Archive for the 'Intervjuud' Category

Nov 30 2013

A* intervjuu

Published by Targo under Intervjuud, Isiklik

Sain hiljuti kirja mehelt nimega George London, kes katsub leida maailma parimat programmeerijat. Tema meetod on inimeste intervjueerimine, kus iga intervjueeritav soovitab 2 parimat oma tuttavat programmeerijat, kellega rääkida. Mingil hetkel jõudis ta minuni, mis on muidugi äärmiselt meelitav. Maailma parimani on mul ilmselt veel pikk tee käia, aga see andis hea võimaluse oma mõtete kogumiseks ning väljendamiseks. Ja nüüd olen ma samas nimistus kõrvuti Eric Lippertiga, woot!

Aga intervjuu ise on siin:

http://www.youtube.com/watch?v=hHcvh-9AEzM

Vabandan kehvavõitu kvaliteedi pärast, koduse asünkroonse internetiühenduse häda.

No responses yet

Dec 21 2012

Veel digitaalsest lõhest

Published by Targo under Innovatsioon, Intervjuud

Rääkisin umbes nädal tagasi Terevisioonis paar sõna digitaalse lõhe teemal. Tegu olukorraga, kus inimesel on kolm sekundit aega, et välja mõelda kolmekümne sekundiline vastus, mille järel sõnajärg jälle käest võetakse. Mõistagi tulevad hiljem niiviisi palju paremad mõtted pähe, millest oleks hoopis pidanud rääkima :)

Esialgne küsimusepüstitus oli aga inspireeritud Rein Siku artiklist, kus toodi välja rida näiteid, kuidas ilma internetita inimestel on raskem kui internetikasutajatel. Digitaalseks lõheks nimetataksegi laias laastus interneti ning muu infotehnoloogia kättesaadavuse ning kasutusvõimaluste ja -oskuste erinevust.

Erinevad seonduvad küsimused siinkohal on: kas selle lõhega peaks midagi ette võtma ja kui peab, siis mida? Kas sellega saab üldse midagi ette võtta? Mida?

Ütlen ette, et erinevalt mitmetest muudest teemadest pole mul siin kindlaid vastuseid pakkuda. Mõned tähelepanekud siiski.

Esiteks tuleb digitaalse lõhe puhul eristada majanduslikke ning sotsiaalseid põhjuseid. Võrreldes enamiku riikidega on Eesti väga heas seisus, piisava soovi korral on internetiühendus kõigile kättesaadav. Maailmas on palju piirkondi, kus vastav infrastruktuur täielikult puudub või siis on ligipääs enamikule elanikkonnast majanduslikel või poliitilistel põhjustel väga raske. Eestis on inimeste puhul, kes internetti ei kasuta, tegu siiski oma vaba valikuga (täpsemalt vastava valiku tegemata jätmisega). Sellises olukorras on väliste mõjutajate kaudu lõhe vähendamine küllaltki raske.

Teiseks pole digitaalne lõhe mingi enneolematu nähtus. Sajandeid jagunes ühiskond kirjaoskajateks ja kirjaoskamatuteks. Esimesed nautisid keskmiselt kõrgemat staatust ning elustandardit ning paljud teenused olid ainult neile kättesaadavad. Kui kirjaoskamatul oli tarvis midagi korda ajada, oli ta täielikus sõltuvuses kirjaoskajast tuttavast või vastavast ametnikust. Kirjaoskamatus likvideeriti üldjuhul riiklike programmide kaudu, aga see oli suunatud valdavalt lastele. Täiskasvanute kirjaoskamatuse likvideerimine andis vaid piiratud tulemusi ning lõpuks oli lahenduseks lihtsalt põlvkondade vahetumine.

