Archive for June, 2012

Jun 10 2012

Miks ma olen optimist

Published by Targo under Maad ja rahvad, Tehnoloogia

Kirjutasin eelmisel aastal sellest, mis minu meelest maailmas juhtuma hakkab. Paljud inimesed pidasid seda liiga optimistlikuks-utopistlikuks, aga mina olen üldiselt ikka oma seisukohtade juurde jäänud. Miks?

Praegusel ajal on (eriti Eestis) moes olla pessimistlik ning rääkida, kuidas elu on täiega hull ja aina hullemaks läheb. Haruldane pole isegi suhtumine, mille kohaselt teise inimese optimismi võrdsustatakse naiivsuse või rumalusega.

Näide: eelmisel nädalal rääkis Ringo Ringvee Vikerraadio saates „Veel üks maailm“ muistsetest maiadest. Muidu tore ja huvitav jutt, aga minus tekitas kummastust väide, mille kohaselt inimesed on praegu iseäranis altid maailmalõppu ootama, kuna maailmas on igasugused majanduslikud ja poliitilised probleemid.

Või selline näide. Kui minu naine meie kolmandat last ootas (see oli veel buumi ajal muuseas), tundis naise vanaema suurt muret „kas me saame ikka hakkama“, sest „praegu on ju nii raske aeg ja midagi pole saada“ jne. Ta ise sünnitas viis last. Aastatel 1941-1958 ehk Teise maailmasõja ajal ning vahetult pärast seda.

Üsna rohkelt on kirjutatud sellest, et ka paljud teised Eesti elanikud kujutlevad, nagu olnuks nõukogude ajal elu parem kui praegu.

Vaatame, kuidas aga tegelikult lood on:

  • Võrreldes 1950-ndate aastatega on maailma elanike keskmine eeldatav eluiga tõusnud rohkem kui 20 aasta võrra ja on praegu üle 67 aasta (Eestis 71). Siia on sisse arvestatud ka kõige vaesemad ja viletsamad arengumaad. Euroopa elanike eluiga tõuseb hoolimata epideemilisest liigsöömisest.
  • Haigestumine inimkonda kõige tõsisemalt puudutavatesse haigustesse nagu AIDS ja malaaria on juba mõnda aega langemas.
  • 2000. aastal võeti ÜRO-s vastu Millennium Declaration, mis seadis muuhulgas eesmärgiks ekstreemses vaesuses elavate inimeste  protsendi vähendamise poolele 1990.aasta tasemest aastaks 2015. Eesmärki peeti laialdaselt utoopiliseks, kuid praeguseks on see täidetud! 1990 elas alla 1,25 dollariga päevas (2005 hindades) 43,1% maailma elanikest, aga juba 2008 oli see arv 22,4% ning pärast seda veelgi langenud (Maailmapanga info).
  • Erinevates relvakonfliktides hukkunud inimeste arv on iga dekaadiga langenud, moodustades praegu vaid kümnendiku 1940-ndate aastate lõpu tasemest. Kui ka maailmasõjad juurde arvestada, on langus muidugi veel palju suurem, maailmasõdades sai tihti ainsa päeva jooksul surma rohkem inimesi kui tänapäeva sõdades aastaga.
  • Kuritegevus on olnud viimase kümnendi jooksul pidevas langustrendis, seda nii Euroopas kui ka maailmas laiemalt. Ehk siis jutt sellest, kuidas Lääne-Euroopas on kõik kohad immigrante täis ja valge inimene ei saa sellepärast enam ninagi uksest välja pista, on nonsenss.
  • Maailmas kasutab broadband internetiühendust 2 miljardit inimest. Kümmekond aastat tagasi oli see arv 50 miljoni ringis – kasv on olnud neljakümnekordne!

Kui konkreetselt Eesti kontekstis vaadata, kui palju rohkem on inimestel võrreldes 25 aasta taguse ajaga elamispinna ruutmeetreid või autosid, millised on nende võimalused välisreisidel käia, kaupade ja teenuste vahel valida, erinevate hobidega tegeleda ning maailmaga mitmesugustel viisidel suhestuda, võtab erinevus lihtsalt õhku ahmima. Kui peaksin saama valida, kas sündida siis, kui ma tegelikult sündisin, või sel ajal, kui minu lapsed sündisid, on valik täiesti selge – pole kahtluse varjugi, et elu on tohutult paremaks läinud.

