Archive for the 'Isiklik' Category

Nov 30 2015

Minu viis kuud Bondoras

Published by Targo under Hea kood, Isiklik, Raha, Töökuulutused

Äsja täitus mul viis kuud Bondoras töötamist.

Kuidas on läinud?

Lühike vastus: suurepäraselt!

Pikka vastust tuleb alustada kaugemalt. Alustasin oma karjääri metsikutel üheksakümnendatel, kui normiks oli kaastöötajatele hambapastasse pliinitraati panna ning vajadusel juhtmejupist voolu lasta (või oli see ainult konkreetse ettevõtte eripära?) Kommertstarkvara loomine oli Eestis lapsekingades ning seda tehti üsna katse-eksituse meetodil. See, et järgmises töökohas APT-s (praeguseks transformeerunud CGI Eesti kontoriks) üldse eksisteeris selline nähtus nagu süsteemianalüüs, oli päris kõva sõna. Edasi viis elu mu juba päris suurde ettevõttesse, rohkete protsesside ning kõrgelt spetsialiseeritud rollidega.

Igas järgmises kohas olid asjad rohkem korras ja süstematiseeritud, sellest tekkis mul ka ettekujutus, et ahaa, nüüd ma tean, kuidas tuleb edukalt tarkvara teha, millised protsessid ja meetodid selleks vajalikud on. Kui aga Eestisse tagasi tulin ja keskmise suurusega ettevõttesse tööle asusin, ei hakanud kogemused siiski nii ladusalt tööle, kui oleksin oodanud. Milles siis asi?

Reaalselt ei eksisteeri paraku mingit garanteeritult edukat meetodit, kuidas tarkvaratootmist korraldada. On mingid üldised printsiibid, kuid detailid olenevad organisatsiooni suurusest, tegevusvaldkonnast ja mitmetest muudest teguritest. Jah, elementaarne, aga inimestel on kord juba kombeks seniste kogemuste haamrit kasutades ka uusi situatsioone samasuguste naeltena käsitleda.

Asi läheb aga huvitavaks, kui meil on tegu väga dünaamilise organisatsiooniga nagu Bondora. Esiteks kasvab Bondora praegu väga kiiresti, ma pole enam kaugeltki kõige uuem töötaja. Teiseks, ma ei tea, mis narkotsi Pärtel täpselt tarbib, aga igal nädalal leiutab ta mõne uue vägeva asja, mida proovida. Sel juhul tulebki protsesse jooksvalt kohandada, vahel ka organisatsioonistruktuuri ja tehnoloogilist arhitektuuri.

Minu strateegiliseks ülesandeks on: kuidas arendada tehnoloogilist platvormi maailma vallutamise eesmärgiga ettevõttes, mis pidevalt muutub?

Selline sõnastus aitab vajadusel ka mõtteid korrastada. Kui on kahtlus, et mida teha, siis tuleb kujutleda, et me saame väga, väga edukaks – mis on sel juhul õige lahendus? Sest kui me edu ei saavuta, mis siis üldse asja point on, eks.

Mis mulle Bondoras meeldib?

Võrreldes eelmise tööga, kus tegu oli suurel määral ikkagi konkreetsete klientide soovide täitmisega, on olulisteks positiivseteks külgedeks:

  • Tarkvara skaleeritavuse ärakasutamise võimalus. Võrreldes majaehitamise või muude inseneridistsipliinidega on tarkvaral suurepärane omadus, et sama tarkvara võib kasutada kuitahes palju inimesi. Tootearendust katsusin ma ka Nortalis korraldada, aga see oli raskem. Nortal on hea ettevõte, kuid kui kogu elu, raamatupidamisest arenguvestlusteni, on orienteeritud pigem arendustundide müügile, on mingit teistsugust lähenemist keeruline tööle panna. Bondoras on kasutajate arvu suurendamine nii loomulik eesmärk, et sellest pole isegi vaja eraldi rääkida, ja milline insener ei tahaks, et tema tööd võimalikult palju kasutataks?
  • Pikaajaline mõtlemine, mis võiks ju olla igasuguse tarkvaraarenduse loomulik osa, kuid kahjuks loob riigihangete struktuur tugeva motivatsiooni lühiajalisele edule optimiseerimiseks. Kui arendaja teab, et tal on vaja selle koodiga tegeleda ka viie aasta pärast, on ta üldjuhul palju hoolikam kui siis, kui on teada, et vastutus kestab vaid lähimate kuude jooksul.
  • No bullshit. Ma tegelen oluliselt rohkem asjadega, mis mulle meeldivad, ning vähem nendega, mis ei meeldi. Tegu mõnes mõttes taas hangete vormist tuleneva probleemiga, kus tellija ja täitja vaheliste konfliktide seemned on juba lepingutesse külvatud.

Boonusena toon ära, et päris hea on taas töötada kohas, kus ettevõtte juht vajadusel ise suudab SQLi lahti võtta ja uurida, mis süsteemis toimub. Mitte, et sellel mingit suurt praktilist väärtust oleks, aga nii ei teki tunnet, et äri- ja tehnikainimesed omaette isoleeritud maailmades eksisteerivad.

Mida Bondoras tehakse?

Kui ma väike olin, laenas naabrimees minu isalt vahel viis rubla ja tõi palgapäeval tagasi. Maailmas on palju inimesi, kellel mitmesugustel põhjustel raha parajasti puudu on, aga on ka inimesi, kellel on seda hetkel üle. Kui esimestel on naaber, kellelt laenata, siis on tore, aga kui ei ole?

Mingi suvaline inimene pole jälle nõus sulle laenama… või siiski? Mittelaenamise põhjuseks on üldiselt see, et me ei tea, kas teine on usaldusväärne ja maksab raha tagasi. Sama probleem on näiteks aktsiatega – kuigi majandus üldiselt tõuseb, siis kust ma tean, et just see ettevõte pankrotti ei lähe, mille aktsiat ma ostan? Aktsiaturul on lahenduseks diversifitseerimine, ostad kas paljusid erinevaid aktsiaid või üldse indeksfondi, siis pole üksik kaotus enam nii oluline.

Laenamise puhul saab teha sama. Kui üks konkreetne inimene võib laenu mitte tagastada, siis enamik inimesi siiski teevad seda. Olgu meil seega näiteks 200 inimest, kellest igaüks soovib laenata tuhat eurot. Teisel pool on 200 inimest, kes saavad tuhat eurot laenu anda. Jagame nüüd kõik tuhanded 5-eurosteks tükkideks, nii et igaüks laenab igaühele viis eurot ja ongi riskid maandatud, konkreetsed kaotused on piiratud 5 euroga.

Pangad on sama põhimõtet rakendanud juba sadu aastaid, kuid üldiselt ei saa inimesed kontrollida, mida nende hoiustatud rahaga tehakse. Arenenud tehnoloogia võimaldab inimestele aga palju suuremat kontrolli, raha liigutamist ja jälgimist saab toimetada kiiremini, lihtsamalt ja odavamalt kui kunagi varem.

