Archive for the 'Maad ja rahvad' Category

Oct 16 2008

Life in Estonia

Published by Targo under Isiklik, Maad ja rahvad

carrier_pigeon.gif 

Vahetult pärast Ameerikasse kolimist kirjutasin kodustele kirju sealsest elust, vähemalt nii kaua, kuni kõik veel uus ja huvitav tundus. Nüüd kirjutasin vastupidi, USAsse mahajäänutele. Tegelikult täitsa huvitav näha, kuidas Eesti elu teisest perspektiivist paistab, nii et panen selle siia ka kirja.

Hey folks,

How are y’all doing? I have been rather busy, so it’s been hard to find time to write.

As you can see, I’m still with Microsoft, working as a consultant in the local services org. In everyday life though, I work with a local software company called Webmedia, and my addressbook title says Chief Development Officer. My current goal is to build a team that will start doing various SharePoint deployment, customization and add-on development projects. In reality, I’ve been doing everything from sales and sitting in management meetings to coding and writing people’s reviews. I build fancier and fancier time management solutions for myself, but still seem to have more and more to do J

 

Now the main thing about Estonia is that it’s tiny. The whole country has some 1.4 million people; I live in the city of Tartu, it has about 100,000 inhabitants.

You can see the city map here: http://maps.live.com/default.aspx?v=2&FORM=LMLTCP&cp=58.374043~26.728878&style=r&lvl=13&tilt=-90&dir=0&alt=-1000&phx=0&phy=0&phscl=1&where1=tartu&encType=1, Adam says it’s like spaghetti. If you didn’t know yet, Adam is also here and just received his living and working permit. But the street map is really neat, as it tends to be easier to walk to places, rather than drive. We have a weekly team lunch and always walk to some nearby downtown restaurant. Speaking of restaurants, between having lunches with a bunch of people all the time and being too excited about work to do much else, I’ve put on considerable extra weight L

 

The smallness of the country has some interesting effects. While small, we still have to have our own equivalent of the People magazine and the Wired magazine and so on, and as they have to fill the space, everybody in the country gets to be a celebrity every now and then. I made it to the cover of the Wired magazine equivalent two weeks after arriving.

It also enables the introduction of various neat IT solutions that could take decades to implement elsewhere. For example, I have a government-issued smartcard that serves as a universal ID. Every computer has a smart card reader, and I can use it for voting, banking, paying utility bills, buying a train ticket, signing documents (government institutions are mandated by law to accept digitally signed documents) etc etc.

 

Europe is multicultural in a different way than the US. In the US, everybody looks different, but speaks the same language. Here, everybody looks the same, but they speak different languages. I pay the equivalent of $20/mo for my Internet/TV/phone service. For that my TV package has channels in 13 different languages, plus 5 different adult channels.

 

But the thing that’s really, really different is the various company events. In Estonia, every organization is supposed to have an event called the „summer days“. Think of a typical US company picnic . Now add limitless alcohol, sauna and hot tubs. Remove all the typical HR rules in a US employee handbook. Stretch the event to about 24 hours or more. As a result, if something like this happened in the US, many people (starting with the top management) would not be working for the company the next morning. But here, it’s business as usual.

Coming from the US, you can get vertigo from the overall level of political incorrectness. If you attended a certain party at Jukka’s place, you might remember a certain video that Harpreet demonstrated. Apparently, here it got sent to a company-wide mailing list. Again, business as usual.

 

In cooler companies, there are also „winter days“, „fall days“ etc. Webmedia has won the best employer in Estonia award, so the various suborganizations have their own events (our support org had „Indian summer days“). Because I’m currently involved in all kinds of random stuff, I get to go to quite a few of them, plus the Microsoft events. Of the last 6 weekends, I’ve been out of town for 4, we’ll see how long I will last.

 

I mentioned the support org. Just like we had admins and internal IT people in Redmond, there are various support people here, but there are a lot more of them (seemingly 1 for every 10 employees or something). As a result, whenever I need something from a hotel reservation to new hardware to ordering some books, I send an email, and usually get a response within 15-30 minutes, saying that everything’s all set. Boy, do I love these people.

 

Take care now, and keep up the good work.

Targo

 

3 responses so far

Sep 17 2008

10 aastat Vana Programmeerijat

programmer.jpg 

Umbes kümme aastat tagasi oli mul kord kõrge palavik, mis takistas kooli või tööle minekut. Arvuti taha suutsin end siiki vedada ja kirjutasin teatava Kivirähu teksti põhjal üles Vana Programmeerija loo.

