May 05 2010
Miks Microsoft ei leiutanud Twitterit või Youtube’i
Kirjutasin kunagi IBMi teemal, kuidas nad oma kunagise liidripositsiooni kaotasid, aga tegelikult kehtivad samad seaduspärad ka peaaegu kõigi teiste ettevõtete ning tööstusharude puhul.
Clayton Christensen toob oma raamatutes välja järgmise diagrammi:
Tehnoloogiline areng toimub siin järgmiste etappide kaupa:
- Turul on ettevõtted, mis parandavad pidevalt oma tooteid vastavalt kasutajate soovidele (vasakpoolne “säilitava innovatsiooni” nool). Nad ei tee mitte midagi valesti, vastupidi! Need ettevõtted kuulavad väga hoolega oma kliente, leiutavad oma valdkonnas uusi tehnoloogiaid ja teevad üldse kõiki häid asju, millest me äriraamatutest lugeda võime.
- Nende toodete võimekus muutub piisavalt täielikuks, et keskmine kasutaja ei saa uutest täiendustest enam erilist kasu. Mõtleme kasvõi palju aastaid kestnud kurtmisele, et “mis mul sellest uuest MS Office’i versioonist abi on”.
- Mingil hetkel tuleb turule samas valdkonnas, aga teistel põhimõtetel töötav toode, mis ei rahulda peamiste tarbijate vajadusi, aga on näiteks oluliselt odavam, lihtsam kasutada vms. Esialgu jääb see vaid kitsasse nišši.
- Uus toode täieneb, kuni ta on järjest suurema hulga kasutajate jaoks “piisavalt hea” ning vana toode marginaliseerub äkitselt.
- Ring algab otsast peale.
Näiteid taolistest murrangutest, nii minevikus toimunutest kui praegu käimasolevatest:
- Digitaalfotograafia vs “klassikaline” ehk keemiline fotograafia. Oli aeg, kus digitaalfotograafia kvaliteet oli oluliselt halvem, aga praeguseks on pigem klassikaline film nišitooteks tõrjutud.
- Peronaalarvutid vs superarvutid. Varased personaalarvutid ei saanud spetsialiseeritud superarvutitele lähedalegi, aga praegu on järjest vähem organisatsioone, kellele enam tavalistest arvutitest ei piisaks.
- Tulirelvad vs vibud ja nooled. Kõva inglise vibumees oli efektiivsem kui esialgse musketiga relvastatud vastane, aga tulirelvaga treenimine oli lihtsam ning odavam.
- Aurulaevad vs purjelaevad. Algul olid aurulaevad aeglasemad ja neid kasutati ainult vähese tuulega sisevetel.
- Telefon vs telegraaf. Telefoni sai algul kasutada vaid kohalike kõnede tarvis.
- Paber vs pärgament. Pärgament on palju kvaliteetsem, kuid ka palju kallim.
- Kiirrongid vs lennukid. Olenevalt elanikkonna tihedusest võib pakkuda suuremat mugavust ning kättesaadavust.
- Eralennukid vs Concorde. Concorde loodi eliidile, kelle aeg oli kulla hinnaga. Siis aga said eralennukid piisavalt odavaks ning kättesaadavaks, et nende kasutusmugavus kaalus üles Concorde’i suurema kiiruse.
- Laserprinterid vs trükikojad. Mitte nii võimsad, aga väikeste koguste trükkimiseks täiesti piisavad.
- Plastik vs metall. Eriti algusaegadel nõrgem ja vähem vastupidav, kuid odavam.
- Raketid vs suurtükid. Algul ebatäpsed, kuid lihtsamad kasutada – praeguseks efektiivsemad ja laiemas kasutuses.
- Kodukino vs päriskino.
- Süntesaatorid vs klaverid.
- Downloaditav muusika vs CD-d
- Mobiiltelefonid vs tavatelefonid
- VoIP vs GSM
- Elektroonilised postkaardid vs paberpostkaardid
- Mehitamata droonid vs mehitatud sõjalennukid
- Ultraheli vs MRI ja arvutitomograafia
- Internetipoed vs tavalised poed
- LCD vs CRT. Esimesed LCD-d olid oluliselt kehvema kvaliteediga kui CRT-d.
- Sinu lemmikinternetitehnoloogia vs MS Windows+MS Office
- jne jne.