Ehk siis suures plaanis ongi asi väga lihtne, laenusoovid jagatakse väikesteks tükkideks, mida rahastavad paljud üksikinvestorid. Reaalselt on seal muidugi palju keerukusi, neist suurim on küsimus, kuidas õigesti hinnata laenaja riski? Riski hindamine on omakorda kinni selles, kui palju on laenusoovija kohta olemas infot. Info tuleb osaliselt kliendilt endalt, aga ka taustakontrollist nagu võlaregistrid jms. Paljude parameetrite põhjal hindabki statistiline mudel, mis on konkreetse laenu risk.

Protsess on üldjoontes järgmine:

Äri kasvatamisel on kaks poolt: ekstensiivne (ehk rohkem külastajaid) ning intensiivne (suurem külastajate protsent, kes joonisel toodud sammud läbi teeb). Siit tulenevad ka tehnilised eesmärgid: ühelt poolt süsteemi skaleeruvus ning teiselt poolt võimalikult sujuv kasutajakogemus.

Kasvu osas on lagi aga nii kõrgel, et pea hakkab ringi käima. Selliste laenude turu suurust hinnatakse TRILJONILE (kaksteist nulli) dollarile.

Mida mina konkreetselt teen?

Viimased 10 aastat olen ma pooleldi tegelenud tehniliste asjade ning pooleldi inimestega, nõnda ka siin. Inimesed on mõistagi tähtsamad.

Igapäevaselt kirjutan ma koodi ja uurin igasuguseid jooksvaid probleeme. Käed on pidevalt mullased, valgeid kindaid pole endale hankinud. Õnneks on abiks ka teisi väga tugevaid tegijaid:

(kes Tarmot tunnevad, siis jah, ta ongi juurde võtnud)

Paralleelselt aitan aga paika ajada viit asja, mis iga organisatsiooni disainimisel tähtsad on:

1. Õiged inimesed

Millised inimesed on õiged, oleneb suuresti ärimudelist. Olenevalt sellest, mida me teeme, võime hinnata näiteks korralikkust, paindlikkust, vastupidavust vms. Bondora-suguses keskkonnas, kus uued väljakutsed on igapäevased, on võtmeks nutikus ja õppimisvõime. Need on ka peamised omadused, mida ma värbamisel katsun silmas pidada.

2. Õige kultuur

Meie eesmärgiks on kasvada suureks oma saavutustelt, aga mitte tingimata inimeste arvu poolest. See tähendab, et tarkvara peab olema võimalikult hooldusvaba ning arendajatel peab olema motivatsioon sellist tarkvara luua. Lihtsaim meetod selleks on läbi võimalikult konkreetse vastutuse ja omanditunde.

3. Õige struktuur

Organisatsiooni struktuuri osas on peamine tegur Conway seadus, mis ütleb, et tarkvarasüsteemi disain hakkab peegeldama organisatsiooni disaini (täpsemalt organisatsioonisisest kommunikatsiooni). Kui meil on väga hierarhiline organisatsioon, saame ka hierarhilise ülesehitusega tarkvara. Kui meil on maatriksjuhtimine, siis tekivad ka tarkvarasse ristsõltuvused. Kui meil on sõltumatud tiimid, saame ka üksteisest sõltumatud komponendid.

Struktuur võib olla ajas muutuv. Kui meil on kolm arendajat, on okei, et kõik teavad kõike ja vastutavad probleemide eest ühiselt. Kui arendajaid on aga kümme, võib tekkida “kollektiivse vastutuse sündroom” ning inimestel kaob ära omanditunne koodi vastu. Siis on mõistlik jagada organisatsioon väiksemateks üksusteks.

4. Õiged protsessid

See on miski, mis muutub aja jooksul pidevalt. Murdekoht võiks olla umbes kahekordse kasvu juures. Kümne tehniku puhul töötab teistsugune lähenemine kui viiega, kahekümne juures on jälle aeg kohandamiseks jne. Vahel olengi pidanud stabiilsemate oludega harjunud kolleege lohutama, et paar korda aastas ümber organiseerumises pole midagi hullu.

5. Õige tehnoloogia

Kuigi sageli vaieldakse arendusorganisatsioonides parima versioonihaldussüsteemi, programmeerimiskeele või one true brace style‘i üle ennast näost siniseks, tulevad tehnoloogilised valikud alles pärast seda, kui eelmised asjad paigas. Lõppkokkuvõttes peame olema suutelised kiirelt ja kergelt muutuma, kui Next Big Thing leiutatakse. Võtmesõnadeks modulaarsus ja sõltumatus.

Mis on karu kõhus?

Algselt ühe arendajaga ja hiljem kasvanud tarkvarasüsteemid teevad tavaliselt läbi järgmised arenguetapid:

1. Spagetiorienteeritud arhitektuur

Pole veel päris head aimdust, mida me teeme, proovime igasuguseid erinevaid asju ja hoiame “ehk-läheb-tarvis” koodi alles. Kiirema katsetamise huvides jääb süsteemi mitmesuguseid häkke ja otselõikeid. Samas teavad esialgsed 1-3 arendajat koodi niikuinii peast ning suudavad iga üksiku spageti alguse ja otsa kergesti üles leida.

2. Lasanjeorienteeritud arhitektuur

Inimesi tuli juurde, kes enam kõigest aru ei saanud, nii et jagame süsteemi loogilisteks kihtideks. Veebiklient-vaated-kontrollerid-sõnumid-domeenimudel-DAOd-SQL või kuidas kellelegi parajasti meeldib. Paljud süsteemid jäävadki kusagile siia pidama.

3. Raviooliorienteeritud arhitektuur

Kui aga süsteemi suurus veel kasvab ja sinna on vaja rohkem muudatusi teha, pole kihid enam piisavalt paindlikud. Ühe stsenaariumi jaoks tehtavad muudatused toovad kaasa tagajärgi ka teiste jaoks, just nagu katse valmisküpsetatud lasanjel keskmine plaat ära vahetada võib kõik muu sassi ajada. Siis tuleb süsteem jagada sõltumatuteks osadeks, mida iseseisvalt muuta saab. Infosüsteemide puhul on realisatsiooniks tavaliselt microservice‘id, seda lähenemist kasutavad paljud maailma edukaimad ettevõtted nagu Amazon või Google. Konkreetselt Bondora juhul saaks ülalpool illustreeritud laenuprotsessi etapid muuta sõltumatuteks teenusteks, millest igaüht võimalik iseseisvalt paigaldada, skaleerida ja ümber teha.

Bondora on hetkel kusagil lasanje ja raviooli vahepeal – on nii kenasti jagatud kui ka üle terve maailma ulatuvaid osi. Kui ma esimest korda koodile tiiru peale sain tehtud, tekkis ka nägemus, mismoodi asjad ideaalis võiksid olla. Kuna senine elukogemus oli näidanud, et äriinimestele tavaliselt “muudame kõik ümber” ettepanekud väga ei sobi, valmistasin mõttes rea igasuguseid argumente ette, miks on tegu hea mõttega. Reaalselt jõudsin öelda umbes kaks lauset, kui Pärtel vastas, et “tehke ära”. Kas tegu oli erakordse usalduskrediidi või hulljulgusega, näitab aeg.