Kolmandaks, just nagu praegune digitaalne lõhe pole esimene, ei jää ta ka viimaseks. Uuendused nagu personaalarvutid, e-mail, WWW, Google ja Facebook on igaüks toonud kaasa olulisi ühiskondlikke muudatusi ja loonud omi väikesi lõhesid kasutajate ning mittekasutajate vahel. Muutused kipuvad järjest kiirenema. Lõpetasin ise ülikooli 13 aastat tagasi, kuid tunnetan juba praegu kui mitte lõhet, siis kindlasti väikest pragu enda ning praeguste üliõpilaste vahel selle osas, mida ja kui palju kasutatakse. Mõnekümne aasta pärast hakkavad inimesed endale näiteks kaablit otse pähe panema ja mina olen see vanamees, kes kõhedust tunneb, et “eluaeg ilma juhtmeta saanud, on mul seda siis nüüd vaja”.

On väga tõenäoline, et enamik praegustest 20-40 aastastest jõuavad oma elu jooksul olla “valel pool” mõnda järgmist lõhet ning selle ületamine võib neilt suurt pingutust nõuda. Seetõttu peaks me kõik hetkeks järele mõtlema – see, kuidas koheldakse praeguseid mahajääjaid, seab tõenäoliselt raamid ka sellele, kuidas meie järeltulijad kohtlevad meid.

Kokkuvõttes taandub küsimus sellele, kas me leiame, et teisel pool lõhet olemine on inimeste enda süü või mitte? Esimesel juhul aktsepteerime, et ühiskond jagunebki kaheks või kolmeks kihiks ega püüa selle vastu võidelda. Teisel juhul peaksime digirongist mahajäänutesse suhtuma nagu näiteks puuetega inimestesse. Samamoodi nagu riiklikud normid sunnivad ehitajaid looma treppidele lisaks ka kaldteid ratastooliga sõitjaile, peaks enamikul teenustest olema alternatiiv “digipuudega” inimestele.

Arvamusi? :)

PS Ilmselt pole ühtki sünnipäeva ega jõulu maailmas nii palju oodatud kui praegust 21.detsembrit. Mõnusat maailmalõppu kõigile!

3 responses so far

Jul 06 2011

Mehaanikud, elektrikud ja insenerid

Viimases Arvutimaailmas oli lugu Eesti IT-haridusest ja seonduvatest küsimustest. Lisaks väärikamatele osalejatele anti ka mulle võimalus sõna sekka öelda. Kuna täielikud vastused AM loo sisse ei mahtunud, panen nad siia, lisaks ka paar täiendavat kommentaari. Soovitan kõigil ka päris artikkel läbi lugeda, teised inimesed ütlesid igasuguseid huvitavaid asju (siin nt Sten Tamkivi täielikud vastused).

Küsis Martin Mets.

Mis Te arvate, kui heal tasemel on Eestis antav IT alane haridus? Kas sellest piisaks välismaal läbilöömiseks või mängivad siinkohal rolli hoopis teised asjaolud?

“Välismaa” pole mingi ühene termin, et meie Eestis teeme ühtmoodi ja välismaal tehakse teistmoodi.

Ma jagan “IT-mehed” laias laastus kolme kategooriasse:

- Esimesed on nagu automehaanikud. Kui ma lähen autoga teenindusse ja kaeban, et mingi tuli läks põlema, siis nad vaatavad manuaalist veakoodi järele, putitavad vastavalt tootja näpunäidetele midagi või vahetavad mõne jupi välja. Enamik mitmesuguseid süsadminne ja erinevates ettevõtetes patsiga poisi ameti täitjaid kuuluvad siia kategooriasse.

- Teised on nagu elektrikud. Kui mul on vaja kodus elektrikilpi paigaldada, kutsun elektriku. Tema on kutsekoolis õppinud, et roheline juhe käib siia, punane juhe sinna, tal on vastavad materjalid ning tööriistad, kulutab kokku näiteks neli tundi ning küsib mult 4 korda X eurot. Valdav enamik Eesti programmeerijaid on nagu elektrikud. Neil on spetsiifilised teadmised, kuidas üht või teist probleemi standardselt lahendatakse ning nad töötavad projektides, mida tehakse konkreetsele kliendile teatud vajaduse rahuldamiseks, mille eest küsitakse kliendilt raha kulutatud tundide alusel.

