Jun 04 2012
Õpime ikka õpetajale
Veebruaris möödus mul 13 aastat Tartu Ülikooli diplomi kättesaamisest ja sellega oma ametliku haridustee senisest lõpust. Nagu enamik inimesi, meenutan ka ise õpingute aega peamiselt hea sõnaga, mul on olnud mitmeid suurepäraseid õpetajaid, kellele minu isiklik areng on korda läinud ja kelle tõttu ma üldse kusagile jõudnud olen.
Samas on sel teel olnud ka mõni tumedam plekk. Haridussüsteemi negatiivseimad aspektid seonduvad minu jaoks situatsioonidega, kus õpetuse eesmärgiks pole mitte teadmiste andmine ja inimese iseseisvaks eluks võimalikult hea ettevalmistamine, vaid paremal juhul mingite linnukeste tegemine ning halvemal juhul õpetaja ego rahuldamine.
Näide 1. Ülikoolist on mul halvimad mälestused ainetest, kus õppejõud luges loengus mingit teksti ette, eeldades, et üliõpilased panevad selle kõik kirja, õpivad pähe ning kirjutavad eksamil veelkord sõna-sõnalt ümber. Markantseim näide minu kogemuses oli toonane arvutigraafika aine, kus õppejõud kannatas ilmselt tugeva enesetõestamisvajaduse käes, lukustades loengu alguses auditooriumi ust, et hilinejad sisse ei saaks, ja sooritades muid taolisi trikke. Ma ise venitasin selle aine eest nelja välja, aga süsteemi absurdsust näitab kasvõi asjaolu, et (minu hinnangul) tol ajal meie teaduskonnas käinutest suurim geenius Peeter Laud sai kolme. Viied kukkusid peamiselt ülalkirjeldatud meetodit rakendanud usinatele tütarlastele, kes poleks omandatut küll mingi hinna eest suutnud praktikas rakendada, kuid kellest mõni on samal viisil isegi doktorikraadini jõudnud.
Minu tubli õde, kes on ise õpetaja, kommenteeris, et matemaatika ainetes ta selle sündroomiga väga kokku ei puutunud, küll aga oli pedagoogikas õppejõud, kes sarnast tuupimist eeldas ja nõudis. Iroonia selle osas, et õpetamist kõige halvemini õpetati, on muidugi tappev.
Näide 2. Minust pisut hiljem käis TTÜ-s üks mu sõber, esialgse plaaniga saada programmeerijaks. Ühel programmeerimise eksamil tuli teha mitmesuguseid ülesandeid, sealhulgas seada operatsioonisüsteemi kuupäeva. Tegu muidu tavalise programmeerimise ainega, mitte mingi spetsiifilise asjaga, kus kuupäeva seadmine oleks kesksel kohal olnud. Kuna ta polnud vastava meetodi parameetrite järjekorras täiesti kindel, vaatas ta seda help-failist järele (see oli google’i-eelne ajastu), mis oli eksami reeglite järgi lubatud. Õppejõud kommenteeris pärast, et jaa, ülesanded tegite kõik ilusti ära, aga ma ei saa teile ikka viit panna, sest te kasutasite abiinfot. Ja pani nelja. Selline suhtumine peletas mu sõbra ka programmeerimisest eemale, aga vähemalt on ta IT-vallas alles.
Näide 3. Olen kuulnud, et olukord on vahepeal üldiselt paranenud, mille üle mul on ülihea meel. Samas täiesti kadunud see siiski ei ole. Kui ise üht loengukursust lugesin, tundsin eksamitöid lugedes taas mõne sarnase usina tütarlapse ära (vabandust, kui see jutt seksistlik paistab, aga paraku olid tulemused sooliine pidi eristatavad). Samuti läksime kaaslektoriga konflikti selle tõttu, et ta ei leidnud töödest piisavalt enda jutu konkreetseid tsitaate.