Kümne aasta juubeli puhul panin ta siia taas kirja. Nendele, kel huvi asja võõramaalastega jagada, tõlkisin selle millalgi ka inglise keelde.

Vana Programmeerija

Öösel toodi firmasse uus mees.
“Said su siis nõusse,” ütles üks programmeerija kaastundlikult. “Küllap jootsid su täis, nii nagu meid kõiki. Kes siis kaine peaga sellisesse firmasse tuleb!”
“Kas tead, kuhu kadus too mees, kelle asemele sind värvati?” küsis teine kaastöötaja. “Projektijuht lõi ta maha. Lihtsalt lõi maha ja kõik. Palju mehi on tema rusika läbi oma otsa leidnud.”
“Nii ongi õige!” ütles uus mees rahulikult. “Kus seda enne nähtud, et firmas ei tapeta! Mina olen vana häkker, olen kõik operatsioonisüsteemid ise läbi testinud ning iga kord on taplemist olnud. Vat vanasti, siis olid ikka mehed! Igaüks käis majas ringi, juhtmeots käes, ja kui sai, siis laskis voolu! Mina ainsana jäin hinge, lõpetasin edukalt projekti ja kauplesin end uude kohta. Jah, mina tunnen tarkvara tegemise kombeid!”
Ja ta ronis magamiskotti ning jäi norinal magama.
Hommikul tundis projektijuht uue mehe vastu huvi.
“Kus ta on?” küsis ta analüütikult. “Tutvustan talle meie firma tavasid.”
Analüütik läks näost punaseks ja lõi silmad maha.
“Kuidas nüüd öelda… Istub jututoas… Ma küll ütlesin, aga…”
“Mis!” röögatas projektijuht. “Laiskleb! Kas ta peab meie firmat laatsaretiks või! Tuhat nullpointerit! Näita, kus ta on!”
Programmeerija vedeles tõesti jututoas ning haigutas aeg-ajalt magusalt.
Projektijuhti nähes ta naeratas unelevalt.
“Mõtlesin just sellest ajast, mil ma veel noor olin,” ütles ta. “Siis olid mehed selgest rauast. Mina isegi olen ju teab kui mitu korda haljast assemblerist bugisid rookinud. Ükskord juhtus sihuke ette, et hoia ja keela! Kolm korda tuli ringi kompileerida. Aga ma talle andsin!”
“Mida!” käratas projektijuht. “Sa veel seletad, lurjus!”
“Nonoh!”, ütles mees pahaselt. “Hoia oma pudrumulk vaos, kui sa häkkeriga kõneled. Ega ma oma juttu lõpetanud pole. Teinekord tuli andmebaasimootorit parandada – t erve kollektiiv läks selle pärast peast segi, aga siis leidis terav kirves kivi! “Noh, roju!” ütlesin ma talle. “Nüüd ma su jahvatan!” See oli ka üks kodeerimine, mida tänaseni meenutatakse.”
Projektijuht kuulas ja läks raevust kollaseks.
“Kas sa tead, kellega sa praegu räägid!” kisendas ta. “Sa räägid projektijuhi endaga!”
“Mis projektijuht sina oled!” lõi vana programmeerija käega. “Selliseid projektijuhte on ennegi nähtud. Vaata vanasti, siis olid projektijuhid. Silmad olid teistel punnis, käisid trampides mööda koridori ja vandusid nii , et kõik masinad käigu pealt GPF-i andsid. Sinusuguseid keskkoolihäkkereid ei lastud uksest sissegi, nad tõid õnnetust kaasa. Mine parem oma tuppa ja küll mina siin asjad korda sean. Mina tunnen C++’i nagu oma pük se.”
“Nii!” pöördus ta seejärel analüütiku poole. “Mitut CASE-vahendit te kasutate?”
“Ühte,” vastas see hämmeldunult.
Vana programmeerija vangutas pead.
“Kus seda enne nähtud!” ütles ta. “CASE-vahendeid peab olema vähemalt seitse ja diagramme tuleb üle joonistada kaksteist korda päevas. Nii oli vanasti alati. Saada mehed joonistama!”
“Mulle tundub, et…” alustas jahmunud projektijuht, aga vana programmeerija käskis tal pudrumulgu kinni pidada.
Serveri kettaruumi kulutas vana programmeerija rohkem kui kõik ülejäänud kokku ja käskis finantsdirektoril seejärel uut riistvara muretsema minna.
“Nii ei jätku meie rahadest kuigi kauaks,” söandas finantsdirektor poetada.
“Firmas peabki vähe raha olema,” vastas vana programmeerija kindlalt. “Omal ajal, kui ma FreeBSD-ga tegelesin, ei saanud keegi seitse kuud sentigi palka. Mis teie siin ka üldse tarkvarategemisest teate.”
