Aug 02 2011
Kaubakultus tarkvaraprojektides
Tarkvarafirmasse Joostes Marss tuli tööle uus ja uljas projektijuht Jaana. Jaanal polnud küll formaalset tarkvaraprojektide juhtimise alast haridust (mitte et kuigi paljudel projektijuhtidel seda oleks), aga ta oli seltskondlik ning omas palju tuttavaid. Muuhulgas oli tal sõber Jim, kellega Jaana oli kohtunud ühel JCI üritusel. Jim oli hiljuti tööle asunud IBMis ja rääkis Jaanale oma kogemustest. Meil vaadatakse kõik töötulemused ja dokumendid ühiselt üle ja kõik asjad on dokumenteeritud! Ja iga päev on koosolek, kus arutame päevaplaani, nii et kõik teavad, mis toimub! Niiviisi on kord majas ja tulemus kvaliteetne! Kuna Joostes Marsis taheti pahatihti parimat, aga välja kukkus nagu alati, avaldas see jutt Jaanale sügavat muljet ja ta tahtis samuti vastavat lähenemist juurutada. Me peaksime ka igapäevaseid koosolekuid korraldama ja rohkem dokumente kirjutama!
Vanem olija, projektijuht Joosep, laitis selle idee maha. Mis bürokraatiat sa tahad siin tekitada? Tõelised programmeerijad kirjutavad programme, mitte dokumentatsiooni, oli tema kindel seisukoht. Tuleb lihtsalt kõvasti tööle pihta anda ja asjad ära teha, küll siis kõik laabub. Just ütlesin progeja Priidule ka, et praegu on kiire aeg ja tuleb ohtralt tunde teha! Ja üleüldse, vaata näiteks Google’it, seal tehakse palju ületunde ja vaata kui edukad nad on! Kui me sunnime programmeerijaid koosolekutel käima ja oma tegevust dokumenteerima, ei jää neil päris töö jaoks piisavalt aega.
Tänane jutt on inspireeritud Steve McConnelli samateemalisest suurepärasest artiklist, aga ülaltoodud diskussioone toimub kogu aeg – vaieldakse viimse veretilgani selle üle, kas progejad peaksid ületunde tegema või ei, kas dokumente kirjutada on vaja või ei, kas nad peaksid koosolekutel osalema või mitte jne.
Perfektse illustreeriva näite leiame aga 70 aasta vanusest minevikust. II Maailmasõja ajal ehitas alguses Jaapani ja siis USA sõjavägi mitmetele Vaikse ookeani väikestele saartele lennuvälju ja muid rajatisi. Kohalikele elanikele tõi see kaasa enneolematu buumi, kuna sõdurid tõid kaasa imelisi riideid, tööriistu, toiduaineid ja muud kraami, millest ka pärismaalased natuke osa said. Aga siis sai sõda läbi ja lennukid lendasid ära. Kohalikud ootasid ja ootasid, aga ei midagi. Lõpuks ehitasid nad puust lennurajad ja juhtimistornid ning sooritasid oma lennuväljal rituaalseid toiminguid, mida olid näinud võõramaalasi tegemas, lootuses sel viisil lennukeid tagasi meelitada, nähtus, mida nimetatakse kaubakultuseks (cargo cult).
Sarnaselt püüavad paljud ettevõtted matkida edukamate firmade tegevuse väliseid jooni, lootuses saavutada samasugust edu. Nad panevad tähele, et mõnes kohas korraldatakse palju koosolekuid ja kirjutatakse palju dokumente, ning teevad ise siis sedasama. Need koosolekud on aga igavad ning ebapraktilised ning kellelegi ei meeldi seal kohal käia, sest neil pole tegelikult selgelt defineeritud eesmärki. Heas ettevõttes on igal koosolekul konkreetne eesmärk, mis aitab kaasa tarkvara efektiivsemale valmimisele, aga seda defineerida ning ohjata on palju raskem kui lihtsalt koosolekut kokku kutsuda.
Ka tehakse Google’is või Microsoftis tõesti palju ületunde, aga seda ei tehta mitte ülemuste nõudmisel, vaid seetõttu, et sinna on kokku kutsutud inimesed, kes armastavad tarkvarategemist, ning neile seejärel võimalikult head tingimused loodud, mille tagajärjel kulutavad töötajad vabatahtlikult tööl rohkem aega.
