Jan 18 2012
Liiklusõnnetus 14. jaanuaril
Tänane jutt on täiesti teemaväline, aga ma ei oska seda ka kusagile mujale kirjutada.
Janno oli tore poiss ja lahkus meie seast väga ootamatult. Temast ja tema lähedastest on kohutavalt kahju.
Samas on juhtunu asjaolude kohta levinud vastuolulist infot ja minult küsitud igasuguseid kummalisi küsimusi, sellepärast panen kirja, mis täpselt oli. Joonised on illustreerivad ega ole mõõtkavaliselt täpsed.
Kell oli umbes 12:15 laupäeval, 14. jaanuaril. Sadas kerget lund ja oli väike tuisk, 3-5 kraadi külma. Nähtavus paar-kolmsada meetrit, teel samas lund üsna palju. Autos neli inimest, mina ees vasakul, Riina ees paremal, Janno taga vasakul ja Toomas taga paremal. Kõigil turvavööd kinni. Auto korras, uute talverehvidega. Sõiduteel oli mõlemas küljes metallpiire. Ees pikem sirge lõik, meie kiirus oli umbes 85 kmh, mis oli sellel lõigul ja antud ilmaoludes piisav, et tavalisi takistusi märgates ohutult peatuda.
Paarisaja meetri kauguselt nägin vastutulevat autot, kes sooritas möödasõitu bussist ja lasksin gaasipedaali lahti. Bussijuhi väitel oli tema kiirus 80 km/h, vastusõitjate kiiruste vahet visuaalselt hinnates pidi möödasõitja kiirus sel juhul olema min 100 km/h. Bussi ees oli veel teisi autosid, nii et tehniliselt oleks vastusõitja pidanud sooritama veel mitu möödasõitu, et kolonnist ette jõuda.
Kui vastutulev auto hakkas möödasõitu lõpetama, oli meie vahemaa temaga veel ligi sadakond meetrit ja paanikaks polnud põhjust. Meie kiirus sel hetkel umbes 80 km/h. Kui vastutuleja oli kahe rattaga suunavööndite vahelisel lumevallil, tegi ta järsu külgjõnksu algul (meie poolt vaadates) paremale, siis vasakule ning keeras seejärel parema külje ette.
Vastutulev auto libises tagasi meie suunavööndisse, selleks ajaks olin jõudnud reageerida ning pidurile vajutada. Vahemaa oli sel hetkel 50 meetri kandis. Kuna vastutulev auto suurendas sel hetkel vahet bussiga, pidi tema kiirus külglibisemise alguses meie suunas olema endiselt vähemalt 90 km/h, summaarne kiirus vähemalt 160 km/h, mis tähendab, et pidurid said töötada umbes sekundi.
Kuna vasak sõidusuund oli hõivatud, paremal piire ja vastutulev auto meil praktiliselt täpselt risti ees, polnud kokkupõrget võimalik vältida. Kuna otse kokkupõrkamine on turvapatjade ja crumple zone‘i tõttu ohutum, ei hakanud ka muid äkilisi liigutusi tegema. Kokkupõrkel juhtusid väga kiires järjestuses kolm asja: esialgne kokkupõrge, turvapatjade vallandumine, mille järel ma enam otseselt midagi ei näinud, ning teine löök meie auto pihta.
Viimase kõige loogilisem selgitus on minu arvates: kahjuks oli vastutulev auto kokkupõrke hetkel sellises asendis, et tabasime teda massikeskmest vasakule, mis tähendab, et pöördusime ka ise vasaku küljega ette ning saime löögi bussilt. Avariijärgsetel piltidel on näha, et meie auto vasak tagumine uks oli täies kõrguses sisse löödud, mis sai juhtuda ainult kokkupõrkel kõrge objektiga, samuti oli bussi nina vasakus küljes sarnase kõrgusega mõlk.
Läbi kogu juhtunu olin toimuvast teadlik, pärast kokkupõrget tundsin valu rinnas ning kaelas, mistõttu ei saanud end pöörata, samas polnud alust arvata, et tegu oleks millegi elukardetavaga. Riina poole sain vaadata ja veenduda, et ka tema paistis vähemalt visuaalselt korras ja suutis end liigutada. Toomaselt kuulsin, et tal jookseb verd, Jannolt mitte midagi. Auto ümber kogunes inimesi, kellel palusin aku lahti ühendada. Päästjate saabumise aega ei oska täpselt hinnata, tundus olevat veerand tunni ringis. Ütlesin neile, et nad tegeleks kõigepealt tagaistmel olijatega.
