Archive for the 'Haridus' Category

Oct 27 2015

Milleks õppida midagi peale IT?

Augustis kirjutas Sandra Niinepuu Nihilistis, et IT õppimine on üle haibitud ja ei sobi igaühele.

Mõni aeg hiljem vastas sellele Margus Niitsoo, et reklaam on õigustatud, kuna inimesed (eriti keskkoolis) niikuinii ei tea, mida nad tahavad. Eks teismelise iga ongi see aeg, kui sa ei tea, mida sa tahad, aga tead väga täpselt, kuidas seda saada – katsun neid seetõttu hädast välja aidata.

Nimelt jäi esialgses diskussioonis minu meelest kummalgi poolel nägemata tõusulaine, mis kõik muud argumendid varjutab ning küsimuse hoopis teravamasse valgusse seab. Selles laines on aga nii mõnedki vastused.

Tarkvara sööb maailma

(Jaotuse pealkiri pärineb Marc “munapea” Andreesseni vastavast artiklist.)

Inimjõu asendamine tehnoloogiaga on sama vana kui tsivilisatsioon ning viimase arenguga lahutamatult seotud. Vankriga sai vedada suuremat koormat kui seljas ning veskiga jahvatada rohkem jahu kui käsitsi.

Pidevalt on muutunud ka inimeste töö sisu. 200 aastat tagasi töötas 90% eurooplastest põllumajanduses, praegu umbes 5%. 70 aastat tagasi oli enamik arenenud maade tööjõust hõivatud tööstuses, praegu 20-25%. Tehnoloogia asendas inimtööjõu kas otseselt või võimaldas tootmist liigutada odavamatesse piirkondadesse.

Muutused toimusid siiski vähehaaval. Kui külla tuli uus traktor, mis tegi ära kolme hobusemehe töö, hakkas üks neist traktoristiks, teine leidis töö kõrvalpõllul ning kolmas läks linna vabrikutööliseks. Tööpuuduse tase on ajalooliselt püsinud kümnekonna protsendi piires.

Nüüd on muudatuste tempo aga hüppeliselt kiirenenud, kuna peamine innovatsioon toimub tänapäeval tarkvaras. Erinevalt traktorist on meil tarkvarast võimalik kohe teha miljon koopiat, millest igaüks kohe kusagil inimtööaega sööma hakkab.

Võtkem näiteks Uber, mis võimaldab eraisikul pakkuda taksoteenust (eestlased võivad mõelda, et Uber=Taxify+telefoniga maksmine+tagasiside+eraautode võimalus). Tellimine ja tasumine on lihtne ja kiire, samuti saab nii arvestada nii juhi kui reisija kohta eelnevalt jäetud tagasisidega. Seetõttu eelistavad paljud inimesed Uberit tavataksodele, argumentideks odavam hind, suurem mugavus ja parem teenus. Uberi kasutuselevõtt suurlinnas paneb aga silmapilkselt löögi alla tuhanded traditsioonilised taksojuhid, kuigi materiaalselt on kõik sama, liikunud on ainult bitid ja baidid.

Praeguseks tegeleb tarkvara loomisega nii palju inimesi, et uus tehnoloogia kaotab töökohti kiiremini, kui need asenduvad – sotsiaalne koormus ületab ühiskonna seedimisvõime.

Muutuste sümboliks on minu jaoks isesõitev auto. Füüsiline sisu on kõik sama: mootor, käigukast ja rattad nagu igal teiselgi autol. Kaamerad ja radarid muidugi lisaks, aga ka need on maailmas juba ammu eksisteerinud. Kuid lisame tarkvara, mis võimaldab neid kõiki koordineerida piisavalt hästi, et inimest pole sinna enam tingimata vaja, ja mis juhtub? Miljoneid taksojuhte, bussijuhte, kaugsõiduautojuhte pole enam tarvis. Samuti pole tarvis neid miljoneid, kes on tegevad liikluskindlustuses või automüügisalongides. Doominoefekt ulatub kaugele.

Sarnaseid näiteid leiame pea igalt alalt, kuid eriti tavaliste keskklassi töökohtade seast. Kui vaadata tegevusi, mida ma praegu online teen, on nimekiri pikk: reisiplaneerimisest ja lendudele registreerimisest raamatute ostmise ja filmide vaatamiseni. Igaüks neist on kusagil ära söönud mingi tükikese varem inimeste poolt tehtud tööd, kuid see on alles algus. Näiteks enamik tegevustest, mida teevad arstid, õpetajad ja juristid, on tehnoloogiaga asendatav. Perearstile jääb pigem inimliku kontakti roll, kuid diagnoosi panna ja parimat ravimit soovitada suudab arvuti tema eest paremini. Kui üles kasvab põlvkond, kes suhtlebki ainult nutiseadmete vahendusel, võib ka sotsiaalne funktsioon kaduda.

Olles sel teemal erinevate inimestega rääkinud, on mitmetel tekkinud vihane reaktsioon, “kuidas ma julgen nende ametit maha teha!“ Ma ei anna kõnealustele muutustele moraalset hinnangut hea või halva osas. Jah, see võib olla hirmutav. Jah, paljude inimeste elu pööratakse pahupidi. Aga seda protsessi suunavad majandusseadused on sama vääramatud kui loodusseadused, mis näiteks mõne asteroidi Maaga kokku põrkama suunavad. Näppude kõrvadesse surumine ei muuda asja olematuks, kuid me võime nendeks muutusteks valmistuda.

Tulevikuühiskonna struktuur

Tuleme nüüd tagasi esialgse teema juurde – mida võiks inimene õppida, kuidas tulevaseks eluks valmistuda?

Üldised printsiibid on:

  1. Tehnoloogia muudab enamiku töövaldkondadest majanduslikult efektiivsemaks.
  2. Kui mingis vallas keegi tehnoloogiasse investeerib, on konkurentsis püsimiseks vaja seda teha ka teistel. Süsteem saab positiivset tagasisidet ning liikumine kiireneb.

Järeldus 1: Praegune ülisuur nõudlus tehnoloogiaspetsialistide järele kasvab veelgi.

Järeldus 2: Kui on võimalik, et masin saab sinu ametit (või mingit osa sellest) efektiivsemalt teha, siis varem või hiljem see ka juhtub.

Trendi ekstrapoleerides jõuame järgmise kihilise ühiskonnani:

  • Inimesed, kes tehnoloogiat loovad ja käigus hoiavad (liigitan siia alla ka ettevõtjad, juhid ning organisaatorid, kes seda oma tegevuses rakendada suudavad).
  • Traditsioonilised ametid, millest paljusid tehnoloogia ohustab.
  • Sotsiaalsed töökohad, mida luuakse neile, kes uues maailmas muidu kohta ei leia, vältimaks tänavarahutusi.

Valikuid tehes tuleb seega arvestada, et mitte-tehnoloogiliste töökohtade olemus muutub oluliselt. See ei tähenda tingimata, et ametid täielikult kaoks. Näiteks med-õe töö füüsilist aspekti saaks suuresti täita masin. Inimese peaosaks jääks patsiendi käehoidmise osa, mis eeldab aga teistsugust oskuste komplekti. Töötundide koguarv siiski väheneb, mis tähendab, et personali on võimalik koondada.

Globaalne vaade

Mida see kellelegi konkreetsemalt võiks tähendada? Alustame maailmast globaalselt.

Ajalooliselt on riigid käinud läbi kolm majandusmudeli etappi: põllumajanduslik, tööstuslik ja teenustepõhine, vastavalt sellele, millega inimesed eelkõige tegelevad. Euroopa ja Põhja-Ameerika on jõudnud kolmandasse etappi. Riigid, kus valmib enamik meie tarbekaupu (eelkõige Hiina), tegelevad tööstusega. Osad piirkonnad (eelkõige Aafrika) on aga endiselt kinni situatsioonis, kus valdav osa inimestest tegelevad põllumajandusega.

Kui Hiina elatustase tõuseb, liiguvad sealsed inimesed samuti pigem teenuste sfääri ning tööstus suundub mujale. Ajalooliselt pole veel ükski majandus liikunud otse põllumajandusest teenustesse. Alati tehakse vahepeal läbi industrialiseerimise etapp, mis võimaldab kasvatada inimkapitali, tõsta elanikkonna haridustaset ning välja kujundada kaasaegse ühiskonna toimimiseks vajalikke institutsioone.

Globaalne tööstuse raskuskese on odavamat tööjõudu otsides korduvalt ühest kohast teise liikunud, luues uusi tehaseid ja infrastruktuuri. See on omakorda aidanud eri piirkondadel teha hüpet tänapäeva.

Mis juhtub aga siis, kui robotid muutuvad odavamaks kui maailma kõige odavam tööline? Kui igasuguseid plastikust vidinaid on lihtsam kohapeal 3D printida, mitte üle mere importida?

Võib juhtuda, et tööstuse maailmarännak peatub. Rohkem pole vaja midagi outsource’ida ning näiteks Aafrika riigid jäävadki lõksu, kus neil pole võimalik oma majandust moderniseerida. Neist saab sotsiaalseid töökohti vajava ühiskonnakihi globaalne ekvivalent – piirkonnad, mida toetatakse parasjagu nii palju, et mäss liiga suureks ei kasvaks, aga neil on väga raske sealt edasi liikuda.

Riiklik vaade

Tsiteerin Sandra esialgset artiklit: „Nn STEM (science, technology, engineering, math) erialade ebaproportsionaalne ülerõhutamine ei ole jätkusuutlik, sest innovatsiooniks ja dünaamiliseks majandusarenguks vajame erinevate oskuste ja teadmistega inimesi.“

Kui ma muidu olin Sandraga enamikus asjades nõus, siis ebaproportsionaalse ülerõhutamise osaga kindlasti mitte.

Arvudele otsa vaadates näeme, et:

  • IKT sektor toodab kõigis maades võrreldes tööhõivega suurema protsentuaalse osa sisemajanduse kogutoodangust.
  • IKT töökohtade arv on kõikjal kiiresti kasvav. Nende „erinevate oskuste ja teadmistega inimeste“ osas on kohtade täitmine reaalselt palju lihtsam kui hea tehnoloogi leidmine.
  • Eestis on IKT osa tööhõivest väiksem kui OECD keskmine.

Seega oleme ülerõhutamisest väga kaugel. Vastupidi, tegelikult rõhume me liiga nõrgalt, konkurentsis püsimiseks on tarvis oma insenerkonda kasvatada nii kiiresti kui jaksame.

Organisatsiooni vaade

Aga kuidas on ettevõtetega, mille tegevus on midagi muud? Kas pole nii, et nende jaoks on IT lihtsalt tugifunktsiooni rollis? Jah ja ei.

Võime küsida, kas Amazon.com on kaubandus- või tarkvaraettevõte? Kas Netflix on videolaenutus või tarkvarafirma? Kas Pixar on filmi- või tarkvaraettevõte? Kas Transferwise on finants- või tarkvaraettevõte? Kas Skype on telko- või tarkvaraettevõte?

Kõigi nende näidete puhul sööb tarkvara vastavat valdkonda seestpoolt ja on saanud määravaks osaks ettevõtte põhiväärtuse loomise protsessist. (Kõik nad on ka maailmast kaotanud suurel hulgal “vanu” töökohti.)

Ka teistes traditsioonilistes tööstusharudes on tohutult ruumi revolutsiooni läbiviimiseks. Arvatavasti määrab järgmise generatsiooni edukaimate ettevõtete nimekirja ära see, kui efektiivselt suudab keegi tavapärast tootmist tarkvara abil nutikamaks muuta. Isegi poliitikas on andmeanalüüsi võimekus saanud võtmetähtsusega probleemiks.

Isiklik vaade

Tulles veelkord tagasi Sandra artikli juurde, paistis seal silma milleniaanlik optimism, et kui sa vaid tegeled millegagi, mis sulle meeldib, küll siis kõik hästi läheb. Jah, kui sul on tugev kirg millegi vastu, on ilmselt parem seda järgida. Aga kui erilist vahet ei ole, on parem lasta mikroökonoomikal enda kasuks töötada.

Nagu igal teiselgi turul, määrab ka tööturul hinna nõudmise ja pakkumise suhe. Kuna IT alal ületab nõudlus pakkumist, lähevad ka palgad üles, seda isegi tavapäraselt jäigas avalikus sektoris.

Näiteks on Tartu Ülikooli professorite keskmine palk 3000 euro kandis (miinimum samas 1780 eurot). Samas arvutiteaduse professorile pakutakse 5000 eurot.

Või vaatame suurepärast tabelit, kus on kirjas kõik Eesti riigiametnike palgad ja mida vastava veeru järgi sorteerides võib iga riigitöötaja näha, mitmendal kohal ta asub. Kui teiste asekantslerite keskmine põhipalk on 3473 eurot, siis Taavi Kotka, IT asekantsler, saab 4999 eurot.

Erasektorist ei hakka rääkimagi, nii Eesti kui ka maailma rikkaimate inimeste edetabelites domineerivad praeguseks IT-ga seotud nimed. Ka seni ainus inimene, kes on miljard dollarit teeninud mitte ettevõtluses, vaid kellegi teise firmas töötades, oli tarkvaraarendaja. Just tänu suurele nõudlusele kvalifitseeritud inimeste järele sai IT-st ka alguse komme tasustada kõiki töötajaid aktsiaoptsioonidega, mis on tekitanud miljonäre rohkem kui kunagi varem.

Isegi kui raha pole sulle tähtis, tuleb meeles pidada eelpool mainitud tõusulainet. Kui praegu on silmapiiril tehnoloogia, mis võimaldab mingi töö paremini ära teha, siis 5 aasta pärast on see prototüüp, 10 aasta pärast edukaimates kohtades kasutusel, 15 aasta pärast mainstream ning 20 aasta pärast pole inimestel enam mõtet tööavaldusi saata.

