Dec 13 2012

Otsime projektijuhti

Kommertsteadaanne! :)

Võtame kampa projektijuhi.

Tööülesanded:

  • Tarkvaraarenduse projektide juhtimine
  • Pakkumiste koostamine või konsulteerimine pakkumiste koostamisel
  • Projektiplaanide koostamine ning osalemine projektirühmade töös
  • Kliendisuhete loomine ja hoidmine
  • Lepingute ettevalmistamine ja aruandluse tagamine
  • Meeskonna juhtimine

Nõudmised kandidaadile:

  • Eelnev kogemus IT valdkonnas projektide juhtimisel
  • Hea planeerimise ja organiseerimise oskus
  • Väga hea suhtlemis- ja läbirääkimisoskus
  • Initsiatiiv ja tulemustele orienteeritus
  • Valmisolek õppida ja areneda
  • Väga hea eesti ja inglise keele oskus
  • Valmisolek töölähetusteks

Kasuks tuleb:

  • Eelnev kogemus avaliku sektori valdkonnas
  • Varasem kogemus SharePointi tootega või dokumendihalduse valdkonnas
  • Äri-ja/või süsteemianalüüsi kogemus
  • Soome keele oskus

Tööaeg : täistööaeg

Tööle asumise aeg : niipea kui võimalik

Asukoht : Tartu (või valmisolek mõned päevad nädalas Tartus olla)

“Mida pakume” osas kustutasin tavalise HR-jutu ära ja ütlen selle asemel:

  1. Meie inimesed on intelligentsed, optimistlikud, teotahtelised inimesed, kes viivad asju lõpuni. Olen kõiki, kes meie toas istuvad, ise intervjueerinud ja garanteerin nende kvaliteedi :)
  2. Meie tiim on kõige kokkuhoidvam, kus ma kunagi olen töötanud. Kui sügisel Tartu linnamaratoni jooksin, jooksid-sõitsid tiimikaaslased lõiguti minuga koos, et toetust avaldada. Süda läheb härdaks kohe sellele mõeldes :)
  3. Me teeme tehnoloogiliselt ägedat asja. Kui SharePointi arendus on enamasti üks rist ja viletsus, siis oleme loonud lahenduse, kus “SharePointi viisi” asemel saab kasutada pigem mõistlikke, arendajatele harjumuspärasemaid ja mugavamaid mustreid. Meie praegune tehnoloogia on kiireim ja töökindlaim SP ökosüsteemis töötav lahendus, millega ma olen kokku puutunud ning tõi meile eelmise aasta Microsoft Country Partner of the Year auhinna.
  4. Igakordse jalgrattaleiutamise asemel on meie rõhk pigem kvaliteetsete, taaskasutatavate lahenduste ning komponentide väljatöötamisel. Eesmärk on kasutada ära tarkvara põhiomadust: loodud väärtust saab paljukordselt kasutada.
  5. Inimestele, kes vastavad meie põhiprintsiipidele: “olla taiplik, teha asjad ära ning olla hea tiimikaaslane”, saab ka väärikas diil kokku pandud.

Kandideerimiseks saada CV careers.estonia@nortal.com.

5 responses so far

Nov 14 2012

Miks mulle seda matemaatikat tarvis on?

Published by Targo under Haridus

[Kuna muud teemad tulid vahele, jääb tarkvarafirmade olemuse käsitlemisse väike paus, jätkub natuke hiljem]

Rääkisin eelmisel nädalal matemaatikaõpetajate sügispäevadel enda kogemustest matemaatika ning selle rakendamisega. Jagan ka laiemalt – tegu minu ettekande kokkuvõttega.

Kuulsin hiljuti õpetajast, kelle klassis oli külas käinud keegi ärimees. Lapsed küsinud, et kas päriselus läheb matemaatikat vaja ja ärimees vastanud, et ei lähe. Äärmisel juhul protsentarvutamist. Õpetaja, vaeseke, oli muidugi pärast seda suures hädas.

Tegelikult küsivad õpilased ka matemaatikaõpetajatelt tihti: „Miks mulle seda matemaatikat vaja on? Milleks mulle vektorid (või ruutvõrrand või siinus või tuletis)?“ Mõni õpetaja mõistab sellele ka adekvaatselt vastata, aga igaüks mitte. Halvimal juhul öeldakse, et seda on vaja riigieksami ärategemiseks.

