolu, et mõnel päeval algas programm jälle hommikul vara, olin mina enamiku esimestest päevadest üsna kapsas.

IOI ülesannete lahendamise edukus on paljus kinni harjutamises, mistõttu domineerivad tulemustes riigid, millel on pikk ja põhjalik ettevalmistusprogramm, eelkõige Hiina ja USA, nemad said seekord ka neli kuldmedalit. Lisaks said kaks kulda Austraalia, Venemaa, Bulgaaria, Iraan, Korea, Tai ning Singapur. Nendel riikidel, kelle ettevalmistuse võimalused väiksemaks jäävad, pääsevad paremate kohtade löögile tavaliselt üksikud superandekad võistlejad, kelle hulgas on omakorda tähed nagu Gennady Korotkevich Valgevenest, mitmekordne absoluutvõitja. Eesti läbi aegade parim on olnud Martin Pettai, kes võistles aastail 1999-2002. Kultuuritausta rolli illustreerib ka asjaolu, et esimesel päeval said maksimaalsed 300 punkti 5 võistlejat, kellest kolme perekonnanimed olid Wu (USA-st), Xu ja Yu (Hiinast). Zu nimelist võistlejat siiski ei olnud.

Kuna informaatikas on võimalik kasutada automaattestimist, on juhendajate töö võistluse järel mõneti lihtsam kui teistel aladel, aga see ei tähenda, et üldse midagi teha ei oleks. Kui probleemid tekivad, on enamasti asi testide disainis või võistlejale antavas tagasisides. Kui juhtub, et kellelegi raporteeriti võistluse ajal tema lahenduse eest mittekorrektne punktide arv, on ka apellatsioon kindel. Ja nagu öeldud, on informaatikaolümpiaadi koondisejuhendajate seas hulgaliselt tähenärimistšempioneid :) Kokkuvõttes on ka võistlusjärgselt pikad koosolekud garanteeritud.

Tulemuste osas tekkis mul peas hierarhia: kasvõi Eestis on hulk kooliõpilasi, mingi koorekiht neist käib olümpiaadidel. Eesti koondis rahvusvahelisteks võistlusteks on omakorda koorekiht selle eelmise koorekihi sees, seal on umbes võrreldav tasemevahe. Siis aga saame mõelda neist, kes saavad rahvusvaheliselt olümpiaadilt kuldmedali (ülemine 1/12 kõigist võistlejatest, Eestist on informaatikas selle saavutanud Martin Pettai 3 korda, Erik Laansoo ja Oleg Mürk ühe korra) – nemad on jällegi klass omaette. Järgmine kvanthüpe on võistlejad, kes saavad maksimaalse skoori. Sel aastal oli 600 punktiga tulemusi 3, vahel pole neid ühtegi. Ja nende seas oli omakorda poiss, kes peajagu teistest üle – Scott Wu USA võistkonnast (järgmisel pildil parempoolne) saavutas esimesel päeval maksimumpunktid kõigest 2 tunni ja 13 minuti järel, teisel päeval veidi enam kui 3 tunni järel. Kokku siis natuke üle poole kasutada olnud kümnest tunnist. Katsun tal silma peal hoida, huvitav oleks näha, mis temast tulevikus saab.

Punktidest veel: aegade jooksul parim Eesti võistleja saavutatud skoor on 680/700 (Martin Pettai, 2000), käesoleval aastal oli meie parim skoor 323/600.

Alates võistlusele eelnevast õhtust kuni lõpusignaalini kestis karantiin, mille jooksul võistlejatel ei tohtinud olla kontakti välismaailmaga, eriti juhendajatega, seepärast pole võistlusest ka pilte. Küll tegime pilte pärast tulemuste selgumist ja autasustamist. Seekord sai võistkonna parima tulemuse Oliver-Matis, kes küündis hõbemedalini – meie jaoks täitsa korralik resultaat.

Toidust

Esimese võistluspäeva õhtuks oli ette nähtud pidulik söögiüritus, kus kohaliku kombe kohaselt tuli inimesi toita, nii et seda nägu.

Söömaaeg oli korraldatud Taipei linnapea poolt, kes pidas alguses kõne sellest, kuidas Taipei on maailma parim ja me peaks kõik sinna elama tulema. Kõne toon kõlas, nagu iga lause lõpus oleks mitu hüüumärki. Taipeis saab tegeleda kõigi huvialadega!!! Ja meil pole praktiliselt üldse mingit kuritegevust!!! Ja meie elanikud on väga abivalmid ja juhatavad teid alati kohale!!! Viimane oli meie kogemuses täitsa tõsi, aga instruktsioon viis kommunikatsioonihäirete tõttu hoopis teise kohta.

Seejärel kanti aga kõik kümme söögikäiku üksteise järel ette. See “geoduck” pildil toodud menüüs pole muuseas mitte maapart, vaid hoopis üks mereloom. Üldse oli Taiwanis viibimine üks suur söömaorgia, sest kõik katsusid meid alatasa toita ja söök oli minu meelest ka päris hea. Krooni pani viimasel päeval meie giidi ema, kes kutsus meid terve kambaga ühte kohalikku fancysse restorani ning tellis meile nii kaua igasuguseid asju, kuni me lõpuks nutu äärel kinnitasime, et tõepoolest rohkem ei jaksa. Isegi suvalistes külakohtades, kus me pärast ametlikku osa omal käel käisime, kanti laud igasugust kraami täis.

Ahto katsus lisaks leida kohta, kus mingeid praetud ämblikke müüdaks, aga edutult, nii et ta pidi neid ise loodusest püüdma.

Taiwanist

Võistlusvälisel ajal korraldati meile mitmesuguseid ekskursioone, kuid siin põrkuvad korraldajad probleemi otsa, et atraktsioone, kuhu saaks korraga viissada inimest komandeerida, on üsna raske leida. Tavapärasteks sihtmärkideks sarnastel üritustel on vabaõhumuuseumid, loomaaiad ja lõbustuspargid, kuid olles neid elus juba üksjagu näinud, katsusime ka võimalikult palju omal käel ringi vaadata. Kuna iga päev sinnakanti ei satu, jäime pärast üritust ka paariks ekstra päevaks omal kulul kohalikke olusid uurima.

Taiwan, Portugali meresõitjate poolt nimetatud Ilha Formosa – ilus saar, on väga mägine, kuid samas roheline. Tüüpiliselt peaks seal alatasa troopilist vihma sadama, kuid meie kogemuses oli ilm enamasti selge, kuigi palav ja niiske.

Pindalalt 20% Eestist väiksem, aga 23 miljoni elanikuga saar on meie mõistes muidugi väga tihedalt asustatud.

Tänavapildis jääb silma eelkõige Jaapani mõju, valdav enamik autosid on Jaapanist, rongisüsteem on sealse eeskujuga ning üle on võetud muidki kultuuritehnilisi uuendusi.