Juba praegu toodavad mitmed ülikoolis õpetatavad erialad surnult sündinud spetsialiste, kellel pole erialast väljundit. Milleks siis sinna lõksu astuda?

IT haridus

Eelnevast võib jääda mulje, et IT-s on ainult pudrumäed, liigutad aga näppe ja klotsi kukub nagu tetrises. Päriselt puudutavad kirjeldatud muutused muidugi ka IT-sektorit ennast. Nagu teisteski majandusharudes, on ka IT-s palju tegevusi, mida on võimalik automatiseerida. Hea näide on igasugune „administreerimine“. 20 aastat tagasi oli kasvõi ülikooli arvutiklassi administraator oma asendamatuse tõttu nii kõva mees, et õppejõudki teda kartma pidid, aga nüüd toimib halastamatu vähempakkumine – igasugune IT infraga tegelemine liigub hoogsalt kas odavamatele teenuspakkujatele või siis automatiseeritakse täielikult.

Septembris vaatasin konverentsil ettekannet, kus rääkis Amazon.com’i CTO Werner Vogels. Hoolimata sellest, et Amazonil on miljoneid servereid, pole seal süsadminne, sest kõik on automatiseeritud. Ning aastas liigutavad sajad tuhanded ettevõtted oma andmed Amazoni serveritele. Selgelt väheneb siis ka vajadus igasuguse kohaliku riistvara järele, olgu tegu kas serverite müügi või kaablite vedamisega.

Seega ei söö tarkvara mitte ainult teisi valdkondi, vaid ka omaenda lapsi, vähemalt neid, kes ei suuda loomingulisuselt ja nutikuselt masinast üle olla.

Siin on mängus veel üks oluline asjaolu. Peaaegu igale konkreetsele tehnoloogiale on sisse programmeeritud tema eluiga. Olenevalt oma keerukusest ja paindlikkusest on ta kas kiiremini või aeglasemalt asendatav millegi uuema, abstraktsema ja võimsamaga. Kuna tehnoloogia nõuab uuendamist, siis on vaja ka tehnolooge, kes suudavad seda pidevat asendamist läbi viia.

Vahel küsitakse mult: „mida ma peaksin õppima?“ Andmebaase või veebidisaini? Javat või PHP-d? Millisesse kooli minna? Tartu? TTÜ? IT Kolledž? MIT?

Sisu osas tegelikult suurt vahet pole. Kõike, mis koolis õpetatakse, saab omandada ka ise. Samuti tuleb karjääri jooksul niikuinii palju kordi rada vahetada ning täiesti uusi asju õppida. Seega pole oluline mitte konkreetse asja tundmine, vaid õppimisvõime.

Sellepärast küsin ma ka tööintervjuudel otse ülikoolist tulevatelt kandidaatidelt, mis koolis nad käisid, kuidas neil seal läks, milliseid aineid võtsid ning milliseid õppejõude kuulasid. Konkreetsed ained ei oma tegelikult tähtsust, aga kui inimene on käinud pigem raskemas koolis, võtnud raskemaid aineid ning saanud selle eest paremaid hindeid, demonstreerib see tema suuremat õppimisvõimet ja ennustab seeläbi edasist edukust. Analoogiliselt on tähtis, kas kandidaat tegi näiteks oma lõputöö ära või on veel pooleli – mitte sisu pärast, vaid seetõttu, et see näitab asjade lõpule viimise oskust.

Kokkuvõtteks: maailm keeratakse pea peale, meeldib see meile siis või mitte. Mingil määral on kontrollitav, kas maandud siirupitünni või virtsavaati, aga igaüks saab oma saatuse suunamises ainult iseendale toetuda. Suuremad struktuurid nagu riik ja ühiskond jäävad kaugelt liiga aeglaseks, et nendele loota.

3 responses so far

Aug 07 2014

IOI 2014

Published by Targo under Haridus, Maad ja rahvad

Reportaaž Eesti võistkonna kogemustest 2014 Rahvusvahelisel Informaatikaolümpiaadil Taiwanis. Tekst – Targo, pildid – Simmo, Ahto, Targo

Olümpiaadidest

Hulk aastaid tagasi olin usin olümpiaadidel käija. Pingutus tasus end paljukordselt ära, nii konkreetsete probleemilahendusoskuste, sotsiaalsete sidemete kui lihtsalt laiema silmaringi osas.

Iseenesest need üritused siiski ei juhtu – kui Teaduskool täidab koordineerivat rolli, siis konkreetsete aineolümpiaadide õnnestumisele aitab kaasa veel terve hulk vabatahtlikke. Siinkohal edastan ka tänusõnad oma kunagistele juhendajatele, kes kogu seda vaeva viitsisid näha. Samuti tasun oma kogunenud karmavõlga ja löön ise kaasa olümpiaadide korralduses, eriti informaatikas.

Informaatikaolümpiaadi hooaeg kestab läbi terve õppeaasta. Eesti Informaatikaolümpiaadi toimkond korraldab mitmesuguses formaadis võistlusi, millest tähtsaim on riiklik lõppvoor. Lõppvooru parimad kutsutakse valikvõistlusele, kus selguvad koondise liikmed rahvusvahelistel võistlustel osalemiseks. Tavaliselt lööme kaasa Balti Informaatikaolümpiaadil (millest võtavad osa Läänemere äärsed riigid ja Norra) ning Rahvusvahelisel Informaatikaolümpiaadil (International Olympiad in Informatics, IOI), millel oli sel aastal üle 80 osalejariigi.

Ülesannetest

Informaatikaolümpiaadil tuleb ajapiirangu raames kirjutada programme, mis lahendavad algoritmilise iseloomuga ülesandeid. Lahendused peavad läbima hulga teste, mille eest saab punkte. Testid jagunevad laias laastus kaheks: esimene kategooria teste kontrollivad programmi korrektsust, katsetades mitmesuguseid erijuhtumeid, teine kategooria aga programmi jõudlust, andes sellele ette järkjärgult suuremaid andmehulki. Lahendustel on ajapiirang, mille jooksul nad peavad vastuse andma ning enamik lahendusi ületavad piisavalt suurte andmete juures selle limiidi.

Enamasti eksisteeribki olümpiaadiülesannetel “jõumeetodiga” lahendus, mis töötab suhteliselt väikeste andmehulkade puhul, kuid võtab suuremate puhul liiga kaua aega, ning järkjärgult “kavalamad” lahendused, mis kasutavad efektiivsemaid algoritme või andmestruktuure. Et kavalamat lahendust realiseerida, on esiteks vaja vastava algoritmiga tuttav olla ning teiseks osata ära tunda, et vaja läheb just nimelt seda algoritmi.

Toon näitena ühe keskmise raskusega ülesande käesoleva aasta IOI-lt (täielik tekst siin).

Kividest sein koosneb tulpadest. Igal sammul võime kive seina sisse kas lisada või sealt eemaldada, andes ette a) lõigu, mitmendast tulbast mitmendani me kive lisame või eemaldame, ning b) kõrguse, milleni kive lisatakse või eemaldatakse. Kui lisamisel on mõnes tulbas juba rohkem kive, siis see tulp ei muutu. Samuti, kui eemaldamisel on mõnes tulbas juba vähem kive, siis seda me samuti ei puutu.

Andes ette käikude jada

1. lisa 1-8 kõrguseni 4

2. eemalda 4-9 kõrguseni 1

3. eemalda 3-6 kõrguseni 5

4. lisa 0-5 kõrguseni 3

5. lisa 2 kõrguseni 5

6. eemalda 6-7 kõrguseni 0,

saame järgmisel joonisel kujutatud seisud:

Ülesandeks on leida kivide arv pärast viimast sammu. Jõumeetodil igas tulbas kivide arvu meeles pidamine ja kokkulugemine on muidugi triviaalne, kuid selle eest sai suhteliselt vähe punkte. Maksimaalse suurusega testis oli seina pikkus 500 000 ning sammude arv 2 000 000, mida jõumeetod mõistliku ajaga kokku ei suuda lugeda.

Parim lahendus on kasutada lõikude puu nimelist andmestruktuuri, mis võimaldaks kõrguste meelespidamist ajaga, mis sõltub seina pikkusest logaritmiliselt, mitte lineaarselt. Võimalikud on ka mõned vahepealsed lahendused, mis annaks vahepealse arvu punkte.

Sõidust

Pärast mitmesugustest rõngastest läbihüppamist ja sõeltest läbipugemist kvalifitseerusid käesoleva aasta IOI võistkonda Oliver-Matis, Andres, Siim ja Simmo. Juhendajatena kaasas Ahto ja Targo (ehk mina). Üritus ise toimus seekord üsna kaugel, Taiwanis.

Mõned päevad pärast meie väljumist tulistati vähem kui 10 km kaugusel meie lennutrajektoorist alla sama tüüpi Malaisia reisilennuk, aga sellist asja ei osanud lahkumise ajal veel keegi ette kujutada. Simmo osales ka Rahvusvahelisel Matemaatikaolümpiaadil ning lendas kohale Kaplinnast, ühinedes meiega Dubais. Lend ise oli paras tüütus, koos ooteaegadega üle 24 tunni, mida leevendas natuke Emiraatide lennuliini superkena teenindus ning see, et seal saab lennu ajal oma elektroonikat laadida.

Saabudes seisime peaaegu terve piirivalvejärjekorra ära, kuid siis krabati meid sealt välja ning suunati läbi spetsiaalse diplomaatide ja lennukimeeskondade värava. Piirivalvur kohtles meid aga autentse Hiina põhjalikkusega. Poisil oli nimekiri erinevate passide turvaelementidest ning ta kontrollis need kõik ükshaaval üle, uurides ka spetsiaalse luubiga, kas passipildile kantud mikrokiri ütleb ikka õiget asja.

Teisel pool võtsid meid vastu juba korraldajad, kes tegelesid terve päeva erinevate lendudega saabuvate võistkondade konveieril läbitöötlemisega: lennujaam-buss-registreerimine-kaelakaardid (RFID-ga, seda piiksutati erinevatel üritustel)-giid-hotellijaotus. Sadade eri maailma nurkadest saabuvate kooliõpilaste juhatamine pole kõige lihtsam ülesanne, respekt siinkohal korraldajatele. Paistis ka, et ürituse eelarve pealt polnud kokku hoitud, kasvõi meie majutus oli südalinna Hyattis, kus meie ja Taipei 101 kõrghoone vahele jäi vaid järgmine kubistlik veidrus:

Sellistel olümpiaadidel on igale võistkonnale tavapäraselt ette nähtud giid, enamasti kohalik õpilane või üliõpilane. Meie poiste giid ütles, et tema nimi on Lilian, aga Facebookis kirjutab ta hoopis 林家萱 ja ütleb oma kooliks olevat 臺北市立大安高級工業職業學校.

Juhendajad ja võistlejad majutatakse eraldi, et vältida liigseid kontakte võistluse perioodil, nii et poisse nägime taas järgmisel päeval, harjutusvoorul. Võistlus toimub korraldajate poolt ettevalmistatud riistvaral ning hoolimata sellest, et analoogses formaadis võistlusi on juba pikka aega korraldatud, tekib vahel tõrkeid – kas ei taha mõni printer araabiakeelset fonti trükkida või ei kannata kohalik võrk testfailide korraga sadadesse arvutitesse kopeerimist välja. Harjutusvoor ongi viimane võimalus selliste probleemide ennetamiseks.

Järgnenud avatseremoonia demonstreeris järjekordset tahku kohalikust kultuurist. Kõik sõnavõtjad alustasid pikkade pöördumistega erinevate kohalviibijate poole, hoolitsedes, et keegi vahele ei jääks ega vales järjekorras ei tuleks. Esmajärjekorras nimetati muidugi aukülalist, kelleks oli Taiwani asepresident Wu Den-yih. Kui asepresident ise lavale astus, mängis orkester spetsiaalset tunnusmeloodiat ning lava igasse nelja nurka vudis portfelliga turvamees. Aukülaline kõneles pikalt hiina keeles, mis hiljem umbes 10x lühemalt leninlikus “õppida-õppida-õppida” stiilis kokku võeti.

Hierarhilisus torkas ühiskondlikes suhetes üleüldse silma, isegi kiirtoidukohtade personalid teevad hommikuti rivistuse, kus ülemus neile väikese kõne peab.

Võistlusest

Võistluspäevi on IOI-l kaks, nende vahel puhkepäev. Kummalgi päeval on viis tundi aega, et lahendada kolm ülesannet. Lahenduseks on programmikood, mis saadetakse veebiliidese kaudu automaatsele testimissüsteemile, mis omakorda ütleb, kui palju punkte sa selle eest said. Kui mingi testi vastus oli vale, siis selle detaile sa teada ei saa, aga öeldakse, kui lahendus ületas ajalimiidi. Ülesannetega saab tutvuda IOI ametlikul saidil.

Et minimiseerida ajavahemikku, mil ülesanded laiemalt teada on, avalikustatakse nad juhendajatele eelmise päeva õhtul. Järgneb pikk diskussioon, mis meenutab tähenärimise maailmameistrivõistlusi ning mille käigus tehakse tavaliselt mitmesuguseid sõnastuse parandamise ettepanekuid. Kui ülesanded on stabiliseerunud, saavad juhendajad need tõlkida, trükkida ning vastastikku põhjalikult üle lugeda, et võistlejatel järgmisel päeval võimalikult vähe segadust tekiks.Võistluseelne ettevalmistus kestab juhendajate jaoks tavapäraselt pikalt üle südaöö, lisades sinna juurde ajavahe ning asjaolu, et mõnel päeval algas programm jälle hommikul vara, olin mina enamiku esimestest päevadest üsna kapsas.