Veidi hiljem saabus ka kiirabi, mulle pandi tugikrae ümber kaela, aidati autost välja, pandi kanderaamile ning viidi minema.
Olgu rahu kõigiga.
Pane palun viide ajakirjandusse ka! Loeks ka muud vaatenurgad üle.
Peaks olema triviaalselt leitav ju. Aga http://www.jt.ee/702652/tallinna-tartu-maanteel-toimus-raske-liiklusonnetus/ nt.
Kurb ja traagiline õnnetus:(
Tundub lolli juhija ESP koostöö olevat. Lumevallide puhul on ESP äärmiselt ohtlik. Õnneks paljudes autodes saab seda välja lülitada, aga kas inimesed seda ka teavad, et lumevalli ületades peaks see väljas olema?
Aitäh Sulle selle selgituse eest. Politseist ei ole veel midagi väga selget teada saanud. Aivo, Janno vend
Õudne õnnetus. Kaks tundi hiljem oli sada meetrit Tartu poole üks kaubik katusel kraavis. See koht on ohtlik. Rahu hinge!
See koht peaks Tallinna poolt tulles olema kohe pärast Ardut, sisuliselt on see nn Ussisoo soodevahe viimane lõik. S.t Tartu poolt tulles on tee petlikult sirge ja kutsub rallima, Ardu poolt tulles on tõus mäest üles just lõppenud ja kohe hakkab paistma lauge paremkurv. Tegelt on seal künka otsas ka ristmik kus kiiruspiirang minumeelest 70 peal, aga selle metallpiirete koha peal on kiiruspiirangu tsoon juba läbi.
Ma lugesin ka ajalehe ja Sinupoolse kirjelduse läbi. Kõik muud tingimused on nagu nad on, aga asi saab alguse bussijuhist, kes teel uimerdas. Järgmise vea tegi see noor ja kogenematu juht, kelle oli tema jaoks ülivõimas auto. Seejärel tegi vea jälle bussijuht, kes oleks kogemustele tuginedes võinud hullul nolgil tagasi reastuda lasta (ja politseisse helistada). Nüüd tuled Sina IT mees (kindlasti pole Sa proff juht) ja võib-olla oleks Sa saanud paremale piirdesse riivata (peale KÕVA viimse hetkeni kestvat pidurdust asfaldil ja reastumist lumele), aga me ei tea, kas see oleks õnnestunud või oleks läinud veel hullemini. Minu arvates tegid Sa kõik nii nagu peab.
Usun, et Janno ei oleks Sind süüdistanud.
Ps. Kas Sa oma õnnetuse kirjeldust uurimise ajal avaldada võid üldse?
Kuulsin sellest jubedast õnnetusest eile. Ka mina ei mõista oma mõtteid kirja panna mujale kui siia.
Mul on jube kahju. Janno oli mulle hea tuttav ja üks mu esimesi kolleege mu Tartu päevilt.
Sündmuskoha piltide järgi otsutades olid teeolud niivõrd kehvad, et igasugune möödasõit sellisel teel on üliohtlik sõltumata juhi autost või kogemustest. Lisage siia veel kulunud rehvid…. kõlab kriminaalselt.
Sõitsime just Tallinnast Tartu poole ja jõudsime kohale avariist mõned minutid hiljem. Nägime kõik oma silmadega, nägime ka inimesi autos, on olemas pildid ja video. Viimased tegime just olukorra jäädvustamise ja hilisema tuvastamise eesmärgil. Jälgisime uudiseid ja valuga kuulsime tagaistmel oleva mehe surmast((
Äärmiselt õudne tunne säilib siiamaani, väga väga kurb. Tekkis hirm sõitmise ees.
Tunneme kaasa hukkunule, tema perele ja lähedastele!
To “Noorest mehest on kahju! Kaastunne lähedastele ja sõpradele!” –
Mismõttes sai kõik alguse bussijuhist? Selliste ilmastikutingimustega, nagu piltidel näha oli, kõlab liinibussiga 80km/h täiesti normaalse liikumiskiirusena. EI PEA alati sõitma maksimaalse lubatud kiirusega, ja ma olen üsna kindel, et kui see buss oleks sõitnud ka 80 asemel 90-ga, siis see antud möödasõitu poleks ära hoidnud.
“Seejärel tegi vea jälle bussijuht” – sellise lumise tee peal ei saa bussil pidureid põhja lüüa, see oleks hoobilt risti. Ja niipalju kui Targo joonistelt näha on, siis tegelikult oli sellel Jaguaril ruum olemas möödasõidu lõpetamiseks, kas siis lihtsalt niisama või lasi bussijuht ikkagi gaasi veidi tagasi. Sest tal läks tagasireastumisel lumevallist käest ära, mitte ei toimunud lihtsalt vastassuunavööndis laupkokkupõrge.