Mõistagi ei puudunud ka mitmesugused “lost in translation” efektid:

Kaugeima ekskursiooni tegime Taroko rahvusparki, kuhu meie giidi ema ei lubanud meiega kaasa tulla, sest sõita tuli mingit mägiteed mööda.

Reaalselt oli tee täitsa korralik, mujal maailmas olen palju hullemal sõitnud, aga kohalikud paistsidki meiega võrreldes väga ettevaatlik rahvas olevat (välja arvatud rolleritega linnatänavail sõites). Näiteks oli seal tavaline, et veepargis kantakse päästevesti ning rahvuspargis mägede vahel kiivrit. Eriti pani aga kukalt kratsima silt hotellis, mis kohustas personali informeerima, kui sul peaks ükskõik milline haigus kallal olema.

Viimasel täielikult Taiwanis veedetud päeva lõpetuseks saime aga mälestuseks vaat sellised pildid. Ookeanilained olid jalustrabavad, nii visuaalses kui ka sõna otseses tähenduses.

Järgmise aasta olümpiaad toimub juba hoopis vastupidises kliimas, ookeanist peaaegu nii kaugel kui vähegi võimalik, Almatõ linnas Kasahstanis. Paras aeg harjutama hakkamiseks on just praegu :)

No responses yet

Jun 10 2012

Miks ma olen optimist

Published by Targo under Maad ja rahvad, Tehnoloogia

Kirjutasin eelmisel aastal sellest, mis minu meelest maailmas juhtuma hakkab. Paljud inimesed pidasid seda liiga optimistlikuks-utopistlikuks, aga mina olen üldiselt ikka oma seisukohtade juurde jäänud. Miks?

Praegusel ajal on (eriti Eestis) moes olla pessimistlik ning rääkida, kuidas elu on täiega hull ja aina hullemaks läheb. Haruldane pole isegi suhtumine, mille kohaselt teise inimese optimismi võrdsustatakse naiivsuse või rumalusega.

Näide: eelmisel nädalal rääkis Ringo Ringvee Vikerraadio saates „Veel üks maailm“ muistsetest maiadest. Muidu tore ja huvitav jutt, aga minus tekitas kummastust väide, mille kohaselt inimesed on praegu iseäranis altid maailmalõppu ootama, kuna maailmas on igasugused majanduslikud ja poliitilised probleemid.

Või selline näide. Kui minu naine meie kolmandat last ootas (see oli veel buumi ajal muuseas), tundis naise vanaema suurt muret „kas me saame ikka hakkama“, sest „praegu on ju nii raske aeg ja midagi pole saada“ jne. Ta ise sünnitas viis last. Aastatel 1941-1958 ehk Teise maailmasõja ajal ning vahetult pärast seda.

Üsna rohkelt on kirjutatud sellest, et ka paljud teised Eesti elanikud kujutlevad, nagu olnuks nõukogude ajal elu parem kui praegu.

Vaatame, kuidas aga tegelikult lood on:

  • Võrreldes 1950-ndate aastatega on maailma elanike keskmine eeldatav eluiga tõusnud rohkem kui 20 aasta võrra ja on praegu üle 67 aasta (Eestis 71). Siia on sisse arvestatud ka kõige vaesemad ja viletsamad arengumaad. Euroopa elanike eluiga tõuseb hoolimata epideemilisest liigsöömisest.
  • Haigestumine inimkonda kõige tõsisemalt puudutavatesse haigustesse nagu AIDS ja malaaria on juba mõnda aega langemas.
  • 2000. aastal võeti ÜRO-s vastu Millennium Declaration, mis seadis muuhulgas eesmärgiks ekstreemses vaesuses elavate inimeste  protsendi vähendamise poolele 1990.aasta tasemest aastaks 2015. Eesmärki peeti laialdaselt utoopiliseks, kuid praeguseks on see täidetud! 1990 elas alla 1,25 dollariga päevas (2005 hindades) 43,1% maailma elanikest, aga juba 2008 oli see arv 22,4% ning pärast seda veelgi langenud (Maailmapanga info).
  • Erinevates relvakonfliktides hukkunud inimeste arv on iga dekaadiga langenud, moodustades praegu vaid kümnendiku 1940-ndate aastate lõpu tasemest. Kui ka maailmasõjad juurde arvestada, on langus muidugi veel palju suurem, maailmasõdades sai tihti ainsa päeva jooksul surma rohkem inimesi kui tänapäeva sõdades aastaga.
  • Kuritegevus on olnud viimase kümnendi jooksul pidevas langustrendis, seda nii Euroopas kui ka maailmas laiemalt. Ehk siis jutt sellest, kuidas Lääne-Euroopas on kõik kohad immigrante täis ja valge inimene ei saa sellepärast enam ninagi uksest välja pista, on nonsenss.
  • Maailmas kasutab broadband internetiühendust 2 miljardit inimest. Kümmekond aastat tagasi oli see arv 50 miljoni ringis – kasv on olnud neljakümnekordne!

Kui konkreetselt Eesti kontekstis vaadata, kui palju rohkem on inimestel võrreldes 25 aasta taguse ajaga elamispinna ruutmeetreid või autosid, millised on nende võimalused välisreisidel käia, kaupade ja teenuste vahel valida, erinevate hobidega tegeleda ning maailmaga mitmesugustel viisidel suhestuda, võtab erinevus lihtsalt õhku ahmima. Kui peaksin saama valida, kas sündida siis, kui ma tegelikult sündisin, või sel ajal, kui minu lapsed sündisid, on valik täiesti selge – pole kahtluse varjugi, et elu on tohutult paremaks läinud.

Kui elu on tegelikult praegu parem kui kunagi varem, siis kust saavad inimesed vastupidise idee? Peamine erinevus on meediakajastustes. Kui kusagil plahvatab pomm või kruiisilaev karile sõidab, kajastab seda silmapilkselt kogu globaalne meedia, ning terve maailma peale annab alati mõne plahvatuse või õnnetuse leida. Samas miljon korda suurematest 20.sajandi hädadest nagu Holodomor, Holokaust, Gulag või Hiina kultuurirevolutsioon sai maailm täielikult teada alles tükk aega pärast nende toimumist, ellujäänute kirjelduste kaudu.

Latt läheb siin järjest madalamaks, kajastatakse järjest väiksemaid ja kaugemal toimunud õnnetusi. Samas asjaolu, et Eesti uudistes räägitakse Lõuna-Ameerikas juhtunud bussiõnnetusest peaks andma tunnistust mitte sellest, et maailmas on kogu aeg mingi jama lahti, vaid hoopis sellest, et elu on nii heaks läinud, et muud pole enam kajastada.

Tehnoloogial on selles näitajate paranemises keskne roll. Kõikvõimalikud kavalad masinad teevad ära rohkem ja rohkem inimeste tööd, mis toobki kaasa võimalused üldise elujärje parandamiseks. Ja kõigist tehnoloogiatest on minu lemmik muidugi infotehnoloogia, mis võimaldab saavutada tulemusi kiiremini ja palju väiksema esialgse investeeringuga kui teised tööstusharud.