Näide 4. Üldhariduskoolist: juhendan matemaatika alal üht viienda klassi õpilast, kes osales muuhulgas Reiniku kooli õpetajate korraldataval matemaatikaülesannete lahendamise võistlusel „Pähklid“. Tunnustan ja austan muuseas kõrgelt inimesi, kes selliseid üritusi korraldavad, sest üldjuhul teevad nad seda puhtalt missioonitundest, ning taoline tegevus on noortes vastava aine vastu entusiasmi loomisel ülioluline. Sellepärast olingi rabatud, nähes ühele tema tööle järgmist tagasisidet:
Ülesanne: On antud avaldis a – (b + c). Kuidas muutub selle avaldise väärtus, kui arvu a vähendada 100 võrra, arvu b suurendada 200 võrra ja arvu c vähendada 300 võrra?
Lahendus ja kommentaarid järgmisel pildil (kliki suurendamiseks):
Kui tekst pole piisavalt nähtav, siis kommentaar oli „Sellist teisendust ei ole 5. klassi õpilane õppinud“ ning hindeks üks punkt viiest. Ehk siis hindame mitte matemaatikaoskust, vaid 5. klassi programmi võimalikult täpset järgimist? Selline suhtumine võib ka kõige entusiastlikumas lapses matemaatikaarmastuse hävitada. Samas olevat tegemist Tartu matemaatikaõpetajatest kõige kõrgemalt hinnatud metoodikutega. See asjaolu teeb mind ikka täiesti nõutuks, et milline pedagoogiline võte taolisi kommentaare ette näeb.
Mis on jutu mõte?
Töösoovijaid intervjueerides kohtan sageli ettekujutust, nagu oleks tarkvara-alast tööd võimalik teha mingi juhendi järgi – täidad aga instruktsiooni ja asi sujub. Kuna iga tarkvaraprojekt on oma olemuselt unikaalne (korduvaid asju pole vaja uuesti luua, neid saab kopeerida), on neis alati midagi uut, mida pole varem tehtud. Samuti tuleb vähegi suuremas projektis selle õnnestumiseks teha sadu erinevaid tegevusi, mida pole võimalik või praktiline konkreetsetesse ametijuhenditesse suruda.
Nii mõnedki oma esimesele päris töökohale kandideerijad on siiralt hämmeldunud, kui ma ütlen, et ei, kliendil ei ole selget ettekujutust mida tahab, mille põhjal analüütik saaks sekretäri kombel spekki kirjutada. Ja programmeerimisel ei saa eeldada, et kõik vajalikud juhtumid oleksid spetsifikatsioonis kaetud. Ja testimisel ei saa lähtuda ainult sellest, „mis on kliendiga kokku lepitud“. Alati on vaja suurel hulgal oma peaga mõtlemist ning loomingulisust.
Kui kõik töötajad teeksid ainult seda, mis nende ametijuhendis kirjas, ei saaks praktiliselt ükski projekt kunagi õnnestunult valmis, ikka on kusagil vaja midagi välja mõelda, senitundmatuid probleeme lahendada, standardsetesse protseduuridesse erandeid teha jne. Sellegipoolest kuulen vahel juttu (õnneks mitte küll oma tiimis), et „mina tegin oma asjad ära, muu pole minu asi“.
Olen üsna veendunud, et tuupimisele orienteeritud õpikogemusel on tugev roll selliste töötajate kujundamisel, kellele tulebki igat asja täpselt ette öelda, ja kellel peab iga liigutuse jaoks juhend olema.
Samas on ka lahendus selge: rohkem iseseisvat tööd ja loomingulisi ülesandeid (nii kodutöödena kui eksamitel) läbi terve koolis käimise aja, vähem auditooriumis istumist, rohkem erinevate materjalide (mitte ainult õppejõu poolt ette kirjutatu) lugemist, vähem kohustuslikku päheõppimist. Ja saamegi seltskonna, kes naudib rohkem õppimist, naudib rohkem oma tööd ning loob paremat tulemust.
See matemaatikaülesande kommentaar on küll us-ku-ma-tu. HOW? Ja mis peamine: MILLEKS siis üldse mingi nuputamisülesannete võistlus?
… ja õpetajatele aega nende inimestega tegeleda, seega rohkem õpetajaid ja ilmselt ka rohkem raha, sest millegagi neid asjalikke õpetajaid tuleb kooli meelitada ka.
