Feb 07 2009
IT järgmise 10 aasta trendid
Kuulsin mõni kuu tagasi Miha Kralj’i loengut sellest, mis IT-s järgmise 10 aasta jooksul juhtuma hakkab. Nüüd sattusid mulle need slaidid jälle näppu ja kuna tegemist oli tõesti huvitava loenguga, võtan teema ka siin arutusele, segamini oma isiklike mõtetega.
Ajaloost
1960. aastatel oli IBM infotehnoloogia A ja O, nad olid võitmatud ja miski ei saanud neid kõigutada. 1964. aastal tootis IBM ligikaudu 70% kõigist maailma arvutitest.
1990. aastate alguses oli firma aga katastroofi äärel, 1992 oli IBM-i kahjum 8,1 miljardit dollarit, mis oli tollal USA ajaloo rekord.
Mis siis juhtus? Asi polnud selles, et IBM-i inimesed oleks olnud rumalad – IBMis töötas mitmeid Nobeli ja Turingi auhinna võitjaid. Ka mitte selles, et IBMil oleks olnud halb tehnoloogia, ka selles osas on IBM pigem kiidusõnu saanud.
Tegelikult juhtus lihtsalt see, et tehnoloogia, millele IBM oli ise aluse pannud, hakkas muutma ühiskondlikke struktuure. Infotehnoloogia demokratiseerus ja peale kasvas uus põlvkond, kellel oli arvutitega hoopis teine suhe, tehnoloogia oli nende elu igapäevaseks osaks, mitte enam miski, mida valges kitlis onud hooldama ja paigaldama pidid. Tehnoloogia upgrade‘i tagajärjel toimus ka inimeste upgrade. IBM ei osanud seda uut demograafilist gruppi enam kuidagi käsitleda ja kaotas oma liidrikoha.
Inimestest
Sama protsess kestab tõusulainena edasi. Vaatleme näitena e-maili. 15 aastat tagasi oli see midagi esoteerilist, millega inimesed tegelesid hobi korras, aga see ei mõjutanud nende elu kuigivõrd. Praeguseks on e-mail lahutamatu osa minu elust, ma ei oska tõesti ette kujutada, kuidas ma ilma e-mailita suheldud saaksin. Ainus minu tuttav inimene, kellel e-maili pole, on ehk minu vanaema ja tema on tõesti juba väga vana. Võib-olla on neid inimesi veel, aga ilmselt peaksin ma neid mingiteks veidrikeks.
Samas ei ole mul näiteks rate.ee kontot. Kui ma selle endale teeksin, siis oleks tegemist lihtsalt mingi katsetusega, kindlasti ei viitsiks ma sinna massiliselt mingeid asju uploadida ja seal oma sotsiaalset elu elada. Aga minu 14-aastasel täditütrel on reidikonto loomulikult olemas. Samuti kõigil tema sõpradel ja üldse kõigil, keda ta oluliseks peab. Ja see ei ole tema jaoks kindlasti mingi katsetus, vaid täielikult integreeritud osa tema elust, täpselt nagu e-mail on osa minu elust. Ja mina olen tema jaoks samasugune vanainimene nagu minu vanaema on minu jaoks. Sul pole reidikontot? Aga… kuidas sa niiviisi elatud saad?
Miha Kralj tõi täpselt samasuguse näite. Kui ta saadab oma 15-aastasele lapsehoidjale e-maili, jääb see tihti nädalaks vastuseta. Kui ta aga jätab kommentaari tüdruku MySpace’i lehele, helistatakse 20 minuti jooksul.
Järgneb üks väga oluline tähelepanek: Kogu see rate.ee/MySpace/Facebook asi pole mitte mingi lastehaigus, millest inimesed läbi kasvavad ja seejärel “normaalset elu” elama hakkavad. EI! See generatsioon jääbki taolisi vahendeid kasutama, vahetades ehk keskkonna millegi “professionaalsema” (nt MySpace->LinkedIn) vastu, aga see jääbki osaks nende igapäevasest elust ja tööst.
- Kümne aasta pärast jõuavad paljud rate.ee põlvkonna liikmed ühiskonnas ja IT-s otsustajate sekka ja ülejäänutel on parem selleks valmis olla, nii oma suhtlemisharjumuste kui ka IT-lahenduste osas.
Mida rohkem suhtlemist toimub virtuaalselt, seda olulisemaks saab inimestele nende virtuaalne identiteet. Internetis avatarina kasutatav pilt saab palju tähtsamaks kui see, millist ülikonda sa kannad. Ja kui me tahame teada, kes hakkab tulevikus näiteks ettevõtteid juhtima, tasub uurida, kes juhivad praegu nt World of Warcrafti klanne. Suure klanni juhtimine pole kaugeltki lihtne ülesanne, paljud sealkasutatavad virtuaalse organiseerimise võimed kanduvad üle virtualiseeruvatesse “päris” asutustesse.