Olen ise varajasest lapsepõlvest saadik matemaatikaga sõber olnud, armastanud ülesandeid lahendada ning matemaatikat ka ülikoolis õppinud.  Sellegipoolest polnud mul ka endal õpingute ajal selget arusaama, milleks see vajalik on. Õpetajad-õppejõud sukeldusid üldjuhul kohe konkreetsetesse reeglitesse, valemitesse ja ülesannetesse, selgitamata, miks neid tarvis läheb. Kardan, et mõnedel minu õpetajatest poleks ka küsimise peale selget vastust käepärast olnud. Mõistmine, mis sellest kõigest kasu on, saabus alles 5-10 aastat pärast ülikooli lõpetamist, kui leidsin matemaatika sügavamad seosed teiste teaduste ja praktilise eluga. Sellega avastasin ka oma vahepeal lahtunud matemaatika-armastuse uuesti. Kummitama jääb aga mõte, et kui see arusaam oleks varem eksisteerinud, olnuks ka õpingud efektiivsemad ning motivatsioon kõrgem.

Milleks siis matemaatika? Parimal juhul saaks õpilane sellele küsimusele vastuse igas matemaatikatunnis: elus on olulised oskused, mida matemaatikaga tegelemine kaasa toob. Minu leitud ja elus järele kontrollitud vastused on järgmised:

Matemaatika on aine, kus me kõige rohkem ülesandeid lahendame. Ülesannete lahendamise oskust on vaja aga igal mõtlemist nõudval ametikohal (ja tänapäeval on kõik head ametikohad sellised). Minu enda (arvutitarkvara alane) igapäevatöö koosneb suurel määral ülesannete lahendamisest. Alatasa tuleb vastata lihtsamatele ja keerulisematele küsimustele:

  • Mis on nende andmete hoidmiseks parim andmebaasistruktuur?
  • Kuidas luua kasutajaliides, millega võimalikult paljud kasutajad rahul oleks?
  • Kui palju raha meie kliendid meie tarkvara kasutamisega kokku hoiavad?
  • Mis on meie tiimi tehtavate investeeringute tasuvus?
  • Milline komplekt inimesi selle projektiga kõige paremini hakkama saaks?

Kõigi nende puhul tuleb hankida lähteandmed, eristada oluline ebaolulisest ning kasutada mingit analüütilist meetodit parima vastuse leidmiseks. Ehk siis lahendada ülesanne. Matemaatikatundidest ja olümpiaadidelt saadud oskus teatud andmete põhjal vastuseid leida on mulle läbi aegade kõige suuremat tööalast edu toonud.
Võime võrrelda seda kehalise kasvatuse tundidega, kus poisse pannakse kätekõverdusi tegema. Vaevalt kellelgi igapäevatöös kätekõverdusi on vaja teha, kuid kõigile on selge, et need teevad keha tugevaks ja aitavad seeläbi muude asjadega paremini hakkama saada.

Analoogselt saame siit matemaatika vajalikkuse jaoks vastuse nr 1:

Ülesannete lahendamine teeb aju tugevaks ning aitab mõtlemist vajavates töödes edukas olla.

Matemaatikas ei aktsepteerita ühtki teadmist ilma põhjenduseta. Võtame kasvõi sellise lihtsa näite nagu Pythagorase teoreem.

Kui meile lihtsalt väidetakse, et täisnurkses kolmnurgas a2+b2=c2, siis me võime seda lihtsalt uskuda või alternatiivina võime küsida tõestust. Õnneks on matemaatikas väidetel üldjuhul olemas tõestused ja põhjendused. Ja Pythagorase teoreemi saame tõestada üsna lihtsal viisil, vastav konstruktsioon on toodud juuresoleval pildil. Seega tekitab matemaatika inimeses harjumuse erinevaid väiteid kontrollida ja põhjendada.

Kui kõik inimesed alati sama lähenemist kasutaksid, oleks ühiskonnas palju vähem igasugust häma ja pettust. Praegu aga kiidavad poliitikud, müügimehed ja erinevate religioonide evangelistid üksteise võidu, kuidas nende pakutav meie elu üleöö suurepäraseks muudab. Neil on edu, sest inimesed ei küsi põhjendusi.

Kui igaüks küsiks näiteks mingi uue imerohu kohta, mis on selle toimemehhanism, kui paljude inimeste peal seda katsetatud on ja kas need katsed viidi läbi korrektsetes tingimustes, jääks enamik nende müüjatest tööta ning me hoiaks kõvasti raha kokku. Rääkimata igasugustest sensitiividest ja nõidadest, kes oma võimeid kontrollitud tingimustes demonstreerida ei suuda.

