Archive for August, 2011

Aug 02 2011

Kaubakultus tarkvaraprojektides

Published by Targo under Joostes Marss, Projektijuhtimine

Tarkvarafirmasse Joostes Marss tuli tööle uus ja uljas projektijuht Jaana. Jaanal polnud küll formaalset tarkvaraprojektide juhtimise alast haridust (mitte et kuigi paljudel projektijuhtidel seda oleks), aga ta oli seltskondlik ning omas palju tuttavaid. Muuhulgas oli tal sõber Jim, kellega Jaana oli kohtunud ühel JCI üritusel. Jim oli hiljuti tööle asunud IBMis ja rääkis Jaanale oma kogemustest. Meil vaadatakse kõik töötulemused ja dokumendid ühiselt üle ja kõik asjad on dokumenteeritud! Ja iga päev on koosolek, kus arutame päevaplaani, nii et kõik teavad, mis toimub! Niiviisi on kord majas ja tulemus kvaliteetne! Kuna Joostes Marsis taheti pahatihti parimat, aga välja kukkus nagu alati, avaldas see jutt Jaanale sügavat muljet ja ta tahtis samuti vastavat lähenemist juurutada. Me peaksime ka igapäevaseid koosolekuid korraldama ja rohkem dokumente kirjutama!

Vanem olija, projektijuht Joosep, laitis selle idee maha. Mis bürokraatiat sa tahad siin tekitada? Tõelised programmeerijad kirjutavad programme, mitte dokumentatsiooni, oli tema kindel seisukoht. Tuleb lihtsalt kõvasti tööle pihta anda ja asjad ära teha, küll siis kõik laabub. Just ütlesin progeja Priidule ka, et praegu on kiire aeg ja tuleb ohtralt tunde teha! Ja üleüldse, vaata näiteks Google’it, seal tehakse palju ületunde ja vaata kui edukad nad on! Kui me sunnime programmeerijaid koosolekutel käima ja oma tegevust dokumenteerima, ei jää neil päris töö jaoks piisavalt aega.

Tänane jutt on inspireeritud Steve McConnelli samateemalisest suurepärasest artiklist, aga ülaltoodud diskussioone toimub kogu aeg – vaieldakse viimse veretilgani selle üle, kas progejad peaksid ületunde tegema või ei, kas dokumente kirjutada on vaja või ei, kas nad peaksid koosolekutel osalema või mitte jne.

Perfektse illustreeriva näite leiame aga 70 aasta vanusest minevikust. II Maailmasõja ajal ehitas alguses Jaapani ja siis USA sõjavägi mitmetele Vaikse ookeani väikestele saartele lennuvälju ja muid rajatisi. Kohalikele elanikele tõi see kaasa enneolematu buumi, kuna sõdurid tõid kaasa imelisi riideid, tööriistu, toiduaineid ja muud kraami, millest ka pärismaalased natuke osa said. Aga siis sai sõda läbi ja lennukid lendasid ära. Kohalikud ootasid ja ootasid, aga ei midagi. Lõpuks ehitasid nad puust lennurajad ja juhtimistornid ning sooritasid oma lennuväljal rituaalseid toiminguid, mida olid näinud võõramaalasi tegemas, lootuses sel viisil lennukeid tagasi meelitada, nähtus, mida nimetatakse kaubakultuseks (cargo cult).

Sarnaselt püüavad paljud ettevõtted matkida edukamate firmade tegevuse väliseid jooni, lootuses saavutada samasugust edu. Nad panevad tähele, et mõnes kohas korraldatakse palju koosolekuid ja kirjutatakse palju dokumente, ning teevad ise siis sedasama. Need koosolekud on aga igavad ning ebapraktilised ning kellelegi ei meeldi seal kohal käia, sest neil pole tegelikult selgelt defineeritud eesmärki. Heas ettevõttes on igal koosolekul konkreetne eesmärk, mis aitab kaasa tarkvara efektiivsemale valmimisele, aga seda defineerida ning ohjata on palju raskem kui lihtsalt koosolekut kokku kutsuda.

Ka tehakse Google’is või Microsoftis tõesti palju ületunde, aga seda ei tehta mitte ülemuste nõudmisel, vaid seetõttu, et sinna on kokku kutsutud inimesed, kes armastavad tarkvarategemist, ning neile seejärel  võimalikult head tingimused loodud, mille tagajärjel kulutavad töötajad vabatahtlikult tööl rohkem aega.

Teistes ettevõtetes püütakse abi leida käesoleva hooaja imerohtudest, olgu need siis seotud lahendustega (nt SOA) või metoodikatega (nt Scrum). Iga paari aasta tagant kuulutatakse välja uhke initsiatiiv, kuidas kõik hakkab nüüd teisiti olema, puhutakse pasunaid, võtmeisikud käivad konverentsidel jne. Samas on põgusagi vaatluse järel selge, et nende tegelik probleem on hoopis selles, et nad ei tunne piisavalt hästi ei seda ärivaldkonda, milles nad tegutsevad, ega tehnoloogiaid, mida nad kasutavad. Uue buzzwordi kasutuselevõtt aitab neid sama palju kui istekohtade vahetus Krõlovi valmist tuttavas loomade orkestris.

Jaana ja Joosepi vaidlus on seega sama mõttetu kui pärismaalaste vaidlus, kas puust lennurada ehitada põhjast lõunasse või idast läände. Kui me ei mõista, miks edukas ettevõttes mingid asjad juhtuvad, ei saa me välise matkimise abil ka edu saavutada. Tegelik vaidlus peaks käima mitte “protsess” vs “heroism” või “dokumentatsioon” vs “väledus” teemal, vaid kompetentsus vs ebakompetentsus teemal.

Sellegipoolest on paljudes ettevõtetes puust lennurada juba valmis ja inimesed kirjutavad nt mingeid dokumente, mida mitte keegi kunagi ei loe. Hea test on siin neilt küsida, miks nad üht või teist dokumenti kirjutavad? Tihti on vastuseks midagi ebamäärast, et “meil näevad reeglid nii ette” või “alati on nõnda tehtud” (tuletan ka meelde lugu seitsmest ahvist). Sellise vastuse puhul on praktiliselt garanteeritud, et lennuk on puust.

11 responses so far