Eelmises augustis kirjutas brauseripioneer Marc Andreessen, kuidas tarkvara sööb maailma, pidades silmas seda, et järjest enamates majandusharudes on tarkvaral ja tarkvarategijatel keskne roll. Mõned näited:

  • Maailma tuntuim jaekaubitseja on Amazon.com, mille edu põhineb peamiselt nende ülihästi skaleeruval tarkvaraplatvormil, mis võimaldab neil müüa kõike kõigile. Pole ime, et Amazon on ka üks juhtivatest pilveteenuse pakkujatest.
  • Suurimaks videolaenutajaks on saanud Netflix, suuresti tänu oma innovatiivsele tarkvarale, mis võimaldab klientidele intelligentselt laenutussoovitusi anda.
  • Suurim muusikapood on Apple iTunes, jällegi tarkvaral põhinev ettevõte.
  • Innovatiivseim filmitegija on Pixar, taas tänu paremale tarkvarale.
  • Suurim otseturundus- ja reklaamiettevõte on Google.
  • Kõige kallimalt maha müüdud telekom on Skype.
  • Suurim peronsalivahendusettevõte on LinkedIn.

Igal pool puutume kokku uudsete ettevõtetega, mis on tarkvara abil oma tööpõhimõtet täielikult transformeerinud ning saavutanud uue kvaliteedi teenuste pakkumisel. Andreesseni arvates toimub järgmine selline fundamentaalne transformatsioon hariduses ja tervishoius.

Samas on infotehnoloogia vallas maailmanimega toodete loomine muutunud lihtsamaks kui kunagi varem. Rovio oli 2009 aastal pankroti äärel, aga praegu müüakse Angry Birdsi 100M dollari eest aastas. Igaüks võib mõnesaja dollari eest kuus panna Amazoni vmt pilveteenust kasutades kerge vaevaga püsti globaalse Internetil põhineva teenuse.

Tehnoloogilise innovatsiooni valdkond on areneb praegu kiiremini ja dünaamilisemalt kui kunagi varem, piiranguks pole siin enam tehnoloogia või ideede puudus, vaid kvalifitseeritud inimeste olemasolu, kes suudaks neid ideid piisavalt kiiresti ellu viia.

Innovatsioon IT-s aitab pidevalt kaasa innovatsioonile teistes tööstusharudes, mis omakorda loob järjest uusi võimalusi inimkonna elujärje peamiste statistiliste näitajate edasiseks parandamiseks. Sellisel taustal on võimatu vaadata tulevikku ning mitte tunda optimismi ja põnevust meid ootava ees.

15 responses so far

Mar 28 2012

TechEd 2012 tulemas

Published by Targo under Maad ja rahvad, Tehnoloogia

Nagu paljud ilmselt teavad, tuleb juuni lõpus jälle TechEdi konverents, seekord Amsterdamis.

Sellistel üritustel käimine on sageli vaidlusi tekitav – kas tasub ära või on parem raha kokku hoida ja kodus rohkem tööd teha? Materjalid ja info on ju ühel või teisel viisil niikuinii kättesaadavad.

Enda kogemusest oskan öelda, et enne kusagil käimist on ka tihti kõhklus hinges, eriti tööde pärast, mis selleks ajaks pooleli jäävad. Ürituse lõpuks on aga alati hea meel, et käidud sai, seda järgmistel põhjustel:

  • Igapäevastest taktikalistest küsimustest aja maha võtmine aitab pea selgemaks saada ning avastada, et oleme ehk püüdnud läbi mingi seina murda, millest saab hoopis ümbert ringi minna.
  • Infost enesest tähtsam on viis, kuidas seda kasutatakse, tehnoloogiate nägemine erinevates kontekstides aitab ka endal hoopis uusi lahendusi välja mõelda.
  • Ja mis minu jaoks kõige tähtsam – kontsentreeritud kokkupuutumine suure hulga uue ja põneva tehnoloogiaga ning inimestega, kes sellesse entusiastlikult suhtuvad, aitab tõsta ka enda vaimujõudu. Olles selle IT-värgiga juba palju aastaid tegelenud, on paratamatu, et vahel saab jaks otsa, sel puhul on väga hea enda jaoks taasleida need algpõhjused, mis mind kunagi valdkonna juurde tõid: võimalus kogu aeg  avastada ning luua midagi uut, mis inimeste elu lihtsamaks, mugavamaks või põnevamaks muudab.

Pärast eelmisel konverentsil käimist mõtisklesin veel natuke aega ning suutsin seejärel formuleerida tehnilise ning organisatsioonise plaani, mis meie tiimi järgmise aasta-paari jooksul loodetavasti uuele tasemele tõstab, ehk läheb ka seekord samamoodi. Ja lõpuks on lahe, et üritus just Amsterdamis toimub, tegu ikkagi maailmaklassi suurlinnaga, mis pakub tasemel atraktsioone laiale ringile erinevatele maitsetele.

2 responses so far

Jul 06 2011

Mehaanikud, elektrikud ja insenerid

Viimases Arvutimaailmas oli lugu Eesti IT-haridusest ja seonduvatest küsimustest. Lisaks väärikamatele osalejatele anti ka mulle võimalus sõna sekka öelda. Kuna täielikud vastused AM loo sisse ei mahtunud, panen nad siia, lisaks ka paar täiendavat kommentaari. Soovitan kõigil ka päris artikkel läbi lugeda, teised inimesed ütlesid igasuguseid huvitavaid asju (siin nt Sten Tamkivi täielikud vastused).

Küsis Martin Mets.

Mis Te arvate, kui heal tasemel on Eestis antav IT alane haridus? Kas sellest piisaks välismaal läbilöömiseks või mängivad siinkohal rolli hoopis teised asjaolud?

“Välismaa” pole mingi ühene termin, et meie Eestis teeme ühtmoodi ja välismaal tehakse teistmoodi.

Ma jagan “IT-mehed” laias laastus kolme kategooriasse:

- Esimesed on nagu automehaanikud. Kui ma lähen autoga teenindusse ja kaeban, et mingi tuli läks põlema, siis nad vaatavad manuaalist veakoodi järele, putitavad vastavalt tootja näpunäidetele midagi või vahetavad mõne jupi välja. Enamik mitmesuguseid süsadminne ja erinevates ettevõtetes patsiga poisi ameti täitjaid kuuluvad siia kategooriasse.

- Teised on nagu elektrikud. Kui mul on vaja kodus elektrikilpi paigaldada, kutsun elektriku. Tema on kutsekoolis õppinud, et roheline juhe käib siia, punane juhe sinna, tal on vastavad materjalid ning tööriistad, kulutab kokku näiteks neli tundi ning küsib mult 4 korda X eurot. Valdav enamik Eesti programmeerijaid on nagu elektrikud. Neil on spetsiifilised teadmised, kuidas üht või teist probleemi standardselt lahendatakse ning nad töötavad projektides, mida tehakse konkreetsele kliendile teatud vajaduse rahuldamiseks, mille eest küsitakse kliendilt raha kulutatud tundide alusel.