Vastus nr 2:

Kriitiline mõtlemine hoiab meid pettuse ohvriks langemise eest.

Küllap teab igaüks kedagi, kes teab kedagi, kes on oma elu SMS-laenude võtmisega ära rikkunud. Olen isegi kuulnud ütlusi nagu „oh, pank ei andnud, siis võtsin kiirlaenu“. Piisab elementaarsest matemaatikaoskusest, et taibata sellise mõtteviisi hukatuslikkust. Keerulisemate näidetena võime tuua inimesi, kes osalevad püramiidskeemides, püüavad kasiinodes erinevate süsteemidega ruletilauda võita või siis ostsid buumiajal üle jõu käivat kinnisvara, sest neile öeldi, et „kinnisvara hind tõuseb niikuinii alati“. Kui me suudame vastava protsessi matemaatilise valemiga kirja panna, saab enamasti kohe selgeks, kas edulootus on realistlik või mitte.

Positiivselt poolelt saame näited inimestest, kes mõistavad ettevõtete toimimise dünaamikat ja majanduse arengu seaduspärasusi (mis baseeruvad kõik matemaatikal), ja suudavad seeläbi kasvõi õigel ajal aktsiaid ostes palju raha teenida.

Vastus nr 3:

Matemaatikaoskus aitab meil teha rahaliselt kasulikke otsuseid.

Suurimat majanduslikku väärtust loob tänapäeval uute asjade väljamõtlemine ning realiseerimine ehk siis inseneritöö. Seetõttu on ka loomulik, et kõrgelt kvalifitseeritud reaalharidusega tööjõu olemasolu või puudumine tagab ka majanduse edu või ebaedu ning häid insenere meelitatakse suurte preemiatega ühest ettevõttest teise. Isegi need lääneriigid, kus on muidu range immigratsioonipoliitika, teevad nt India ja Hiina heade tehnikakoolide lõpetanutele suuri soodustusi, et neid ligi meelitada, sest on teada, et nende panus riigi majandusse tasub end paljukordselt ära.

Siin on aga hea matemaatikaoskus absoluutselt kriitiline. Ei saa planeerida silda või kõrghoonet ilma vektorite ja tensoriteta. Ei saa suurendada kaablist läbi minevat andmemahtu ilma siinusteta. Ei saa analüüsida algoritmi keerukust ilma logaritmita. Ei saa ennustada, mis hakkab majanduses juhtuma ilma diferentsiaalvõrranditeta.

Vastus nr 4:

Hea matemaatikaoskusega insenerid on kogu maailmas edukad ja hästi toimetulevad.

Mida teha, et seda kasu rohkem oleks?

Toodud vastused illustreerivad matemaatika kasulikkuse erinevaid aspekte. Kasu on aga suurem, kui neid eesmärke juba matemaatika õpetamisel silmas pidada.

Ülesannete lahendamise osas võiks alati mehaaniliste asemel olla rohkem loomingulisi ülesandeid, kus lahendajal tuleb lähteandmed ise õigele kohale asetada ning õige lähenemine leida. See on õpilastele küll raskem, aga ka palju kasulikum. Lisaks on täiesti võimalik treenida enim vajaminevaid loomingulise lähenemise viise.

Kriitilise mõtlemise arendamisel on ülioluline rõhutada erinevate matemaatiliste tõestuste tähtsust ning neid tõestusi võimalikult efektiivselt demonstreerida. Valemid ei kehti mitte sellepärast, et mõni autoriteet seda ütleb, vaid sellepärast, et need on tõestatud ning igaühel on võimalik seda tõestust kontrollida.
Samuti saab õpetada rohkem loogikat. Kui juba lapsena on peamised süllogismid sügavale pähe kulunud, ei ole ka enam võimalikud olukorrad, kus nt poliitik A ütleb raadios, et poliitik B tahab teha X, Venemaal tehakse ka X, järelikult poliitik B on venemeelne.

Praktilises elus on valdkondi, milles inimeste teadmiste nõrkus kõige rohkem kätte maksab. Neile tuleks eelkõige tähelepanu pöörata igasuguseid protsente, funktsioonide kasvukõveraid ja lihtsaid diferentsiaalvõrrandeid rohkem selgitades.

Tulevastele inseneridele on suureks abiks, kui matemaatika õpetamine on seotud teiste ainetega. Eriti füüsikast saab kergesti tuua näiteid peaaegu kõigi mõistete osas vektoritest integraalideni, nii tekivad vastavad seosed iseenesest.