IOI ülesannete lahendamise edukus on paljus kinni harjutamises, mistõttu domineerivad tulemustes riigid, millel on pikk ja põhjalik ettevalmistusprogramm, eelkõige Hiina ja USA, nemad said seekord ka neli kuldmedalit. Lisaks said kaks kulda Austraalia, Venemaa, Bulgaaria, Iraan, Korea, Tai ning Singapur. Nendel riikidel, kelle ettevalmistuse võimalused väiksemaks jäävad, pääsevad paremate kohtade löögile tavaliselt üksikud superandekad võistlejad, kelle hulgas on omakorda tähed nagu Gennady Korotkevich Valgevenest, mitmekordne absoluutvõitja. Eesti läbi aegade parim on olnud Martin Pettai, kes võistles aastail 1999-2002. Kultuuritausta rolli illustreerib ka asjaolu, et esimesel päeval said maksimaalsed 300 punkti 5 võistlejat, kellest kolme perekonnanimed olid Wu (USA-st), Xu ja Yu (Hiinast). Zu nimelist võistlejat siiski ei olnud.

Kuna informaatikas on võimalik kasutada automaattestimist, on juhendajate töö võistluse järel mõneti lihtsam kui teistel aladel, aga see ei tähenda, et üldse midagi teha ei oleks. Kui probleemid tekivad, on enamasti asi testide disainis või võistlejale antavas tagasisides. Kui juhtub, et kellelegi raporteeriti võistluse ajal tema lahenduse eest mittekorrektne punktide arv, on ka apellatsioon kindel. Ja nagu öeldud, on informaatikaolümpiaadi koondisejuhendajate seas hulgaliselt tähenärimistšempioneid :) Kokkuvõttes on ka võistlusjärgselt pikad koosolekud garanteeritud.

Tulemuste osas tekkis mul peas hierarhia: kasvõi Eestis on hulk kooliõpilasi, mingi koorekiht neist käib olümpiaadidel. Eesti koondis rahvusvahelisteks võistlusteks on omakorda koorekiht selle eelmise koorekihi sees, seal on umbes võrreldav tasemevahe. Siis aga saame mõelda neist, kes saavad rahvusvaheliselt olümpiaadilt kuldmedali (ülemine 1/12 kõigist võistlejatest, Eestist on informaatikas selle saavutanud Martin Pettai 3 korda, Erik Laansoo ja Oleg Mürk ühe korra) – nemad on jällegi klass omaette. Järgmine kvanthüpe on võistlejad, kes saavad maksimaalse skoori. Sel aastal oli 600 punktiga tulemusi 3, vahel pole neid ühtegi. Ja nende seas oli omakorda poiss, kes peajagu teistest üle – Scott Wu USA võistkonnast (järgmisel pildil parempoolne) saavutas esimesel päeval maksimumpunktid kõigest 2 tunni ja 13 minuti järel, teisel päeval veidi enam kui 3 tunni järel. Kokku siis natuke üle poole kasutada olnud kümnest tunnist. Katsun tal silma peal hoida, huvitav oleks näha, mis temast tulevikus saab.

Punktidest veel: aegade jooksul parim Eesti võistleja saavutatud skoor on 680/700 (Martin Pettai, 2000), käesoleval aastal oli meie parim skoor 323/600.

Alates võistlusele eelnevast õhtust kuni lõpusignaalini kestis karantiin, mille jooksul võistlejatel ei tohtinud olla kontakti välismaailmaga, eriti juhendajatega, seepärast pole võistlusest ka pilte. Küll tegime pilte pärast tulemuste selgumist ja autasustamist. Seekord sai võistkonna parima tulemuse Oliver-Matis, kes küündis hõbemedalini – meie jaoks täitsa korralik resultaat.

Toidust

Esimese võistluspäeva õhtuks oli ette nähtud pidulik söögiüritus, kus kohaliku kombe kohaselt tuli inimesi toita, nii et seda nägu.

Söömaaeg oli korraldatud Taipei linnapea poolt, kes pidas alguses kõne sellest, kuidas Taipei on maailma parim ja me peaks kõik sinna elama tulema. Kõne toon kõlas, nagu iga lause lõpus oleks mitu hüüumärki. Taipeis saab tegeleda kõigi huvialadega!!! Ja meil pole praktiliselt üldse mingit kuritegevust!!! Ja meie elanikud on väga abivalmid ja juhatavad teid alati kohale!!! Viimane oli meie kogemuses täitsa tõsi, aga instruktsioon viis kommunikatsioonihäirete tõttu hoopis teise kohta.

Seejärel kanti aga kõik kümme söögikäiku üksteise järel ette. See “geoduck” pildil toodud menüüs pole muuseas mitte maapart, vaid hoopis üks mereloom. Üldse oli Taiwanis viibimine üks suur söömaorgia, sest kõik katsusid meid alatasa toita ja söök oli minu meelest ka päris hea. Krooni pani viimasel päeval meie giidi ema, kes kutsus meid terve kambaga ühte kohalikku fancysse restorani ning tellis meile nii kaua igasuguseid asju, kuni me lõpuks nutu äärel kinnitasime, et tõepoolest rohkem ei jaksa. Isegi suvalistes külakohtades, kus me pärast ametlikku osa omal käel käisime, kanti laud igasugust kraami täis.

Ahto katsus lisaks leida kohta, kus mingeid praetud ämblikke müüdaks, aga edutult, nii et ta pidi neid ise loodusest püüdma.

Taiwanist

Võistlusvälisel ajal korraldati meile mitmesuguseid ekskursioone, kuid siin põrkuvad korraldajad probleemi otsa, et atraktsioone, kuhu saaks korraga viissada inimest komandeerida, on üsna raske leida. Tavapärasteks sihtmärkideks sarnastel üritustel on vabaõhumuuseumid, loomaaiad ja lõbustuspargid, kuid olles neid elus juba üksjagu näinud, katsusime ka võimalikult palju omal käel ringi vaadata. Kuna iga päev sinnakanti ei satu, jäime pärast üritust ka paariks ekstra päevaks omal kulul kohalikke olusid uurima.

Taiwan, Portugali meresõitjate poolt nimetatud Ilha Formosa – ilus saar, on väga mägine, kuid samas roheline. Tüüpiliselt peaks seal alatasa troopilist vihma sadama, kuid meie kogemuses oli ilm enamasti selge, kuigi palav ja niiske.

Pindalalt 20% Eestist väiksem, aga 23 miljoni elanikuga saar on meie mõistes muidugi väga tihedalt asustatud.

Tänavapildis jääb silma eelkõige Jaapani mõju, valdav enamik autosid on Jaapanist, rongisüsteem on sealse eeskujuga ning üle on võetud muidki kultuuritehnilisi uuendusi.

Mõistagi ei puudunud ka mitmesugused “lost in translation” efektid:

Kaugeima ekskursiooni tegime Taroko rahvusparki, kuhu meie giidi ema ei lubanud meiega kaasa tulla, sest sõita tuli mingit mägiteed mööda.

Reaalselt oli tee täitsa korralik, mujal maailmas olen palju hullemal sõitnud, aga kohalikud paistsidki meiega võrreldes väga ettevaatlik rahvas olevat (välja arvatud rolleritega linnatänavail sõites). Näiteks oli seal tavaline, et veepargis kantakse päästevesti ning rahvuspargis mägede vahel kiivrit. Eriti pani aga kukalt kratsima silt hotellis, mis kohustas personali informeerima, kui sul peaks ükskõik milline haigus kallal olema.

Viimasel täielikult Taiwanis veedetud päeva lõpetuseks saime aga mälestuseks vaat sellised pildid. Ookeanilained olid jalustrabavad, nii visuaalses kui ka sõna otseses tähenduses.

Järgmise aasta olümpiaad toimub juba hoopis vastupidises kliimas, ookeanist peaaegu nii kaugel kui vähegi võimalik, Almatõ linnas Kasahstanis. Paras aeg harjutama hakkamiseks on just praegu :)

No responses yet

Jun 28 2013

Neli küsimust Eesti haridussüsteemile

Published by Targo under Haridus

Eesti hariduse ümber toimuv ringtants on minus viimasel ajal tekitanud mitu eksistentsiaalset küsimust. Tegu pole retooriliste küsimustega, ma tõesti soovin, et mõni haridussüsteemi asjatundja midagi öelda oskaks. Ja öelda võiks midagi sisulist, mitte ainult loosungeid stiilis „Eesti valitsus on meid kõiki maha müünud“.

Õpetamise efektiivsus

Minu 12-aastasel pojal on konkreetne ambitsioon asutada arvutimänge tegev ettevõte, just nagu tegi tema iidol Markus „Notch“ Persson. Entusiastliku lapsevanemana toetan tema üritust ja õpetan talle programmeerimist. Kui tahta põnevamat mängu teha, puutume peagi kokku geomeetria, vektorite ja siinustega. Mis seal siis ikka, õpime selgeks. Võtsin abiks põhikooli matemaatika lõpueksamiks valmistumise käsiraamatu, see tundus kõige mõistlikuma tasemena, mida konkreetse projekti juures vaja võiks minna. Käisime materjalid (natuke algebrat, geomeetriat, trigonomeetriat) läbi ja tegime ülesanded ära. Siinuse kontseptsioon sai selgeks, programm valmis ning kõrvalefektina suudaks ta nüüd ka põhikoolieksami ära teha, kui vaja peaks olema. Aega kulus kokku umbes 15-20 tundi õpetamist ning kaks korda nii palju iseseisvat tööd. Kui keegi nüüd arvab, et minu poiss on kuidagi eriline, siis ma pole nõus. Olen kindel, et suudaksin sama tulemuse saavutada iga lapsega, kellel on esiteks motivatsiooni ja keda pole teiseks lapsevanemate poolt ära rikutud jutuga, et „matemaatika on igav, raske, nõme jne“.

Samas 7-9 klassis, kus neid asju õpetatakse, on minu arvestuse kohaselt kokku 400-500 matemaatika tundi, lisaks kodutööd. Minu esimene küsimus on seega – mida seal koolis tehakse ometi kõik see aeg?

Veel – kui praegune haridusreform teoks saab ning esimese klassi katsed kaotatakse, kaob põhikoolilastel üldse ära võimalus midagi süvendatult õppida ning efektiivsusvahe on veelgi suurem. Praegugi on Eesti koolides PISA testi tipptasemel sooritajate arv madal, aga just need tipud on vajalikud majanduse uuele tasemele tõstmiseks. Eestlastele meeldib kiidelda, et nad on näiteks targemad kui ameeriklased, kuid ei panda tähele, et USA koolid on omavahel äärmiselt erinevad. Kui filmidest nähtud getokoolid on tõesti häbiplekiks ja keskmine jänki maailma asjadega eriti kursis ei ole, siis on USAs ka palju koolipiirkondi, mille tase on Eesti omadest kõrgem. Süvaõppega koolid ning tippülikoolid rebivad Eestiga juba väga suure vahe sisse ning tulemuseks ongi, et rahvusvahelisest suurfirmast Eestisse tööle tulles pidin kasvõi tööintervjuude küsimusi arvestatavalt lihtsustama, et siinsed ülikoolilõpetajad (võrreldes USA, Hiina, India ja Venemaa parematest koolidest tulijatega) nendega hakkama saaksid.

Lati langemine

Wikmani poisid õppisid 1930. aastatel humanitaarkoolis. Õpetuse rõhk oli keeltel, aga sellegipoolest oli neil lahe aine nimega kosmograafia ning veel lahedam kosmograafia õpetaja Trump, kes oskas tahvlile perfektseid ringjooni joonistada. Millalgi nõukogude ajal nimetati see õppeaine astronoomiaks, aga siis kadus see ka tavaõppest üldse ära, humanitaaridest rääkimata. Kui eeldada, et keskkooli eesmärk on anda noorele inimesele arusaam sellest, kuidas maailm toimib, on tegu traagilise kaotusega. Selle asemel, et iga elluastuja teaks, milliste reeglite põhjal planeedid Päikese ümber tegelikult tiirlevad, loevad nad hoopis ajalehesabade horoskoope ja muud umbluud.

Tagasi põhikoolieksami juurde: mäletan, et kui ma ise varastel 90.aastatel põhikooli lõpetasin, sirvisin üht 1940. aastatest pärit geomeetriaõpikut. Ülesanded tundusid päris rasked, aga vaatasin kaanele ja avastasin, et tegu oli 7. klassi õpikuga! Ehk siis minu äsjatehtud eksam oli kõvasti lihtsam kui nõukogude aja alguse materjal. Samamoodi olid minu poja harjutatud eksamiülesanded palju lihtsamad kui need, mida ma ise kunagi tegin. Üldise reeglina oleme iga põlvkonnaga kaotanud 1-2 aasta jagu koolitarkust.

Samas on arvamusruum pidevalt täis seisukohti, mille kohaselt „antakse lastele kogu aeg nii kohutavalt palju õppida“, nii et neil pole enam aega süüa ja magadagi. Murelikud lapsevanemad helistavad jutusaadetesse, mul endal on mitu tuttavat, kes „liiga rangeid õpetajaid“ kiruvad ning riigiraadio mängib korrapäraselt õpetajaid ja kodutöid pilavat lasteraamatut „Sirli, Siim ja saladused“. Õpetaja Allar Veelmaa kritiseeris Õpetajate Lehes tasemetööde nõrka läbiviimist, kuid möönab samas, et ta ise osales ka õppekava väljatöötamises ja „tekstülesanded on 6.klassi jaoks ikka liiga rasked, viisime need 7.klassi programmi“.  Ka Vigala vallavanem, kes muidu Postimehes madalaid eksamilävendeid kirub, ütleb teiselt poolt, et „õpilaste koormus on ebanormaalselt suur“.