No ja seda, et “pedagoogika” ei oleks mingi silt nende kohta, et “kes mujal hakkama ei saa”, kuidagi õpetamise väärtustamine üleüldiselt, selleks, et taibukad inimesed kooli läheksid. Miks sina, muide, õpetaja ei ole, sul ju mõtteid on palju ja huvitavaid?
Tuleb tuttav ette. Ülikoolis tuli saksa keeles õppida sõna-sõnalt pähe paari-kolmelauselisi dialooge kümnete kaupa ja ei piisanud, kui mõte õige ja grammatika korrektne, ikka iga auch ja noch pidi täpselt õige koha peal olema. Kahjuks see vähene saksa keel koos dialoogidega on ammu ununenud, seega praktilise keeleõppe seisukohast polnud sellest mingit kasu, kuid mälestus ebameeldivast tuupimisest püsib visalt.
Oudekki, ma olen igapäevase õpetaja-olemise jaoks kaugelt liiga kannatamatu loomuga. Imetlengi sellepärast näiteks oma õde, kes suudab üheaegselt olla kannatlik, kuid autoriteetne, diplomaatiline, aga samas kindlalt taset hoidev.
Katrin: sellise õpetaja saaks ju edukalt asendada robotiga, kes masinahäälel (peaks saksa keele jaoks hästi sobima
) teksti ette loeb ning pärast õpilaste töödes teksti kattuvust mõõdab.
Kui mõtlema hakata, siis saaks seda muidugi nii mõnegi õpetajaga teha… potentsiaalne kaasaegse tehnoloogia triumf
Me võime kaasaegse tehnoloogia võidukäigu üle muiata, aga juba umbes 5 aastat tagasi oli brittidel projekt anda kogu kooliprogrammi materjal välja DVD-de peal (youtube polnud tollel hetkel veel nii in). Ja motivatsioon oli just see, et head videod on palju paremad kui kehvad õpetajad, keda toonastes Briti riigikoolides oli kõvasti üle kriitilise tolereeritava taseme. Sama lugu juhtub meil kiiremini kui me oskame karta.
Vahel tundub, et probleem ainult kasvab. Lastelt nõutakse järjest rohkem. Suured testid juba enne kooli jpm. Meeletud programmid jne. aga keegi ei õpeta neid selle käigus paremini suhtlema, toime tulema oma emotsioonidega jne. Toimuks nagu mingite masinate ettevalmistamine.
Mehaaniline päheõppime õppejõu ego rahuldamiseks on hirmus ja frustreeriv, TÜ õpetajakoolitus on selgelt VÄGA varieeruva tasemega. Samas, ülikoolis murda päheõppimisele ja järelkordamise mentaliteeti on ülikeeruline. IT bakatudengid on kõige masendavamad selles osas, et kui on IT sotsaalsete aspektide aine, mis EI ÕPETA suhtlemist, vaid pigem mõtlemist, oma töö konteksti tajumist jms, siis viimane suuline eksam neile, kes polnud oma linnukesi kursuse jooksul ära teinud, oli ikka masendav küll. Mis te sellest aines õppisite, mis oleks rakendatav…. PAUS….
aga noh, ehk tajub kuskil keegi ka mind, kui vaimset terroristi, kes oma arvamust peale surub, sest talle ei meeldi väikses kitsas kastis mõtlejad…
Kuigi ma arvan, et sellised õpetajad, nagu Targo näites siin (“seda ei ole sa veel õppinud” – kui õpetaja tahtis konkreetset meetodit, siis oleks tööülesandesse see tulnud kirja panna) tuleks koolist ära ajada ning ma alati ütlen oma üliõpilastele, et kui ma nende eksamitöödes hakkan oma lauseid kohtama (sotsiaalalal on lihtsam selle nõudega), siis ei ole lootust mingil juhul üle C saada, siis tahaks päheõppimise kohta paar head sõna ka ütelda.