- Kolmas kategooria on insenerid. Insener on keegi, kes mõtleb välja midagi uut, kasutades ühelt poolt teoreetilisi teaduslikke teadmisi ja teiselt poolt loovat mõtlemist. IT valdkonnas eeldab näiteks mõne uue toote (mitte konkreetse kliendi rätsepatöö!) loomine üldjuhul insenerilähenemist. IT-insenere on Eestis väga vähe.

Välismaa juurde tagasi: maailmas on olemas mehaanikufirmad, elektrikufirmad ja insenerifirmad. Viimases kategoorias on kasvõi Google, Microsoft ja Apple. See on ka asi, millega miljardeid teenitakse, mehaanikud ja elektrikud on sellega võrreldes peost suhu elajad.

Enamik Eesti tarkvarafirmadest on elektrikufirmad ja kui koolilõpetaja saab hakkama Eesti elektrikufirmas, siis saab ta üldjuhul hakkama ka muu maailma sarnases ettevõttes. Tuleb ainult arvestada, et mujal on inimesi rohkem ja seetõttu ka konkurents tihedam. Mingit fundamentaalset probleemi aga pole.

Kui me seame aga eesmärgiks heas insenerifirmas läbilöömise, siis enamiku Eesti koolilõpetajate tase jääb liiga nõrgaks, seda nii teoreetilise baasi kui praktiliste harjumuste osas, kuidas uusi asju välja mõelda ja teoks teha.

Paljud arendajad ja start-upid räägivad, et neid erialasid või programeerimiskeeli, mida neil vaja oleks, Eestis ei õpetataki. Kui suur peaks olema IT-alane spetsialiseerumine väikeses Eestis, kas olekski vaja üksnes baasharidust, millele hiljem lisandub juba tööalane praktika ja spetsialiseerumine?

Kui inimesel on olemas tugev teoreetiline baas, siis uue programmeerimiskeele äraõppimine tuleb paari nädalaga, olen seda ise korduvalt kogenud.

Kui ta on aga ainult õppinud, et “uue andmebaasikirje loomiseks vajaliku veebivormi loomiseks tuleb läbi teha järgmised 5 sammu”, siis tekib natukene erinevas situatsioonis muidugi probleem. Kuna tehnoloogiad vahetuvad niikuinii üsna kiiresti, siis ma rõhuksin pigem sellele, et ühelt poolt oleksid õpilastel tugevamad baasteadmised ning teiselt poolt oleks neil kohustus teha palju praktilisi harjutusi.

Eesti IT õppekavadest läbi saamine on praegu naeruväärselt lihtne. Näiteks USA üliõpilased higistavad kasvõi koduste tööde kallal palju intensiivsemalt. Ma ei räägi siin isegi mitte tippülikoolidest, kes praegu jäävad püüdmatusse kaugusse, vaid tavalistest osariigikeskuste ülikoolidest, kellega nt Tartul ja TTÜ-l oleks end igati paslik võrrelda.

Räägitakse, et Eestis on puudu juba ligi 2000 IT-spetsialisti. Viimastel aastatel on vastuvõtt IT-erialadele natukene paranenud, kuid see võiks olla endiselt palju parem. Kuidas võiks IT-haridust Eestis populariseerida?

 Siin on tegelikult kaks eraldi küsimust: kvantiteet ja kvaliteet. IT-koole on meil päris palju ja sealt tuleb ka välja palju rahvast, aga suur osa tulemusest on praak, seega lihtsalt reklaam ja läbilaske suurendamine ei aita.

Kvaliteedi ja kvantiteedi tõstmine korraga ei ole lihtne projekt. Lahendus algab vundamendist ehk reaalainete õpetamisest põhikoolis ja keskkoolis ning võtab 15-20 aastat. Kuna aga IT roll maailmas järjest kasvab, on see võtmeks, kuidas me tulevikus suudame oma majandust konkurentsivõimelisena hoida ja Eestist rikka riigi teha.

Konkreetsed soovitused:

- Vähendada laste hirmu reaalainete, eriti matemaatika ees, seostades seda rohkem tegeliku eluga. Näidata lastele, kuidas maailm päriselt töötab, sealhulgas tehnoloogia, IT ja majandus, ning kuidas matemaatika selles kõigest läbi jookseb.