Arvutitest
Töötasin kunagi väikeses firmas, mis pakkus muuhulgas ka interneti sissehelistamisteenust. Riistvara uuendamine käis nii, et osteti eraldi protsessor, mälu, kõvakettad, modemid jne, igaühe puhul parameetreid hoolega vaagides.
Ajad läksid edasi, põlve otsas interneti pakkujad söödi turult välja ja arvutitarnijate hinnakirjadesse ilmusid spetsiaalsed serverarvutid. Kasutajate arvud kasvasid hüppeliselt, varsti polnud ka üksikute serveritega enam midagi teha ja nad organiseeriti algul riiulite ja siis tervete kappide ehk rackidena.
Ja nüüd oleme olukorras, kus suured firmad ostavad korraga terve konteineritäie servereid, see tuuakse kohale raudteevagunil ja ostjal ei ole tegelikult selle konteineri võtit. Kui konteineri jõudlus langeb alla 95% (ehk näiteks 5% seal sees olevatest CPUdest on otsad andnud!), tuleb kohale tehnik, kes vastavad osad välja vahetab.
Mees ja Koer tüüpi firma muidugi sellist teenust ei tooda ega tarbi ja riistvaratootjate seas on aset leidnud kiire konsolideerumine.
Järgmisel pildil on Miha slaidilt laenatud graafik, mis näitab turul aktiivselt tegutsevaid ja relevantseid riistvaratarnijaid:
- See trend jätkub nii globaalsel kui lokaalsel tasandil – suure tõenäosusega pole mõne aasta pärast enamikku praegu tegutsevatest väiksematest IT-firmadest enam olemas.
Keskkonnast
Tuleme tagasi selle konteineri juurde: peamine tähelepanuväärne detail pildil on kolm jämedat kaablit, mis serverisse sisenevad: need on elekter, jahutusvesi ja võrguühendus, mis iseloomustavad hästi ka järgmisi trende.
Globaalne soojenemine ja keskkonnakaitse on praegu väga poleemilised teemad. Enamasti süüdistatakse keskkonnahädades transporti jms “vanu” majandusharusid. IT-d peetakse trendikaks ja keskkonnasõbralikuks. Tegelikult kulutab IT aga sama palju energiat kui lennundus!
Arvutustehnika arengu peamiseks piirajaks on praegu elektritarve ja sellega kaasnev jahutusvajadus (mis tarbib omakorda energiat). USAs ehitati data centereid omal ajal Floridasse, Californiasse, New Mexicosse… aga enam mitte. Kuna “kolmas toru” ehk võrguühendus on samuti oluliselt jämedamaks muutunud, pole asukoht enam oluline ja osutub võimalikuks valida lokatsiooni tervest maailmast. Põhja-Ameerikas said populaarseks põhjapoolsemad, jahedamad, aga ohtra hüdroenergia piirkonnad. Kui me aga vaatame tervet maailma, siis kust võime leida odava energia, jaheda kliima ja haritud tööjõu? Islandilt.
Gloobuselt vaadates asub Island kenasti Ameerika ja Euroopa vahel ja sobib seega uueks globaalseks keskuseks. Meie jaoks on jutu moraal aga selles, et
- Globaliseerunud maailmas liiguvad raha ja lahendused silmagi pilgutamata kõige soodsamasse asukohta.
Seesama blog, mida te praegu loete, asub tegelikult mingis Hong Kongi serveris. Aga võibolla on ta nüüdseks kolitud näiteks Filipiinidele, mul pole õrna aimugi. 10 aasta pärast teavad vähesed IT-inimesed, kus nende rakendused tegelikult jooksevad, ja mis nendega madalamal tasemel toimub, kõik on virtualiseeritud, rakendused ja andmed on võimalik ühe nupuvajutusega hoopis kusagile mujale ümber tõsta. Tarkvara, mis selle vajadusega ei arvesta, ilmselt kasutusele ei võeta.
Siit koorub välja veel üks tähelepanek: kui me teeme sedasama, mis meie naabergi, paneb konsolideerimise trend meid lõunaks nahka ja ei tee teist nägugi. Mõni suurem tegija tuleb ja pakub sama teenust (olgu see siis riistvara, tarkvara, hosting või muu) suuremamastaabilisemalt ja odavamalt ja meie kliendid ongi läinud. Seega tuleb meil vaadata, mida teised ümberringi teevad… ja siis teha midagi muud.