Minu teine küsimus: millega on selgitatav, et ühelt poolt on koolis käimine tänapäeval hirmus raske, aga koolilõpetajate teadmised on järjest väiksemad?

Õpetuse kohustuslikkus

Ene Ergma kirjutas kevadel, kuidas bakalaureuseõpe ei annagi mingit korralikku ettevalmistust ja õige hariduse saab alles magistrikraadiga. Aga mõtleme nüüd natuke koolisüsteemi ajaloo peale.

Kunagi oli koolis käimine üleüldse vabatahtlik. Kes hakkama sai, oli tubli mees. Siis selgus, et ühiskonna üldist haridustaset tuleb tõsta ning tekkis kohustuslik põhikool, mis andis teatud baasteadmised, süvendatud õpet sai gümnaasiumis ning ülikool oli juba päris kõva sõna. Seejärel leiti aga, et ühiskonna teadmiste tase peaks ikkagi kõrgem olema ja ka keskkool muudeti üldiseks. Loomulikult ei saanud kõik lapsed sellega võrdselt hakkama ning tulemuseks oli õppekava oluline lihtsustamine. Sel ajal kui ma ise ülikooli läksin, tegeleti esimese aasta jooksul peamiselt keskkooli puudujääkide likvideerimisega. Ja nüüdseks on ka ülikooli põhiõpe muutunud massiürituseks, kust ühiskonna arvamusliidrite sõnul „polegi midagi oodata“.

Ehk siis toimib tsükkel: ühiskondlik haridusalane konkurentsivõime on madal => muudame järjekordse kooliastme kohustuslikuks => kõik lapsed ei saa sellega hakkama => lihtsustame õpetust => selle kooliastme tulemused kahanevad => ühiskondlik haridustase on sama madal edasi, aga me oleme veel enam ressursse ja noorte aega ära raisanud.

Lugesin kunagi ulmekat, kus tulevikuühiskonnas antakse igale 21 aastaseks saajale automaatselt bakalaureusekraad, et „keegi ei peaks ennast halvasti tundma“. Raamat oli kirjutatud paarkümmend aastat tagasi ja tundus toona jaburana, aga ilmselgelt oleme hoogsalt sinnapoole teel.

Minu kolmas küsimus: milleks see lapsepõlve igavene pikendamine vajalik on?

Ühiskondlik vajadus

Eestis on viimasel ajal lõpuks selgelt teadvustunud IT-spetsialistide puudus. Lihtsa ja mugava lahendusena pakuvad ettevõtjad  välja sisserännu lihtsustamist. Plaan on vildakas, sest tippspetsialistidel pole mingit huvi siia viletsa kliimaga kanti tulla, selle asemel peaksime võtma mitmekordse hulga keskmikke ehk siis tuhandeid ja tuhandeid võõramaalasi. Samal ajal on meil suur noorte tööpuudus – miski nagu ei klapi selles pildis?

Tüüpiline vastuväide on, et igaühest ei saagi programmeerijat kasvatada. Võib-olla igaühest tõesti ei ole võimalik, aga neid saab kindlasti olla palju kordi rohkem. Võtmeks on siin kasvõi needsamad „hirmsad“ tekstülesanded – programmeerija töö on suures osas tekstilisest lähteinfost konkreetsete lähteandmete identifitseerimine ning selle põhjal formaalse, arvutile arusaadava lahenduskäigu koostamine. Ja kui meie vanaisade ajal saadi tekstülesannetega suurepäraselt hakkama, siis võiks seda saada ka tänapäeva lapsed. Tulemusena saaksime mitmekordse tööjõuturul konkurentsivõimelise noorte arvu, täiesti oma rahva seast, selle asemel, et tuua riiki hulk sisserändajaid, kellelt kohalikud noored sotsiaaltoetusi hakkavad nuruma. Vt ka Andres Arraku sarnaseteemalist artiklit.

Üldine soovitus on seega hariduse juhtimine vastavalt ühiskondlikule vajadusele ja tuleviku nõuetele. Selle asemel annavad aga tooni mitmesugused kasvatusteadlased ning arengupsühholoogid, kes tegelevad eelkõige probleemsete lastega ning püüavad leida neile võimalikult sobivaid lahendusi.

Ehk siis kui teatud rühmal lastest on koolis stress, lahendatakse seda eelkõige nõuete vähendamisega, tuues selle juures ohvriks andekamate laste arenguvõimalused ning rahvastiku konkurentsivõime tervikuna.

Minu neljas küsimus: kas hariduses peaks tähtsam olema igaühe individuaalne rahulolu või ühiskondlik huvi?


20 responses so far

Nov 14 2012

Miks mulle seda matemaatikat tarvis on?

Published by Targo under Haridus

[Kuna muud teemad tulid vahele, jääb tarkvarafirmade olemuse käsitlemisse väike paus, jätkub natuke hiljem]

Rääkisin eelmisel nädalal matemaatikaõpetajate sügispäevadel enda kogemustest matemaatika ning selle rakendamisega. Jagan ka laiemalt – tegu minu ettekande kokkuvõttega.

Kuulsin hiljuti õpetajast, kelle klassis oli külas käinud keegi ärimees. Lapsed küsinud, et kas päriselus läheb matemaatikat vaja ja ärimees vastanud, et ei lähe. Äärmisel juhul protsentarvutamist. Õpetaja, vaeseke, oli muidugi pärast seda suures hädas.

Tegelikult küsivad õpilased ka matemaatikaõpetajatelt tihti: „Miks mulle seda matemaatikat vaja on? Milleks mulle vektorid (või ruutvõrrand või siinus või tuletis)?“ Mõni õpetaja mõistab sellele ka adekvaatselt vastata, aga igaüks mitte. Halvimal juhul öeldakse, et seda on vaja riigieksami ärategemiseks.

Olen ise varajasest lapsepõlvest saadik matemaatikaga sõber olnud, armastanud ülesandeid lahendada ning matemaatikat ka ülikoolis õppinud.  Sellegipoolest polnud mul ka endal õpingute ajal selget arusaama, milleks see vajalik on. Õpetajad-õppejõud sukeldusid üldjuhul kohe konkreetsetesse reeglitesse, valemitesse ja ülesannetesse, selgitamata, miks neid tarvis läheb. Kardan, et mõnedel minu õpetajatest poleks ka küsimise peale selget vastust käepärast olnud. Mõistmine, mis sellest kõigest kasu on, saabus alles 5-10 aastat pärast ülikooli lõpetamist, kui leidsin matemaatika sügavamad seosed teiste teaduste ja praktilise eluga. Sellega avastasin ka oma vahepeal lahtunud matemaatika-armastuse uuesti. Kummitama jääb aga mõte, et kui see arusaam oleks varem eksisteerinud, olnuks ka õpingud efektiivsemad ning motivatsioon kõrgem.

Milleks siis matemaatika? Parimal juhul saaks õpilane sellele küsimusele vastuse igas matemaatikatunnis: elus on olulised oskused, mida matemaatikaga tegelemine kaasa toob. Minu leitud ja elus järele kontrollitud vastused on järgmised:

Matemaatika on aine, kus me kõige rohkem ülesandeid lahendame. Ülesannete lahendamise oskust on vaja aga igal mõtlemist nõudval ametikohal (ja tänapäeval on kõik head ametikohad sellised). Minu enda (arvutitarkvara alane) igapäevatöö koosneb suurel määral ülesannete lahendamisest. Alatasa tuleb vastata lihtsamatele ja keerulisematele küsimustele:

  • Mis on nende andmete hoidmiseks parim andmebaasistruktuur?
  • Kuidas luua kasutajaliides, millega võimalikult paljud kasutajad rahul oleks?
  • Kui palju raha meie kliendid meie tarkvara kasutamisega kokku hoiavad?
  • Mis on meie tiimi tehtavate investeeringute tasuvus?
  • Milline komplekt inimesi selle projektiga kõige paremini hakkama saaks?

Kõigi nende puhul tuleb hankida lähteandmed, eristada oluline ebaolulisest ning kasutada mingit analüütilist meetodit parima vastuse leidmiseks. Ehk siis lahendada ülesanne. Matemaatikatundidest ja olümpiaadidelt saadud oskus teatud andmete põhjal vastuseid leida on mulle läbi aegade kõige suuremat tööalast edu toonud.
Võime võrrelda seda kehalise kasvatuse tundidega, kus poisse pannakse kätekõverdusi tegema. Vaevalt kellelgi igapäevatöös kätekõverdusi on vaja teha, kuid kõigile on selge, et need teevad keha tugevaks ja aitavad seeläbi muude asjadega paremini hakkama saada.

Analoogselt saame siit matemaatika vajalikkuse jaoks vastuse nr 1:

Ülesannete lahendamine teeb aju tugevaks ning aitab mõtlemist vajavates töödes edukas olla.

Matemaatikas ei aktsepteerita ühtki teadmist ilma põhjenduseta. Võtame kasvõi sellise lihtsa näite nagu Pythagorase teoreem.

Kui meile lihtsalt väidetakse, et täisnurkses kolmnurgas a2+b2=c2, siis me võime seda lihtsalt uskuda või alternatiivina võime küsida tõestust. Õnneks on matemaatikas väidetel üldjuhul olemas tõestused ja põhjendused. Ja Pythagorase teoreemi saame tõestada üsna lihtsal viisil, vastav konstruktsioon on toodud juuresoleval pildil. Seega tekitab matemaatika inimeses harjumuse erinevaid väiteid kontrollida ja põhjendada.

Kui kõik inimesed alati sama lähenemist kasutaksid, oleks ühiskonnas palju vähem igasugust häma ja pettust. Praegu aga kiidavad poliitikud, müügimehed ja erinevate religioonide evangelistid üksteise võidu, kuidas nende pakutav meie elu üleöö suurepäraseks muudab. Neil on edu, sest inimesed ei küsi põhjendusi.

Kui igaüks küsiks näiteks mingi uue imerohu kohta, mis on selle toimemehhanism, kui paljude inimeste peal seda katsetatud on ja kas need katsed viidi läbi korrektsetes tingimustes, jääks enamik nende müüjatest tööta ning me hoiaks kõvasti raha kokku. Rääkimata igasugustest sensitiividest ja nõidadest, kes oma võimeid kontrollitud tingimustes demonstreerida ei suuda.

Vastus nr 2:

Kriitiline mõtlemine hoiab meid pettuse ohvriks langemise eest.

Küllap teab igaüks kedagi, kes teab kedagi, kes on oma elu SMS-laenude võtmisega ära rikkunud. Olen isegi kuulnud ütlusi nagu „oh, pank ei andnud, siis võtsin kiirlaenu“. Piisab elementaarsest matemaatikaoskusest, et taibata sellise mõtteviisi hukatuslikkust. Keerulisemate näidetena võime tuua inimesi, kes osalevad püramiidskeemides, püüavad kasiinodes erinevate süsteemidega ruletilauda võita või siis ostsid buumiajal üle jõu käivat kinnisvara, sest neile öeldi, et „kinnisvara hind tõuseb niikuinii alati“. Kui me suudame vastava protsessi matemaatilise valemiga kirja panna, saab enamasti kohe selgeks, kas edulootus on realistlik või mitte.

Positiivselt poolelt saame näited inimestest, kes mõistavad ettevõtete toimimise dünaamikat ja majanduse arengu seaduspärasusi (mis baseeruvad kõik matemaatikal), ja suudavad seeläbi kasvõi õigel ajal aktsiaid ostes palju raha teenida.

Vastus nr 3:

Matemaatikaoskus aitab meil teha rahaliselt kasulikke otsuseid.

Suurimat majanduslikku väärtust loob tänapäeval uute asjade väljamõtlemine ning realiseerimine ehk siis inseneritöö. Seetõttu on ka loomulik, et kõrgelt kvalifitseeritud reaalharidusega tööjõu olemasolu või puudumine tagab ka majanduse edu või ebaedu ning häid insenere meelitatakse suurte preemiatega ühest ettevõttest teise. Isegi need lääneriigid, kus on muidu range immigratsioonipoliitika, teevad nt India ja Hiina heade tehnikakoolide lõpetanutele suuri soodustusi, et neid ligi meelitada, sest on teada, et nende panus riigi majandusse tasub end paljukordselt ära.

Siin on aga hea matemaatikaoskus absoluutselt kriitiline. Ei saa planeerida silda või kõrghoonet ilma vektorite ja tensoriteta. Ei saa suurendada kaablist läbi minevat andmemahtu ilma siinusteta. Ei saa analüüsida algoritmi keerukust ilma logaritmita. Ei saa ennustada, mis hakkab majanduses juhtuma ilma diferentsiaalvõrranditeta.

Vastus nr 4:

Hea matemaatikaoskusega insenerid on kogu maailmas edukad ja hästi toimetulevad.

Mida teha, et seda kasu rohkem oleks?

Toodud vastused illustreerivad matemaatika kasulikkuse erinevaid aspekte. Kasu on aga suurem, kui neid eesmärke juba matemaatika õpetamisel silmas pidada.

Ülesannete lahendamise osas võiks alati mehaaniliste asemel olla rohkem loomingulisi ülesandeid, kus lahendajal tuleb lähteandmed ise õigele kohale asetada ning õige lähenemine leida. See on õpilastele küll raskem, aga ka palju kasulikum. Lisaks on täiesti võimalik treenida enim vajaminevaid loomingulise lähenemise viise.