- Rohkem koole, kus reaalainete süvaõpe algaks juba põhikoolis. Luua juurde tehnika- ja IT-kallakuga keskkoole.

- Igal tasemel suurendada praktiliste, loominguliste ülesannete hulka, et edendada harjumust iseseisvalt uusi asju välja mõelda.

- Tõsta ettevõtluse mainet. Keegi peab neile tulevastele inseneridele ka soodsa loomekeskkonna tekitama.

- Lapsevanemates arusaam, et reaalained tagavad edu. Viimasel ajal on ajakirjandus õnneks selgeks teinud, et IT-mees kipub finantsiliselt paremini elama kui keskmine eestlane, aga eelnenud 20 aastat on ühiskonnas levinud olnud mõtlemine, et vaja on õppida eelkõige keeli, kõnekunsti ja avalikkussuhteid. Need kõik on vajalikud, kuid ei muuda fakti, et IT-spetsialist, keemik või aatomiinsener teenib maailmas keskmiselt siiski rohkem kui tõlk või PRi tegija.

- Kaasata rohkem häid välisõppejõude, sarnaselt Marlon Dumas’ga Tartu Ülikoolis. See annab uue hingamise ning sunnib nii kaasõppejõude kui ka üliõpilasi end rohkem kokku võtma.

Muid lisamõtteid veel:

Üks meie koolide suuremaid probleeme pole seotud mitte õppekavade, vaid õppedistsipliiniga.

Näide 1: Räägib (eraviisiliselt) minuga üks tsikk, et tal varsti eksam. Küsin seltskondlikult, kas vaim valmis? Tema vastu, et eriti ei ole, aga kui õppejõule ilusti naeratada, siis küll ta läbi laseb. Wtf.

Näide 2: Kui ma ise ülikoolis loenguid ja kodutöid andsin natuke, puutusin üsna pidevalt kokku ka küsimustega, et kas saaks üht või teist asja hiljem või lihtsamalt või uuesti teha jne. Enamikus ‘meerika ülikoolides tähtaeg on tähtaeg ja kui valmis ei ole, on oma viga.

Näide 3: Mõnedele värskelt ülikoolist tulnutele on esimesed päris tööl veedetud nädalad parasjagu šokeerivad – kas tõesti tuleb nii palju asju tuleb teha? Eesti koolide kodutööde maht on suurusjärgu võrra väiksem kõvema kategooriaga ülikoolide omast. Selle tõstmine aitaks ühelt poolt kaasa koolist saadavale teadmiste tasemele (iseseisvalt läbi töötatud materjal jääb palju paremini külge kui  loengus kuuldu) ning teiselt poolt muutuks ka uute IT-meeste töö efektiivsus kõrgemaks, kuna on tekkinud paremad tööharjumused.

49 responses so far

Jan 10 2010

IT – mitte tehnoloogia, vaid kommunikatsioon

Kuna head inimesed Eesti Päevalehes on oma reklaamirahad ilmselt kätte saanud, panen ka siia oma läinudsügisese intervjuu materjalid. Parandasin ära ka mõned toimetamise/valestimõistmise apsud (irooniline, kas pole).

Tiiu Laks oli kena inimene, kes mind intervjueeris.

Communication

— Kuidas sulle tundub, kas Eestis on nii kõrge infotehnoloogia tase, kui siin tavatsetakse arvata?

— Oleneb, millisel tasandil me vaatame – kas riiki tervikuna, inimesi eraldi või IT-spetsialiste. Vastus on iga grupi puhul natuke erinev.

— Näiteks e-riik, mille üle eestlased uhked on?

— Rahvusvaheliselt on Eesti võib-olla kõige olulisem omadus see, et Eesti on hästi väike. Kui Eestis elada, siis ei anna sellest endale ehk nii väga aru, aga kui käia maailmas ringi ja sõita ühest linnast teise, siis märkad, et selles või tolles linnas elab sama palju inimesi kui terves Eestis, mõnes teises jälle kolm korda rohkem inimesi kui Eestis. See on tegelikult üsna haruldane, et nii väike riik on olemas.