Teistes ettevõtetes püütakse abi leida käesoleva hooaja imerohtudest, olgu need siis seotud lahendustega (nt SOA) või metoodikatega (nt Scrum). Iga paari aasta tagant kuulutatakse välja uhke initsiatiiv, kuidas kõik hakkab nüüd teisiti olema, puhutakse pasunaid, võtmeisikud käivad konverentsidel jne. Samas on põgusagi vaatluse järel selge, et nende tegelik probleem on hoopis selles, et nad ei tunne piisavalt hästi ei seda ärivaldkonda, milles nad tegutsevad, ega tehnoloogiaid, mida nad kasutavad. Uue buzzwordi kasutuselevõtt aitab neid sama palju kui istekohtade vahetus Krõlovi valmist tuttavas loomade orkestris.
Jaana ja Joosepi vaidlus on seega sama mõttetu kui pärismaalaste vaidlus, kas puust lennurada ehitada põhjast lõunasse või idast läände. Kui me ei mõista, miks edukas ettevõttes mingid asjad juhtuvad, ei saa me välise matkimise abil ka edu saavutada. Tegelik vaidlus peaks käima mitte “protsess” vs “heroism” või “dokumentatsioon” vs “väledus” teemal, vaid kompetentsus vs ebakompetentsus teemal.
Sellegipoolest on paljudes ettevõtetes puust lennurada juba valmis ja inimesed kirjutavad nt mingeid dokumente, mida mitte keegi kunagi ei loe. Hea test on siin neilt küsida, miks nad üht või teist dokumenti kirjutavad? Tihti on vastuseks midagi ebamäärast, et “meil näevad reeglid nii ette” või “alati on nõnda tehtud” (tuletan ka meelde lugu seitsmest ahvist). Sellise vastuse puhul on praktiliselt garanteeritud, et lennuk on puust.
Kaubakultuse põhjuseks oli teadmatus, eks? Mis aga põhjustas teadmust? Kas kohapealsed ei küsinud aastate jooksul kordagi sõduritelt, et mehed mis asja ajate ja milleks või et kust konserv tuleb? Ma ei usu seda. Saab ju kätegagi räägitud ja kui kohapealsed rakkesse pandi asju tassima, siis pidi ka võimalus nendega suhtlemiseks olema. Pigem oli põhjuseks see, et kogu võõraste tegevus oli kohapealsele elu-olule arusaamatult võõras oma olemuselt. Mammona saabumine ei tõlkunud peas muuks kui “esivanemate kingituseks”. Samamoodi tõlkub eestlaste peas majanduslik efektiivsus pahatihti mõisale meeldimiseks. Asjad tehtud nagu härra soovis, siis peab hea olema … Sellest pole ennem pääsu kui nooremad käivad mujal tootmise paremaks kruttimist õppimas kohtades, kus sellega sadu aastaid sisuliselt tegeletud on.
” Tegelik vaidlus peaks käima … kompetentsus vs ebakompetentsus teemal.”
mis küsimus see selline on? loomulikult olen mina* alati kompetentne.
*st Jaana vaatepunktist Jaana, Joosepi istepunktist Joosep ja Targo seisukohalt Targo
…. kui nüüd üritaks midagi sisulist vastata, siis ilmselt paljudel jääb puudu humanitaarharidusest, mitte tehnilistest oskustest mida raua või bitikoolis õpitud, sellest kirjutab maimik tänases päevalehes.
http://www.epl.ee/artikkel/601635
palju on kedratud ka kujundit organisatsioonist, kui mehaanilisest hammasratastega kellast, aga kas organisatsioonid võivad ka olla pigem nagu bioloogilised organismid või kooslused. järglase sigitamiseks piisab 1 muna ja 1 seemnerakust, aga seemnerakke toodetakse pigem miljoneid. millest selline üleküllasus. võibolla on teatud mõttetused, kordused ja tegevuste dublitseerimine mõistlik.
“optimaalne”, “efektiivne”, “ratsionaalne”. nendele väärtusetele ei pruugi olla ühest lahendit, lahendeid võib olla mitu.
kas väärtusel “kompetentsus” on üldse mingit sisu. loomulikult on lihtne eristada täielikku algajat mitu aastat oma erialal töötanud spetsialistist. aga sealt edasi läheb keerulisemaks kui ühte spetsialisti teisega võrrelda. kas on olemas mingeid üldisi, universaalseid, teadmisi protsessidest, organiseerimisest ja juhtimistest, või on ainuvõimalik, et arste juhiks arst, programmeerijaid programmeerija jne. kas haigla direktoriks sobib ainult arst? kas see ei tekita mitte klanne ja gilde, nt, kas tavakodanik peab seadustest ise aru saama, või on selleks ikkagi ainuvõimalik advokaadi kutseoskused.
mul on rohkem küsimusi kui vastuseid, aga maailm on vist pigem nendel päralt, kes lihtsustavad ja teevad maailma mustvalgeks. nende päralt, kes ehitavad rauast lindusid sõjapidamiseks.
sinu vaatenurgast on need pärismaalased nt rumalad ja sa suhtud nendesse halvakspanuga. aga inimene kui loom õpib paljusid asju just jäljendamise kaudu. vt nt psühholoogia materjale, mis kajastavad lapse õpiprotsessi.