Kriitilise mõtlemise arendamisel on ülioluline rõhutada erinevate matemaatiliste tõestuste tähtsust ning neid tõestusi võimalikult efektiivselt demonstreerida. Valemid ei kehti mitte sellepärast, et mõni autoriteet seda ütleb, vaid sellepärast, et need on tõestatud ning igaühel on võimalik seda tõestust kontrollida.
Samuti saab õpetada rohkem loogikat. Kui juba lapsena on peamised süllogismid sügavale pähe kulunud, ei ole ka enam võimalikud olukorrad, kus nt poliitik A ütleb raadios, et poliitik B tahab teha X, Venemaal tehakse ka X, järelikult poliitik B on venemeelne.

Praktilises elus on valdkondi, milles inimeste teadmiste nõrkus kõige rohkem kätte maksab. Neile tuleks eelkõige tähelepanu pöörata igasuguseid protsente, funktsioonide kasvukõveraid ja lihtsaid diferentsiaalvõrrandeid rohkem selgitades.

Tulevastele inseneridele on suureks abiks, kui matemaatika õpetamine on seotud teiste ainetega. Eriti füüsikast saab kergesti tuua näiteid peaaegu kõigi mõistete osas vektoritest integraalideni, nii tekivad vastavad seosed iseenesest.

Aga keegi ei tohiks õpetada ühtki matemaatilist kontseptsiooni, kui ta ei oska nimetada mõnda selle praktilist kasutusvaldkonda. Kui kõigi ülikoolikursuste esimeses loengus selgitataks, et siin õpitava rakendusvaldkonnad on sellised ja sellised, tõuseks ka õpilaste entusiasm.

Aga kui meile mitte ühtki rakenduslikku väljundit pähe ei tule, tuleb tõesti endalt küsida, kas seda, mida me teeme, on tarvis või mitte.

32 responses so far

Jun 04 2012

Õpime ikka õpetajale

Published by Targo under Haridus

Veebruaris möödus mul 13 aastat Tartu Ülikooli diplomi kättesaamisest ja sellega oma ametliku haridustee senisest lõpust. Nagu enamik inimesi, meenutan ka ise õpingute aega peamiselt hea sõnaga, mul on olnud mitmeid suurepäraseid õpetajaid, kellele minu isiklik areng on korda läinud ja kelle tõttu ma üldse kusagile jõudnud olen.

Samas on sel teel olnud ka mõni tumedam plekk. Haridussüsteemi negatiivseimad aspektid seonduvad minu jaoks situatsioonidega, kus õpetuse eesmärgiks pole mitte teadmiste andmine ja inimese iseseisvaks eluks võimalikult hea ettevalmistamine, vaid paremal juhul mingite linnukeste tegemine ning halvemal juhul õpetaja ego rahuldamine.

Näide 1. Ülikoolist on mul halvimad mälestused ainetest, kus õppejõud luges loengus mingit teksti ette, eeldades, et üliõpilased panevad selle kõik kirja, õpivad pähe ning kirjutavad eksamil veelkord sõna-sõnalt ümber. Markantseim näide minu kogemuses oli toonane arvutigraafika aine, kus õppejõud kannatas ilmselt tugeva enesetõestamisvajaduse käes, lukustades loengu alguses auditooriumi ust, et hilinejad sisse ei saaks, ja sooritades muid taolisi trikke. Ma ise venitasin selle aine eest nelja välja, aga süsteemi absurdsust näitab kasvõi asjaolu, et (minu hinnangul) tol ajal meie teaduskonnas käinutest suurim geenius Peeter Laud sai kolme. Viied kukkusid peamiselt ülalkirjeldatud meetodit rakendanud usinatele tütarlastele, kes poleks omandatut küll mingi hinna eest suutnud praktikas rakendada, kuid kellest mõni on samal viisil isegi doktorikraadini jõudnud.

Minu tubli õde, kes on ise õpetaja, kommenteeris, et matemaatika ainetes ta selle sündroomiga väga kokku ei puutunud, küll aga oli pedagoogikas õppejõud, kes sarnast tuupimist eeldas ja nõudis. Iroonia selle osas, et õpetamist kõige halvemini õpetati, on muidugi tappev.

Näide 2. Minust pisut hiljem käis TTÜ-s üks mu sõber, esialgse plaaniga saada programmeerijaks. Ühel programmeerimise eksamil tuli teha mitmesuguseid ülesandeid, sealhulgas seada operatsioonisüsteemi kuupäeva. Tegu muidu tavalise programmeerimise ainega, mitte mingi spetsiifilise asjaga, kus kuupäeva seadmine oleks kesksel kohal olnud. Kuna ta polnud vastava meetodi parameetrite järjekorras täiesti kindel, vaatas ta seda help-failist järele (see oli google’i-eelne ajastu), mis oli eksami reeglite järgi lubatud. Õppejõud kommenteeris pärast, et jaa, ülesanded tegite kõik ilusti ära, aga ma ei saa teile ikka viit panna, sest te kasutasite abiinfot. Ja pani nelja. Selline suhtumine peletas mu sõbra ka programmeerimisest eemale, aga vähemalt on ta IT-vallas alles.

Näide 3. Olen kuulnud, et olukord on vahepeal üldiselt paranenud, mille üle mul on ülihea meel. Samas täiesti kadunud see siiski ei ole. Kui ise üht loengukursust lugesin, tundsin eksamitöid lugedes taas mõne sarnase usina tütarlapse ära (vabandust, kui see jutt seksistlik paistab, aga paraku olid tulemused sooliine pidi eristatavad). Samuti läksime kaaslektoriga konflikti selle tõttu, et ta ei leidnud töödest piisavalt enda jutu konkreetseid tsitaate.

Näide 4. Üldhariduskoolist: juhendan matemaatika alal üht viienda klassi õpilast, kes osales muuhulgas Reiniku kooli õpetajate korraldataval matemaatikaülesannete lahendamise võistlusel „Pähklid“. Tunnustan ja austan muuseas kõrgelt inimesi, kes selliseid üritusi korraldavad, sest üldjuhul teevad nad seda puhtalt missioonitundest, ning taoline tegevus on noortes vastava aine vastu entusiasmi loomisel ülioluline. Sellepärast olingi rabatud, nähes ühele tema tööle järgmist tagasisidet:

Ülesanne: On antud avaldis a – (b + c). Kuidas muutub selle avaldise väärtus, kui arvu a vähendada 100 võrra, arvu b suurendada 200 võrra ja arvu c vähendada 300 võrra?

Lahendus ja kommentaarid järgmisel pildil (kliki suurendamiseks):

Kui tekst pole piisavalt nähtav, siis kommentaar oli „Sellist teisendust ei ole 5. klassi õpilane õppinud“ ning hindeks üks punkt viiest. Ehk siis hindame mitte matemaatikaoskust, vaid 5. klassi programmi võimalikult täpset järgimist? Selline suhtumine võib ka kõige entusiastlikumas lapses matemaatikaarmastuse hävitada. Samas olevat tegemist Tartu matemaatikaõpetajatest kõige kõrgemalt hinnatud metoodikutega. See asjaolu teeb mind ikka täiesti nõutuks, et milline pedagoogiline võte taolisi kommentaare ette näeb.

Mis on jutu mõte?

Töösoovijaid intervjueerides kohtan sageli ettekujutust, nagu oleks tarkvara-alast tööd võimalik teha mingi juhendi järgi – täidad aga instruktsiooni ja asi sujub. Kuna iga tarkvaraprojekt on oma olemuselt unikaalne (korduvaid asju pole vaja uuesti luua, neid saab kopeerida), on neis alati midagi uut, mida pole varem tehtud. Samuti tuleb vähegi suuremas projektis selle õnnestumiseks teha sadu erinevaid tegevusi, mida pole võimalik või praktiline konkreetsetesse ametijuhenditesse suruda.

Nii mõnedki oma esimesele päris töökohale kandideerijad on siiralt hämmeldunud, kui ma ütlen, et ei, kliendil ei ole selget ettekujutust mida tahab, mille põhjal analüütik saaks sekretäri kombel spekki kirjutada. Ja programmeerimisel ei saa eeldada, et kõik vajalikud juhtumid oleksid spetsifikatsioonis kaetud. Ja testimisel ei saa lähtuda ainult sellest, „mis on kliendiga kokku lepitud“. Alati on vaja suurel hulgal oma peaga mõtlemist ning loomingulisust.

Kui kõik töötajad teeksid ainult seda, mis nende ametijuhendis kirjas, ei saaks praktiliselt ükski projekt kunagi õnnestunult valmis, ikka on kusagil vaja midagi välja mõelda, senitundmatuid probleeme lahendada, standardsetesse protseduuridesse erandeid teha jne. Sellegipoolest kuulen vahel juttu (õnneks mitte küll oma tiimis), et „mina tegin oma asjad ära, muu pole minu asi“.

Olen üsna veendunud, et tuupimisele orienteeritud õpikogemusel on tugev roll selliste töötajate kujundamisel, kellele tulebki igat asja täpselt ette öelda, ja kellel peab iga liigutuse jaoks juhend olema.

Samas on ka lahendus selge: rohkem iseseisvat tööd ja loomingulisi ülesandeid (nii kodutöödena kui eksamitel) läbi terve koolis käimise aja, vähem auditooriumis istumist, rohkem erinevate materjalide (mitte ainult õppejõu poolt ette kirjutatu) lugemist, vähem kohustuslikku päheõppimist. Ja saamegi seltskonna, kes naudib rohkem õppimist, naudib rohkem oma tööd ning loob paremat tulemust.

30 responses so far

Oct 18 2011

Itimees kui kunstnik

Published by Targo under Haridus, Programmeerijad

Käesoleva loo väikeste kärbetega variant ilmus mõni aeg tagasi Postimehes, siia panen esialgse pikema ja värvilisemate piltidega versiooni.

Eesti majanduse areng viimasel 20 aastal

Viimastel nädalatel on ajakirjanduses olnud palju juttu Eesti asukohtadest mitmesugustes edetabelites, sealhulgas konkurentsivõime, inimarengu ning majanduskasvu osas.

Kui üldiselt võib viimase 20 aasta arenguga väga rahul olla, siis viimastel aastatel oleme maailma üldises pingereas pigem paigal tammunud.

Allikas: Maailma Majandusfoorum

Allikas: ÜRO

Allikas: Rahvusvaheline Valuutafond. Tuleviku info on Valuutafondi prognoos.

Nagu selgub, siis läbi üheksakümnendate aastate ronisime ülespoole, kõrgemasse liigasse murdmiseks pole aga jaksu olnud. Nagu prognoosidest näha, kummitab meid oht jäädagi keskmikuks, kellel tõeliselt edukate ja rikaste sekka kunagi asja ei ole.

IT kui majanduse vedaja

Pärast taasiseseisvumist polnud edasiliikumiseks vaja teha midagi väga erilist: mitte ennast lõhki laenata, mitte lasta korruptsioonil üle pea kasvada ja muidu ka asjad lihtsalt enamvähem korras hoida. Naaberriigid, kellel asjad nii korras ei olnud, on meist nüüd mõnevõrra tagapool.

Meist eespool asuvad aga riigid, kelle asjad ongi juba korras ja nendega võistlemiseks on vaja palju suuremat osavust.

Tööstusrevolutsioonist 20.sajandi viimase kümnendini vedas majanduskasvu eelkõige tööstuse areng. Võitjad olid need, kes kaevandasid (või importisid) kõige rohkem maavarasid, ehitasid teistest enam tehaseid, autosid ja lennukeid. Kui aga saavutati teatav arengutase, enamikel inimestel kõht täis, katus pea kohal ja võimalik autoga sõita, hakkasid suuremat lisaväärtust andma hoopis võimalused kõiki neid asju nutikamaks muuta. 20. sajandi alguses oli maailma rikkaim inimene naftamees Rockefeller, aga 20. sajandi lõpus IT-mees Bill Gates.

Praegu on maailma viiest rikkaimast inimesest 3 ning kuuest suurima börsiväärtusega ettevõttest 4 seotud IT või telekomiga.

IT pole keskne mitte ainult „klassikalises“ arvutivärgis, vaid ilma selleta ei saa läbi ka üheski teises tänapäeva innovatiivses valdkonnas. Kasvõi geenitehnoloogias on paljude probleemide lahendamine ja selle kaudu hulgale haiguste ravi leidmine seotud hoopis suurte andmehulkade töötlusega. Ilma teadmiseta, kuidas vastavad algoritmid töötavad ning kuidas infot ühest vormist teise kantakse, ei saa olla efektiivne ei molekulaarbioloog, füüsikakatsete tegija ega autode disainija. Kõige kasulikum kombinatsioon on, kui inimene õpib alguses IT-d ja seejärel spetsialiseerub näiteks geneetikale või robotite ehitamisele.

Mis teeb IT majanduslikus mõttes eriliseks?

Esiteks tehakse IT-s mitte millestki midagi. Me ei kuluta mingeid loodusvarasid, mis võiks otsa lõppeda, või komponente, mille hinnakõikumine maailmaturul meid rööpast välja viiks. Ainsaks ressursiks on inimeste taiplikkus ja töövõime.

Teiseks annab IT kõige puhtamal kujul inimestele aega juurde, tehes ära paljud rutiinsed, aeganõudvad tegevused. Kui kunagi nõudis kasvõi ettevõtte finantsarvestus saalide kaupa tütarlapsi, kes tulpades arve liitsid, tehakse sama tegevus praegu ära Exceliga, ilma et keegi seda üldse tähelegi paneks. Vabanenud inimesed saavad ennast pühendada aga loomingulisematele, meeldivamatele ja kasulikumatele tegevustele – las masin töötab, tema on rauast.