PS Pakume kogenud .NET arendajatele võimalust maailma vallutamises kaasa lüüa. Vastavalt jaksule ka väärilised kullakangid ning pudrumäed. Huvi korral võib minuga ühendust võtta.

3 responses so far

Nov 30 2013

A* intervjuu

Published by Targo under Intervjuud, Isiklik

Sain hiljuti kirja mehelt nimega George London, kes katsub leida maailma parimat programmeerijat. Tema meetod on inimeste intervjueerimine, kus iga intervjueeritav soovitab 2 parimat oma tuttavat programmeerijat, kellega rääkida. Mingil hetkel jõudis ta minuni, mis on muidugi äärmiselt meelitav. Maailma parimani on mul ilmselt veel pikk tee käia, aga see andis hea võimaluse oma mõtete kogumiseks ning väljendamiseks. Ja nüüd olen ma samas nimistus kõrvuti Eric Lippertiga, woot!

Aga intervjuu ise on siin:

http://www.youtube.com/watch?v=hHcvh-9AEzM

Vabandan kehvavõitu kvaliteedi pärast, koduse asünkroonse internetiühenduse häda.

No responses yet

Jan 18 2012

Liiklusõnnetus 14. jaanuaril

Published by Targo under Isiklik

Tänane jutt on täiesti teemaväline, aga ma ei oska seda ka kusagile mujale kirjutada.

Janno oli tore poiss ja lahkus meie seast väga ootamatult. Temast ja tema lähedastest on kohutavalt kahju.

Samas on juhtunu asjaolude kohta levinud vastuolulist infot ja minult küsitud igasuguseid kummalisi küsimusi, sellepärast panen kirja, mis täpselt oli. Joonised on illustreerivad ega ole mõõtkavaliselt täpsed.

Kell oli umbes 12:15 laupäeval, 14. jaanuaril. Sadas kerget lund ja oli väike tuisk, 3-5 kraadi külma. Nähtavus paar-kolmsada meetrit, teel samas lund üsna palju. Autos neli inimest, mina ees vasakul, Riina ees paremal, Janno taga vasakul ja Toomas taga paremal. Kõigil turvavööd kinni. Auto korras, uute talverehvidega. Sõiduteel oli mõlemas küljes metallpiire. Ees pikem sirge lõik, meie kiirus oli umbes 85 kmh, mis oli sellel lõigul ja antud ilmaoludes piisav, et tavalisi takistusi märgates ohutult peatuda.

Paarisaja meetri kauguselt nägin vastutulevat autot, kes sooritas möödasõitu bussist ja lasksin gaasipedaali lahti. Bussijuhi väitel oli tema kiirus 80 km/h, vastusõitjate kiiruste vahet visuaalselt hinnates pidi möödasõitja kiirus sel juhul olema min 100 km/h. Bussi ees oli veel teisi autosid, nii et tehniliselt oleks vastusõitja pidanud sooritama veel mitu möödasõitu, et kolonnist ette jõuda.

Kui vastutulev auto hakkas möödasõitu lõpetama, oli meie vahemaa temaga veel ligi sadakond meetrit ja paanikaks polnud põhjust. Meie kiirus sel hetkel umbes 80 km/h. Kui vastutuleja oli kahe rattaga suunavööndite vahelisel lumevallil, tegi ta järsu külgjõnksu algul (meie poolt vaadates) paremale, siis vasakule ning keeras seejärel parema külje ette.

Vastutulev auto libises tagasi meie suunavööndisse, selleks ajaks olin jõudnud reageerida ning pidurile vajutada. Vahemaa oli sel hetkel 50 meetri kandis. Kuna vastutulev auto suurendas sel hetkel vahet bussiga, pidi tema kiirus külglibisemise alguses meie suunas olema endiselt vähemalt 90 km/h, summaarne kiirus vähemalt 160 km/h, mis tähendab, et pidurid said töötada umbes sekundi.

Kuna vasak sõidusuund oli hõivatud, paremal piire ja vastutulev auto meil praktiliselt täpselt risti ees, polnud kokkupõrget võimalik vältida. Kuna otse kokkupõrkamine on turvapatjade ja crumple zone‘i tõttu ohutum, ei hakanud ka muid äkilisi liigutusi tegema. Kokkupõrkel juhtusid väga kiires järjestuses kolm asja: esialgne kokkupõrge, turvapatjade vallandumine, mille järel ma enam otseselt midagi ei näinud, ning teine löök meie auto pihta.

Viimase kõige loogilisem selgitus on minu arvates: kahjuks oli vastutulev auto kokkupõrke hetkel sellises asendis, et tabasime teda massikeskmest vasakule, mis tähendab, et pöördusime ka ise vasaku küljega ette ning saime löögi bussilt. Avariijärgsetel piltidel on näha, et meie auto vasak tagumine uks oli täies kõrguses sisse löödud, mis sai juhtuda ainult kokkupõrkel kõrge objektiga, samuti oli bussi nina vasakus küljes sarnase kõrgusega mõlk.

Läbi kogu juhtunu olin toimuvast teadlik, pärast kokkupõrget tundsin valu rinnas ning kaelas, mistõttu ei saanud end pöörata, samas polnud alust arvata, et tegu oleks millegi elukardetavaga. Riina poole sain vaadata ja veenduda, et ka tema paistis vähemalt visuaalselt korras ja suutis end liigutada. Toomaselt kuulsin, et tal jookseb verd, Jannolt mitte midagi. Auto ümber kogunes inimesi, kellel palusin aku lahti ühendada. Päästjate saabumise aega ei oska täpselt hinnata, tundus olevat veerand tunni ringis. Ütlesin neile, et nad tegeleks kõigepealt tagaistmel olijatega.

Veidi hiljem saabus ka kiirabi, mulle pandi tugikrae ümber kaela, aidati autost välja, pandi kanderaamile ning viidi minema.

Olgu rahu kõigiga.

19 responses so far

Mar 27 2011

Pinu kokkutulek 6.aprillil

Published by Targo under Isiklik, Programmeerijad, Tehnoloogia

Kes veel ei tea, siis 6.aprillil toimub Pinu.ee kokkutulek, kus loodetavasti räägitakse mitmesuguseid huvitavaid asju. Võib-olla räägin ise ka midagi, kes soovib, võib minu teema üles hääletada (ja kes ei soovi, võib alla hääletada).

Ja kui on keegi, kes veel ei tea, mis on Pinu, aga tunneb huvi kitsamalt või laiemalt huvi programmeerimise vastu, saab muidugi liikmeks hakata.

No responses yet

Feb 26 2011

Ideede väärtuse(tuse)st

Published by Targo under Innovatsioon, Isiklik, Raha

Ajendatuna ilmselt hiljuti populaarsust kogunud filmist Sotsiaalvõrgustik, küsis üks sõber mult, miks mina Facebooki ei leiutanud. Olin muidugi kõrvust tõstetud sellise kaudse hinnangu üle oma võimekusele, aga pidasin siiski vajalikuks õiglus jalule seada ja talle põhjendada, miks minust kunagi Mark Zuckerbergi vmt internetimiljardäri ei saa.