Kui elu on tegelikult praegu parem kui kunagi varem, siis kust saavad inimesed vastupidise idee? Peamine erinevus on meediakajastustes. Kui kusagil plahvatab pomm või kruiisilaev karile sõidab, kajastab seda silmapilkselt kogu globaalne meedia, ning terve maailma peale annab alati mõne plahvatuse või õnnetuse leida. Samas miljon korda suurematest 20.sajandi hädadest nagu Holodomor, Holokaust, Gulag või Hiina kultuurirevolutsioon sai maailm täielikult teada alles tükk aega pärast nende toimumist, ellujäänute kirjelduste kaudu.

Latt läheb siin järjest madalamaks, kajastatakse järjest väiksemaid ja kaugemal toimunud õnnetusi. Samas asjaolu, et Eesti uudistes räägitakse Lõuna-Ameerikas juhtunud bussiõnnetusest peaks andma tunnistust mitte sellest, et maailmas on kogu aeg mingi jama lahti, vaid hoopis sellest, et elu on nii heaks läinud, et muud pole enam kajastada.

Tehnoloogial on selles näitajate paranemises keskne roll. Kõikvõimalikud kavalad masinad teevad ära rohkem ja rohkem inimeste tööd, mis toobki kaasa võimalused üldise elujärje parandamiseks. Ja kõigist tehnoloogiatest on minu lemmik muidugi infotehnoloogia, mis võimaldab saavutada tulemusi kiiremini ja palju väiksema esialgse investeeringuga kui teised tööstusharud.

Eelmises augustis kirjutas brauseripioneer Marc Andreessen, kuidas tarkvara sööb maailma, pidades silmas seda, et järjest enamates majandusharudes on tarkvaral ja tarkvarategijatel keskne roll. Mõned näited:

  • Maailma tuntuim jaekaubitseja on Amazon.com, mille edu põhineb peamiselt nende ülihästi skaleeruval tarkvaraplatvormil, mis võimaldab neil müüa kõike kõigile. Pole ime, et Amazon on ka üks juhtivatest pilveteenuse pakkujatest.
  • Suurimaks videolaenutajaks on saanud Netflix, suuresti tänu oma innovatiivsele tarkvarale, mis võimaldab klientidele intelligentselt laenutussoovitusi anda.
  • Suurim muusikapood on Apple iTunes, jällegi tarkvaral põhinev ettevõte.
  • Innovatiivseim filmitegija on Pixar, taas tänu paremale tarkvarale.
  • Suurim otseturundus- ja reklaamiettevõte on Google.
  • Kõige kallimalt maha müüdud telekom on Skype.
  • Suurim peronsalivahendusettevõte on LinkedIn.

Igal pool puutume kokku uudsete ettevõtetega, mis on tarkvara abil oma tööpõhimõtet täielikult transformeerinud ning saavutanud uue kvaliteedi teenuste pakkumisel. Andreesseni arvates toimub järgmine selline fundamentaalne transformatsioon hariduses ja tervishoius.

Samas on infotehnoloogia vallas maailmanimega toodete loomine muutunud lihtsamaks kui kunagi varem. Rovio oli 2009 aastal pankroti äärel, aga praegu müüakse Angry Birdsi 100M dollari eest aastas. Igaüks võib mõnesaja dollari eest kuus panna Amazoni vmt pilveteenust kasutades kerge vaevaga püsti globaalse Internetil põhineva teenuse.

Tehnoloogilise innovatsiooni valdkond on areneb praegu kiiremini ja dünaamilisemalt kui kunagi varem, piiranguks pole siin enam tehnoloogia või ideede puudus, vaid kvalifitseeritud inimeste olemasolu, kes suudaks neid ideid piisavalt kiiresti ellu viia.