Nii on meil ka infotehnoloogilises mõttes võimalik väledamalt reageerida ja igasuguseid asju teha. Teinekord me kirume Eesti bürokraatiat, aga kujuta ette suurriiki, kus riigiaparaat on sada korda suurem kui Eestis. Sada korda suurema ametnikkonnaga riiki e-riigiks muuta on üsna lootusetu projekt.

Sest mida rohkem on süsteemi kasutajaid, mida rohkem eri huvisid, mida keerulisem on protsess, seda raskem on seda IT-projekti läbi viia. Ühel hetkel kasvab keerukus nii suureks, et projekti ei ole võimalik mõistliku ajaga täide viia.

Ameerikas on olnud selliseid kolossaalseid ebaõnnestumisi IT-vallas. Tihti tuuakse näiteks FBI. FBI tahtis endale infosüsteemi, kus oleksid kõik nende menetlused ja kriminaalasjad ning igal agendil sellele ligipääs. Projekti peale kulutati müstilisel hulgal raha, sadades miljonites dollarites, mis on rohkem kui terve Eesti avaliku ja erasektori IT-kulutused ma ei tea mitme aasta peale kokku. Ja sellegipoolest asi lihtsalt ei läinud käima.

Eestis on neid asju lihtsam läbi viia, on lihtsam e-riigi taolist süsteemi käivitada. Selle pärast vaatavadki välismaalased, et ohoo. See võtab neil suu lahti, et kodanikul on võimalik riigiga kõik asjad kodunt lahkumata korda ajada. E-valimised on paljudele muidugi täielik ulmeteema, aga kas või sellised lihtsad toimingud, nagu ID-kaardiga allkirja andmine. See on väga lahe.

— See tähendab siis ju, et Eestil pole mõtetki üritada kas või e-pileti süsteemi näiteks Poola eksportida, sest süsteem ei hakka suuremas kohas tööle?

— Oleneb. See on natuke erinev, kas luua süsteem nullist või käivitada väljatöötatud lahendus uues kohas.

Paljud IT-lahendused jäävad tihti selle taha, et hakatakse nullist tegema ja tahetakse, et süsteem rahuldaks kõigi huve, et kõik inimesed saaksid kohe kõike teha. Just siin mängib rolli, kas meil on 50 või 500 või 5000 ametnikku ehk erinevat soovi. Väga tihti jääb kõik selle taha, et hammustatakse liiga suur tükk, alahinnatakse ülesande keerukust ja ülehinnatakse enda võimeid. Ühel hetkel saab jõud lihtsalt otsa.

Aga kui süsteem on juba olemas ja on selge, mis töötab ja mis mitte, siis sealt samm-sammult edasi minna on oluliselt lihtsam. Kuigi ka sel puhul võib mingil hetkel keerukuse piir vastu tulla.

— Eesti on siis IT-lahenduste inkubaator?

— Eestis on suhteliselt vähe programmeerijaid. Hästi raske on öelda, kes neist on millisel tasemel. Hulk tudengeid lõpetab igal aastal informaatika eriala Tartu ülikoolis ja tehnikaülikoolis. Kuid mitte kõik lõpetajad ei jää tingimata selle eriala peale. Aga lisaks on hulk rahvast, kes ei ole programmeerimist koolis õppinud, kuid töötavad sel alal.

Kokkuvõttes – suurusjärk jääb umbes samaks.

Aga maailma mõõtkavas on neid ikka vähe. 10–15 aasta peale kokku on seda kaadrit tekkinud ikka suhteliselt vähe. Mõnes rahvusvahelises suurfirmas (Microsoftiga ma ei hakka võrdlemagi) töötab mitukümmend korda rohkem programmeerijaid kui terves Eestis.

See tähendab, et meil ei ole võib-olla võimalik teha nii suuri, vägevaid ja seinast seina IT-lahendusi. On oluliselt vähem spetsialiseerumist ja oluliselt rohkem seda, et üks inimene peab ära tegema seitse eri ülesannet, milleks suurkorporatsioonis oleks seitse inimest. Loomulikult ei ole tal siis võimalik tööd nii põhjalikult teha. Eestlastel on tekkinud harjumus väiksemate jõududega teha valmis töötav lahendus, mis ajab asja ära.