Alates sellest, et korrutustabel või integraalide tabel või igasugused muud tüüpstruktuurid võiksid peas olla küll, see on selline tehniline oskus, kätteõpitud tehnika, muidu ei ole loovusel ruumi. Lihtsalt, koolis peaks õpetaja suutma õpilasele seletama, miks see meeldejätmine hea on. Ma mäletan, meil oli ka kunagi koolis juttu, et “miks ma pean pähe õppima, kui palju raha pidi olema millisesse vana-Rooma ühiskonnaklassi kuulumiseks” ja siis õpetaja ütles, et “vaat, kui loete teksti, kus on viide ainult rahasummale, siis saate kohe aru, kellest on jutt”. Keeleõppe puhul on sama asi, grammatiliste konstruktsioonide omaksvõtmiseks on see päheõppimine teinekord kasulik, samasugune automatismi tekitamine, et siis kui ise loov suudad olla, siis ei peaks enam mõtlema, kus “auch” ja “noch” olema peavad. Päriselt, ma praeguseni tegelen sellega, et korrata-korrata häid ja kauneid tekste, mis on täis itaalia keele konjunktiivi, et siis kui läheb ise kirjutamiseks või avalikult kõnelemiseks, ma ei peaks enam mõtlema, kuidas ja kuhu need käivad. Ühesõnaga: selleks, et olla loov, peavad ehituskivid kah olema ja üks osa ehituskividest on päheõppimine.
Ülikoolis muidugi, peaks üliõpilane juba ise suutma näha, kuidas neid kive lihvida ja õppejõu asi ei ole seda eraldi kontrollida vaid ikka juba neid osasid, mida ta kividest teinud on.
Muide, mida see viienda klassi õpilane tegi seesuguse kommentaari peale? Ma mäletan, et mulle ka on koolitee jooksul paar õpetajat üritanud selliseid asju kirjutada ja ma ütlesin neile vastuseks väga mürgiseid asju, siis nad lõpetasid ära. Kui laps ise ei tule selle peale, siis võib ju talle soovitada, et kui õpetaja ütleb ilmselgelt absurdsusi, siis ei tohi sellega rahul olla….
Igal asjal on kaks poolt. Üks pool on kindlasti jaburam, kui teine, aga mingit hulka inimesi õpetades on õpetajal vaja välistada või eristada erinevaid juhtumeid kus võib kahtlustada , et õpilane ei ole tööd ise teinud või selleks ise ette valmistanud. Noorele õpilasele on see muidugi karm kogemus, aga ei saa õpetajat veel maha laita juhtunu pärast (va juhud, kui selline +1 käib pidevalt vastu ühte õpilast) samas on võimalik lapsel õpetajale selgitada ja õpetajal lapsele hinnet selgitada alati olemas.
Kui juba õpetatakse põhilisest meetodist erinevaid, tihti lihtsamaid, lahendusi ei pruugi asja tuum mida õpetaja järgmiste ülesannete lahendamiseks kogu klassile edasi püüab anda konkreetse õpilaseni hästi kohale jõuda. Õpetatakse ju tervet klassi korraga ja klass on omamoodi sotsiaalne hulk mis teadmist ka hulgana edasi kannab ja jagab. Aeg edasi muutuvad teadmised individuaalsemaks ja iga õpilane hakkab rohkem eristuma.
Selliste situatsioonide vältimise ks tuleks lisaks õpetada ka ülesande käiku pikalt lahti kirjutama, sest poel ka harv juhus kus sellise tasemega asju viiendas klassi peast võib lahendada , ainult vastuse andmisest oma oskuste demomiseks koolis kindlasti ei piisa. Õpilasel oli kindlasti väga uhke tunne asja teistmoodi lahendada ja kindlasti ka õigus pettuda, kuid hindamisel ei hinnata ainult vastust vaid ikkagi oskust seletada kuidas tulemuseni jõuti.
Selline hindamisüllatus on mind tabanud mitmel korral põhikooli ajalgi ja juhtunud korra ka ülikoolis kus õppejuõud ei ole osanud oodata teistsugust lähenemist ja tööd tuli ringi teha näitamaks, et oled omandanud ka õpetatud meetodi. Tore , et oskad ka kasti sees või ümber kasti kõndides mõtelda, aga oluline on omandada ka see mida konkreetne õpetaja pärast hindab.
Anton, see polnud klassitöö, vaid ülelinnaline ülesannete lahendamise võistlus, kus ongi üldiselt mittestandardsed ülesanded. Seega need teistega arvestamise argumendid pole siinkohal relevantsed.