Aga keegi ei tohiks õpetada ühtki matemaatilist kontseptsiooni, kui ta ei oska nimetada mõnda selle praktilist kasutusvaldkonda. Kui kõigi ülikoolikursuste esimeses loengus selgitataks, et siin õpitava rakendusvaldkonnad on sellised ja sellised, tõuseks ka õpilaste entusiasm.

Aga kui meile mitte ühtki rakenduslikku väljundit pähe ei tule, tuleb tõesti endalt küsida, kas seda, mida me teeme, on tarvis või mitte.

32 responses so far

Oct 31 2012

Tarkvarafirmade olemus 3: arendaja – kas kuningas või pärisori?

Kui eelmises osas oli juttu juhtidest, siis seekord arendajatest. Arendajatest sellepärast, et ilma nendeta ei saa tarkvaraprojekti teha. On tarkvara, mida tehakse ilma analüüsita, on projekte, mida ei testita, aga kuidagi saab seal midagi siiski tehtud. Samas ilma programmeerimiseta pole tarkvara valmimine mingil viisil võimalik, sellepärast on arendajate roll ka eriline.

Arendajate spekter

Kui ma juhid jagasin meelevaldselt viide kategooriasse (millest mõistagi on ka segavariante), siis arendajad panen teljele, kus ühes otsas on arendaja-kuningas (edaspidi lühidalt kunn :) ) ja teises otsas arendaja-pärisori.

Ka siin on muidugi palju vahepealseid võimalusi, kuid ülevaatlikkuse huvides on lihtsam keskenduda äärmustele. Samuti pole rollid staatilised – kui palju ma ka ise ei püüaks kunn olla, saab vahel vaimujõud otsa ja siis on lihtsam olla ori.

Inimese asukohta sellel teljel ei määra mitte niivõrd võimekus ja oskused kui isiklik ambitsioon, suhtumine ümbritsevasse ning teiste inimeste suhted temaga.

Kunnil on oma nägemus või ambitsioon, mida ta soovib ellu viia, ning ta annab sellest enamasti ka häälekalt märku ja astub samme nende teostamiseks. See nägemus võib olla arendusmetoodika, arhitektuuri, ärisuuna, kliendisuhtluse, juhtimise või ka millegi muu teemaline, kuid ulatub enamasti kaugemale kui „kirjuta-selline-ja-selline-kood“ tüüpi ülesannete täitmine. Kui ümbritsevad töötajad aktsepteerivad kunni selles rollis, küsitakse neis asjades ka tema arvamust või tõuseb ta organisatsioonis lihtsalt tähtsamale kohale.

Arendaja-pärisori soovib oma asjad tehtud saada, õigel ajal koju minna ja korrapäraselt palka vastu võtta. Muu teda eriti ei huvita, ta ei soovi mingil juhul sekkuda rahalugemisse, klientide ohjamisse või teiste kolleegide juhtimisse. Kui teised töötajad suhtuvad arendajasse kui pärisorja, on ka nende interaktsioon temaga lihtne: ülesanded sisse ja kood välja. Nagu kodumasin.

Kasutan „pärisorja“ mõistet sihilikult. Paljud tarkvara loovate üksuste juhid on seisukohal, et arendajad on lihtsa vaevaga asendatavad. Kui üks läheb ära, pole probleem, võtame teise ja anname talle samad ülesanded. Kui kusagile on jõudu juurde vaja, võime võtta teisest tiimist teised arendajad ning lihtsa liitmistehte tulemusena saame suurema tulemuse. Ehk siis ilmne analoogia keskaegsete pärisorjadega, keda võis meelevaldselt ümber paigutada, osta, müüa ning vahetada.

Oluline: ma ei anna kellelegi mingit moraalset hinnangut! Tegemist on lihtsalt tähelepanekutega.

Rollitäitja areng

Kehtib printsiip, et igaüks valib oma rolli ise. Kui inimene ise käitub kuningana ja tal on selle taga vähegi mingit sisu, siis enamasti hakkavad ka teised teda nii võtma. Kui ta käitub nagu tagasihoidlik pärisori, siis suhtuvad ka teised temasse nõnda.

Järgmiseks tuleb mängu faktor, et kuna kunn räägib kaasa „tähtsamate“ asjade juures, hakkab see kajastuma ka tema motivatsiooniskeemis ning tema tasu tõuseb enamasti teistest arendajatest kõrgemaks. See omakorda tähendab, et tal on vähem muret igapäevase toimetuleku osas, mis annab juurde julgust veel kõvemat häält teha jne – positiivse tagasisidega tsükkel (pärisorja puhul võib kehtida vastupidine tsükkel).