Võib-olla Saksamaal kirtsutatakse nina, et teete seal kümne inimesega projekti, mis projekt see sihuke ka on. Aga enamiku e-riigi lahendusi on loonud maailma mõistes väga väikesed meeskonnad. Struktuurne probleem on lihtsalt Eesti üks eripära – Eesti on väike, siin on vähe inimesi ja kõik probleemid tuleb lahendada nende inimestega, kes siin on.

Kuna inimesed peavad tegelema rohkem igasuguste üldiste küsimustega, siis on spetsialiseeritus väiksem. Ma ise olen ka täielik universaal – ma teen kõike, müügitööst kuni tehniliste ülesanneteni. Kui kõrvutame Eesti ja mõne muu maa spetsialisti, on sügavust Eesti omal arvatavasti vähem. Samas on rohkem oskust, kuidas pisikese ajavaru, ressursi ja meeskonnaga midagi valmis saada. Kas see on hea või halb? Sõltub olukorrast.

— Nii et see on omamoodi väärarusaam, et IT-valdkond on üks meie suurema potentsiaaliga ekspordiartikleid?

— Ma ei tea, kuivõrd realistlik ekspordiartikkel see on, aga sellist promo eksporditakse küll kõvasti. Ma arvan, et see hakkab ennast kindlasti ära tasuma. Kui on teada, et Eestis on kõvad programmeerijad, kes teevad lahedaid asju, on see kõva plusspunkt juhul, kui näiteks Inglismaal peab keegi otsustama, kas palgata inimene Eestist või Malaisiast. Lihtsalt selle seose tekkimine ja otsustajateni jõudmine võtab natuke aega. Aga kindlasti on selline maine pingutust väärt.

— Sa lugesid Tartus informaatikatudengitele tarkvara projektijuhtimise kursust. Mida tudengitega töötamine sulle uue IT-põlvkonna kohta ütles või näitas?

— Ma arvan, et inimesed on üle maailma põhiolemuselt samad – ühesugune võimekus ja IQ. Lihtsalt digitaalses elus muutuvad olud väga kiiresti.

1960. aastatel oli IBM infotehnoloogia A ja O, nad olid võitmatud ja miski ei saanud neid kõigutada. 1990. aastate alguses oli firma aga katastroofi äärel, 1992 oli IBM-i kahjum 8,1 miljardit dollarit, mis oli tollal USA ajaloo rekord. Asi polnud selles, et IBM-i inimesed oleksid olnud rumalad (IBM-is töötas nobeliste ja Turingi auhinna võitjaid), ega ka selles, et IBM-il oleks olnud halb tehnoloogia.

Juhtus lihtsalt see, et tehnoloogia, millele IBM oli ise aluse pannud, hakkas muutma ühiskondlikke struktuure. Infotehnoloogia demokratiseerus ja peale kasvas uus põlvkond, kellel oli arvutitega hoopis teine suhe, tehnoloogia oli nende elu igapäeva osa, mitte enam miski, mida valge kitliga onud hooldama ja paigaldama pidid. Tehnoloogiauuenduse tulemusel toimus ka inimeste uuenemine. IBM ei osanud uut demograafilist gruppi enam kuidagi käsitleda ja kaotas liidrikoha.

Sama protsess kestab tõusulainena edasi. E-postist on saanud elu lahutamatu osa. Kogu see Rate.ee, Facebooki ja Orkuti asi pole mingi lastehaigus, millest inimesed välja kasvavad. See põlvkond jääbki selliseid vahendeid kasutama, vahetades ehk vaid keskkonna millegi „professionaalsema” vastu, aga see jääbki osaks nende igapäevasest elust ja tööst.

Kümne aasta pärast jõuavad paljud Rate.ee põlvkonna liikmed ühiskonnas ja IT-alal otsustajate sekka. Mina kuulun pigem e-posti põlvkonda, aga praeguste 16–20-aastaste jaoks on suhtlusvõrgustikud elu.

Inimesed on üldiselt samasugused, aga kommunikatsiooni-viisid ja kuidas igapäevaseid asju tehakse – see muutub arvatavasti pidevalt ja jääbki muutuma.