- Kolmas kategooria on insenerid. Insener on keegi, kes mõtleb välja midagi uut, kasutades ühelt poolt teoreetilisi teaduslikke teadmisi ja teiselt poolt loovat mõtlemist. IT valdkonnas eeldab näiteks mõne uue toote (mitte konkreetse kliendi rätsepatöö!) loomine üldjuhul insenerilähenemist. IT-insenere on Eestis väga vähe.

Välismaa juurde tagasi: maailmas on olemas mehaanikufirmad, elektrikufirmad ja insenerifirmad. Viimases kategoorias on kasvõi Google, Microsoft ja Apple. See on ka asi, millega miljardeid teenitakse, mehaanikud ja elektrikud on sellega võrreldes peost suhu elajad.

Enamik Eesti tarkvarafirmadest on elektrikufirmad ja kui koolilõpetaja saab hakkama Eesti elektrikufirmas, siis saab ta üldjuhul hakkama ka muu maailma sarnases ettevõttes. Tuleb ainult arvestada, et mujal on inimesi rohkem ja seetõttu ka konkurents tihedam. Mingit fundamentaalset probleemi aga pole.

Kui me seame aga eesmärgiks heas insenerifirmas läbilöömise, siis enamiku Eesti koolilõpetajate tase jääb liiga nõrgaks, seda nii teoreetilise baasi kui praktiliste harjumuste osas, kuidas uusi asju välja mõelda ja teoks teha.

Paljud arendajad ja start-upid räägivad, et neid erialasid või programeerimiskeeli, mida neil vaja oleks, Eestis ei õpetataki. Kui suur peaks olema IT-alane spetsialiseerumine väikeses Eestis, kas olekski vaja üksnes baasharidust, millele hiljem lisandub juba tööalane praktika ja spetsialiseerumine?

Kui inimesel on olemas tugev teoreetiline baas, siis uue programmeerimiskeele äraõppimine tuleb paari nädalaga, olen seda ise korduvalt kogenud.

Kui ta on aga ainult õppinud, et “uue andmebaasikirje loomiseks vajaliku veebivormi loomiseks tuleb läbi teha järgmised 5 sammu”, siis tekib natukene erinevas situatsioonis muidugi probleem. Kuna tehnoloogiad vahetuvad niikuinii üsna kiiresti, siis ma rõhuksin pigem sellele, et ühelt poolt oleksid õpilastel tugevamad baasteadmised ning teiselt poolt oleks neil kohustus teha palju praktilisi harjutusi.

Eesti IT õppekavadest läbi saamine on praegu naeruväärselt lihtne. Näiteks USA üliõpilased higistavad kasvõi koduste tööde kallal palju intensiivsemalt. Ma ei räägi siin isegi mitte tippülikoolidest, kes praegu jäävad püüdmatusse kaugusse, vaid tavalistest osariigikeskuste ülikoolidest, kellega nt Tartul ja TTÜ-l oleks end igati paslik võrrelda.

Räägitakse, et Eestis on puudu juba ligi 2000 IT-spetsialisti. Viimastel aastatel on vastuvõtt IT-erialadele natukene paranenud, kuid see võiks olla endiselt palju parem. Kuidas võiks IT-haridust Eestis populariseerida?

 Siin on tegelikult kaks eraldi küsimust: kvantiteet ja kvaliteet. IT-koole on meil päris palju ja sealt tuleb ka välja palju rahvast, aga suur osa tulemusest on praak, seega lihtsalt reklaam ja läbilaske suurendamine ei aita.

Kvaliteedi ja kvantiteedi tõstmine korraga ei ole lihtne projekt. Lahendus algab vundamendist ehk reaalainete õpetamisest põhikoolis ja keskkoolis ning võtab 15-20 aastat. Kuna aga IT roll maailmas järjest kasvab, on see võtmeks, kuidas me tulevikus suudame oma majandust konkurentsivõimelisena hoida ja Eestist rikka riigi teha.

Konkreetsed soovitused:

- Vähendada laste hirmu reaalainete, eriti matemaatika ees, seostades seda rohkem tegeliku eluga. Näidata lastele, kuidas maailm päriselt töötab, sealhulgas tehnoloogia, IT ja majandus, ning kuidas matemaatika selles kõigest läbi jookseb.

- Rohkem koole, kus reaalainete süvaõpe algaks juba põhikoolis. Luua juurde tehnika- ja IT-kallakuga keskkoole.

- Igal tasemel suurendada praktiliste, loominguliste ülesannete hulka, et edendada harjumust iseseisvalt uusi asju välja mõelda.

- Tõsta ettevõtluse mainet. Keegi peab neile tulevastele inseneridele ka soodsa loomekeskkonna tekitama.

- Lapsevanemates arusaam, et reaalained tagavad edu. Viimasel ajal on ajakirjandus õnneks selgeks teinud, et IT-mees kipub finantsiliselt paremini elama kui keskmine eestlane, aga eelnenud 20 aastat on ühiskonnas levinud olnud mõtlemine, et vaja on õppida eelkõige keeli, kõnekunsti ja avalikkussuhteid. Need kõik on vajalikud, kuid ei muuda fakti, et IT-spetsialist, keemik või aatomiinsener teenib maailmas keskmiselt siiski rohkem kui tõlk või PRi tegija.

- Kaasata rohkem häid välisõppejõude, sarnaselt Marlon Dumas’ga Tartu Ülikoolis. See annab uue hingamise ning sunnib nii kaasõppejõude kui ka üliõpilasi end rohkem kokku võtma.

Muid lisamõtteid veel:

Üks meie koolide suuremaid probleeme pole seotud mitte õppekavade, vaid õppedistsipliiniga.

Näide 1: Räägib (eraviisiliselt) minuga üks tsikk, et tal varsti eksam. Küsin seltskondlikult, kas vaim valmis? Tema vastu, et eriti ei ole, aga kui õppejõule ilusti naeratada, siis küll ta läbi laseb. Wtf.

Näide 2: Kui ma ise ülikoolis loenguid ja kodutöid andsin natuke, puutusin üsna pidevalt kokku ka küsimustega, et kas saaks üht või teist asja hiljem või lihtsamalt või uuesti teha jne. Enamikus ‘meerika ülikoolides tähtaeg on tähtaeg ja kui valmis ei ole, on oma viga.