Innovatsioon IT-s aitab pidevalt kaasa innovatsioonile teistes tööstusharudes, mis omakorda loob järjest uusi võimalusi inimkonna elujärje peamiste statistiliste näitajate edasiseks parandamiseks. Sellisel taustal on võimatu vaadata tulevikku ning mitte tunda optimismi ja põnevust meid ootava ees.

15 responses so far

Jun 04 2012

Õpime ikka õpetajale

Published by Targo under Haridus

Veebruaris möödus mul 13 aastat Tartu Ülikooli diplomi kättesaamisest ja sellega oma ametliku haridustee senisest lõpust. Nagu enamik inimesi, meenutan ka ise õpingute aega peamiselt hea sõnaga, mul on olnud mitmeid suurepäraseid õpetajaid, kellele minu isiklik areng on korda läinud ja kelle tõttu ma üldse kusagile jõudnud olen.

Samas on sel teel olnud ka mõni tumedam plekk. Haridussüsteemi negatiivseimad aspektid seonduvad minu jaoks situatsioonidega, kus õpetuse eesmärgiks pole mitte teadmiste andmine ja inimese iseseisvaks eluks võimalikult hea ettevalmistamine, vaid paremal juhul mingite linnukeste tegemine ning halvemal juhul õpetaja ego rahuldamine.

Näide 1. Ülikoolist on mul halvimad mälestused ainetest, kus õppejõud luges loengus mingit teksti ette, eeldades, et üliõpilased panevad selle kõik kirja, õpivad pähe ning kirjutavad eksamil veelkord sõna-sõnalt ümber. Markantseim näide minu kogemuses oli toonane arvutigraafika aine, kus õppejõud kannatas ilmselt tugeva enesetõestamisvajaduse käes, lukustades loengu alguses auditooriumi ust, et hilinejad sisse ei saaks, ja sooritades muid taolisi trikke. Ma ise venitasin selle aine eest nelja välja, aga süsteemi absurdsust näitab kasvõi asjaolu, et (minu hinnangul) tol ajal meie teaduskonnas käinutest suurim geenius Peeter Laud sai kolme. Viied kukkusid peamiselt ülalkirjeldatud meetodit rakendanud usinatele tütarlastele, kes poleks omandatut küll mingi hinna eest suutnud praktikas rakendada, kuid kellest mõni on samal viisil isegi doktorikraadini jõudnud.

Minu tubli õde, kes on ise õpetaja, kommenteeris, et matemaatika ainetes ta selle sündroomiga väga kokku ei puutunud, küll aga oli pedagoogikas õppejõud, kes sarnast tuupimist eeldas ja nõudis. Iroonia selle osas, et õpetamist kõige halvemini õpetati, on muidugi tappev.

Näide 2. Minust pisut hiljem käis TTÜ-s üks mu sõber, esialgse plaaniga saada programmeerijaks. Ühel programmeerimise eksamil tuli teha mitmesuguseid ülesandeid, sealhulgas seada operatsioonisüsteemi kuupäeva. Tegu muidu tavalise programmeerimise ainega, mitte mingi spetsiifilise asjaga, kus kuupäeva seadmine oleks kesksel kohal olnud. Kuna ta polnud vastava meetodi parameetrite järjekorras täiesti kindel, vaatas ta seda help-failist järele (see oli google’i-eelne ajastu), mis oli eksami reeglite järgi lubatud. Õppejõud kommenteeris pärast, et jaa, ülesanded tegite kõik ilusti ära, aga ma ei saa teile ikka viit panna, sest te kasutasite abiinfot. Ja pani nelja. Selline suhtumine peletas mu sõbra ka programmeerimisest eemale, aga vähemalt on ta IT-vallas alles.

Näide 3. Olen kuulnud, et olukord on vahepeal üldiselt paranenud, mille üle mul on ülihea meel. Samas täiesti kadunud see siiski ei ole. Kui ise üht loengukursust lugesin, tundsin eksamitöid lugedes taas mõne sarnase usina tütarlapse ära (vabandust, kui see jutt seksistlik paistab, aga paraku olid tulemused sooliine pidi eristatavad). Samuti läksime kaaslektoriga konflikti selle tõttu, et ta ei leidnud töödest piisavalt enda jutu konkreetseid tsitaate.