Siit leiame ka IT-sektori kasvu võtme: Kui mõnele inimesele praegu tundub, et arvuteid on niigi kõik kohad täis, siis tegelikult on igasuguseid rutiinseid asju, mille tegemiseks arvuti paremini sobiks, veel kümme korda rohkem, rääkimata sellest, et praegused IT-lahendused saaks olla palju võimsamad ja mugavamad.

Seega kasvab IT roll järgmiste dekaadide jooksul veel tohutult ning kõigis ülaltoodud edetabelites annavad tooni need riigid, kus IT on kõige kõrgemalt arenenud.

Suurim probleem on tööjõupuudus

Hoolimata sellest, et IT-sektori palgad nii Eestis kui mujal maailmas ületavad vastavaid keskmisi palkasid tüüpiliselt 2-3 kordselt, valitseb seal sellegipoolest tohutu tööjõunälg. Kuigi me peame ennast e-riigiks, moodustab IT Eesti erasektori tööhõivest vaid 4%, OECD keskmine on natuke alla 6%,  Soomes üle 8% ja Rootsis üle 9%! Eesti IT-firmad ütlevad praegu, et neil on puudu 1000-2000 töötajat ja selle peale tehakse suuri silmi. Et aga kõrgliigasse murda, on meil kokkuvõttes vaja kümneid tuhandeid töötajaid!

Allikad: ITL, OECD

Praegugi on mõni Eesti firma ennast ja Eestit piisavalt üles kiitnud, et välismaine suurettevõte tulebki ja küsib, et noh, me tooks mõnede asjade arenduse Eestisse, vaja läheks umbes 200 programmeerijat. Kui arvestada juurde, et kõik need 200 inimest tarbiksid hoolega jällegi teiste inimeste loodud kaupu ja teenuseid, tõstaks selline ettevõtmine Eesti SKP-d hoobilt 50 miljoni euro ehk 0,3% võrra. Ainult et… Eestis tehakse valdavat enamikku asju ühekohalise arvu inimestega, 20 programmeerijaga projekt on juba hiiglaslik ja üle selle ulme.

Programmeerijate järelkasv

Mõnel ettevõtjal ja ka poliitikul on mõte, et oh, kui häda suureks läheb, toome välismaalt abijõudu sisse. Sellega oleme ammu hiljaks jäänud. Juba palju aastaid imeb USA nagu tööstusliku võimsusega tolmuimeja endale Hiina, India, Venemaa ja teiste maade ülikoolide koorekihti. Olles ise sellistel alustel pikalt USA-s töötanud, võin kinnitada, et süsteem töötab erakordselt efektiivselt. Meie oma kehva kliima, ksenofoobilise elanikkonna ja suurte riiklike bürokraatlike takistustega ei pääse eduka spetsialisti mõttemaailmas pildilegi.

Seega on ainus variant oma jõududega hakkama saada. Siin tekitab olukord aga pessimismi.

Kõigepealt tuleb tähele panna, et programmeerimine ei ole nagu raamatupidamine või müüriladumine, mille puhul piisab kutsekoolis käimisest ning seejärel kellast kellani töötamisest. Programmeerimine sarnaneb rohkem kunsti või muusikaga: mida varem inimene seda õpib ja mida rohkem sellega ka hobi korras tegeleb, seda edukam ta on. Keegi ei kujutaks endale ette näiteks kontsertpianisti, kes alles konservatooriumis esimest korda klaveri taha istub. Markantsete näidetena on ka paljud rahvusvaheliselt tuntud nimed juba varakult arvutiga tõsiselt tutvust teinud. Microsofti looja Bill Gates hakkas programmeerima põhikoolis , Google’i asutajad Sergei Brin ja Larry Page on mõlemad rääkinud, kuidas nende kodud olid varajases teismeeas arvutikraami täis ning neid julgustati masinatega mängima. Facebooki  rajaja Mark Zuckerberg kirjutas oma esimesed programmid 11-aastaselt, viimase ajal ühe populaarseima arvutimängu Minecraft autor Markus Persson kaheksaselt, ka Skype’i põhimeeste loometöö algas hiljemalt keskkoolis. Ja täpselt nagu ühe muusiku kontserdile tuleb sada korda rohkem inimesi kui teise omale, võib üks programmeerija olla kümme või sada korda produktiivsem kui teine, ning enamasti tuleb vahe sellest, kui vara asjaga alustati ning kui kirglikult sellega tegeletakse.

Eestis tegeleb tõsisemate ülikoolieelsete arvutiteadmiste andmisega kitsas seltskond fanaatikuid, ühelt poolt hakkajamad arvutiõpetajad, teiselt poolt Tartu Ülikooli juures tegutsev Teaduskool ning informaatikaolümpiaadide toimkond, kes korraldab mitmesuguseid programmeerimise ja IT-alaseid võistlusi. Keegi neist ei saa oma tegevuse eest suurt midagi, tegutsetakse pigem hobi korras. Peamiselt on kõik laste enda teha.

Samas, kui 2000 aasta paiku võttis kasvõi programmeerimisolümpiaadi eelvoorudest osa stabiilselt üle 100 õpilase, on see arv praeguseks langenud keskmiselt 60 kanti. Need on inimesed, kelle seast moodustub kunagi IT-inseneride ja teadlaste tuumik. Et eelmistes punktides toodud kava kohaselt edasi areneda, peaks osalejaid olema mitusada, praegune arv ei võimalda isegi taastootmist. Võrdluseks on Leedus programmeerimine olemas koolides õppeainena ning seal tuleb analoogsetele üritustele 800 õpilast! See tähendab, et 10 aasta pärast on nende potentsiaal IT vallas oluliselt kõrgem Eesti omast ja meil tõsine oht edetabelites veel langeda.

Milles asi? Kui tiiger esimest korda hüppas, olid arvutite võimalused palju väiksemad ning koolide esimesed arvutiõpetajad jagasid ka lastele eelkõige programmeerimisalaseid teadmisi – et selle arvutiga oleks võimalik rohkem peale hakata. Sajandivahetuseks oli aga juhtunud kaks asja: esiteks oli arvuti jõudnud masskasutusse, sellest oli saanud tarbeasi ning ka fookus nihkus nokitsemiselt praktilisele kasutamisele. Teiseks lahkusid paljudest koolidest need esimese laine õpetajad ning järgmine laine õpetas juba ainult MS Office’it, mitte programmeerimist.

Tagajärjeks on, et lapsed, kellel muidu oleks eeldusi ja huvi asjaga tegeleda, ei saa vastavat infot ega julgustamist, mis lubaks neil areneda tulevasteks maailmanimega firmade loojateks.

Mida peale hakata?

Olukord pole roosiline, kuid siiski on võimalik vankrile hoog jälle sisse lükata.

Üleskutse ettevõtjaile: Ühe töötaja leidmine, värbamine ja esialgne väljakoolitamine võib maksta tuhandeid eurosid. Selle raha eest saaks korraldada õpilastele võistlusi ja muid üritusi, mis 5-10 aastat hiljem tooks tagasi mitukümmend potentsiaalset töötajat. Eesti ettevõtted peaksid olema piisavalt küpsed ja stabiilsed, et sellises ajahorisondis mõelda. Ja kui tekib hirm, et me teiste firmade tulevased töötajad ka kinni maksame, siis võib ju alati rahad kokku panna.

Üleskutse õpetajatele: Ärge kartke õpilastele levitada Teaduskooli kursuste või programmeerimisvõistluste infot. Olen kuulnud ahastamapanevaid lugusid, kus õpetaja pole materjale lastele edasi saatnud, sest „kui neil probleem tekib, küsivad nad minu käest ja ma ei oska vastata“. See, et tänapäeva maailm muutub kiiresti ja kõigile küsimustele ei oska vastata, on täiesti loomulik ja seda ei ole vaja häbeneda. Ma ei oska ise ka oma laste küsimustele alati vastata, aga lapsevanemad ja õpetajad polegi enam ammu viimane instants. Internetis on rohkem teadmisi kui ükski inimene elu jooksul suudaks omandada, ja needsamad informaatikaolümpiaadi toimkonna inimesed on nõus teeotsa kätte juhatama.

Üleskutse lapsevanematele: Julgustage oma lapsi õppima reaalaineid ning nokitsema arvutite kallal – maailm muutub tulevikus keerulisemaks ja omandatud teadmised tagavad edu. Kui te panete oma lapse viiulitundi või maleringi, et tal elus hiljem ekstra oskusi oleks, siis sama kasulik on saata teda ka tehnoloogiaringi.

Üleskutse noortele: Ikka veel on levinud stereotüüp, et IT-mehed on mingid patsiga poisid, kes istuvad keldris ja urisevad möödakäijate peale. Tegelikkuses kipuvad viimastel aastatel just IT-firmad võitma kõige pere- ja töötajasõbralikuma ettevõtte auhindu, neis on mugavad ja kaasaegsed tingimused, hulgaliselt soodustusi ja parimad üritused. Palkadest oli ka juba juttu. Leidke võimalus külastada Skype’i või Webmedia kontorit ning vaadake, kas meeldib.

Üleskutse riigile: Investeeringud IT-haridusse kitsamalt ning reaalharidusse laiemalt, mis algaksid juba põhikoolist, tasuvad end ära rohkem kui miski muu. Iga Eestile lisanduv IT-spetsialist saab tulevikus olema mitu korda suurema sissetuleku ja ekspordiväärtusega kui keskmine kodanik, tuues oma maksurahaga õpetamise kulu paljukordselt tagasi. Ideaalis oleks see osa kooliprogrammist, aga kui seda ei jaksa, oleks abi ka huvitegevuse ja ringide tekke soodustamisest.

20 responses so far

Jul 06 2011

Mehaanikud, elektrikud ja insenerid

Viimases Arvutimaailmas oli lugu Eesti IT-haridusest ja seonduvatest küsimustest. Lisaks väärikamatele osalejatele anti ka mulle võimalus sõna sekka öelda. Kuna täielikud vastused AM loo sisse ei mahtunud, panen nad siia, lisaks ka paar täiendavat kommentaari. Soovitan kõigil ka päris artikkel läbi lugeda, teised inimesed ütlesid igasuguseid huvitavaid asju (siin nt Sten Tamkivi täielikud vastused).

Küsis Martin Mets.

Mis Te arvate, kui heal tasemel on Eestis antav IT alane haridus? Kas sellest piisaks välismaal läbilöömiseks või mängivad siinkohal rolli hoopis teised asjaolud?

“Välismaa” pole mingi ühene termin, et meie Eestis teeme ühtmoodi ja välismaal tehakse teistmoodi.

Ma jagan “IT-mehed” laias laastus kolme kategooriasse:

- Esimesed on nagu automehaanikud. Kui ma lähen autoga teenindusse ja kaeban, et mingi tuli läks põlema, siis nad vaatavad manuaalist veakoodi järele, putitavad vastavalt tootja näpunäidetele midagi või vahetavad mõne jupi välja. Enamik mitmesuguseid süsadminne ja erinevates ettevõtetes patsiga poisi ameti täitjaid kuuluvad siia kategooriasse.

- Teised on nagu elektrikud. Kui mul on vaja kodus elektrikilpi paigaldada, kutsun elektriku. Tema on kutsekoolis õppinud, et roheline juhe käib siia, punane juhe sinna, tal on vastavad materjalid ning tööriistad, kulutab kokku näiteks neli tundi ning küsib mult 4 korda X eurot. Valdav enamik Eesti programmeerijaid on nagu elektrikud. Neil on spetsiifilised teadmised, kuidas üht või teist probleemi standardselt lahendatakse ning nad töötavad projektides, mida tehakse konkreetsele kliendile teatud vajaduse rahuldamiseks, mille eest küsitakse kliendilt raha kulutatud tundide alusel.

- Kolmas kategooria on insenerid. Insener on keegi, kes mõtleb välja midagi uut, kasutades ühelt poolt teoreetilisi teaduslikke teadmisi ja teiselt poolt loovat mõtlemist. IT valdkonnas eeldab näiteks mõne uue toote (mitte konkreetse kliendi rätsepatöö!) loomine üldjuhul insenerilähenemist. IT-insenere on Eestis väga vähe.

Välismaa juurde tagasi: maailmas on olemas mehaanikufirmad, elektrikufirmad ja insenerifirmad. Viimases kategoorias on kasvõi Google, Microsoft ja Apple. See on ka asi, millega miljardeid teenitakse, mehaanikud ja elektrikud on sellega võrreldes peost suhu elajad.

Enamik Eesti tarkvarafirmadest on elektrikufirmad ja kui koolilõpetaja saab hakkama Eesti elektrikufirmas, siis saab ta üldjuhul hakkama ka muu maailma sarnases ettevõttes. Tuleb ainult arvestada, et mujal on inimesi rohkem ja seetõttu ka konkurents tihedam. Mingit fundamentaalset probleemi aga pole.

Kui me seame aga eesmärgiks heas insenerifirmas läbilöömise, siis enamiku Eesti koolilõpetajate tase jääb liiga nõrgaks, seda nii teoreetilise baasi kui praktiliste harjumuste osas, kuidas uusi asju välja mõelda ja teoks teha.

Paljud arendajad ja start-upid räägivad, et neid erialasid või programeerimiskeeli, mida neil vaja oleks, Eestis ei õpetataki. Kui suur peaks olema IT-alane spetsialiseerumine väikeses Eestis, kas olekski vaja üksnes baasharidust, millele hiljem lisandub juba tööalane praktika ja spetsialiseerumine?