Näide 3: Mõnedele värskelt ülikoolist tulnutele on esimesed päris tööl veedetud nädalad parasjagu šokeerivad – kas tõesti tuleb nii palju asju tuleb teha? Eesti koolide kodutööde maht on suurusjärgu võrra väiksem kõvema kategooriaga ülikoolide omast. Selle tõstmine aitaks ühelt poolt kaasa koolist saadavale teadmiste tasemele (iseseisvalt läbi töötatud materjal jääb palju paremini külge kui  loengus kuuldu) ning teiselt poolt muutuks ka uute IT-meeste töö efektiivsus kõrgemaks, kuna on tekkinud paremad tööharjumused.

49 responses so far

Jan 10 2010

IT – mitte tehnoloogia, vaid kommunikatsioon

Kuna head inimesed Eesti Päevalehes on oma reklaamirahad ilmselt kätte saanud, panen ka siia oma läinudsügisese intervjuu materjalid. Parandasin ära ka mõned toimetamise/valestimõistmise apsud (irooniline, kas pole).

Tiiu Laks oli kena inimene, kes mind intervjueeris.

Communication

— Kuidas sulle tundub, kas Eestis on nii kõrge infotehnoloogia tase, kui siin tavatsetakse arvata?

— Oleneb, millisel tasandil me vaatame – kas riiki tervikuna, inimesi eraldi või IT-spetsialiste. Vastus on iga grupi puhul natuke erinev.

— Näiteks e-riik, mille üle eestlased uhked on?

— Rahvusvaheliselt on Eesti võib-olla kõige olulisem omadus see, et Eesti on hästi väike. Kui Eestis elada, siis ei anna sellest endale ehk nii väga aru, aga kui käia maailmas ringi ja sõita ühest linnast teise, siis märkad, et selles või tolles linnas elab sama palju inimesi kui terves Eestis, mõnes teises jälle kolm korda rohkem inimesi kui Eestis. See on tegelikult üsna haruldane, et nii väike riik on olemas.

Nii on meil ka infotehnoloogilises mõttes võimalik väledamalt reageerida ja igasuguseid asju teha. Teinekord me kirume Eesti bürokraatiat, aga kujuta ette suurriiki, kus riigiaparaat on sada korda suurem kui Eestis. Sada korda suurema ametnikkonnaga riiki e-riigiks muuta on üsna lootusetu projekt.

Sest mida rohkem on süsteemi kasutajaid, mida rohkem eri huvisid, mida keerulisem on protsess, seda raskem on seda IT-projekti läbi viia. Ühel hetkel kasvab keerukus nii suureks, et projekti ei ole võimalik mõistliku ajaga täide viia.

Ameerikas on olnud selliseid kolossaalseid ebaõnnestumisi IT-vallas. Tihti tuuakse näiteks FBI. FBI tahtis endale infosüsteemi, kus oleksid kõik nende menetlused ja kriminaalasjad ning igal agendil sellele ligipääs. Projekti peale kulutati müstilisel hulgal raha, sadades miljonites dollarites, mis on rohkem kui terve Eesti avaliku ja erasektori IT-kulutused ma ei tea mitme aasta peale kokku. Ja sellegipoolest asi lihtsalt ei läinud käima.

Eestis on neid asju lihtsam läbi viia, on lihtsam e-riigi taolist süsteemi käivitada. Selle pärast vaatavadki välismaalased, et ohoo. See võtab neil suu lahti, et kodanikul on võimalik riigiga kõik asjad kodunt lahkumata korda ajada. E-valimised on paljudele muidugi täielik ulmeteema, aga kas või sellised lihtsad toimingud, nagu ID-kaardiga allkirja andmine. See on väga lahe.

— See tähendab siis ju, et Eestil pole mõtetki üritada kas või e-pileti süsteemi näiteks Poola eksportida, sest süsteem ei hakka suuremas kohas tööle?

— Oleneb. See on natuke erinev, kas luua süsteem nullist või käivitada väljatöötatud lahendus uues kohas.

Paljud IT-lahendused jäävad tihti selle taha, et hakatakse nullist tegema ja tahetakse, et süsteem rahuldaks kõigi huve, et kõik inimesed saaksid kohe kõike teha. Just siin mängib rolli, kas meil on 50 või 500 või 5000 ametnikku ehk erinevat soovi. Väga tihti jääb kõik selle taha, et hammustatakse liiga suur tükk, alahinnatakse ülesande keerukust ja ülehinnatakse enda võimeid. Ühel hetkel saab jõud lihtsalt otsa.

Aga kui süsteem on juba olemas ja on selge, mis töötab ja mis mitte, siis sealt samm-sammult edasi minna on oluliselt lihtsam. Kuigi ka sel puhul võib mingil hetkel keerukuse piir vastu tulla.

— Eesti on siis IT-lahenduste inkubaator?

— Eestis on suhteliselt vähe programmeerijaid. Hästi raske on öelda, kes neist on millisel tasemel. Hulk tudengeid lõpetab igal aastal informaatika eriala Tartu ülikoolis ja tehnikaülikoolis. Kuid mitte kõik lõpetajad ei jää tingimata selle eriala peale. Aga lisaks on hulk rahvast, kes ei ole programmeerimist koolis õppinud, kuid töötavad sel alal.

Kokkuvõttes – suurusjärk jääb umbes samaks.

Aga maailma mõõtkavas on neid ikka vähe. 10–15 aasta peale kokku on seda kaadrit tekkinud ikka suhteliselt vähe. Mõnes rahvusvahelises suurfirmas (Microsoftiga ma ei hakka võrdlemagi) töötab mitukümmend korda rohkem programmeerijaid kui terves Eestis.

See tähendab, et meil ei ole võib-olla võimalik teha nii suuri, vägevaid ja seinast seina IT-lahendusi. On oluliselt vähem spetsialiseerumist ja oluliselt rohkem seda, et üks inimene peab ära tegema seitse eri ülesannet, milleks suurkorporatsioonis oleks seitse inimest. Loomulikult ei ole tal siis võimalik tööd nii põhjalikult teha. Eestlastel on tekkinud harjumus väiksemate jõududega teha valmis töötav lahendus, mis ajab asja ära.

Võib-olla Saksamaal kirtsutatakse nina, et teete seal kümne inimesega projekti, mis projekt see sihuke ka on. Aga enamiku e-riigi lahendusi on loonud maailma mõistes väga väikesed meeskonnad. Struktuurne probleem on lihtsalt Eesti üks eripära – Eesti on väike, siin on vähe inimesi ja kõik probleemid tuleb lahendada nende inimestega, kes siin on.

Kuna inimesed peavad tegelema rohkem igasuguste üldiste küsimustega, siis on spetsialiseeritus väiksem. Ma ise olen ka täielik universaal – ma teen kõike, müügitööst kuni tehniliste ülesanneteni. Kui kõrvutame Eesti ja mõne muu maa spetsialisti, on sügavust Eesti omal arvatavasti vähem. Samas on rohkem oskust, kuidas pisikese ajavaru, ressursi ja meeskonnaga midagi valmis saada. Kas see on hea või halb? Sõltub olukorrast.

— Nii et see on omamoodi väärarusaam, et IT-valdkond on üks meie suurema potentsiaaliga ekspordiartikleid?