On väga levinud eksiarvamus, et millegi leiutamine ja rikkaks saamine seisab eelkõige briljantse idee taga. Tuleks vaid õige mõte ja kõik läheb nagu lepase reega. Tegelikult kehtib muidugi Edisoni ütlus, et geenius on 1% inspiratsiooni ja 99% perspiratsiooni. Facebook kasvas välja tavapärasest üliõpilaste isikuandmete andmebaasist, milletaolisi oli maailmas kümneid tuhandeid. Zuckerbergil oli muidugi kõvasti õnne, aga eelkõige oli tal maniakaalset eesmärgipärasust, töövõimet ning soovi olla esimene. Ilma nende omadusteta poleks temast keegi kunagi kuulnud ja need omadused on olemas eranditult kõigil edukatel ideerealiseerijatel Thomas Edisonist Bill Gatesini (või minu poolest Taavi Kotkani). Ärimaailma ideedel põhinev osa on halastamatult võistluslik, aga seda mitte sellepärast, et headest ideedest puudus oleks, vaid sellepärast, et müriaad leidureid püüab oma ideid teiste omadest kõrgemale upitada.

Lõppkokkuvõttes on suhteliselt vähetähtis, kes mingi idee peale algselt tuli. iPhone, mida vahel pea innovatsiooni etaloniks peetakse, sisaldas tehnoloogiliselt vaid inkrementaalseid uuendusi, kõik põhikomponendid olid juba ammu enne seda olemas. Oluline oli aga teistest parem teostus disaini  ja käepärasuse vallas. Samamoodi osutub Winklevosside ja Patersonide hädakisa selle üle, et nende ideid on ebaõiglaselt ära kasutatud, küllaltki narriks – idee kui sellise väärtus on müüt, tähtis on teostus.

Ja kui keegi kurdab (ning neid kurtjaid olen ma kohanud palju-palju), et oh, oleks vaid hea idee, teeniks sellega palju raha, siis pole nende tegelikuks sooviks mitte ägeda idee realiseerimine, vaid igatsus taevast sülle langeva lotovõidu järele. Muidugi eksisteerib ka akrobaaditrikke nagu Million Dollar Homepage või Punane kirjaklamber, aga neid esineb suhteliselt harva ja tõeliselt rikkaks keegi nendega ei saa.

Esialgse küsimuse juurde tagasi tulles: selles, et mul Facebook “leiutamata” jäi, polnud süüdi mitte ideedepuudus. Ideid on mul nagu putru, võin soovijatele jagada kui vaja. Tegelik põhjus on mõistagi selles, et ma olen selle ala suurmeistritega võrreldes kaugelt liiga laisk ja mugav, et end vastaval määral millegi realiseerimisele pühendada. Ja sama probleem on ka neil kurtjatel :)

4 responses so far

Nov 07 2009

Ma-temaatika

Published by Targo under Ettekanded, Haridus, Isiklik

Pidasin sel nädalal MHG gümnaasiumiosale ettekande matemaatikast ja teaduslikust meetodist. Panen oma märkmed ka siia kirja.

Slide7

Tere rahvas! Mul paluti siia täna suhteliselt vabal teemal rääkima tulla. Ja kui tegemist on vaba teemaga, siis üldiselt katsuvad inimesed ikka kõige lihtsama väljapääsu leida.

Aga mis on kõige lihtsam asi, millest rääkida? Enamasti on inimestel kõige lihtsam rääkida iseendast.

Tänase jutu teemaks olen seega mina ise, ehk siis minu temaatika ehk ma-temaatika. Ehk siis matemaatika minu elus. 

Slide7

Kes ma sihuke olen. 1995 lõpetasin Haapsalu Gümnaasiumi, 1999 Tartu Ülikooli. Kuni 2008 olin Microsoftis ja tegin tarkvara.

Austavaks ametinimetuseks oli mul tarkvarainsener, mis tähendas, et ma sain ise igasuguseid huvitavaid asju välja mõelda ja oma kätega midagi uut valmis teha. Mingil hetkel juhtub aga üsna sageli, et mingis grupis võetakse parim spetsialist ja pannakse ta teisi spetsialiste juhtima, nii juhtus ka minuga ja alates 2005 aastast olen ma tegelenud pigem teiste inimeste juhtimisega kui ise millegi valmistamisega.

2008 tulin Eestisse tagasi, praegu olen Webmedias ja juhin seal üht äriüksust. See tähendab, et mul on oma inimesed, oma eelarve, oma kliendid, oma tulud ja oma kulud. 

Sellega seoses on vaja ka suurt hulka arvutamist, mille tulemusel leitakse enamasti üks konkreetne arv. See arv on minu üksuse kasum või kahjum.

Kui see arv on hea, siis on kõik hästi, sõidame Havaile puhkama ja oleme eluga rahul. Kui see arv ei ole hea, siis on kõik halvasti, inimesi tuleb lahti lasta ja üldse on kõik õnnetud.

Oluline on tähele panna, et tähtis pole mitte selle arvu tagantjärele välja rehkendamine, vaid pigem ennustamine, milliseks kujuneb tulemus järgmisel kuul, järgmisel kvartalil või järgmisel aastal, et meil oleks võimalik selle vastu mingeid konkreetseid samme astuda ja tulevikuks valmis olla. Tuleviku ennustamisel on meil aga tegemist väga paljude erinevate muutujatega ja nende erinevate koosmõjude kombinatsioone saab hinnata ainult mingit laadi statistilist analüüsi kasutades.

Lihtsustatult seega: mida parem matemaatikaoskus, seda parem ennustusvõime ja seda edukam äri.

Slide7

Eelmine näide oli sellest, kuidas konkreetselt minul läheb vaja matemaatikat mingite konkreetsete ülesannete lahendamiseks. Sama näite võime aga tuua peaaegu suvalise muu eluala kohta. Igapäevastes toimingutes on meil kaks võimalust:

-Me kas teame, et mida teha, meil on selle jaoks mingi hulk reegleid, kuidas mingis konkreetses situatsioonis käituda. Me oskame vastata küsimusele “MIDA?” -Või me võime teada, et miks me midagi teeme, mis on liikumapanevad põhjused, millest need reeglid tulenevad. Me oskame vastata küsimusele “MIKS?”

Niikaua kui kõik on tavapärane, piisab esimesest lähenemisest, aga kui saabub mingi kriisisituatsioon, siis lihtsatest reeglitest enam ei piisa, siis ongi meil vaja vastust küsimusele “MIKS?”

Et MIKS küsimustele efektiivselt vastata, on vaja omada teadmisi selle ameti alusdistsipliinidest.

Oletame, et te tahate hakata presidendiks või mingiks muuks riigimeheks. Selleks, et selles ametis raskete olukordadega hakkama saada, on vaja tunda avaliku halduse põhimõtteid. Selleks aga, et tunda haldust, on vaja tunda sotsioloogiat ja äri. Nende jaoks on aga vaja tunda demograafiat, statistikat ja majandust. Ja niiviisi mööda ahelat edasi minnes jõuame mingil hetkel matemaatikani.