Bussijuhil mina siin küll ABSOLUUTSELT mingit süüd näha ei oska.
Ja Targo käitus ka õigesti, nagu ta seletas – et otsustas frontaalkokkupõrge kasuks, mitte piirdesse keeramise, millisel juhul oleks see Jaguar teda külje pealt tabanud. See oli etteaimatav olukord ja selle vältimine õige tegu – see, et õnnetuse trigonomeetria tagajärjel nende auto spinnist küljega vastu bussi põrkas, oli juba õnnetu juhus.
Ps. Kas Sa oma õnnetuse kirjeldust uurimise ajal avaldada võid üldse?
Ma pole eksinud ühegi Eestis kehtiva seaduse, enda poolt antud lubaduse ega ka oma südametunnistuse vastu. Panin asjad kirja, sest leidsin, et nii on kõige parem.
Olen ka ise selle maantee suht tihe külastaja olnud autoroolis ja sellistest õnnetustest kuulmine teeb alati kõhedaks ja kurvaks. Nii kaastundest kannatanute ja lähedaste vastu, kui jõuetusest / võimetusest mõista, mida tuleks teha, et selliseid möödasõite lihtsalt enam ei tehtaks.
Lisan enda aastaid Tallinn-Tartu maanteel sõitnu mõtted. Ehk on selles siin tekkinud arutelus niigi palju head, et see paneb inimesi mõtlema ja hoiab ära mõne järgmise traagilise õnnetuse.
“Bussijuht oleks võinud lasta reastuda” <<<< seda omaltpoolt kommenteeriksin niipalju, et see on alati kahe otsaga lugu ja peab ise tunnetama situatsiooni nii hästi, kui oskused/kogemused võimaldavad. Antud soovitus on ilmselt pädev möödasõidu viimases faasis, kui on selge, et möödasõitja oma manöövrist ei tagane või tal ei ole enam muid valikuid. Samas, kui manöövri alguse faasis või kuskil poole peal möödasõitja leiab, et ta ei suuda möödasõitu lõpetada ning tahab pidurdada ja tagasi tõmbuda, siis pidurit vajutav möödasõidetav teeb olukorra ainult hullemaks. Pigem tuleks möödasõidetavana äkilisi liigutusi vältida ja käituda möödasõitja jaoks stabiilselt ja "ennustatavalt", et ta suudaks adekvaatselt reageerida.
Teine teema, mis antud õnnetuses ilmselt probleeme ega täiendavaid lööke ei tekitanud, aga mida samuti juhid ohtlike möödasõitude märkamiseks omale kuklasse peaksid programmeerima, on pikivahede hoidmine või ohtu märgates koheselt ennetava pikivahe pikendamine. Tavaliselt ma ise, kui näen, et minu ees olevas autode rivis (kas samas suunas või vastu liikuvas) hakkab keegi ohtlikku möödasõitu tegema, kus on juba näha, et seal võib tekkida avarii, ma pidurdan oma hoo maha. Miks? Sest ma ei taha oma perega sellest paugust osa saada. Kui see laupkokkupõrke pauk seal ees käib, siis olen mina järgmine, kellel on adekvaatse otsuse tegemiseks ainult üks, murdosa sekundi pikkune võimalus. Sellised kokkupõrked on jõhkrad löögid ning sealt lendab igasuguseid suuremaid ja väiksemaid tükke kaugele. Ennetava pikivahe venitamisega sa väldid ise avariisse sattumist, ning hoiad ka enda taga pikkivahet mittehoidvaid autosid sellesse sattumast.
Üldisemalt. Möödasõit linnavälise maantee kiirusel on kõige ohtlikum manööver. Kui seal vea teed, siis on tõenäosus väga suur, et teise vea tegemiseks sulle võimalust ei anta.
Veel üldisemalt. Te võite olla osavad autojuhid ja tõenäosus, et teiega midagi juhtub, on väga madal. Aga selleks, et kogu teie ja/või kellegi teise ülejäänud elule kriips peale tõmmata, piisabki ainult ühest madala tõenäosusega toimunud juhusest, vahet pole, kas see toimub täna, või viie aasta pärast. Tehke endast parim, et see tõenäosus null oleks, ja vältige selliste olukordade tekitamist.
Oma kogemusest võin öelda et kõige mõistlikum on alati kirjeldada ainult seda mis juhtus, jättes kõrvale oma mõtted ja kavatsused. Politsei oskab päris täpselt rekonstrueerida õnnetuse ja leida võimaliku(d) süüdlase(d).