Antud võistlusel olid edukaimad tõesti võistluse korraldajate enda õpilased, kes aga muudel üritustel niivõrd hiilanud ei ole…
Ja kui kellelgi on kahtlus, kas töö on ise tehtud, siis sellega tegelemiseks on muud meetodid. Võtta osa punkte maha, sest “küllap sa tegid sohki” on pedagoogiliselt nii vale, kui veel olla saab. Korrektne on mõista inimene süüdi või õigeks, aga mitte öelda, et “sa oled kahtlane, anname sulle pool karistust”.
Kujutan ette, et minagi olen mõnes õppejõus tekitanud kahtlust sellega, et kopeerin vahel poolkogemata konspekti lauseid, sest mul on lihtsalt väga hea visuaalne mälu, mis ei tähenda veel sugugi, et ma ilmtingimata ka väga usin oleksin. See, mis klassiruumis toimub, jääb mulle aga meelde pigem siis, kui õppejõud on ka väga hea kõnemees/-naine, toob naljakaid näiteid vms.
Aga mulle on see päheõppimiseteema siiani pigem baka probleem tundunud ja seal on nad ju pisikesed ka veel, õppejõudude suhtumine on vist tihti, et lapsed peavadki asjad pähe õppima ja küll magistris hakkavad seoseid tekitama. Ja siis lähevad õpilased magistriõppesse edasi ja paljudele tuleb see suure üllatusena, et tuleb järsku ka mõtlema hakata.
Anna andeks, Targo, aga ma võtan ka kinni sellest 5. klassi ülesandest.
Üldiselt olen ma su jutuga muidugi nõus, et kool peaks õpetama inimesi mõtlema, aga neid mõtteid peaks oskama ka üheselt arusaadavalt väljendada.
Kui õpilane on “andekas, aga laisk”, kes kasutab palju “otseteid”, tehes seal juures sageli hooletusvigu, siis peabki õpetaja oskama õpilast suunata oma mõttekäike pikemalt selgitama. Kuidas seda teha, see on juba kunst, mida mina pole suutnud omandada.
Mind õpetajana häiriks selle lahenduse juures järgmised asjad:
* Lahendus ei alga algse avaldisega vaid juba lahenduse esimese sammuga. Mina olen õpilastele ikka rääkinud, et selline “kahe asja korraga tegemine” on ohtlik, kuna põhjustab hulgaliselt hooletusvigu, ning pole enamasti säästedud aega (ja vaeva) väärt.
Taolist praktikat ei tohiks õpetaja heaks kiita ja selle vastu peaks hindamisjuhendis kindlasti punkt olema.
* Hooletus ees, õnnetus taga. Arvud lahenduses ei vasta sinu poolt antud tekstile.
* Esimese teisendusega on tehtud märgiviga 300-200 != -100
* Teise teisenduse loogika ei ole arusaadav. Samaaegselt on tehtud sulgude avamine ja koondamine. Teisenduse tulemus on antud juhul küll õige, aga väga tahaks näha “kuidas” selle tulemuseni on jõutud.
Põhimõtteliselt ongi raske anda selle ülesande eest üle 3 punkti.
Väga karmi hindamisjuhendi ja hea tahtmise korral saab ära põhjendada ka 2 punkti (mida on muidugi ebaõiglaselt vähe).
Panen siia ühe võimaliku näite:
Algne avaldis 0,5p
–Pole kirjas: 0p
Muutujate väärtuste muutmine 1p
–2/3 ei vasta tekstile: 0p
Sulgude avamine + koondamine 1,5p
–sulgude avamist pole nädiatud, koondamise tulemus vale: 0p
Sulgude avamine + koondamine 1,5p
–sulgude avamist pole nädiatud, koondamise tulemus õige: 1,5p
Vastus 0,5p
–olemas 0,5p
——————–
Kokku 2p
Tanel, täiesti nõus, et seda saaks korralikumalt teha. Mul on probleem selle konkreetse esiletõstetud kommentaariga, muu on nagu on.