Näide 4. Üldhariduskoolist: juhendan matemaatika alal üht viienda klassi õpilast, kes osales muuhulgas Reiniku kooli õpetajate korraldataval matemaatikaülesannete lahendamise võistlusel „Pähklid“. Tunnustan ja austan muuseas kõrgelt inimesi, kes selliseid üritusi korraldavad, sest üldjuhul teevad nad seda puhtalt missioonitundest, ning taoline tegevus on noortes vastava aine vastu entusiasmi loomisel ülioluline. Sellepärast olingi rabatud, nähes ühele tema tööle järgmist tagasisidet:

Ülesanne: On antud avaldis a – (b + c). Kuidas muutub selle avaldise väärtus, kui arvu a vähendada 100 võrra, arvu b suurendada 200 võrra ja arvu c vähendada 300 võrra?

Lahendus ja kommentaarid järgmisel pildil (kliki suurendamiseks):

Kui tekst pole piisavalt nähtav, siis kommentaar oli „Sellist teisendust ei ole 5. klassi õpilane õppinud“ ning hindeks üks punkt viiest. Ehk siis hindame mitte matemaatikaoskust, vaid 5. klassi programmi võimalikult täpset järgimist? Selline suhtumine võib ka kõige entusiastlikumas lapses matemaatikaarmastuse hävitada. Samas olevat tegemist Tartu matemaatikaõpetajatest kõige kõrgemalt hinnatud metoodikutega. See asjaolu teeb mind ikka täiesti nõutuks, et milline pedagoogiline võte taolisi kommentaare ette näeb.

Mis on jutu mõte?

Töösoovijaid intervjueerides kohtan sageli ettekujutust, nagu oleks tarkvara-alast tööd võimalik teha mingi juhendi järgi – täidad aga instruktsiooni ja asi sujub. Kuna iga tarkvaraprojekt on oma olemuselt unikaalne (korduvaid asju pole vaja uuesti luua, neid saab kopeerida), on neis alati midagi uut, mida pole varem tehtud. Samuti tuleb vähegi suuremas projektis selle õnnestumiseks teha sadu erinevaid tegevusi, mida pole võimalik või praktiline konkreetsetesse ametijuhenditesse suruda.

Nii mõnedki oma esimesele päris töökohale kandideerijad on siiralt hämmeldunud, kui ma ütlen, et ei, kliendil ei ole selget ettekujutust mida tahab, mille põhjal analüütik saaks sekretäri kombel spekki kirjutada. Ja programmeerimisel ei saa eeldada, et kõik vajalikud juhtumid oleksid spetsifikatsioonis kaetud. Ja testimisel ei saa lähtuda ainult sellest, „mis on kliendiga kokku lepitud“. Alati on vaja suurel hulgal oma peaga mõtlemist ning loomingulisust.

Kui kõik töötajad teeksid ainult seda, mis nende ametijuhendis kirjas, ei saaks praktiliselt ükski projekt kunagi õnnestunult valmis, ikka on kusagil vaja midagi välja mõelda, senitundmatuid probleeme lahendada, standardsetesse protseduuridesse erandeid teha jne. Sellegipoolest kuulen vahel juttu (õnneks mitte küll oma tiimis), et „mina tegin oma asjad ära, muu pole minu asi“.

Olen üsna veendunud, et tuupimisele orienteeritud õpikogemusel on tugev roll selliste töötajate kujundamisel, kellele tulebki igat asja täpselt ette öelda, ja kellel peab iga liigutuse jaoks juhend olema.

Samas on ka lahendus selge: rohkem iseseisvat tööd ja loomingulisi ülesandeid (nii kodutöödena kui eksamitel) läbi terve koolis käimise aja, vähem auditooriumis istumist, rohkem erinevate materjalide (mitte ainult õppejõu poolt ette kirjutatu) lugemist, vähem kohustuslikku päheõppimist. Ja saamegi seltskonna, kes naudib rohkem õppimist, naudib rohkem oma tööd ning loob paremat tulemust.

30 responses so far