Ei näe et oleksid suutnud midagi paremini teha, kuna piirdesse sõites oleks võinud omakorda viga saada võimalik Jaguari kõrvalistuja. Seda, et koht tühi oli ja juht üksi sees sai teada alles pärast õnnetust. Samuti oleks auto võinud karusellitama hakata ka piirdesse sõites.
Tunnen kaasa Janno lähedastele.
Ei mõista kommentaari, mis on kirjutatud siia 19.jaanuaril kell 11:34.
Sa süüdistad bussijuhti, et ta teel “uimerdas” ja samas süüdistad Targot, et IT-mehena ei ole ta justkui piisavalt pädev autojuht, võtmaks vastu vajadusel õigeid otsuseid.
Leian, et bussijuht profesionaalse juhina oskab vastavalt teeoludele ja ilmastikutingimustele valida õige sõidukiiruse. Samuti ei näe ma seost Targo elukutsevaliku ja tema sõiduoskuste vahel.
Küll aga on igasugused möödasõidud alati seotud mõningase riskiga, seda enam talvel ja seetõttu tuleb möödasõite tehes alati veenduda selle ohutusega. Pidevaid möödasõite tehes jõuame ehk jah 5-10 minutit varem kohale, aga võib juhtuda ka nii, et läheb hoopis nii nagu juhtus ka sel korral.
See, et Targo avarii südmustiku nii detailselt lahti kirjutas, oli minu meelest õige tegu. Leina ajal vajavad lähedased ülevaadet sellest, mis ja kuidas kõik tegelikult juhtus. Kusjuures Targo rääkis ju kõigest selliselt, nagu tema antud hetkel olukorda nägi, andmata seejuures hinnanguid. On kaks iseasja, kas lugeda juhtunust läbi meedia, mille eesmärk on uudiseid müüa või saada ülevaadet inimeselt, kes seda kõike ise läbi elas.
Tunnen siinjuures siiralt kaasa hukkunu lähedastele ja soovin südamerahu ja vastupidavust emotsionaalselt läbi raputatud Targole ja tema kaasreisijatele.
Pidage vastu, küll aeg annab arutust!
Sügav kaastunne hukkunu lähedastele ja kiiret paranemist Targo!
Õhtuleht on mu siinse jutu avastanud ja endale iseloomulikku ülidramaatilisse vormi pannud.
See polnud mul kindlasti algselt plaanis, samas ei saa neile tsiteerimist keelata ka.
Mulle nad helistasid muidu ja ütlesid, et tahavad liikluseteemalist juttu kirjutada. Kommenteerisin ainult nii palju, et turvavöö ja turvapadi on head asjad, muud mitte midagi.
Lugesin läbi. Kurb. Kaastunne hukkunu lähedastele.
Kirjutan selleks, et rõhutada ka omalt poolt lörtsuvaalu ohtlikkust. Sõitsin kunagi kaassõitjana ühel teisel maanteel. Oli sarnane ilm. Mingi tavaline sõiduauto, pigem tal mingit ESP-d ei olnud. Pikk sirge. Juht soovis mööduda kolonnist. Mitu sõiduautot, ees rekka. Kedagi vastu ei tulnud. Ma ei tea, mis meil kiirus võis olla, ehk 100 või pisut ülegi, et sirge peal neist kõigist mööda vurada? Oma sõiduritta tagasi reastumine läbi vaalu. Ja tunnen, et vaal kisub. St Auto peaks reastuma tagasi, aga ta ei tee seda, sõidab otse. Jõuan mõelda “Palun ära tee nüüd ühtegi äkilist liigutust!”, kui juht, kes ei saa oma ritta tagasi, keerabki natuke jõulisemalt. Ja korras, auto kaotab juhitavuse. Me sööstame paremale ja vasakule ja uuesti paremale. Jõuan mõelda: põld, puid pole, ehk jääme isegi ellu. Lasen kere täiesti lõdvaks (kuna pulksirgelt kuskilt kinni haaramine pidavat vigastusi suurendama) ja sulgen silmad. Aga imekombel oli seal metallpiirde serv, riivasime nurgaga seda ja lendasime vastassuunavööndisse ja jäime (ratastel) seisma. Imekombel ei sõitnud see rekka, mille ees see kõik juhtus, meid laiaks. Imekombel ei olnud vastassuunavööndis kedagi. Juht oli kogenud, nii 50-60-aastane. Nüüd ise sõites kardan kõige rohkem lörtsuvaalusid. Need võtavad auto vibama, kui valesti toimida, olgu sul siis esp või mitte.