Kas õigus on Jaanal, Joosepil või Targol peaksid näitama võtmemõõdikud, mitte vaidlused stiilis “сам ты петух” – mõõdikud mis põhinevad inimlikul otsusel numbrite asemel ei too selgust. Ja mida ei osata mõõta, seda ei osata ammugi vist parendada?
mis küsimus see selline on? loomulikult olen mina* alati kompetentne.
*st Jaana vaatepunktist Jaana, Joosepi istepunktist Joosep ja Targo seisukohalt Targo
Vaidlen vastu. Kompetentsus on üsna otseselt mõõdetav, koosnedes kahest komponendist:
1. Teadmised.
Kui me tegeleme mingi äriga, peame teadma, kuidas see äri töötab, kes on meie kliendid, miks nad meile raha maksavad, millist väärtust nad meilt saavad jne. Kui me konsulteerime teiste inimeste äri, peame seda samuti tundma.
Kui me tegeleme tehnoloogiaga, peame teadma, mis on tegelikult nende klotside sees, millest oma lahendusi ehitame, mis on vastavate tarkvaraliste komponentide omadused, kuidas töötavad operatsioonisüsteemid, andmebaasid ja võrguprotokollid, millele meie süsteemid on rajatud.
2. Teadmiste rakendamine. Päeva lõpuks tuleb nende teadmiste põhjal tekitada mingi tulemus, millest teistel inimestel kasu on. Niisama sebimisel pole mõtet.
Ärides ei mõõdeta kompetentsi, vaid tegeletakse osanikele raha teenimisega. Ainukest õigust mõõdab Joostes Marss Jaanas ja Joosepi puhul projektijuhtidena täpselt ja halastamatult projektijuhtide võtmemõõdikud, millest minu jaoks olulisemad on a) kui palju projekti pandud euro sisse tõi, b) kui palju tulemus erines plaanitust ja c) kas sama klient ostab ka edasi tarkvara arenduset Joostes Marssist.
Ärides … tegeletakse osanikele raha teenimisega
Thank you captain obvious…
Minu väide oli, et seda raha teenida ei aita mitte igal aastal uue hõbekuulimetoodika proovimine, vaid asjade tegelik teadmine ja oskamine.
Teinekord on hea käibetõdedeni tagasi mõelda. Minu väide on see, et kas õigus on Joosepil, Jaanal või hoopis Joonasel on lihtsalt mõõdetav 3 numbrilise võtmemõõdikuga. Juhul kui kõigist kolmest edukaim hüpoteetiline projektijuht Joonas vahetab iga uue projektiga metoodikat, siis so what? Sinu antud ajaveebi näitega olen ma aga nii nõus kui üldse olla saab.
Äkki pean veel rohkem lahti kirjutama? Loomulikult on sisu ” kompetentsus vs ebakompetentsus”, kuid kuna ettevõttel on lihtsam mõõta 3 kompetentsusega korrelatsioonis numbrilist võtmemõõdikut siis tehakse seda. “Head puud tunned viljast”, oli see Kristuse ütlus?
toivo veel:
sinu vaatenurgast on need pärismaalased nt rumalad ja sa suhtud nendesse halvakspanuga. aga inimene kui loom õpib paljusid asju just jäljendamise kaudu. vt nt psühholoogia materjale, mis kajastavad lapse õpiprotsessi.
Mina ei suhtu kellessegi halvakspanuga. Jäljendamine toimib nii kaua kui meil ei ole tarvis lahendada raskemaid ülesandeid kui okstest onni ehitamine või odaga kitse tabamine, aga selle lähenemisega ei jõua me ka ürgajast kaugemale.
Pärast kirjakunsti leiutamist on maailm aga hoopis keerulisem ja selles hakkama saamiseks tuleb vahel ka raamat kätte võtta ja endale asjad päriselt selgeks teha, välisest matkimisest ei piisa. Paljudel inimestel on mõttelaiskus nii suur, et nad väldivad raamatuid ja õppimist nagu tuld ja tulemuseks ongi ebakompetentsus.
Thanks for another informative website. The place else
may just I am getting that kind of information written in such a perfect
way? I’ve a project that I am simply now running on, and I’ve
been on the glance out for such information.
Look into my web blog PedroLIguina