— Ma ei tea, kuivõrd realistlik ekspordiartikkel see on, aga sellist promo eksporditakse küll kõvasti. Ma arvan, et see hakkab ennast kindlasti ära tasuma. Kui on teada, et Eestis on kõvad programmeerijad, kes teevad lahedaid asju, on see kõva plusspunkt juhul, kui näiteks Inglismaal peab keegi otsustama, kas palgata inimene Eestist või Malaisiast. Lihtsalt selle seose tekkimine ja otsustajateni jõudmine võtab natuke aega. Aga kindlasti on selline maine pingutust väärt.

— Sa lugesid Tartus informaatikatudengitele tarkvara projektijuhtimise kursust. Mida tudengitega töötamine sulle uue IT-põlvkonna kohta ütles või näitas?

— Ma arvan, et inimesed on üle maailma põhiolemuselt samad – ühesugune võimekus ja IQ. Lihtsalt digitaalses elus muutuvad olud väga kiiresti.

1960. aastatel oli IBM infotehnoloogia A ja O, nad olid võitmatud ja miski ei saanud neid kõigutada. 1990. aastate alguses oli firma aga katastroofi äärel, 1992 oli IBM-i kahjum 8,1 miljardit dollarit, mis oli tollal USA ajaloo rekord. Asi polnud selles, et IBM-i inimesed oleksid olnud rumalad (IBM-is töötas nobeliste ja Turingi auhinna võitjaid), ega ka selles, et IBM-il oleks olnud halb tehnoloogia.

Juhtus lihtsalt see, et tehnoloogia, millele IBM oli ise aluse pannud, hakkas muutma ühiskondlikke struktuure. Infotehnoloogia demokratiseerus ja peale kasvas uus põlvkond, kellel oli arvutitega hoopis teine suhe, tehnoloogia oli nende elu igapäeva osa, mitte enam miski, mida valge kitliga onud hooldama ja paigaldama pidid. Tehnoloogiauuenduse tulemusel toimus ka inimeste uuenemine. IBM ei osanud uut demograafilist gruppi enam kuidagi käsitleda ja kaotas liidrikoha.

Sama protsess kestab tõusulainena edasi. E-postist on saanud elu lahutamatu osa. Kogu see Rate.ee, Facebooki ja Orkuti asi pole mingi lastehaigus, millest inimesed välja kasvavad. See põlvkond jääbki selliseid vahendeid kasutama, vahetades ehk vaid keskkonna millegi „professionaalsema” vastu, aga see jääbki osaks nende igapäevasest elust ja tööst.

Kümne aasta pärast jõuavad paljud Rate.ee põlvkonna liikmed ühiskonnas ja IT-alal otsustajate sekka. Mina kuulun pigem e-posti põlvkonda, aga praeguste 16–20-aastaste jaoks on suhtlusvõrgustikud elu.

Inimesed on üldiselt samasugused, aga kommunikatsiooni-viisid ja kuidas igapäevaseid asju tehakse – see muutub arvatavasti pidevalt ja jääbki muutuma.

Kui ma üliõpilastega rääkisin, siis mõni leidis, et kirjandus, mida ma soovitan, on anakronistlik – nendel on uued iidolid peale kasvanud. Ma mõtlesin, et mis mõttes:  ma rääkisin ju ainult kümme aastat vanadest asjadest.

— Kas on ka mingid põhitõed, mis jäävad?

— Kindlasti. Siin tuleks rääkida, millega infotehnoloogia tegeleb… Väga paljudel inimestel on arusaam, et asi on tehnoloogias – mida vingem tehnoloogia, seda parem. Kõik probleemid on lahendatavad veel enama ja parema tehnoloogiaga, siis saab kõik korda.

Tegelikult on infotehnoloogia kõige suurem probleem hoopis infos, täpsemalt kommunikatsioonis. Ühes servas on ärimehed, kes tahavad raha teenida, teises masin, millele tuleb ülesandeid anda. Need on kaks absoluutselt erinevat maailma. Äriidee peab minema kõigepealt meeskonnale, kes peab selle konkreetsetesse sammudesse ümber panema. Peab olema IT-inimene, kes saab aru ärireeglitest ja peab olema võimeline äriidee mingisse vormi valama ja selle olemust detailselt analüüsima. Spetsifikatsioonist saavad omakorda aru programmeerijad, kes teevad selle arusaadavaks arvutile. Nii et selles ülesandes on väga mitu tõlkimise kihti.

IT-projektid võivad tihtipeale ebaõnnestuda seetõttu, et sellessamas „telefonimängus” läheb infot vahelt kaduma või see moondub. Niisiis – süsteem, mis valmis tehakse, võib hästi töötada, aga teeb täiesti erinevat asja kui see, mida inimene alguses tahtis.

Seetõttu ei ole tõhus IT-ettevõte tingimata see, kellel on kõige võimsam tehnoloogia, vaid see, kes suudab võimalikult hästi hallata tõlkimist. Kõige hinnatumad ja vajalikumad inimesed ei ole need, kes valdavad hullult tehnoloogiaid (mis on informaatikatudengite sage eksiarvamus), vaid need, kes suudavad haarata võimalikult laia osa ärimehe ja masina vahelt.

Ideaalne IT-mees on see, kes suudab rääkida firma direktoriga ja selle põhjal programmi kirjutada, aga selliseid inimesi peaaegu pole.

— Aga kui vaadata kas või popkultuuris levivaid IT-inimeste stereotüüpe, siis nad ei ole just väga suhtlusaltid…

— Selles probleem ongi. Selleks et selle masinaga töötada… see tuleb paremini välja teatud isiksusetüübil. Sellepärast ongi tüüpilises projektis kliendi nimel äriinimene ja äriprojektijuht, IT-inimesed ja IT-projektijuht ning täitja nimel projektijuht, süsteemianalüütik, süsteemiarhitekt ja programmeerija.

Kui rääkida karjäärist IT-alal, siis võtmeküsimus enamiku IT-inimeste jaoks on, kas nad suudavad end sellest patsiga asotsiaalse poisi stereotüübist välja murda ja rohkem suhelda või mitte.

— Millisena sa IT tulevikku näed?

— Ma ei usu, et näiteks Bill Gates ja Steve Jobs mõtlevad, kuhu võiks IT minna, või otsustavad, kuhu seda liigutada. Need muutused algavad enamasti kasutajatest, alt üles. Peamine on see, et IT demokratiseerumine jätkub.

Kui mõelda kas või Wikipedia fenomenile, siis seal on sündinud sünergia tehnoloogia ja inimeste vahel. Tehnoloogia loob uusi võimalusi ning hakkab inimeste elus suuremat rolli mängima. Muidugi oleneb inimesest, kes harjub sellega kiiremini, kes aeglasemalt. Iga järgmise põlvkonnaga – isegi mitte põlvkonna, vaid kümnendiga – moodustab tehnoloogia inimelust suurema osa, inimeste ja tehnoloogia põimumist on rohkem, mis tekitab uue sotsiaalse tellimuse uute tehnoloogiate järele, mis võimaldaksid suhtlust veelgi kasvatada.