Oluline on see, et me ei kasuta matemaatikat mitte otse, vaid me kasutame selle rakendusi. Seega tuleb meil kindlasti mõista mitte ainult matemaatikat, vaid seda, mis toimub nende vahepealsete noolte sees – kuidas matemaatikat tegelikult ühes või teises teaduses ära kasutatakse ja kuidas neid teadusi omakorda igapäevaelus ära kasutatakse. 

Slide7

Samamoodi on meil võimalik mõelda ka kõigist muudest asjadest maailmas.

Esimeses lähenduses me võime olla rahul sellega, et asjad on niisugused nagu nad on.

Järgmise tasemena me võime mõelda sellest, et millised asjad veel olemas on?

Ja lõpuks võime mõelda sellest, et MIKS maailma asjad on just sellised nagu nad on?

Ja selle viimase MIKS küsimuse vastuse juurteni minnes jõuame väga tihti selleni, et matemaatika annab meile võtme oma küsimustele vastamiseks. 

Ja kui meil on käes see võti maailma mõistmiseks, muutub meie elu ja asjadest arusaam tohutult rikkamaks ja rahuldust pakkuvamaks.

Slide7

Räägime järgmiseks natuke filosoofilisemal teemal.

Ehk kust tulevad üldse meie teadmised?

Teadmisi on mitut laadi:

-Enda kogetud asjad

-Teistelt kuuldud asjad, näiteks see, mida vanemad lastele räägivad

-Olemasolevate teadmiste põhjal tõestatud ja põhjendatud asjad  

Need kõik on kvalitatiivselt erinevad ja oluline on nende vahel vahet teha! Samuti on igal sellisel teadmisel usaldatavuse väärtus, mis sõltub teise kategooria puhul näiteks rääkija usaldatavusest ning kolmanda kategooria põhjal tuletusmeetodi korrektsusest ja rangusest.

Usaldatavuse seisukohalt on kõige olulisem teha vahet põhjendatud ja mittepõhjendatud väidete vahel.

Matemaatika on selles osas ideaalne, et matemaatikas ei võeta ühtki väidet tõena, kui ta pole enne põhjendatud ja tõestatud.

Võtame kasvõi sellise lihtsa näite nagu Pythagorase teoreem.

Kui meile lihtsalt väidetakse, et täisnurkses kolmnurgas a2+b2=c2, siis me võime seda lihtsalt uskuda või alternatiivina võime küsida tõestust. Õnneks on matemaatikas väidetel üldjuhul olemas tõestused ja põhjendused. Ja Pythagorase teoreemi saame tõestada üsna lihtsal viisil:

Pythag

Seega tekitab matemaatika inimeses harjumuse erinevaid väiteid kontrollida ja põhjendada.

Matemaatika vastandiks on selles mõttes religioon. Religioonis öeldakse meile, et me lihtsalt peame mingit asja uskuma ja kõik. Ja kui me ei usu, siis läheme põrgusse. Kasvõi Martin Luther on öelnud, et mõistus on usu suurim vaenlane.

Seal vahepeal on aga veel hulk võimalusi igasugustest väidetest, mille esitajad (nt poliitikud või müügimehed) tulevad ja räägivad meile targa ja veenva näoga, et asjad on just nimelt mingil konkreetsel viisil, aga nad ei põhjenda seda kuidagi! Või siis põhjendavad puudulikult.

Kui me oleme harjunud väidete kontrollimisel matemaatilise rangusega, siis saame ka:

a)Kontrollida, kas meie oponent esitab oma väiteid korrektselt .

b)Leida nendes väidetes vastuolusid.

Mõned näited, millega ma ise olen kokku puutunud:

Näide 1: homöopaatia. Võetakse mingi toimeaine, lahjendatakse seda veega pooleks ja loksutatakse. Siis lahjendatakse jälle ja loksutatakse. Ja nii näiteks 30 (või 60 või 200) korda järjest. Mida rohkem, seda uhkem. Matemaatiliselt saame kerge vaevaga aru, et tulemis pole tõenäoliselt enam mitte ainsatki esialgse aine molekuli, aga inimesed, kes matemaatikat ei tunne, ostavad ikka.

Näide 2: kinnisvarakrahh. Paljud inimesed väitsid tõsise näoga, et kinnisvarahinnad ainult tõusevad ja muud moodi ei olegi üldse võimalik. Ja teised uskusid, hoolimata sellest, et lihtne arvutus näitab, et selline kasv pole majanduslikult jätkusuutlik. Ja võtsid suuri laene eeldusel, et mõne aasta pärast müüvad oma korteri tohutu kasumiga maha ja maksavad laenud tagasi.

Näide 3: puhkuseosakud. Olen juhtunud paarile puhkuseosakute müügiüritusele, kus müügimees veenva näoga seletab, kui hea diiliga ikka tegemist on. Joonistab tahvlile arvusid ja “tõestab”, kui palju raha ma sellega ikka kokku hoian. Mina näen muidugi läbi, et ühes tulbas on arvud inflatsiooniga läbi korrutatud ja teises mitte, selle peale teeb kähku teist juttu. Aga kõrval inimesed ostavad ja kiidavad. Mõni aeg hiljem aga avastavad, kuidas hulk inimesi üritab eBayl meelehetilikult neist osakutest lahti saada.

Slide7

Ma näen siin saalis mitut matemaatikaõpetajat. Matemaatikaõpetajatelt küsitakse ilmselt tihti, et miks ma pean neid ülesandeid lahendama kogu aeg? Mis mul sellest päris elus kasu on?

Kehalise kasvatuse õpetajad panevad samas näiteks poisse kätekõverdusi tegema. Mis meil sellest päris elus kasu on? Kätekõverduste puhul on vastus küllaltki otsene – see teeb inimest tugevamaks ja ta jaksab päris elus paremini sooritada sarnaseid tegevusi, kus kätejõudu vaja läheb.

Matemaatikaülesannetel on samasugune efekt inimese aju treenimisel. Tegelikus elus koosneb minu enda töö pidevast ülesannete lahendamisest. Mõned näited sedalaadi ülesannetest:

-Hinnang, kui kaua mingi projekt aega võiks võtta

-Hinnang, kui palju me järgmisel kuul raha teenime

Need on puhtalt arvutuslikud ülesanded. Aga on ka selliseid ülesandeid:

-programm töötab praegu liiga keeruliselt – tehke ta lihtsamaks

-programm on aeglane, tehke ta kiiremaks

Ehk siis ülesanded, kus meil pole isegi mitte täpne valem teada, kuidas sellisele ülesandele üldse läheneda. Me peame ise välja mõtlema, millist valemit kasutada, milliseid parameetreid seal rakendada.

Ja siis on veel ülesanded nagu:

- Ma tahaksin, et sinu osakond teeniks rohkem raha

-Tee nii, et inimestel oleks sinu organisatsioonis parem töötada

Selliseid suureemaid ja väiksemaid ülesandeid tuleb minu ette iga päev ridamisi. Ja ainuke võimalus nendega hakkama saamiseks on omada piisavalt hästi ülesannete lahendamiseks treenitud mõistust, nii et ma saan  kiiresti võtta: ülesanne->lahendus, ülesanne->lahendus, ülesanne->lahendus.

