Archive for July, 2010

Jul 15 2010

Mida parem, seda halvem

Tarkvarafirma Joostes Marss oli Hulkuvate Kasside Riiklikule Inspektsioonile tarninud juba õige mitu versiooni nende andmeregistrist. Kuigi projektides esines teinekord konarusi, harjusid kõik osalised vähehaaval üksteisega ning asjad sujusid. Andmeregistrile kasvatati järjest uusi kombitsaid, kelli ja vilesid ning ametnikud olid rahul.

Siis leidis loomakaupluste kett Krants, Kõuts & Kirjak, et aitab paberi ja pliiatsiga asjaajamisest ning kutsus Eesti erinevate tarkvarategijate esindajaid oma lahendusi pakkuma. Joostes Marsi direktor Tõnis hõõrus käsi: keegi ei tea kassidest rohkem kui meie! Ja projektijuht Joosep saadeti KK&K peakorterisse esitlust tegema.

Joosep näitas hulgaliselt ägedaid vorme, graafikuid ning raporteid ja kiitis süsteemi rikkalikke võimalusi. “Kasutajad saavad ise töövooge disainida näiteks!”, vedas ta uhkelt ekraanil kastikesi. Võit tundus käes olevat.

Ent kui tulemused välja kuulutati, osutus võitjaks hoopis AS Pärlike, keda Joostes Marss polnud enne just kuigi tõsiseks konkurendiks pidanud. Aga… aga töövood! protesteeris Joosep. Nojah, see on tore küll, nõustus KK&K IT-juht Iko. Aga meil on siin lihtsad inimesed, nad ei kasutaks niikuinii kõiki neid võimalusi. Pärlikese lahendus on palju mugavam. Ja pealegi ma kuulen, et teil on Inspektsioonis vahel stabiilsuse probleemid. Stabiilsuse probleemid muidugi olid, seda ei saanud Joosep salata, aga see oli erinevate lisavõimaluste hind ning eelmine klient oli nende eest täiesti valmis olnud väikest ohvrit tooma.

AS Pärlike töötas projekti kallal mõned aastad, elu sujus, tehti jätkuarendusi jne. Ühel päeval aga tuli Iko Pärlikesse ja teatas, et nende IT-kulud on liiga suured ja nad peavad plaani anda oma arendus pigem OÜ Ülo&Aivari kätesse, kuna nonde tunnihind on mitu korda madalam. Pärlikese boss oli endast väljas: Aga… aga meie progejad on ju palju paremad! Ülo ja Aivar on ju täitsa metsast, mida nemad ka teavad? Nojah, võib-olla, arvas Iko. Aga meil pole midagi väga keerulist niikuinii vaja, küll me hakkama saame.

Mis siis tegelikult juhtus? Ilmselt on paljud meist olnud ühes või mitmes ülalkirjeldatud rollidest ja vastavalt oma vaatenurgale kas rõõmustanud võidu üle või kirunud, kuidas klient on ikka taipamatu ega saa meie väärtusest aru.

Tegelikult on majandusteaduses kindlaks tehtud, et enamik konkureerivate ettevõtetega turge käivad läbi neli konkreetset faasi:

  1. Võistlus funktsionaalsuse baasil, kus hinnatakse seda, kelle tootel on rohkem võimalusi.
  2. Võistlus töökindluse baasil, kus kõigil on piisav funktsionaalsus on olemas, aga oluliseks saab, et süsteemile võib kindel olla.
  3. Võistlus kasutajamugavuse baasil, et toode saaks uutele kasutajatele võimalikult kerge vaevaga kättesaadavaks.
  4. Võistlus hinna põhjal. Kui kõige muu osas tundub kliendile, et vahet pole, saab ainsaks määravaks teguriks hind.

Need faasid kehtivad igal pool ekskavaatoritest mikroprotsessoriteni ning nende osas rakenduvad järgmised reeglid:

  • Igas järgmises faasis kahaneb kasumimarginaal.

Kui puhtalt funktsionaalsuse juurdetreimisega tegelevatel firmadel on marginaalid tihti 30-40% kandis, siis ainult hinnapõhises konkurentsis tuleb rahulduda paari protsendiga.

  • Ettevõtetele on ühest kategooriast teise liikumine äärmiselt raske ning see saab neile tihti saatuslikuks.

Minu Microsoftis töötatud aja keskele jäi ka Trustworthy Computingu initsiatiivi väljakuulutamine. Kui varem oli hiigelsuure ettevõtte igal tasemel ja üksuses olnud edu valemiks konkurentide löömine suurema hulga funktsionaalsusega, siis nüüd kerkis (kasvõi Linuxi jt uute tulijate survel) fookusesse turvalisus ja töökindlus ning ümber orienteerumine nõudis väga raskeid pingutusi. Siiski sai Microsoft ülesandega enamvähem mõistlikult hakkama (NB! oluline pole mitte ideaalne õnnestumine, vaid see, et olla klientide jaoks piisavalt hea) ning Linuxi poolt enam otsene häving Microsofti ei ähvarda. Uueks ohuks on saanud hoopis Google ja Apple, turg on liikunud kasutajamugavusele keskendumise faasi. Mis siin lõpuks saab, näitab aeg. Analoogselt on ka mitmed varasemad väga edukad ettevõtted areenilt kadunud.