Kuulge, see kommentaar on ikkagi nii jabur ja matemaatikaväline, kui vähegi võib olla. Üks osa matemaatika õppimisest on ka loogiline korrektsus ja kui ülesande tingimustes ei ole üteldud, millised meetodid on lubatud, siis on pedagoogiliselt äärmiselt vale nõuda, et õpilane mingeid “vaikivaid eeldusi” hakkaks tajuma. Üks osa matemaatika õppimisest muuhulgas on ka see, et kõik eeldused ja tingimused tuleb täpselt esitada. Kui õpetaja arvab, et “on ilmne, et lapsed kasutavad ainult kuni viienda klassi õppeprogrammi vahendeid”, siis võib laps arvata ka, et see on ilmne, mida ta tegi. Antud teisendus, lõpuks, on nii puhtalt loogiline, et üks matemaatikast hooliv viienda klassi õpilane mõtleb selle ise välja, seal ei ole midagi õpetada.
Ma mäletan, minul oli mingil analoogilisel võistlusel karm vaidlus oludes, kus ülesandes oli üteldud “Õuel on kanad ja kassid” ja pärast olid antud mingid tingimused kahe- ja neljajalgsete suhete kohta ja küsitud, millised jaotusvõimalused on olemas. Mina jätsin sealt välja versioonid, kus olid ainult kahe- või ainult neljajalgsed, väites, et “kanad _ja_ kassid” tähendab, et vähemalt üks kana ja vähemalt üks kass, aga hindajate arvates oli null kana ka võimalik. Ka umbes viies klass, aga mul on meeles, et ma tolles vaidluses jäin vist peale (sest mul oli kogu mõttekäik kirjas, seda meil treeniti koolis).
Kindlasti võiks õpilast rohkem suunata oma tegevust sõnaliselt kirjeldama ning oma eeldusi väljendama jne, aga see on üks teine lugu.
Jah, olgu. Kui nüüd vaadata puude taga metsa, siis on olemas erakordselt kitsarinnalisi ja kiuslikke õpetajaid ning võib juhtuda, et neid on rohkem kui erakordselt endekaid ja häid õpetajaid.
Põhjustega, miks nii vähe andekaid inimesi õpetajaameti vailb, jõuame muidugi nii õpetajate ettevalmistuse kui palkade juurde.
Ettevalmistusega on muidugi nii, et kui inimese ikka puuduvad eeldused õpetajana töötamiseks, siis ei tee ükski ettevalmistus temast head õpetajat. Jäävad palgad, mis meelitaks andkeid õpetajaks.
Tänases Eestis reaalset teostatavaid lahendusi väga ei paista.
Jäämegi kiruma?
Ooo.. minu südameteema… Aga ma ei hakka siin mingit moraali lugema… lihtsalt soovitan lugeda Daniel H. Pink raamatut “Liikumapanev jõud”. Seal on nii kenasti ära näidatud, kuidas inimese motivatsioon toimib ja kuidas meie tavapärane ärisüsteemis kasutatav premeerimissüsteem ning koolides kasutatav hindamis- ja õpetamissüsteem tapab ära igasuguse sisemise motivatsiooni ning iseseisva mõtlemisvõime/huvi. Ime, et meil siiski nii palju särasilmseid tegelasi ringi liigub… nii lihtne on tõesti mingil hetkel jaburuste ees käed tõsta, alla anda ning lihtsalt mugavustsoonis teha ainult ja ainult nõutavat…
Õpetaja andis õpilasele tahtlikult või tahtmatult hindamatu õppetunni – õige vastus pole piisav! Peab olema õige ja ka “ÕIETI”. Jutuks oleval Peeter Laual poisikesena vaevalt sellise punase rea peale suurt edaspidises saatuses muutunud oleks. Huvi veab, teisiti ei saa.
Vot selline lähenemine “Peab olema õige ja ka “ÕIETI”" on minu arvates just see kurjajuur… Kui tegemist ei ole kontrolltööga/eksamiga, kus tuleb täpselt õpitu järgi teha, vaid tegemist on ülesannete lahendamisega, kus on eesmärgiks justnimelt lahenduse leidmine, mitte mingi õpitu omandamise tõestamine, siis on väga vale hinnata lahenduskäiku kui sellist. Miks peab asju lahendama ainult ühel viisil, kui lahendus on leitav ka teisel viisil? Ja mida me siis halame inimeste võimetuse üle loovalt ja kastist välja mõelda, kui me kooliajal neid selle eest ainult materdame?