“Mis firma tarkvara kasutatakse?” uuris ta seejärel analüütikult.
“Microsofti,” vastas too.
“See tuleb kohe maha kustutada,” ütles vana häkker. “Kus seda enne nähtud, et Microsofti tarkvara kasutatakse! See toob ju sulaselget õnnetust! Kõik vanad programmeerijad teavad, et Microsoftis pesitsevad kurjad vaimud. Ru ttu tarkvara ketastelt maha! Mul on meeles üks juhtum, kus kah keegi rumal projektijuht Microsofti tarkvara arvutitesse lasi installeerida. Sealt firmast ei pääsenud peale minu keegi eluga, operatsioonisüsteemidest ronisid aga deemonid välja ja käisid öösiti magamiskottidest meeste verd imemas.”
Jubedusega kuulanud töötajad formateerisid kiiresti kõik kõvakettad üle.
“Jeesus Maria!” hüüdis vapustatud projektijuht. “Nüüd meie tähtajad hävivad! Ma lähen hulluks!”
“Tarkvaratootmisel peabki hulluks minema, siin teisiti ei saa,” nõustus vana häkker. “Meil läks omal ajal kogu kollektiiv hulluks.”
“Projektijuht ägas ja pages oma tuppa varju.
Vana programmeerija jalutas mööda ruume ning sattus viimaks süsopi manu.
“Süsteem töötab valesti,” ütles ta pärast hetkelist mõtlemist.
“Mul on siin graafiline abivahend, mis süsteemi jälgimisega tegeleb,” vastas süsop.
Vana häkker vilistas.
“See’p see on!” ütles ta. “Graafiline kasutajaliides! Kus seda enne nähtud on! Kellel oli vanasti graafiline kasutajaliides? Mitte kellelgi! Käsurida on kõik, mis häkkeril vaja läheb. Graafiline kasutajaliides on ainult eksitamiseks mõeldud.”
Ta lükkas süsopi kõrvale, kustutas X-Windowsi ning läks tööst väsinuna uuesti puhkama.
Siis anti teada peatsest voolukatkestusest. Projektijuht, kelle nägu reetis, et tema paar viimast tundi pole olnud kergete killast, väljus oma toast ja käskis tööd salvestada.
“Rumalus!” leidis vana programmeerija. “Las aga olla! Pidage kõik oma pudrumulgud kinni, küll mina juba andmetega hakkama saan!”
Siis tuligi voolukatkestus ja pooleliolevad tööd hävisid.
õhtul pidid Microsofti esindajad, kellega firma koostööd tegi, tulema projekti seisu üle vaatama.
Kuna süsop oma tööd teha ei saanud, ei saadud ka andmeid taastada ning Microsofti esindajad said kurjaks.
“Nüüd me oleme pankrotis,” oigas juhtkond.
“Firma peabki pankrotti minema,” õpetas vana programeerija, kes hetkekski rahu ei kaotanud. “Mis firma see on, mis pankrotti ei lähe?! Nii palju, kui mina olen töötanud, pole ükski firma pankrotistumata jäänud! Omal ajal…”
Aga ta ei jõudnud lõpetada, sest enne seda jõudsid kohale Microsofti juristid, kes ta seal koos teiste töötajatega kinni võtsid ja Bill Gatesi enda ette toimetasid.
Bill istus väärikalt troonil ja kohendas oma kandilisi prille.
“Midagi halba teiega siin ei juhtu,” ütles ta. “Hakkate vaid minu produktide kallal kodeerijateks nagu kõik need, kes enne teid minu valdustesse sattusid. Nüüdsest olete mu sulased!”
Tekkis hetkeline vaikus ja kohe seejärel oli kuulda vana programmeerija häält, kes Wordi patchis.
“Kus seda enne nähtud, et Word PC peal jookseb!” pahandas ta. “Wordi koht on HP peal.”
“Kas see pole mitte see vana programmeerija!” hüüatas Bill selge hirmuga. “Jälle siin!”
“Mina ikka,” vastas häkker. “No miks su prillid küll kandilised on? Need on ju alati olnud ümmargused.”
“Viige ta ruttu tagasi!” karjatas Bill. “Ruttu!”
Ning juristid viisid vana programmeerija minema.
Järgmisel päeval istus ta terminali taga ja mängis muda, kui sisse astusid kaks meest.
“Vajame kogenud programmeerijat!” hõikas üks neist.
“Siin ma olen,” vastas vana programmeerija ja läks meestega kaasa.