  • Uutesse faasidesse jõutakse vähemnõudlike klientide kaudu.

Ülaltoodud loos esindas Krants, Kõuts & Kirjak vähemnõudlikku klienti, kellele oli olulisem uue süsteemi kiire omandamine ja hind. Hulkuvate Kasside Riiklik Inspektsioon nõuaks ilmselt veel mõnda aega uusi kelli ja vilesid, kuid millalgi saab ka neil isu täis ja rõhk liigub töökindlusele ning kasutajamugavusele. See on aga kuldne võimalus AS Pärlikesele, kes on harjunud nendele aspektidele rõhuma, et Joostes Marsi käest magus klient ära rabada. Samamoodi õõnestab Ülo&Aivar pidevalt Pärlikese turgu jne.

  • Mida paremat tööd me teeme, seda kiiremini jõuab kätte faasivahetus.

See on ärijuhtidele kõige valusam reegel. Kui teha kõike, mida peetakse eduka äri aluseks: kuulata oma klienti, uurida nende vajadusi, investeerida uutesse tehnoloogiatesse jne, siis tähendab see, et mõnda aega teenitakse head kasumit, kuid seda kiiremini saabub aeg, kus klient küllastub meie poolt pakutavast, tal pole enam rohkem funktsionaalsust (või töökindlust või mugavust) vaja, meie poolt välja töötatud lahenduste loomine muutub odavamaks ning altpoolt tulijal ja järgmisele faasile keskendujal tekib kuldne võimalus hoopis oma väärtust pakkuda.

Ehk siis, mida paremini me töötame, seda kiiremini endale ise auku kaevame.

4 responses so far

Jul 06 2010

Kelleks saada

Published by Targo under Haridus, Programmeerijad, Põhialused

Tööd ei karda me juhhei,
ametid on kõigil meil!

Rääkisin ühe tuttavaga teemal, mida on võimalik IT-s karjääri poolest üldse peale hakata. Enda üllatuseks leidsin, et ükski IT-d õpetav Eesti kool ei loetle just kuigi põhjalikult võimalusi ja ameteid, millega pärast nende stuudiumi lõpetamist on võimalik tegeleda, ja samuti ei kujuta ka paljud tudengid ette, mida nad täpsemalt pärast kooli tegema hakkavad. Hakkasin neid seetõttu ise kirja panema ja mõningase mõtlemise järel jõudsin järgmise tabelini (kliki, et suurendada):

Siin on ära toodud üksteisest ülesannete sisu poolest erinevad ametid, mille täiskohaga pidajaid ma ise näinud olen, ja kus tarkvaraalasest (päris tervet IT-d+arvutiteadust ei oleks jõudnud ühte tabelisse kirja panna) haridusest kasu oleks. Grupeering on mõneti meelevaldne ja mõnes situatsioonis liigitataks ameteid ehk teisiti. Siiski läheb praktiliselt igas tarkvaraprojektis peaaegu kõiki ka vaja, kuigi olenevalt projekti suurusest võib mõnele neist kuluda 0,1% ühemehefirma omaniku ajast kuni tervete meeskondadeni. Nt Microsoftis on tiim, kes päevast päeva lihtsalt jooksutab igapäevaste Office’i buildide suitsuteste. Testid käivad automaatselt, kuid sellegipoolest on vaja, et keegi kontrolliks, et kõik sujub, koordineeriks parandusi, saadaks vastavaid teavitusi jne.

Peale nende on muidugi veel musttuhat spetsiifilisemat varianti, üks huvitavamaid ametinimetusi, mida ma olen kohanud, oli Emulation Ninja Microsofti XBoxi divisjonis, aga need on üldjuhul teisendid tabelis toodud ametitest.

Kuna aga need ametid erinevad mitte ainult tehnoloogia, vaid ka sisu poolest, oleks väga hea, kui ülikoolid mõistaksid nende olemasolu ja annaksid ka spetsiifilisemaid teadmisi, kuidas ühes või teises hakkama saada. Igaüks neist vääriks eraldi loengukursust, kardetavasti utoopia, aga unistada ju võib.

Veel: siit ei järeldu, et ma pooldaksin mingit superkitsast spetsialiseerumist. Minu peamine point on, et nende tegevusalade olemasolu tuleb teadvustada ning ennast nende läbiviimiseks korralikult ette valmistada, kuid õige professionaal võiks vallata päris paljusid selle tabeli lahtritest. Inimene on ikkagi generalist, spetsialiseerumine on putukatele :)

7 responses so far