Muuseas: vahet tuleb teha harjutusel ja ülesandel. Lihtsalt tulpades võrrandite lahendamine on harjutus. Tekstülesanne, kus valem pole ette antud, on oluliselt kasulikum!

Slide7

Paljud asjad matemaatikas on kasutatavad väga mitmel eri moel. Näiteks võrrandite lahendamine on osaks praktiliselt kõigist matemaatika rakendusaladest.

Kui me oskame mitmesuguseid erinevaid võrrandeid lahendada, on nad meile abiks igal pool, arhitektuurist ärijuhtimiseni.

Üks ja seesama matemaatiline MUDEL on kasutusel väga paljudes eri valdkondades.

Seega, matemaatika on nagu keeleõpe:

kui me õpime ennast mingis keeles väljendama, on meil võimalik kirja panna lõputult erinevaid mõtteid, üksikutest lausetest kuni paksude raamatuteni.

Ja kui me õpime matemaatika keelt oma elus kasutama, on meil samuti lõputult võimalusi seda erinevates kontekstides ära kasutada.

Slide7

Kokkuvõtteks:

-Maailm põhineb ühel või teisel viisil matemaatikal.

-Matemaatika mõistmine on võti maailma mõistmiseks (või vähemalt korrektseks mõistmiseks, on ka teisi filosoofiaid, mis annavad meile ebakorrektseid tulemusi).

 -Matemaatika harjutamine loob eeldused elus tekkivate probleemide lahendamiseks.

Sekka küsiti mult veel mitmesuguseid lõbusaid küsimusi:

Küsimus: kas Kuu peale on mõistlik maatükki osta?

Vastus: Igasuguse investeeringu puhul on meil tegemist matemaatilise mudeliga, mis peegeldab mingit laadi reaalsust. Mul on näiteks natuke Microsofti aktsiaid ja Brasiilia riigi võlakirju, mis peegeldavad vastavalt seda, kuidas Microsoftil ja Brasiilial tulevikus läheb. Kui neil läheb hästi, läheb ka minu investeeringul hästi, aga oluline on kasutada eelpool toodud usaldatavuse mõõdikuid ehk siis ise aru saada, kas vastav majanduslik mudel tegelikult paika peab või ei, mitte lihtsalt müügimehe juttu uskuda. Kuu majandusliku tuleviku osas olen skeptiline.

Küsimus: aga kas me saame tegelikult uskuda, et Martin Luther niiviisi ütles?

Vastus: Ainsad a priori usaldatavad väited on matemaatilised tulemused. Kõigi muude kohta kehtib usaldatavuse hinnang, mis on <100%. Kuna aga antud juhul oli tegemist minu jaoks usaldusväärse allikaga, hindan ma selle tsitaadi korrektsuse tõeväärtust kõrgeks.

Küsimus: kas armastus on ka matemaatilise mudeli järgi hinnatav?

Vastus: Armastus tähendab tegelikult seda, et mõni isik tundub meile subjektiivselt tohutult parem ja väärtuslikum kui teised. Loogiliselt võttes inimeste vahel muidugi nii suuri erinevusi ei ole. Bioloogiliselt soodustab armastuse olemasolu aga monogaamsete suhete tekkimist ja selle läbi liigi püsimist. Seega on armastamise võimelistel isenditel geneetiline eelis ja armastus kui fenomen on tekkinud loodusliku valiku tagajärjel. OLULINE: see ei tähenda, et armastus ei oleks hea ja tore. See, kui me suudame mingit fenomeni teaduslikult põhjendada, ei kahanda kuidagi selle emotsionaalset väärtust, täpselt nagu päikeseloojangu värvide füüsikaline selgitus ei tee seda kuidagi vähem ilusamaks :)

Küsimus: Inimesed mõistavad maailma praegu hoopis teisiti kui tuhat aastat tagasi. Kas meie praegune teaduslik mudel ei ole tuhande aasta pärast täpselt samamoodi aegunud kui praegu tuhande aasta vanune?

Vastus: Teadusliku meetodi eripära on see, et teaduslikud tulemused on falsifitseeritavad ja kolmandatel osapooltel peab olema võimalik nende kehtivust või mittekehtivust sõltumatult kontrollida. Tuhat aastat tagasi oli teadusliku meetodi alusel ära kirjeldatud väga väike osa maailmast, aga see osa, mis oli teaduslikult kirjeldatud, peab suures osas praegugi paika. Praegu on inimeste teaduslik arusaam laienenud ja ma olen optimistlik ka praeguste tulemuste säilimise osas tuhande aasta pärast.

One response so far

Dec 23 2008

Life in Estonia 2

Published by Targo under Isiklik, Maad ja rahvad

Jätkasin Eesti elu omapärade väljatoomist mujale maailma mahajäänutele. Aga häid pühi ja aastalõppu ka kõigile teistele, kus te parajasti ka ei viibiks :)

 

 

Hi Everyone,

Hope you’re doing fine wherever you are. The weather in Estonia has been snowy for the last month or so, at least in the place where I live. Since the sun sets at 3:23pm today, the snow actually helps a lot in terms of visibility, as it amplifies any light sources in the night. It’s not too cold (hovering around freezing), but every now and then I have to dig out my car (pic attached).

I bought a condo in the middle of Tartu. The building was originally constructed in 1836, and features 3 feet thick stone walls, so I should be able to survive any sort of climate. As a matter of fact, it doesn’t currently have anything besides walls, so it will take me a while to get all the interior work done and actually move in. But you’re all invited to a party once it’s done.

 

As you might remember, I’m doing most of my daily work in a software company called Webmedia. Starting next year, I will have my own P&L in Webmedia, and in preparation for that, we threw a big party. I have lost count of work-related parties I’ve attended by now, and may need to get some kind of letter from the company to explain my absences to my wife. One sign of the times is that most of my physical activity tends to come from dancing at parties, as I’m spending way too much time sitting at my desk or in my car L But at least we have free onsite massages J

Anyway, Adam might be able to relate better how the last party went, as he was subjected to a few new experiences, like various kinds of Estonian water torture (from scalding hot steam to jumping into holes drilled into lake ice), and naked girls beating him with tree branches.

To the uninitiated, the above-described procedure is called sauna, and it’s only done properly in this region of the world. Almost every Estonian has a sauna, even if he has to build it into a highrise apartment building.

Some of you may remember the party bus in Redmond, in Estonia you can also rent a sauna bus (http://www.saunabuss.ee/index.php?id=10), and cruise the city in the comfort of 85 degrees Celsius (185 F).

 

It’s also Christmas time. The USA is the most religious industrialized country, but there’s lots of fuss about public displays of Christmas paraphernalia. Estonia is one of the least religious countries in the world, but there’s a big Christmas tree in the town hall square and radio plays non-stop Christmas carols all day long. Still, I guess it has somehow morphed from its original ideas, as the Webmedia holiday party featured bikini babes performing acrobatics (pics on request), and other not so solemn activities.

But I hope you all have a good holiday suitable to your taste.