5 responses so far

Apr 04 2008

Maad ja rahvad

Published by Targo under Maad ja rahvad, Programmeerijad

world.jpg 

Üks olulisemaid asju, mille üle mul oma Microsofti-kogemuse juures hea meel on, on võimalus töötada koos väga erineva tausta ja päritoluga inimestega. Ainuüksi minu otseses alluvuses on olnud inimesi Hiinast (sh nii emamaalt, Taiwanist kui ka Hong Kongist), Indiast, Kanadast, Poolast, Slovakkiast, Türgist, USAst ja Venemaalt, lisaks kolleege kõikvõimalikest muudest kohtadest Soomest Botswanani. Konkreetselt arendajate osas on ameeriklased Microsoftis muuseas suur vähemus ja mõnes divisjonis ei moodusta isegi mitte suurimat rahvusgruppi.

Selle juures on huvitav tähele panna, kuidas kellegi kultuuriline ja majanduslik taust on inimesi vorminud. Ühelt poolt võib igas keskkonnas kohata nii geeniusi kui ka luusereid, IQ ja töökuse monopoli pole ühelgi piirkonnal, aga sellegipoolest torkavad silma mõned iseärasused.

american.jpg

Ameeriklased elavad tugevate kapitalistlike traditsioonidega arenenud tööstusühiskonnas, kus valitseb tugev sisemine konkurents ettevõtete ja ka indiviidide vahel. Ettevõtete seas on tihti väga tugev spetsialiseeritus, igaüks on leidnud endale konkreetse kitsa turuniši, millelt oma kasumit saada. Ameerikasse kolides üllatas mind suuresti, kui palju siin ikkagi erinevaid kaupu ja teenuseid on võimalik saada, mis on kõik selle konkurentsi ja spetsialiseerumise tagajärg. Üksikisikute tasemel paistavad silma kaks aspekti: esiteks tohutu ettevõtlikkus – peaaegu kõigil minu ameeriklastest tuttavatel on kunagi olnud oma äri, nad plaanivad seda tulevikus luua või vähemalt unistavad sellest. Teiseks aspektiks on jällegi seesama spetsialiseeritus, Ameerikas kohtab väga palju inimesi, kes on mingi konkreetse eriala äärmiselt tugevad spetsialistid, kuid nad jäävad hätta, kui on tegemist millegagi, mis otseselt nende valdkonda ei puutu. Samuti toetub ameeriklane hädas palju konkreetse spetsialisti abile, selle asemel, et asju ise korda ajada, olgu tegemist siis elektriku, politseiniku või advokaadiga.

 sikh.jpg

Indialaste puhul on oluline vahe, kas me räägime tüüpilisest väljarännanud IT-spetsialistist või inimesest Bombay tänavalt. Tohutu ülerahvastatuse tõttu on Indias lääne inimese jaoks kujuteldamatu konkurents ülikoolikohtadele ja headele ametipostidele. Kraadiõppesse pääseb vaid maksimumhinnetega ja isegi kõrgelt haritud inimesel pole enamasti muud valikut, kui töötada Ameerika firma tech suppordis ja kuulata redneckide virisemist, et miks nende modem ei tööta. Kui siia lisada veel takistused, mida USA immigratsiooniteenistus seab osadest riikidest sisserändajaile, saame kokku terve hulga sõelasid, millest tüüpiline Indiast pärit itimees on pidanud läbi saama. Sellega seoses järgivad nad tihti punktuaalselt igasuguseid tobedamaid ja vähemtobedamaid reegleid (ehk täidavad vene korraldusi saksa täpsusega), kuna nende kogemuse järgi võib reegli eiramine kaasa tuua rongist maha jäämise.