Kui ma üliõpilastega rääkisin, siis mõni leidis, et kirjandus, mida ma soovitan, on anakronistlik – nendel on uued iidolid peale kasvanud. Ma mõtlesin, et mis mõttes:  ma rääkisin ju ainult kümme aastat vanadest asjadest.

— Kas on ka mingid põhitõed, mis jäävad?

— Kindlasti. Siin tuleks rääkida, millega infotehnoloogia tegeleb… Väga paljudel inimestel on arusaam, et asi on tehnoloogias – mida vingem tehnoloogia, seda parem. Kõik probleemid on lahendatavad veel enama ja parema tehnoloogiaga, siis saab kõik korda.

Tegelikult on infotehnoloogia kõige suurem probleem hoopis infos, täpsemalt kommunikatsioonis. Ühes servas on ärimehed, kes tahavad raha teenida, teises masin, millele tuleb ülesandeid anda. Need on kaks absoluutselt erinevat maailma. Äriidee peab minema kõigepealt meeskonnale, kes peab selle konkreetsetesse sammudesse ümber panema. Peab olema IT-inimene, kes saab aru ärireeglitest ja peab olema võimeline äriidee mingisse vormi valama ja selle olemust detailselt analüüsima. Spetsifikatsioonist saavad omakorda aru programmeerijad, kes teevad selle arusaadavaks arvutile. Nii et selles ülesandes on väga mitu tõlkimise kihti.

IT-projektid võivad tihtipeale ebaõnnestuda seetõttu, et sellessamas „telefonimängus” läheb infot vahelt kaduma või see moondub. Niisiis – süsteem, mis valmis tehakse, võib hästi töötada, aga teeb täiesti erinevat asja kui see, mida inimene alguses tahtis.

Seetõttu ei ole tõhus IT-ettevõte tingimata see, kellel on kõige võimsam tehnoloogia, vaid see, kes suudab võimalikult hästi hallata tõlkimist. Kõige hinnatumad ja vajalikumad inimesed ei ole need, kes valdavad hullult tehnoloogiaid (mis on informaatikatudengite sage eksiarvamus), vaid need, kes suudavad haarata võimalikult laia osa ärimehe ja masina vahelt.

Ideaalne IT-mees on see, kes suudab rääkida firma direktoriga ja selle põhjal programmi kirjutada, aga selliseid inimesi peaaegu pole.

— Aga kui vaadata kas või popkultuuris levivaid IT-inimeste stereotüüpe, siis nad ei ole just väga suhtlusaltid…

— Selles probleem ongi. Selleks et selle masinaga töötada… see tuleb paremini välja teatud isiksusetüübil. Sellepärast ongi tüüpilises projektis kliendi nimel äriinimene ja äriprojektijuht, IT-inimesed ja IT-projektijuht ning täitja nimel projektijuht, süsteemianalüütik, süsteemiarhitekt ja programmeerija.

Kui rääkida karjäärist IT-alal, siis võtmeküsimus enamiku IT-inimeste jaoks on, kas nad suudavad end sellest patsiga asotsiaalse poisi stereotüübist välja murda ja rohkem suhelda või mitte.

— Millisena sa IT tulevikku näed?

— Ma ei usu, et näiteks Bill Gates ja Steve Jobs mõtlevad, kuhu võiks IT minna, või otsustavad, kuhu seda liigutada. Need muutused algavad enamasti kasutajatest, alt üles. Peamine on see, et IT demokratiseerumine jätkub.

Kui mõelda kas või Wikipedia fenomenile, siis seal on sündinud sünergia tehnoloogia ja inimeste vahel. Tehnoloogia loob uusi võimalusi ning hakkab inimeste elus suuremat rolli mängima. Muidugi oleneb inimesest, kes harjub sellega kiiremini, kes aeglasemalt. Iga järgmise põlvkonnaga – isegi mitte põlvkonna, vaid kümnendiga – moodustab tehnoloogia inimelust suurema osa, inimeste ja tehnoloogia põimumist on rohkem, mis tekitab uue sotsiaalse tellimuse uute tehnoloogiate järele, mis võimaldaksid suhtlust veelgi kasvatada.