Kui inimesel on olemas tugev teoreetiline baas, siis uue programmeerimiskeele äraõppimine tuleb paari nädalaga, olen seda ise korduvalt kogenud.

Kui ta on aga ainult õppinud, et “uue andmebaasikirje loomiseks vajaliku veebivormi loomiseks tuleb läbi teha järgmised 5 sammu”, siis tekib natukene erinevas situatsioonis muidugi probleem. Kuna tehnoloogiad vahetuvad niikuinii üsna kiiresti, siis ma rõhuksin pigem sellele, et ühelt poolt oleksid õpilastel tugevamad baasteadmised ning teiselt poolt oleks neil kohustus teha palju praktilisi harjutusi.

Eesti IT õppekavadest läbi saamine on praegu naeruväärselt lihtne. Näiteks USA üliõpilased higistavad kasvõi koduste tööde kallal palju intensiivsemalt. Ma ei räägi siin isegi mitte tippülikoolidest, kes praegu jäävad püüdmatusse kaugusse, vaid tavalistest osariigikeskuste ülikoolidest, kellega nt Tartul ja TTÜ-l oleks end igati paslik võrrelda.

Räägitakse, et Eestis on puudu juba ligi 2000 IT-spetsialisti. Viimastel aastatel on vastuvõtt IT-erialadele natukene paranenud, kuid see võiks olla endiselt palju parem. Kuidas võiks IT-haridust Eestis populariseerida?

 Siin on tegelikult kaks eraldi küsimust: kvantiteet ja kvaliteet. IT-koole on meil päris palju ja sealt tuleb ka välja palju rahvast, aga suur osa tulemusest on praak, seega lihtsalt reklaam ja läbilaske suurendamine ei aita.

Kvaliteedi ja kvantiteedi tõstmine korraga ei ole lihtne projekt. Lahendus algab vundamendist ehk reaalainete õpetamisest põhikoolis ja keskkoolis ning võtab 15-20 aastat. Kuna aga IT roll maailmas järjest kasvab, on see võtmeks, kuidas me tulevikus suudame oma majandust konkurentsivõimelisena hoida ja Eestist rikka riigi teha.

Konkreetsed soovitused:

- Vähendada laste hirmu reaalainete, eriti matemaatika ees, seostades seda rohkem tegeliku eluga. Näidata lastele, kuidas maailm päriselt töötab, sealhulgas tehnoloogia, IT ja majandus, ning kuidas matemaatika selles kõigest läbi jookseb.

- Rohkem koole, kus reaalainete süvaõpe algaks juba põhikoolis. Luua juurde tehnika- ja IT-kallakuga keskkoole.

- Igal tasemel suurendada praktiliste, loominguliste ülesannete hulka, et edendada harjumust iseseisvalt uusi asju välja mõelda.

- Tõsta ettevõtluse mainet. Keegi peab neile tulevastele inseneridele ka soodsa loomekeskkonna tekitama.

- Lapsevanemates arusaam, et reaalained tagavad edu. Viimasel ajal on ajakirjandus õnneks selgeks teinud, et IT-mees kipub finantsiliselt paremini elama kui keskmine eestlane, aga eelnenud 20 aastat on ühiskonnas levinud olnud mõtlemine, et vaja on õppida eelkõige keeli, kõnekunsti ja avalikkussuhteid. Need kõik on vajalikud, kuid ei muuda fakti, et IT-spetsialist, keemik või aatomiinsener teenib maailmas keskmiselt siiski rohkem kui tõlk või PRi tegija.

- Kaasata rohkem häid välisõppejõude, sarnaselt Marlon Dumas’ga Tartu Ülikoolis. See annab uue hingamise ning sunnib nii kaasõppejõude kui ka üliõpilasi end rohkem kokku võtma.

Muid lisamõtteid veel:

Üks meie koolide suuremaid probleeme pole seotud mitte õppekavade, vaid õppedistsipliiniga.

Näide 1: Räägib (eraviisiliselt) minuga üks tsikk, et tal varsti eksam. Küsin seltskondlikult, kas vaim valmis? Tema vastu, et eriti ei ole, aga kui õppejõule ilusti naeratada, siis küll ta läbi laseb. Wtf.

Näide 2: Kui ma ise ülikoolis loenguid ja kodutöid andsin natuke, puutusin üsna pidevalt kokku ka küsimustega, et kas saaks üht või teist asja hiljem või lihtsamalt või uuesti teha jne. Enamikus ‘meerika ülikoolides tähtaeg on tähtaeg ja kui valmis ei ole, on oma viga.

Näide 3: Mõnedele värskelt ülikoolist tulnutele on esimesed päris tööl veedetud nädalad parasjagu šokeerivad – kas tõesti tuleb nii palju asju tuleb teha? Eesti koolide kodutööde maht on suurusjärgu võrra väiksem kõvema kategooriaga ülikoolide omast. Selle tõstmine aitaks ühelt poolt kaasa koolist saadavale teadmiste tasemele (iseseisvalt läbi töötatud materjal jääb palju paremini külge kui  loengus kuuldu) ning teiselt poolt muutuks ka uute IT-meeste töö efektiivsus kõrgemaks, kuna on tekkinud paremad tööharjumused.

49 responses so far

May 01 2011

Kuidas teenida programmeerijana rohkem raha

Olen aastate jooksul osalenud paljudes vestlustes, mille peateemaks on “ma tahaksin rohkem raha saada”, vahel küsija, vahel lubaja/keelduja rollis. Seeläbi on nüüdseks tekkinud teatav mõistmise tase ja rääkisin eelmisel kuul ka Pinu kokkutulekul sel teemal. Soovitused on kõik iseenesest triviaalsed, aga vajavad siiski vahel üle kordamist. Nüüd panen materjalid ka siia.

Jutu läbiv mõte põhineb kahel eeldusel.

Esiteks, et meie eesmärgiks on raha teenimine. Kui meile on elus olulised muud asjad (käia iga päev matkamas, saada palju lapsi, jõuda nirvaanasse vms), siis selle jaoks on teised vahendid, aga praegune jutt on rahast.

Teiseks, et me oleme tehnikud. Parim võimalus rikkaks saamiseks on muidugi ise äri teha, aga see nõuab üldjuhul progemisest loobumist, mida paljud ei raatsi.

Raha ja majandus

Alguses peame mõistma, mis on üldse raha ja miks ta eksisteerib. Raha definitsioon on:

  • Vahetusvahend
  • Akumulatsioonivahend
  • Arveldusühik ehk väärtuse mõõt

See viimane on meile praegu kõige olulisem: raha ei maksta meile mitte selle eest, et me oleme ilusad ja toredad, vaid selle eest, et me loome midagi, mis on väärtuslik. Triviaalne, aga millegipärast tekitab selle mõistmine paljudele inimestele probleeme. Rääkisin kord ühe kunstiinimesega, kes oli väga solvunud, kui ma tema töö väärtuslikkuses kahelda julgesin. Aga samas, kui sinu piltide eest ikka ei maksta, siis järelikult ei hinda inimesed neid piisavalt ja nende väärtus on lihtsalt madal. See on majandusteaduslik definitsioon ja narr on selle üle vaielda.

Järgmiseks tuleb meil mõista peamisi majanduse seaduspärasusi, eelkõige nõudmise ja pakkumise tasakaalu.

Tihti diskuteeritakse, mis peaks olema mingi töö “õiglane hind”. See on tegelikult nonsenss, iga töö on väärt parajasti nii palju, kui palju selle eest ollakse nõus maksma ja kui palju eest seda ollakse nõus tegema. Kui neid, kes konkreetse asjaga hakkama saaks, on vähem kui tellijaid, läheb hind üles ja vastupidi. Reeglid kehtivad nii ettevõtete ja klientide vahel kui ka tööandjate ja töötajate vahel. Vastavalt sellele on meil ka võimalik positsioneerida ennast selliselt, et meie tehtava töö eest makstav tasu oleks maksimaalne.

Siit ka soovitus nr 1:

  • Kui vähegi võimalik, siis tee läbi mingi mikroökonoomika kursus, paljud asjad elus saavad seeläbi oluliselt selgemaks.

Teenusearendus vs tootearendus

Enamik Eesti tarkvaraettevõtteid (ja seetõttu ka enamik Eesti programmeerijaid) tegelevad teenusearendusega. See tähendab, et konkreetses projektis on konkreetne klient, kes ostab ettevõttelt teatud hulga tagumiktunde ja maksab nende eest. Teine variant oleks tootearendus, kus klient ei maksa mitte tundide, vaid mingi juba varem valmistehtud asja eest litsentsitasu.

Tüüpilise Eesti IT konsultatsiooniäri teoreetiline finantsmudel on lihtsustatult järgmine:

Teoorias tundub, et tegemist peaks olema küllaltki tulusa tegevusega.

Päriselus on efektiivsus aga tüüpiliselt madalam, mõned projektid lähevad üldse aia taha ja nende kulu tuleb muude projektide tuludest katta jne. Seetõttu ongi enamiku eesti IT-ettevõtete kasumimarginaal ühekohaline, kui seda üldse on. Samuti on meil inimesi kord liiga palju, kord liiga vähe, mis jällegi suurendab kulutusi. Ehk siis tegemist on igavese peost suhu elamisega. Tegelik suur IT-raha on ikkagi tiražeerimises.

Olles näinud, kuidas ettevõtted raha teenivad, mainin järgmiseks mõnesid “antisoovitusi” ehk asju, mis ei aita, aga mida inimesed ikkagi kogu aeg teevad.

  • Mul on vaja rohkem raha, et [lapsi saada, koolis käia, uude majja kolida]
    • Tööandja vastus: me oleme äriettevõte, mitte heategevusasutus

Inimesed, kellel on kombeks raadiosse helistada ja kiruda, kuidas valitsus ja ettevõtjad on nõmedad, teevad mu selle peale ilmselt maatasa, aga majandusseadused on täpselt samasugused nagu teisedki loodusseadused ja nende üle tigetsemine on sama efektiivne kui halva ilma kirumine.

  • Ma käisin koolitusel ja tahan nüüd palka juurde
    • Tööandja vastus: kas see koolitus aitab meil klientidelt rohkem raha saada?

Kõik, mida me teeme, tuleb tõlkida konkreetseks väärtuseks, mida meie töö aitab luua.

  • Mul on hiilgav idee
    • Tööandja vastus: ideid on mul endalgi küll, vaja on teostust

Vahel tuleb inimene ja ütleb, et vaat, mul on sihuke idee! Ja jääb siis ootama, et kus on miljonid, mida talle idee teostamiseks antakse. Tegelikult pole teostamata idee midagi väärt.

Programmeerija kasutegurid

Tüüpilises IT projektis võime näha kliendi äripoole esindajat, kliendi projektijuhti, ärianalüütikut, süsteemianalüütikut, arhitekti, programmeerijat ja lõpuks arvutit, mis tegelikku ülesannet hakkab täitma.

Selle ahela alguses eksisteerib vaid küllaltki udune idee sellest, mis toimub ja kuidas “asjas võiksid olla”, ahela lõpus aga peavad meil olema väga täpsed, mustvalged instruktsioonid, et nüüd tee seda ja siis toda. Kõik need vahepealsed inimesed tegelevad lihtsalt uduste ideede tõlkimisega järkjärgult formaalsemasse vormi.

 

Samas on siin vahel suured infokaod ja ebaefektiivsus, igal sammul läheb midagi kaduma, tekib juurde või moondub. Ideaalses maailmas oleks siin vahel seega vaid üks inimene, kes mõistaks nii äri kui ka arvutit, aga seda juhtub harva.

Selge on siiski, et:

  • eksisteerib spekter erineva formaalsustasemega info esitamise viisidest,
  • me loome väärtust uduse info formalismideks tõlkimise kaudu,
  • spektri erinevaid osi katavad tüüpiliselt erinevad inimesed.

Seega, mida laiema osa spektrist me suudame haarata, seda suurem on ka meie väärtus ja võimalus raha teenida.

Nimetan seda Tõlkimise Atomaarseks Ulatuseks ja tähistan kreeka tähega τ (tau).

Mul endal on küllaltki kõrge τ ja eelkõige tänu sellele olen suutnud ka erinevates situatsioonides oma tegevuse eest piisavalt head tasu küsida.

Teine soovitus on seega:

  • Väärtus kasvab koos võimega mõista kliendi mõtlemisviisi. Suhtumine, et “mina olen progeja, andke mulle konkreetsed ülesanded kätte, mida ma teen, ja muu mind ei huvita”, on kindlaim viis oma palgale lae seadmiseks.

Järgmiseks tuleme tagasi küsimuse juurde teenusearendusest ja tootearendusest. IT omapära on teatavasti, et kord juba valmis tehtud asja kopeerimine on üliodav. Seepärast on rahateenimise võti taaskasutus.

Efektiivne taaskasutus nõuab spetsialistidelt aga oluliselt kõrgemat kvalifikatsiooni, seda nii analüüsi, programmeerimise, aga eelkõige testimise osas. Kui me lihtsalt võtame ühe kliendi projektist mingi koodi, kohandame seda teisele kliendile ja kolmandale, on tulemuseks tüüpiliselt jalgade ja tiibadega madu, kes saab endale peagi südamerikke. Korralik taaskasutus nõuab vastavat planeerimist algusest peale ning oluliselt suuremat panustamist süsteemi arhitektuuri ning töökindlusse, sest meil pole võimalik käia iga üksiku kliendi juures asju mcgyveri teibiga putitamas nagu tavaliste ühekliendiprojektide puhul ikka juhtub.

Üldine idee on aga selles, et kasutajad toovad ettevõttele raha sisse, programmeerijad viivad välja.