putin.jpg

Idaeurooplased on tihti vastupidise mentaliteediga. 50 aastat kommunismiaega on neile õpetanud, et reeglid on juhuslikud ning suvalised (isegi kui nad vabamas ja loogilisemas ühiskonnas seda ei ole) ja neid võib enamasti eirata. Vahel on see halb, vahel hea, olenevalt sellest, kas tulemuseks on geniaalne innovatsioon või faux pas, mille tõttu teised peavad ületunde tegema.

yao.jpg

Hiinlaste juures on huvitaval kombel esindatud jooned kõigist ülaltoodutest: suurrahva mentaliteedist tingitud mõningane teadmatus muu maailma osas, rahvaarvust tingitud tihe konkurents ja kommunistlikust riigikorrast tulenev teatav vajadus igapäevaelus vahel mõningast osavust kasutada.
Samas on Hiina kultuurile lääne omaga võrreldes omane küllaltki tugev kollektivism. Kui Ameerikas on vanasõna, et varajane lind saab ussi kätte (early bird gets the worm), siis Hiinas on väidetavalt vanasõna, et varajane lind lastakse maha ehk siis hoopis teine suhtumine individuaalsesse initsiatiivi. Eriti Hiina filiaalidega asju ajades torkab silma, et inimesed võtavad vastu mingi otsuse ja siis kohalik ülemus räägib kõigi eest, võrreldes sellega, kuidas Euroopa või Ameerika filiaalis igaüks isiklikult esile püüab tikkuda.

ilves.jpg

Eestlastel on idaeurooplaste alamliigina veel üks eripära: väikerahvana on Eestis põhimõtteline struktuurne puudus inimestest. Ühemiljonilise rahvaarvuga riigis tuleb ära täita needsamas võtmepositsioonid (olulised riigiametid, põhiliste majandusvaldkondade juhtivate ettevõtete direktorid jne), mis sajamiljoniliseski, aga sobivad kandidaadid tuleb leida palju väiksema seltskonna seast. Kuna igalühel polegi erilist soovi suur juht ja otsustaja olla, põrkavad rahvusvaheliste firmade esindajad Eesti filiaalidega tegeledes kokku nende jaoks kummalise probleemiga, kus keegi ei tahagi eriti ülemus olla ja teeb pigem oma tavalist tööd. Oma tavalises suurkorporatsiooni keskkonnas on nad harjunud pigem olukorraga, kus igale juhtivale kohale on kohe kümme kandidaati, kuna inimestel pole muud varianti silmapaistmiseks. Eestis on aga igal soovijal küllaltki lihtsalt võimalik saada kas seltskonnaajakirja veergudele, televisiooni, parlamenti või mõne top 100 ettevõtte juhikohale, mis enamiku inimeste ambitsioonid rahulikult ära maandab – kui mujal on tegemist tõsise ambitsiooniüleküllusega, siis Eestis selle puudusega.
Samuti täidetakse Eestis sarnaseid ülesandeid tihti palju väiksema arvu inimestega, kui mujal ning igaüks peab tihti ära katma palju laiema vastutusala kui rahvarohkemas ühiskonnas tavaks. Kui Redmondis on Microsofti Office’i divisjonis terve eraldi tiim, mis tegeleb ainult build toolide ja skriptidega, siis Eestis teeb programmeerija ise kõik vajaliku muu töö kõrvalt ära. Seetõttu on eestlane itimehena tihti palju laiema profiiliga, kuid tal puudub tavaliselt sügavam eriteadmine oma valdkonnast. See tähelepanek ei kehti muidugi mitte ainult IT kohta, mulle tundub, et näiteks ameeriklasega võrreldes on eestlane ka üleüldiselt varmam avaldama amatöörlikku arvamust mõnel suvalisel poliitilisel või filosoofilisel teemal.

 diversity.jpg

Mis on jutu moraal: Nagu alguses öeldud, ei mõjuta kultuurikeskkond kellegi oskust või võimet oma igapäevaseid tööülesandeid täita ja kõigist ülaltoodud statistilistest tähelepanekutest on palju erandeid. Siiski on hea, kui meeskonnas on esindatud erineva taustaga inimesed, kes lähenevad probleemile erinevalt ning suudavad näha midagi, mis teistel ehk tähele panemata jääb. See ei kehti muidugi mitte ainult rahvuse, vaid ka sotsiaalse või majandusliku päritolu, hobide, selle, kas tegemist on linna- või maainimesega jms kohta. Mida rohkemad on erinevad kogemused ja oskused meeskonnas esindatud, seda väiksem on risk ja seda tugevam lõpptulemus.

No responses yet

« Prev