 

All the best for the new year,

Targo

No responses yet

Oct 16 2008

Life in Estonia

Published by Targo under Isiklik, Maad ja rahvad

carrier_pigeon.gif 

Vahetult pärast Ameerikasse kolimist kirjutasin kodustele kirju sealsest elust, vähemalt nii kaua, kuni kõik veel uus ja huvitav tundus. Nüüd kirjutasin vastupidi, USAsse mahajäänutele. Tegelikult täitsa huvitav näha, kuidas Eesti elu teisest perspektiivist paistab, nii et panen selle siia ka kirja.

Hey folks,

How are y’all doing? I have been rather busy, so it’s been hard to find time to write.

As you can see, I’m still with Microsoft, working as a consultant in the local services org. In everyday life though, I work with a local software company called Webmedia, and my addressbook title says Chief Development Officer. My current goal is to build a team that will start doing various SharePoint deployment, customization and add-on development projects. In reality, I’ve been doing everything from sales and sitting in management meetings to coding and writing people’s reviews. I build fancier and fancier time management solutions for myself, but still seem to have more and more to do J

 

Now the main thing about Estonia is that it’s tiny. The whole country has some 1.4 million people; I live in the city of Tartu, it has about 100,000 inhabitants.

You can see the city map here: http://maps.live.com/default.aspx?v=2&FORM=LMLTCP&cp=58.374043~26.728878&style=r&lvl=13&tilt=-90&dir=0&alt=-1000&phx=0&phy=0&phscl=1&where1=tartu&encType=1, Adam says it’s like spaghetti. If you didn’t know yet, Adam is also here and just received his living and working permit. But the street map is really neat, as it tends to be easier to walk to places, rather than drive. We have a weekly team lunch and always walk to some nearby downtown restaurant. Speaking of restaurants, between having lunches with a bunch of people all the time and being too excited about work to do much else, I’ve put on considerable extra weight L

 

The smallness of the country has some interesting effects. While small, we still have to have our own equivalent of the People magazine and the Wired magazine and so on, and as they have to fill the space, everybody in the country gets to be a celebrity every now and then. I made it to the cover of the Wired magazine equivalent two weeks after arriving.

It also enables the introduction of various neat IT solutions that could take decades to implement elsewhere. For example, I have a government-issued smartcard that serves as a universal ID. Every computer has a smart card reader, and I can use it for voting, banking, paying utility bills, buying a train ticket, signing documents (government institutions are mandated by law to accept digitally signed documents) etc etc.

 

Europe is multicultural in a different way than the US. In the US, everybody looks different, but speaks the same language. Here, everybody looks the same, but they speak different languages. I pay the equivalent of $20/mo for my Internet/TV/phone service. For that my TV package has channels in 13 different languages, plus 5 different adult channels.

 

But the thing that’s really, really different is the various company events. In Estonia, every organization is supposed to have an event called the „summer days“. Think of a typical US company picnic . Now add limitless alcohol, sauna and hot tubs. Remove all the typical HR rules in a US employee handbook. Stretch the event to about 24 hours or more. As a result, if something like this happened in the US, many people (starting with the top management) would not be working for the company the next morning. But here, it’s business as usual.

Coming from the US, you can get vertigo from the overall level of political incorrectness. If you attended a certain party at Jukka’s place, you might remember a certain video that Harpreet demonstrated. Apparently, here it got sent to a company-wide mailing list. Again, business as usual.

 

In cooler companies, there are also „winter days“, „fall days“ etc. Webmedia has won the best employer in Estonia award, so the various suborganizations have their own events (our support org had „Indian summer days“). Because I’m currently involved in all kinds of random stuff, I get to go to quite a few of them, plus the Microsoft events. Of the last 6 weekends, I’ve been out of town for 4, we’ll see how long I will last.

 

I mentioned the support org. Just like we had admins and internal IT people in Redmond, there are various support people here, but there are a lot more of them (seemingly 1 for every 10 employees or something). As a result, whenever I need something from a hotel reservation to new hardware to ordering some books, I send an email, and usually get a response within 15-30 minutes, saying that everything’s all set. Boy, do I love these people.

 

Take care now, and keep up the good work.

Targo

 

3 responses so far

Sep 17 2008

10 aastat Vana Programmeerijat

programmer.jpg 

Umbes kümme aastat tagasi oli mul kord kõrge palavik, mis takistas kooli või tööle minekut. Arvuti taha suutsin end siiki vedada ja kirjutasin teatava Kivirähu teksti põhjal üles Vana Programmeerija loo.

Kümne aasta juubeli puhul panin ta siia taas kirja. Nendele, kel huvi asja võõramaalastega jagada, tõlkisin selle millalgi ka inglise keelde.