Seetõttu tuleb kasvatada suhet Kasutajate Arv jagatud Programmeerijate Arvuga, mida ma tähistan kreeka tähega ϰ (kapa).

Ajal, mil ma Microsoftis progejana töötasin, oli mul muidugi väga kõrge ϰ, mis võimaldas MSil mulle ka rohkem palka maksta, kui konsultatsioonifirmadel.

Aga kolmas soovitus on:

  • Tõsta oma kvalifikatsioon tootearenduseks vajalikule tasemele ning mine tööle tootearendusprojekti/firmasse või püüa leida võimalus oma praeguse töö tulemite tiražeerimiseks.

Nüüd veel ideedest. Nagu eelnevalt mainitud, tähtis pole mitte idee, vaid teostus, edu jaoks on vaja 1% annet ja 99% tööd. Seetõttu on edukad eelkõige inimesed, keda iseloomustab Maniakaalne Üleolekuvajadus ja Ühele asjale keskendumine. Tähistan seda kreeka tähega μ (müü). Ma ei tea ühtki tehnoloogiavallas rikkaks saanud inimest, kes poleks mingil perioodil teinud 80-100 tunniseid töönädalaid, tegelenud tehnoloogiaga ka tööväliselt ning tundnud kinnisideed enda loodud lahenduste võimalikult laialdasest levitamisest.

Minu isiklik μ on arvestatavalt üle keskmise, aga mitte võrreldav vastavate tippudega. Neljas soovitus on aga:

  • Suhtuda oma töösse kirega ning võtta omaette eesmärgiks, et sinu lahendus oleks alati parem kui teiste oma.

  

Kõik pole küll enda teha. Või siiski?

Tüüpiline viis, kuidas programmeerija rikkaks saab, on vanemarendajana raketiks muutuvas firmas, kus töötajatele on aktsiaoptsioone jagatud (ja mida suurem τ ja μ, seda rohkem optsioone). Muidugi on vaja valida selline ettevõte, millel on  (vähemalt potentsiaalselt) suur ϰ ning juhiks keegi, kellel on tohutu μ. Kanooniliseks näiteks on siin Charles Simonyi, kes oli kunagi MS Office’i peaarendaja, aga kes nüüd saab lubada endale eraisikuna kosmoses käimist.

Seega on vaja olla Õigel ajal Õiges kohas. Tähistan seda eesti tähega õ (õõ).

Näiteks töötasin Microsoftis samas toas ühe selliga, kellel juhtus olema erakordselt halb ülemus. Nii halb, et ta läks lõpuks MSist ära. Google’isse. Aastal 2001. Mina olin konservatiivne ja mõtlesin, et ei tea, kas sellest internetiotsingu ärist ikka õiget asja saab. Kuna alates sellest ajast läksid ettevõtete aktsiahinna kõverad radikaalselt lahku, on temal praeguseks muidugi palju rohkem raha kui mul. See, et tema viletsa ülemusega tiimi sattus, aga mitte mina, oli ilmselt puhas juhus, nii et tundub et siin pole suurt midagi võimalik ette võtta.

Siiski, kui me ühe korra täringuid viskame, siis Yahtzee saamise tõenäosus on küllaltki väike. Mida rohkem aga viskame, seda suuremaks kasvavad šansid.

Sellest ka viies soovitus:

  • Kui oled paar aastat mingis ettevõttes olnud ja see pole raketina lendu tõusnud, otsi järgmine töökoht.

Sest kui seda siiani pole juhtunud, pole ka tulevikus plahvatusliku kasvu tõenäosus kuigi suur.

Lõppkokkuvõttes saame aga järgmise lihtsa valemi:

€ = τ * ϰ * μ * õ

 

Valem on lihtne, täitmine aga oluliselt raskem.

PS Kommertsteadaanne

Töötame praegu dokumendihaldustoote kallal, millel on potentsiaalselt hea ϰ. Võtame kampa analüütikuid, programmeerijaid (.NET baasil) ja testijaid, kellel oleks silmapaistev mõistus ja taiplikkus, kõrge τ ja piisav μ. Asukohana on eelistatud Tartu. Kel on huvi, võib vastava sooviavalduse ja CV saata kas otse mulle või kairi.pauskar /at/ webmedia /punkt/ ee.

5 responses so far

Aug 29 2010

Miks me ei taha olla insenerirahvas?

Published by Targo under Haridus, Innovatsioon, Raha

Tavaliselt ma päevakajalistest asjadest ei kirjuta, aga hiljuti käsitles Kotkas Äripäevas teemat, mis mulle endalegi sügavamalt korda läheb. Täpsemalt ütles ta:

Kui me suudaks inseneride hulka kordades suurendada ehk siis populariseerida oluliselt rohkem reaalharidust, oleksime ka oluliselt rikkam riik. Miks me ei taha olla insenerirahvas? No ju siis meile ei meeldi parem elu.

Enamik ühiskondlikust diskussioonist käib tänapäeval selle üle, kuidas mõnel on liiga palju, teisel liiga vähe, kuidas anda, kuidas võtta ja kuidas üleüldse on elu väga karm, kole ja ebaõiglane.

Selle asemel võiks aga ju keskenduda küsimusele, kuidas meie ühist pirukat suuremaks kasvatada, mitte pisikest jupitada. Suurim ühiskondlik väärtus tekib tänapäeval eelkõige uute asjade väljamõtlemise, elluviimise ning efektiivse tootmise kaudu, selleks aga on vaja:

  1. Insenerkonda, kes vastavate tehniliste lahendustega hakkama saaks.
  2. Ettevõtjaid, kes neile inseneridele hea loomekeskkonna rajavad.

Praegu on Eestis võrreldes nt USA, Jaapani või Soomega mõlemast struktuurne puudus ja kuni see ei muutu, ei kasva ka meie pirukas. Loomulikult ei teki kumbki klass inimesi iseenesest, selleks on omakorda vaja järgmisi muutusi inimeste suhtumises:

  1. Au sisse tõsta ratsionaalne maailmakäsitlus ja kriitiline mõtlemine. Mingil kombel oleme vajunud intellektuaalsesse sohu, kus isegi “kvaliteetajakirjandus” käsitleb tõemeeli homöopaatiat ja UFOsid kõrvuti päris teemadega ning keegi ei vaevu mõttevirkust üles näitama ning kirjutajat liistule tõmbama, kas ta oma väiteid ka kaitsta suudab.
  2. Edendada harjumust probleeme lahendada. Eestis muidu toredate kohalike progejatega koos töötades tuleb mul teinekord nutumaik suhu, kui keegi jälle ütleb, et oi, see on nii keeruline asi, mina küll ei tea, kuidas seda teha või uurida. No mis siis, et keeruline, hakka kusagilt servast harutama ja küll ta välja tuleb. Aga näed, ei oska isegi harutama hakata.
  3. Tõsta ettevõtluse mainet. Paljude eestlaste jaoks on ettevõtja ikka suli ja kaabakas, mis on tohutu kontrast nt USA suhtumisega, kus antakse aru, et ettevõtja on see, kes tekitab teistele töökohti ja aitab neil ühiskondlikku väärtust luua. Ameerikas töötades puutusin kokku nt keskealise naisega, kes töötas UPSi kontoris, kuid unistas oma eradetektiivibüroost, orienteerujaga, kes eksportis puitu Jaapanisse, süsopiga, kes sebis töö kõrvalt väikest plaadistamisettevõtet teha jne jne, kõigil oli ettevõtmispisik sees ja ümbritsevad inimesed respekteerisid seda.

Muidugi ei muutu ka inimeste suhtumine üleöö, selle aluseks on omakorda haridus. Konkreetsete ideedena:

  1. Vähendada laste hirmu reaalainete, eriti matemaatika ees, seostades seda rohkem tegeliku eluga. Näidata lastele, kuidas maailm töötab, sealhulgas tehnoloogia ja majandus, ning kuidas matemaatika on selle aluseks.
  2. Õpetada oluliselt rohkem loogikat. Praegu on algklasside matemaatikatunnid ainult üks suur arvutamise õppimine. Kunagi olid 3 klassi õpikutes sees näited stiilis “see lause on väär” või “kui päike paistab, siis on ilm soe”, praegu ma sellise alusstruktuuri loomist sealt enam ei leidnud. Kui meil on seljaajusse jõudnud peamised süllogismid ning meetod, kuidas ühtedest faktidest teisi tuletatakse, jääb ühiskonnas ka igasugust häma palju vähemaks.
  3. Integreerida matemaatika ja füüsika õpetamine. Praegu on matemaatikaõpetajad tihti kimbatuses, kui neilt küsitakse, miks mul seda ruutvõrrandit (või vektorit või tuletist) vaja on? Kui aga kohe pärast matemaatikatundi teha füüsikatunnis praktilisi ülesandeid sellest, kuidas rakett ümber Kuu lendab, asetuvad ka vektorid oma kohale.
  4. Rohkem esimesest klassist algava reaalainete süvaõppega koole. Praegu on neid Eestis minu teada vaid üks, ennast targaks linnaks pidavas Tartus aga võib su laps olla ükskõik kui suur tehnika ja matemaatika huviline, variante pole.
  5. Matemaatika riigieksam. Selle kohustuslikkuse kaotamine ning matemaatika tundide asendamine ajaloo ja muu humanitaariaga on minu arvates maksnud Eestile tänaseks peaaegu 10% SKP-st. Kui eksamit peetakse liiga raskeks, olgu siis nt A ja B variandid erinevate raskustega, aga mitte olukord, kus terve keskkooli vältel on võimalik reaalaineid täielikult ignoreerida. See ei tähenda muuseas, et kõik peaks ülikoolis mingit seonduvat eriala edasi õppima, aga ka torumees või elektrik, kes on saanud koolis kirjanduse ajaloo asemel ekstra füüsika tunni, on arvatavasti produktiivsem. (Paneme tähele, et teatrikriitiku kohta vastupidine näide ei kehti!)
  6. Füüsika ja tehnikakallakuga koolid (või vähemalt üks kool). Mitte lihtsalt reaalkallakuga, vaid selline, kus on juba põhikoolis füüsika fakultatiivkursused.
  7. Lapsevanemates arusaam, et reaalained tagavad edu. Pärast Eesti vabanemist tekkis ühiskonnas mingil moel mõtlemine, et vaja on õppida eelkõige keeli, kõnekunsti ja avalikkussuhteid. Need kõik on vajalikud, kuid ei muuda fakti, et IT-spetsialist, keemik või aatomiinsener teenib maailmas keskmiselt oluliselt rohkem kui tõlk või PRi tegija.

Ehk siis kokkuvõttes saame järgmise pildi:

Ja kui ära teeme, oleme viie (ja mitte teistest aeglasemalt kasvava Euroopa, vaid maailma) rikkaima riigi seas nagu naksti. 

34 responses so far

Jul 06 2010

Kelleks saada

Published by Targo under Haridus, Programmeerijad, Põhialused

Tööd ei karda me juhhei,
ametid on kõigil meil!

Rääkisin ühe tuttavaga teemal, mida on võimalik IT-s karjääri poolest üldse peale hakata. Enda üllatuseks leidsin, et ükski IT-d õpetav Eesti kool ei loetle just kuigi põhjalikult võimalusi ja ameteid, millega pärast nende stuudiumi lõpetamist on võimalik tegeleda, ja samuti ei kujuta ka paljud tudengid ette, mida nad täpsemalt pärast kooli tegema hakkavad. Hakkasin neid seetõttu ise kirja panema ja mõningase mõtlemise järel jõudsin järgmise tabelini (kliki, et suurendada):

Siin on ära toodud üksteisest ülesannete sisu poolest erinevad ametid, mille täiskohaga pidajaid ma ise näinud olen, ja kus tarkvaraalasest (päris tervet IT-d+arvutiteadust ei oleks jõudnud ühte tabelisse kirja panna) haridusest kasu oleks. Grupeering on mõneti meelevaldne ja mõnes situatsioonis liigitataks ameteid ehk teisiti. Siiski läheb praktiliselt igas tarkvaraprojektis peaaegu kõiki ka vaja, kuigi olenevalt projekti suurusest võib mõnele neist kuluda 0,1% ühemehefirma omaniku ajast kuni tervete meeskondadeni. Nt Microsoftis on tiim, kes päevast päeva lihtsalt jooksutab igapäevaste Office’i buildide suitsuteste. Testid käivad automaatselt, kuid sellegipoolest on vaja, et keegi kontrolliks, et kõik sujub, koordineeriks parandusi, saadaks vastavaid teavitusi jne.

Peale nende on muidugi veel musttuhat spetsiifilisemat varianti, üks huvitavamaid ametinimetusi, mida ma olen kohanud, oli Emulation Ninja Microsofti XBoxi divisjonis, aga need on üldjuhul teisendid tabelis toodud ametitest.

Kuna aga need ametid erinevad mitte ainult tehnoloogia, vaid ka sisu poolest, oleks väga hea, kui ülikoolid mõistaksid nende olemasolu ja annaksid ka spetsiifilisemaid teadmisi, kuidas ühes või teises hakkama saada. Igaüks neist vääriks eraldi loengukursust, kardetavasti utoopia, aga unistada ju võib.

Veel: siit ei järeldu, et ma pooldaksin mingit superkitsast spetsialiseerumist. Minu peamine point on, et nende tegevusalade olemasolu tuleb teadvustada ning ennast nende läbiviimiseks korralikult ette valmistada, kuid õige professionaal võiks vallata päris paljusid selle tabeli lahtritest. Inimene on ikkagi generalist, spetsialiseerumine on putukatele :)

7 responses so far

Next »