Ja kuigi „ori“ ei kõla väga hästi, on pärisorjaks hakkamine paljudele teadlik otsus. Olen näiteks vestelnud mitmete inimestega, kes kurdavad, et nende juht ei anna neile küllaldaselt ülesandeid, neil pole siis tööl piisavalt tegevust ja kolleegid ei respekteeri neid seetõttu piisavalt. Mina küsin seepeale, miks nad ise endale täiendavat rakendust ei otsi, tarkvaraprojektis on igasuguseid tegevusi ju lõputult, millega tulemust parandada. Tulemuseks on olnud täielik teineteisemõistmatus: „Mismõttes mina peaksin ise midagi tegema hakkama? Ülemuse asi on ju mulle öelda, mida teha! Võimalikult täpselt, detailselt ja igat asja eraldi!“

Juhtimisviisi erinevus

Suurim probleem ilmneb eri tüüpi arendajate juhtimisel. Kui pärisorjast arendaja puhul saab juht tegeleda peamiselt ülesannete kättejagamise ning nende täitmise kontrollimisega, siis kunni puhul niiviisi ei saa. Kunn teab enamasti ise ka, mida on vaja teha, ning juhi roll seisneb pigem tema eesmärkide toetamises ja nõustamises. Juhi-alluva suhe on seega täiesti erinev, samuti on erinev see, kuidas alluvad oma juhisse suhtuvad. Sümptomaatiline märk on muuseas, kas kasutatakse pigem sõna „juht“ või „ülemus“.

Mul on olnud isiklik kogemus tiimi juhtimisega, mis koosnes täielikult kunnidest. Peamine mure polnud seal mitte selles, kuidas inimesi tööle panna, vaid kuidas modereerida alatasa puhkevaid kirglikke vaidlusi. Igaühel olid oma grandioossed ideed, mida ta kibeles ellu viima. Loominguliselt lähenedes õnnestus aga igaühele leida väljund, millega ta tegeleda sai.

Vestlesin igal nädalal igaühega spetsiaalselt eraldatud pooltunni jooksul, aga rõhu asetasin eelkõige inimestele nõu andmisele ning soovituste edastamisele nende kaastöötajatelt. Konkreetsete tööülesannetega said nad ka ise hästi hakkama. Kunne huvitavad nende karjääriküsimused küllaltki palju ning seetõttu on nad ka entusiastlikud igasuguste „tee seda ja seda, et suuremat mõju saavutada“ soovituste osas. Kokkuvõttes olime väga edukad ning sain tagasisidevormide kaudu ka tiimilt väga kõrge hinnangu osaliseks.

Mõni aeg hiljem sattusin organisatsiooni, kus inimeste sisemine motivatsioon polnud samal tasemel ning kohe tekkisid ka tõrked. Kasvõi idee, et juht võiks iga alluvaga kord nädalas pikemalt vestelda, tekitas umbusku. Mismõttes? Kas ta tahab mind spetsiaalselt kontrollida või?? Appi!!! Samuti leidsin, et kupja roll pole minu jaoks – järelvalve, kas igaüks märgib ikka korrektselt oma töötunde jms kraami, jätaksin hea meelega kellelegi teisele.

Või siis vastupidine näide, kus pidin vahendama ühe projektijuhi ja kunnist arendaja suhtlemist. Tellija oli kirja pannud soovid, mille PJ arendajale edastas. Viimane aga leidis, et teine lahendus on parem, ning tegi mõned asjad veidi teisiti. Tekkis PJ ja arendaja vaheline vaidlus, mis päädis e-mailiga „LIHTSALT TEE NII, NAGU MA ÜTLEN!!“, mis loomulikult ei andnud tulemusi. Kuulasin ise asjaosalised ära, taipasin, miks arendaja teistmoodi tahtis teha, ning leidsin kompromissi. Kuna see projektijuht oli aga harjunud, et arendajad peavad lihtsalt sõna kuulama ja mitte vastu rääkima, polnud tal nendega arvestamise kogemust ja tekkis konflikt.

Seega võib sama juht ühes olukorras väga edukalt hakkama saada ja teises kohas läbi kukkuda.

Ühelt teisele ümberlülitumine pole lihtne, seetõttu võtavad juhid oma alluvate suhtes enamasti mingi ühtse hoiaku, suhtudes vaikimisi nendesse kõikidesse kui kunnidesse või kui pärisorjadesse. Enamasti on see suhtumine ka lihtsalt eristatav. Kas juht nimetab näiteks oma alluvaid „ressurssideks“? See on märk, et nood on tema jaoks pärisorjad.