Interneti algusaegadel poleks tänased sotsiaalsed võrgustikud Rate.ee, Facebook, Orkut olnud mõeldavad, sest interneti kasutajaid oli lihtsalt nii vähe. Aga nüüd, kui neid on kõvasti rohkem, on ka rohkem inimesi, kes kulutavad teatud tunnid nädalas internetis olemise peale. Nii on tekkinud sotsiaalne tellimus – näiteks kohvikus lobisemas käimise asemel saab nüüd suhelda sotsiaalses võrgustikus. See protsess läheb kindlasti edasi. Mis kuju see täpselt võtab, ei julge ma ennustada. Aga ma arvan, et pääsu sellest ei ole.

— Kaugele see minna võib? Skeptikud väidavad ju, et paradoksaalselt tekitavad sotsiaalsed võrgustikud antisotsiaalsust, inimesed ei suhtle enam…

— Kindlasti killustab see ühiskonda. 30 aastat tagasi ei saanud ükski radikaal (ükskõik, kas poliitikas, usu- või muus valdkonnas) kohvikus oma hulludest mõtetest rääkida, ta rahustati enne maha. Tänapäeval aga on väga lihtne leida interneti abil üle maailma endasuguseid radikaale, kes jagavad sinu mõtteid. Ja siis nad võimendavad vastastikku üksteist. Seega – selle asemel et radikaalid rahuneksid, annab internet neile ohtralt võimalusi end veel rohkem üles kütta.

Kui luusida ringi vandenõuteoreetikute, usuhullude või äärmuspoliitikute foorumites, paneb imestama, kust sellised inimesed tulevad. Sotsiaalne grupeerumine hakkab toimima hoopis teisi dimensioone mööda – samas majas elamine muutub oluliselt vähem tähtsaks kui see, et me käime samas foorumis.

Mul pole õrna aimugi, kas see on hea või halb ja mis mõõdupuuga seda peaks mõõtma, aga see on vältimatu ja sellele ei saa kuidagi kätt ette panna. Ühed struktuurid asenduvad teistega ja uued struktuurid on mitmes mõttes teistsugused, seal on oluliselt kitsam spetsialiseerumine, on oluliselt vähem sotsiaalset kontrolli, kas või radikaalide korralekutsumiseks. On muidugi ka positiivseid näiteid, kas või see, et inimesed „tulevad kokku” ja kirjutavad Wikipediat vms, mis on võimalik ainult tänu internetile.

— Euroopa Komisjoni tellitud uuringu järgi ei ole eurooplased nõus interneti sisu eest maksma, osa neist ka siis mitte, kui tasuta kvaliteetinternetti polekski.

— Kui palju neid ikka on, kes toodavad internetisisu raha teenimiseks? On tuhandeid inimesi, kes kirjutavad blogisid, mis on väga huvitavad ja sisukad ja sugugi mitte halvemad kui New York Timesis või Economistis ilmuvad artiklid. Sellepärast, et neil on sisemine tung seda teha.

Samamoodi võime rääkida muusikast. Suured muusikafirmad võitlevad hambad ristis internetipiraatlusega. Aga on selles midagi hullu, kui need suured firmad peaksid ära kaduma ja selle asemel oleks meil miljon korda rohkem võimalusi sõltumatute muusikategijate loominguga tutvuda?

Kultuuriski toimub tohutu killustumine. Selle asemel et meil oleks viis suurt valikut, on meil 5000 mikroskoopilist valikut.

— Aga kes võidab piraatide ja intellektuaalse omandi kaitsjate sõja?

— Ma arvan, et tehnoloogiliselt ei ole piraatlus põhimõtteliselt kontrollitav. Needsamad suured muusikafirmad ei ole peaaegu mingit edu saavutanud. Tõenäoliselt ei ole võimalik midagi teha. Meie moraalne seisukoht ei puutu seejuures asjasse.

Maailmas ei ole sellist jõudu, mis suudaks peatada info leviku. Täpselt samuti nagu tehnoloogilise arengu ja uute sotsiaalsete väärtuste tekkimise.

3 responses so far

Dec 23 2008

Life in Estonia 2

Published by Targo under Isiklik, Maad ja rahvad

Jätkasin Eesti elu omapärade väljatoomist mujale maailma mahajäänutele. Aga häid pühi ja aastalõppu ka kõigile teistele, kus te parajasti ka ei viibiks :)

 

 

Hi Everyone,

Hope you’re doing fine wherever you are. The weather in Estonia has been snowy for the last month or so, at least in the place where I live. Since the sun sets at 3:23pm today, the snow actually helps a lot in terms of visibility, as it amplifies any light sources in the night. It’s not too cold (hovering around freezing), but every now and then I have to dig out my car (pic attached).

I bought a condo in the middle of Tartu. The building was originally constructed in 1836, and features 3 feet thick stone walls, so I should be able to survive any sort of climate. As a matter of fact, it doesn’t currently have anything besides walls, so it will take me a while to get all the interior work done and actually move in. But you’re all invited to a party once it’s done.

 

As you might remember, I’m doing most of my daily work in a software company called Webmedia. Starting next year, I will have my own P&L in Webmedia, and in preparation for that, we threw a big party. I have lost count of work-related parties I’ve attended by now, and may need to get some kind of letter from the company to explain my absences to my wife. One sign of the times is that most of my physical activity tends to come from dancing at parties, as I’m spending way too much time sitting at my desk or in my car L But at least we have free onsite massages J

Anyway, Adam might be able to relate better how the last party went, as he was subjected to a few new experiences, like various kinds of Estonian water torture (from scalding hot steam to jumping into holes drilled into lake ice), and naked girls beating him with tree branches.

To the uninitiated, the above-described procedure is called sauna, and it’s only done properly in this region of the world. Almost every Estonian has a sauna, even if he has to build it into a highrise apartment building.

Some of you may remember the party bus in Redmond, in Estonia you can also rent a sauna bus (http://www.saunabuss.ee/index.php?id=10), and cruise the city in the comfort of 85 degrees Celsius (185 F).

 

It’s also Christmas time. The USA is the most religious industrialized country, but there’s lots of fuss about public displays of Christmas paraphernalia. Estonia is one of the least religious countries in the world, but there’s a big Christmas tree in the town hall square and radio plays non-stop Christmas carols all day long. Still, I guess it has somehow morphed from its original ideas, as the Webmedia holiday party featured bikini babes performing acrobatics (pics on request), and other not so solemn activities.

But I hope you all have a good holiday suitable to your taste.

 

All the best for the new year,

Targo

No responses yet

Nov 24 2008

Tech-Ed’i märkmed III

Panen kirja, mis veel Tech-Ed’ist peas meeles, edasi tuleb juba välismälu kasutama hakata.