Vana Programmeerija

Öösel toodi firmasse uus mees.
“Said su siis nõusse,” ütles üks programmeerija kaastundlikult. “Küllap jootsid su täis, nii nagu meid kõiki. Kes siis kaine peaga sellisesse firmasse tuleb!”
“Kas tead, kuhu kadus too mees, kelle asemele sind värvati?” küsis teine kaastöötaja. “Projektijuht lõi ta maha. Lihtsalt lõi maha ja kõik. Palju mehi on tema rusika läbi oma otsa leidnud.”
“Nii ongi õige!” ütles uus mees rahulikult. “Kus seda enne nähtud, et firmas ei tapeta! Mina olen vana häkker, olen kõik operatsioonisüsteemid ise läbi testinud ning iga kord on taplemist olnud. Vat vanasti, siis olid ikka mehed! Igaüks käis majas ringi, juhtmeots käes, ja kui sai, siis laskis voolu! Mina ainsana jäin hinge, lõpetasin edukalt projekti ja kauplesin end uude kohta. Jah, mina tunnen tarkvara tegemise kombeid!”
Ja ta ronis magamiskotti ning jäi norinal magama.
Hommikul tundis projektijuht uue mehe vastu huvi.
“Kus ta on?” küsis ta analüütikult. “Tutvustan talle meie firma tavasid.”
Analüütik läks näost punaseks ja lõi silmad maha.
“Kuidas nüüd öelda… Istub jututoas… Ma küll ütlesin, aga…”
“Mis!” röögatas projektijuht. “Laiskleb! Kas ta peab meie firmat laatsaretiks või! Tuhat nullpointerit! Näita, kus ta on!”
Programmeerija vedeles tõesti jututoas ning haigutas aeg-ajalt magusalt.
Projektijuhti nähes ta naeratas unelevalt.
“Mõtlesin just sellest ajast, mil ma veel noor olin,” ütles ta. “Siis olid mehed selgest rauast. Mina isegi olen ju teab kui mitu korda haljast assemblerist bugisid rookinud. Ükskord juhtus sihuke ette, et hoia ja keela! Kolm korda tuli ringi kompileerida. Aga ma talle andsin!”
“Mida!” käratas projektijuht. “Sa veel seletad, lurjus!”
“Nonoh!”, ütles mees pahaselt. “Hoia oma pudrumulk vaos, kui sa häkkeriga kõneled. Ega ma oma juttu lõpetanud pole. Teinekord tuli andmebaasimootorit parandada – t erve kollektiiv läks selle pärast peast segi, aga siis leidis terav kirves kivi! “Noh, roju!” ütlesin ma talle. “Nüüd ma su jahvatan!” See oli ka üks kodeerimine, mida tänaseni meenutatakse.”
Projektijuht kuulas ja läks raevust kollaseks.
“Kas sa tead, kellega sa praegu räägid!” kisendas ta. “Sa räägid projektijuhi endaga!”
“Mis projektijuht sina oled!” lõi vana programmeerija käega. “Selliseid projektijuhte on ennegi nähtud. Vaata vanasti, siis olid projektijuhid. Silmad olid teistel punnis, käisid trampides mööda koridori ja vandusid nii , et kõik masinad käigu pealt GPF-i andsid. Sinusuguseid keskkoolihäkkereid ei lastud uksest sissegi, nad tõid õnnetust kaasa. Mine parem oma tuppa ja küll mina siin asjad korda sean. Mina tunnen C++’i nagu oma pük se.”
“Nii!” pöördus ta seejärel analüütiku poole. “Mitut CASE-vahendit te kasutate?”
“Ühte,” vastas see hämmeldunult.
Vana programmeerija vangutas pead.
“Kus seda enne nähtud!” ütles ta. “CASE-vahendeid peab olema vähemalt seitse ja diagramme tuleb üle joonistada kaksteist korda päevas. Nii oli vanasti alati. Saada mehed joonistama!”
“Mulle tundub, et…” alustas jahmunud projektijuht, aga vana programmeerija käskis tal pudrumulgu kinni pidada.
Serveri kettaruumi kulutas vana programmeerija rohkem kui kõik ülejäänud kokku ja käskis finantsdirektoril seejärel uut riistvara muretsema minna.
“Nii ei jätku meie rahadest kuigi kauaks,” söandas finantsdirektor poetada.
“Firmas peabki vähe raha olema,” vastas vana programmeerija kindlalt. “Omal ajal, kui ma FreeBSD-ga tegelesin, ei saanud keegi seitse kuud sentigi palka. Mis teie siin ka üldse tarkvarategemisest teate.”
“Mis firma tarkvara kasutatakse?” uuris ta seejärel analüütikult.
“Microsofti,” vastas too.
“See tuleb kohe maha kustutada,” ütles vana häkker. “Kus seda enne nähtud, et Microsofti tarkvara kasutatakse! See toob ju sulaselget õnnetust! Kõik vanad programmeerijad teavad, et Microsoftis pesitsevad kurjad vaimud. Ru ttu tarkvara ketastelt maha! Mul on meeles üks juhtum, kus kah keegi rumal projektijuht Microsofti tarkvara arvutitesse lasi installeerida. Sealt firmast ei pääsenud peale minu keegi eluga, operatsioonisüsteemidest ronisid aga deemonid välja ja käisid öösiti magamiskottidest meeste verd imemas.”
Jubedusega kuulanud töötajad formateerisid kiiresti kõik kõvakettad üle.
“Jeesus Maria!” hüüdis vapustatud projektijuht. “Nüüd meie tähtajad hävivad! Ma lähen hulluks!”
“Tarkvaratootmisel peabki hulluks minema, siin teisiti ei saa,” nõustus vana häkker. “Meil läks omal ajal kogu kollektiiv hulluks.”
“Projektijuht ägas ja pages oma tuppa varju.
Vana programmeerija jalutas mööda ruume ning sattus viimaks süsopi manu.
“Süsteem töötab valesti,” ütles ta pärast hetkelist mõtlemist.
“Mul on siin graafiline abivahend, mis süsteemi jälgimisega tegeleb,” vastas süsop.
Vana häkker vilistas.
“See’p see on!” ütles ta. “Graafiline kasutajaliides! Kus seda enne nähtud on! Kellel oli vanasti graafiline kasutajaliides? Mitte kellelgi! Käsurida on kõik, mis häkkeril vaja läheb. Graafiline kasutajaliides on ainult eksitamiseks mõeldud.”
Ta lükkas süsopi kõrvale, kustutas X-Windowsi ning läks tööst väsinuna uuesti puhkama.
Siis anti teada peatsest voolukatkestusest. Projektijuht, kelle nägu reetis, et tema paar viimast tundi pole olnud kergete killast, väljus oma toast ja käskis tööd salvestada.
“Rumalus!” leidis vana programmeerija. “Las aga olla! Pidage kõik oma pudrumulgud kinni, küll mina juba andmetega hakkama saan!”
Siis tuligi voolukatkestus ja pooleliolevad tööd hävisid.
õhtul pidid Microsofti esindajad, kellega firma koostööd tegi, tulema projekti seisu üle vaatama.
Kuna süsop oma tööd teha ei saanud, ei saadud ka andmeid taastada ning Microsofti esindajad said kurjaks.
“Nüüd me oleme pankrotis,” oigas juhtkond.
“Firma peabki pankrotti minema,” õpetas vana programeerija, kes hetkekski rahu ei kaotanud. “Mis firma see on, mis pankrotti ei lähe?! Nii palju, kui mina olen töötanud, pole ükski firma pankrotistumata jäänud! Omal ajal…”
Aga ta ei jõudnud lõpetada, sest enne seda jõudsid kohale Microsofti juristid, kes ta seal koos teiste töötajatega kinni võtsid ja Bill Gatesi enda ette toimetasid.
Bill istus väärikalt troonil ja kohendas oma kandilisi prille.
“Midagi halba teiega siin ei juhtu,” ütles ta. “Hakkate vaid minu produktide kallal kodeerijateks nagu kõik need, kes enne teid minu valdustesse sattusid. Nüüdsest olete mu sulased!”
Tekkis hetkeline vaikus ja kohe seejärel oli kuulda vana programmeerija häält, kes Wordi patchis.
“Kus seda enne nähtud, et Word PC peal jookseb!” pahandas ta. “Wordi koht on HP peal.”
“Kas see pole mitte see vana programmeerija!” hüüatas Bill selge hirmuga. “Jälle siin!”
“Mina ikka,” vastas häkker. “No miks su prillid küll kandilised on? Need on ju alati olnud ümmargused.”
“Viige ta ruttu tagasi!” karjatas Bill. “Ruttu!”
Ning juristid viisid vana programmeerija minema.
Järgmisel päeval istus ta terminali taga ja mängis muda, kui sisse astusid kaks meest.
“Vajame kogenud programmeerijat!” hõikas üks neist.
“Siin ma olen,” vastas vana programmeerija ja läks meestega kaasa.

5 responses so far

Aug 08 2008

Kadunud poja tagasitulek

Published by Targo under Isiklik

Kuna seda on piisavalt palju kordi küsitud, panen oma Eestisse siirdumise detailid siia ka kirja:

Maandun Tallinnas 15. augustil. Elama hakkan Tartus, aga sebin ilmselt alatasa ka igal pool mujal ringi. Alates 25. augustist hakkan peamiselt olema Webmedia Tartu kontoris, kus tegutsen isehakanud guruna, samuti ka Microsofti ja Webmedia Tallinna kontorites ning Tartu Ülikoolis.

Loodan igatahes kõigi oma vanade ja uute sõprade ning tuttavatega peatselt juba päriselus suhelda :)

One response so far

Next »