Interneti algusaegadel poleks tänased sotsiaalsed võrgustikud Rate.ee, Facebook, Orkut olnud mõeldavad, sest interneti kasutajaid oli lihtsalt nii vähe. Aga nüüd, kui neid on kõvasti rohkem, on ka rohkem inimesi, kes kulutavad teatud tunnid nädalas internetis olemise peale. Nii on tekkinud sotsiaalne tellimus – näiteks kohvikus lobisemas käimise asemel saab nüüd suhelda sotsiaalses võrgustikus. See protsess läheb kindlasti edasi. Mis kuju see täpselt võtab, ei julge ma ennustada. Aga ma arvan, et pääsu sellest ei ole.

— Kaugele see minna võib? Skeptikud väidavad ju, et paradoksaalselt tekitavad sotsiaalsed võrgustikud antisotsiaalsust, inimesed ei suhtle enam…

— Kindlasti killustab see ühiskonda. 30 aastat tagasi ei saanud ükski radikaal (ükskõik, kas poliitikas, usu- või muus valdkonnas) kohvikus oma hulludest mõtetest rääkida, ta rahustati enne maha. Tänapäeval aga on väga lihtne leida interneti abil üle maailma endasuguseid radikaale, kes jagavad sinu mõtteid. Ja siis nad võimendavad vastastikku üksteist. Seega – selle asemel et radikaalid rahuneksid, annab internet neile ohtralt võimalusi end veel rohkem üles kütta.

Kui luusida ringi vandenõuteoreetikute, usuhullude või äärmuspoliitikute foorumites, paneb imestama, kust sellised inimesed tulevad. Sotsiaalne grupeerumine hakkab toimima hoopis teisi dimensioone mööda – samas majas elamine muutub oluliselt vähem tähtsaks kui see, et me käime samas foorumis.

Mul pole õrna aimugi, kas see on hea või halb ja mis mõõdupuuga seda peaks mõõtma, aga see on vältimatu ja sellele ei saa kuidagi kätt ette panna. Ühed struktuurid asenduvad teistega ja uued struktuurid on mitmes mõttes teistsugused, seal on oluliselt kitsam spetsialiseerumine, on oluliselt vähem sotsiaalset kontrolli, kas või radikaalide korralekutsumiseks. On muidugi ka positiivseid näiteid, kas või see, et inimesed „tulevad kokku” ja kirjutavad Wikipediat vms, mis on võimalik ainult tänu internetile.

— Euroopa Komisjoni tellitud uuringu järgi ei ole eurooplased nõus interneti sisu eest maksma, osa neist ka siis mitte, kui tasuta kvaliteetinternetti polekski.

— Kui palju neid ikka on, kes toodavad internetisisu raha teenimiseks? On tuhandeid inimesi, kes kirjutavad blogisid, mis on väga huvitavad ja sisukad ja sugugi mitte halvemad kui New York Timesis või Economistis ilmuvad artiklid. Sellepärast, et neil on sisemine tung seda teha.

Samamoodi võime rääkida muusikast. Suured muusikafirmad võitlevad hambad ristis internetipiraatlusega. Aga on selles midagi hullu, kui need suured firmad peaksid ära kaduma ja selle asemel oleks meil miljon korda rohkem võimalusi sõltumatute muusikategijate loominguga tutvuda?

Kultuuriski toimub tohutu killustumine. Selle asemel et meil oleks viis suurt valikut, on meil 5000 mikroskoopilist valikut.

— Aga kes võidab piraatide ja intellektuaalse omandi kaitsjate sõja?

— Ma arvan, et tehnoloogiliselt ei ole piraatlus põhimõtteliselt kontrollitav. Needsamad suured muusikafirmad ei ole peaaegu mingit edu saavutanud. Tõenäoliselt ei ole võimalik midagi teha. Meie moraalne seisukoht ei puutu seejuures asjasse.

Maailmas ei ole sellist jõudu, mis suudaks peatada info leviku. Täpselt samuti nagu tehnoloogilise arengu ja uute sotsiaalsete väärtuste tekkimise.

3 responses so far