Kas me tahame inimesi, kes oskavad ise lahendusi leida või me tahame inimesi, kes oskavad/julgevad ainult ettenäidatud radu mööda käia?
Katri, kas me tahame inimesi kes ei oska teha poliitikat? Oskus leida lahendus + esitada lahendus hindajale sobival kujul (ükstapuha kui totakas see ka ei tundu) on elus suurem oskus kui “mul on õigus”. Osates ainult õigeid lahendusi leida jääb vist laboris katseklaase teistele pesema, laborijuhatajaks nii ei saa.
Oot, Einar, kas sa ütled, et nendest, kes teevad orjalikult ainult seda, mis ette näidatakse, saavad laborijuhatajad? Ja nendest, kes oskavad loomingulisi lahendusi leida, saavad katseklaasipesijad?
Mina õnneks küll sellises maailmas ei ela
Arvan, et Einar soovis sellega öelda, et juhiks saamiseks pead sa oskama arvestada ka bürokraatiaga. On päris palju inimesi, kes tahavad kogu hingest saada juhiks, kuid sealjuures teatavad, et bürokraatia neile ei meeldi ja nemad nii ei tee. Mina aga eeldaksin juhilt nii standardse kui ka loomingulise lähenemise oskust
ja ei laseks ainult ühte või teist osa oskavaid inimesi juhtivatele kohtadele. Tuleb lihtsalt osata vahet teha, kus milliseid oma teadmisi ja oskusi rakendada.
Adolf on õigel teel. Nii ma seda mõtlesingi.
Oskus aru saada mis kujul vastust saada tahetakse on sama loominguline kui õige vastus. Võtame näiteks Werner von Brauni – rakett pidi projekteerimislaualt õhku ka tõusma, kuid kuule jõudmiseks pidi poliitika tegemise oskus tooma meeskonna natsi-Saksamaalt eluga Ameerikasse ja see oli vast sama oluline kui õiged numbrid.
Väidan siinkohal, et aineõpetajad võiks ikka ainet õpetada, mitte makjavellismi. Seda saavad lapsed ka mujalt küllaga.
Targo, ma väitsin ülevalpool lihtsalt tõsiasja, et “õpetaja andis õpilasele tahtlikult või tahtmatult hindamatu õppetunni”. Muus osas puudub mul pedagoogiline kogemus seisukoha võtmiseks. Ajaveebi postituse aluseks olev õpetaja punane kommentaar on aga igal juhul arutlust tekitav – vaata või kommentaaride arvu ja seega kirjutamist väärt ja aitäh, jagamast ja kaasamõtlemist pakkumast. Ja makjavellismi kohalt, no mis sest õpetajast ikka kiusata omapäratsemisega, võib-olla vanem ja juba puitunud inimene – ega ühiskond õpetajate elu niigi kergemaks tee.
Tähtis teema. Kuna õpetaja vahendid õpilaste allutamisel soovitud distsipliinile on piiratud, siis kõik see, mida me kogeme on rohkem või vähem valuline, aga paratamatu. Lugesin haridusseadust ja sain teada, et üks hariduse eesmärke on kasvatada seadusekuulekat kodanikku. Kodanik on muidugi õnnelik, kui ta on seadusekuulekas, aga veel enam ühiskond. Õpilane ongi orb, kui tema huvidest ei hoolita. Ühiskonnal nähakse vajadusi – realiseerida hariduspoliitikat optimaalselt. Ei alustata sellest, mida õpilane vajab.
nõustun sinuga, see on jah seksistlik jutt, mida sa räägid
Hi everyone, it’s my first go to see at this website,
and piece of writing is actually fruitful in support of me, keep up posting such articles.
If you are intending for best contents like me, only check out see this site
everyday for the reason that it offers quality contents,
thanks
Visit my website :: VanCDigsby
Hello to every one, the contents present at this site are truly amazing for people experience, well, keep up the nice work
fellows.
my homepage :: SharaZZito