Oluline tähelepanek on, et praktiliselt alati süüakse vana tegija turult pea täielikult välja. Näiteks IBM ei tooda enam personaalarvuteid. Miks?
Esiteks: kui meil on tegemist end turul sisseseadnud ettevõttega, on tema käive ja kasum tavaliselt küllaltki kõrged, investoritele on aga vaja kasvu. Väikesel internetifirmal on lihtne igal aastal mitukümmend protsenti käivet kasvatada, aga võtame näiteks Microsofti, mille käive läheneb 60 miljardile dollarile aastas. Et saavutada kahekohalist protsendikasvu, peaks Microsoft endale haarama või kusagilt tekitama uue kümnemiljardilise turu, selliseid aga lihtsalt ei eksisteeri naljalt. Ainuke kindel (aga radikaalseid uuendusi vältiv) kasvumootor on võimalikult hästi olemasolevat turgu teenida ning sellega satumegi ülalkirjeldatud olukorda.
Microsoftis on väga palju väga nutikaid inimesi, kes on kindlasti suutelised Youtube’e või Twittereid leiutama, kuid vastavad turud on (vähemalt esialgu) kaugelt liiga väikesed ning ebahuvitavad. Tegelikult toimub vastupidine: põhisuuna jaoks ebasobivad mõtted juuritakse pigem välja! Siis aga mööduvad aastad ning uute tehnoloogiate darvinistlikust konkurentsist kerkib esile mõni, kellest lähtuvale ohule on äkitselt lootusetult hilja reageerida.
Teiseks: edukas ettevõte on tüüpiliselt harjunud toimima olukorras, kus tegevust planeeritakse hoolega. Iga edukas juht teab, et oma turu tundmine on võtmetähendusega, ning keskendab oma tähelepanu sellele, et võimalikult hästi mõista oma kliente, konkurente ning muid faktoreid. Murrangulised tehnoloogiad hakkavad aga tüüpiliselt tegutsema turul, mida praegu üldse ei eksisteerigi, seega pole juhil ka võimalik seda turgu analüüsida ega midagi planeerida! Me kõik teame juhtumeid, kus üht või teist uut tehnoloogiat on taevani kiidetud, kuidas sellest saab kogu maailma tulevik, aga paari aasta pärast ei pole sellest enam kippu ega kõppu kuulda. Sellised näited muudavad iga juhi ettevaatlikuks, kuni taas kerkib esile tehnoloogia, mis osutub ikkagi edukaks, ja hammustab meid tagumikust.
Kolmandaks: suures ettevõttes toimivad tootmisprotsessid pole niisama lihtsalt allapoole skaleeritavad, et väikeses nišis edukalt tegutseda. Sama tootmisviis, mis tagab edu olemasoleval turul, on uuel turul hoopis takistuseks.
Neljandaks (kõige olulisem faktor): ”vanade” firmade kliendid pole muutusest huvitatud. Uus tehnoloogia on esialgu kehvem kui olemasolev ja miks peaks klient halvemale variandile üle minema? Ja nii monopoliseeritaksegi ettevõtte parim ressurss olemasolevate kasumlike klientide teenimiseks, mis takistab meil sisseharjunud rajalt kõrvale astumist.
Kui me arvame, et kõik need fenomenid leiavad aset ainult kusagil kaugel, siis eksime – täpselt sama efekt leiab igapäevaselt aset ka Eesti tarkvaraturul. Nimesid nimetamata teame me kõik kohalikul turul tegutsevaid ettevõtteid, mis pakuvad nö täisteenust: suure meeskonnaga tehtavat analüüsi, disaini, programmeerimist ja juurutamist. Neil kõigil tekib mingi miinimumlävi, millest odavamaid projekte ei hakata isegi mitte kaaluma.
Samas noolivad nende turuosa altpoolt pidevalt “Tarkpeade butiik” ning “OÜ Mees & Koer” tüüpi tegutsejad, kes on võimelised sama ülesannet mitte küll nii täielikult, kuid see-eest mitu korda odavamalt või kiiremini lahendama. Mingil hetkel hakkavad aga ka nemad muretsema selle pärast, kuidas oma olemasolevaid kliente võimalikult täielikult õnnelikuks teha, värbavad hulga uusi inimesi ning sama tsükkel jätkub – igaüks avaldab pidevat survet endast toiduahelas kõrgemal paiknejatele.