Arendusprotsess

Roy Osherove rääkis huvitavalt sellest, kuidas kirjutada hästi (automaat)testitavat koodi.

Miks automaattestimine hea on, seda teavad ehk kõik, aga kordamiseks:

  • Regressioonide vältimine (ehk parandame üht asja ja teine läheb katki)
  • Varajane vigade avastamine (väga oluline tarkvaratootmise põhiteoreemi seisukohalt)
  • Nõuete parem mõistmine
  • API dokumentatsioon (kui keegi peab seda APIt ka kohe kasutama, kasvõi testide otstarbeks, saab dokumentatsioon palju parem)

Koodi testitavust saab hinnata selle alusel, kui lihtne on meil:

  • Tekitada suvalise objekti instantsi (sest tihti on seal sada erinevat sõltuvust).
  •  Saada samale testile alati samu tulemusi
  • Testida ainult üht komponenti korraga, ilma teisi puutumata
  • Kontrollida komponendi sisendeid ja väljundeid
  • Isoleerida komponenti tema sõltuvustest ja liidestest

Mitmesugused isoleerimisvajadused on sageli lahendatavad dependency injectionitega, mille kohta leiab veebist juba põhjalikumat lugemist.

Targo märkus: See kõik ei tähenda muidugi, et kogu kood peab alati automaattestidega kaetud olema ja kõik kohad dependency injectioneid täis. Igal projektil on oma iseärasused, vahel ei anna automaattestiimine mingit võitu, vahel aga on see projekti õnnestumiseks möödapääsmatu.

SharePoint veel kord

Südantsoojendav oli kuulda Ishai Sagi ettekannet SharePointi custom field type’idest. Seda seetõttu, et olen ise ühe päris radikaalse custom field type’i projekti realiseerinud (Business Data field type MOSS 2007-s) ja kui on mingi tehnoloogia, kus ma ilmselt maailma top 100 eksperdi seas olen, siis on selleks SharePointi fieldide customiseerimine :P

Edasi, SharePointiga tegelemiseks üks huvitav gadget on Content Query Web Part:

  • Laseb sooritada päringuid üle mitme listi (mitte küll SQLi stiilis joine)
  • Väga hea jõudlusega, cache’ib asju intelligentselt
  • XSLi põhine customiseerimine

http://blogs.msdn.com/ecm/archive/2006/10/25/configuring-and-customizing-the-content-query-web-part.aspx

http://office.microsoft.com/en-us/sharepointdesigner/HA101741341033.aspx

Abivahendid veel

Tess Fernandez pidas ühe parima debugimise ettekande, mida ma kunagi kuulnud olen, demonstreerides mitmesuguseid vahendeid, nii neid, mida ma juba teadsin, kui ka uusi.

Minu isiklikuks lemmikvahendiks on kindlasti SOS, mis on mitmel korral lasknud mul keerulises olukorras kangelast mängida. Ja samuti on mul iga kord hea meel, et me elame managed koodi ajastul, kus meil on võimalik nt kogu heap mälu läbi käia ja vaadata, mis objekte sealt seest leiab. Yum.

Kellele Tessi mainitud vahendid võõrad on, saab downloadida ka demo, kus üksikasjalikud instruktsioonid sees.

Järgmine TechEd EMEA on juba Berliinis, mis pole novembrikuus ilmselt enam nii hea variant kui Barcelona. Aga samas ka ehk mitte nii hull kui Tartu.

No responses yet

Nov 16 2008

Tech-Ed’i märkmed I

Published by Targo under Hea kood, Maad ja rahvad, SharePoint

Saabusin just tagasi Barcelonast Tech-Ed EMEA Developers konverentsilt, mis nägi välja umbes nagu ülaltoodud pilt. Barcelona kohta võib öelda nii palju, et homseks saadakse ka selle hotelli internetiühendus ilmselt korda, kus ma peatusin (lubati ju!), ja et mis iganes härra Gaudit mõjutas, oli tegemist millegi väga potentsega.

Aga nüüd teemast. Mitmetes ettekannetes oli muidugi ka asju, mida ennegi siit-sealt nähtud ja kuuldud, aga organiseeritud kujul info edastamine on alati abiks.

Järgnevalt minu memory dump sellest, mis mulle päev hiljem veel meelde jäänud:

Arendusprotsess

Stephanie Saad, kes on muidu ka überlahe tädi, rääkis agile developmentist Visual Studio kontekstis. Me kõik teame üht-teist agile developmentist ja Visual Studio uutest võimalustest, aga paljud neist on omavahel üksüheses vastavuses, ehk VS featured on ehitatud spetsiifiliselt agile metoodikate toetamiseks.

Siin pildil on peamiste agile põhimõtete ülevaade:

VS toetab neid näiteks järgmiselt:

Andmebaasid

Noppeid SQL 2008 uute võimaluste teemal:

  • Intellisense ja parem debugimise support.
  • MERGE käsk, mis töötab vastavalt vajadusele nagu INSERT, UPDATE või DELETE
  • Tabelitüüpi parameetrid
  • Change tracking – tabelitel ja ridadel oleks nüüd nagu versiooninumbrid
  • Suurema täpsusega date/time andmetüübid
  • HierarchyId andmetüüp hierarhiliste andmete hoidmiseks
  • Andmetüübid geograafiliste ja geomeetriliste andmete hoidmiseks (spatial data)

SharePoint

MOSS 2007 SP2 tuleb välja 2009 kevadeks. Minu jaoks üks olulisemaid parandusi on automaatne SQLi indeksite rebuildimine, mis aita ära hoida SP saitide “hapuks minekut”, kus kestva töö järel SP päringute jõudlus degradeeruma kipub. Olen seda situatsiooni ise ka mitme kliendi juures täheldanud. Täpsemat infot siit: http://blogs.msdn.com/sharepoint/archive/2008/10/24/prepare-for-the-upcoming-office-sharepoint-server-2007-and-windows-sharepoint-services-3-0-service-pack-2.aspx

Juba praegu on olemas Visual Studio extensions for SharePoint (http://www.microsoft.com/downloads/details.aspx?FamilyID=3E1DCCCD-1CCA-433A-BB4D-97B96BF7AB63&displaylang=en). Järgmises Visual Studios (VS 2010) on juba sisse ehitatud vahendid SharePointi serveritega töötamiseks – samamoodi nagu praegu on VSil sisseehitatud vahnedid SQL Serveriga integratsiooniks.

Põhiliseks tulevikusuunaks on siiski SharePoint online, mis toetab pea kõiki võimalusi, mis kohapeal paigaldatud SharePoint: http://www.microsoft.com/online/sharepoint-online.mspx 

Muuseas, abiks ressurss nii algajale kui ka kogenud SP arendajale on http://www.microsoft.com/click/SharePointDeveloper/

Jätkub…

No responses yet

Next »