Juhte, kes mõlema variandiga suurepäraselt hakkama saaks, on vähe ja seetõttu koonduvad arendajad ka organisatsioonidesse, kus nendesse vastavalt suhtutakse. Kunnid lähevad parema meelega sinna, kus ka teised arendajad on kunnid, ja orjad sinna, kus ka teised on orjad. Tulemusena ei jagune kahte lehte mitte ainult üksikud arendajad, vaid ka tiimid, üksused ja firmad.

Milleks meile kunnid?

Eelnev näide illustreerib, et kunnidega on üldiselt keerulisem: nad vaidlevad asjadele vastu, püüavad alatasa mingeid oma värke teha jne. Milleks nendega siis üldse jamada?

Peamine põhjus seisneb selles, et erinevate arendajate produktiivsus võib kolossaalselt erineda. Kui algatusvõimelisele (kunn on definitsiooni kohaselt asjade algataja), taiplikule ja tugevalt motiveeritud arendajale vaim peale tuleb, võib ta kõrge loomingulisuse perioodil luua kümneid kordi rohkem väärtust kui keskpärane arendaja. See tulem on tihti selline, mida poleks olnud võimalik tavalisse ülesandekirjeldusse panna, tegu on kristalliseerunud inspiratsiooniga. Iga ülieduka firma või tooteliini tagant leiame mõne kunni, kes oma kõrghetkel on loonud parimad osad vastavast tarkvarast. Ja kuna bitid on kergesti paljundatavad, saavutab parem tarkvara tihti ebaproportsionaalselt suure turuosa, mis tähendab, et kunni panus tuleb ettevõttele tagasi mitmesajakordselt.

Markantseim näide on siin Charles Simonyi, mees, kes oli Microsoft Office’i loomise taga. Ilmselgelt polnud Microsoftil kahju talle loodu eest sadu miljoneid maksta.

Või teine näide: paljud on kuulnud lugu, kuidas arendaja Mark Lucovsky teatas Steve Ballmerile, et lahkub Microsoftist. SteveB olla võtnud selle peale tooli ja toa teise serva virutanud. Kui arendajad oleksid tõepoolest teineteisega asendatavad nagu mutrid, milleks siis ärrituda? Tegelikult oli aga tegu ühe märgiga Microsofti domineerimise lõpust.

Arendajad ja ettevõtte areng

Huvitavaks läheb asi siis, kui vaadelda eri tüüpi arendajate kombinatsioone eelmises osas uuritud juhitüüpidega.

Arendajast juht on definitsiooni kohaselt ka ise kunn ning mõistab seetõttu ka teisi kunne intuitiivselt. See, kas ta neid aktsepteerib ja nendega läbi saab, on muidugi ise küsimus.

Juhtide puhul, kellel endal sügavat IT-tausta pole, saab määravaks, kas nad mõistavad tarkvara loomise eripärast dünaamikat, eelkõige seda, et kui pärisorje saab tõesti osta-müüa-vahetada ja sundida neid kõike tegema, siis kunnidega hakkama saamine on keerulisem.

On näiteid, kus juhid seda mõistavad ning jätavad kunnidele tegutsemisruumi. Paljud kõige edukamatest ettevõtetest on sellised, mille eesotsas on näiteks Müügimees, aga tema selja taga kõvad arendajad, kes saavad asjade sisulise külje üle vabalt otsustada.

Teiselt poolt võime tuua olukorrad, kus näiteks Raamatupidaja tüüpi juht keerab kruvid väga kinni ning kehtestab hulgaliselt reegleid, kuidas elu peab käima. Mõnda aega annab see isegi tulemusi ning numbrid paranevad, aga kui kunnidele piirangud enam ei istu ja nad laevalt lahkuvad, algab sisuline allakäik, mida on raske ringi pöörata.

On ka palju organisatsioone, kus kõik arendajad on pärisorjad. Põhimõtteliselt pole neil midagi viga ja nad võivad teenida väga head raha. Samas pole nende toodetu kuigi põnev ja selle kvaliteet on pigem keskpärane.

Kokkuvõtteks on oluline kunnide ja pärisorjade dünaamika mõistmine ning selle rakendamine ettevõtte strateegia huvides. Kas me tahame, et meie ettevõte oleks võimalikult äge ja kuulus? Või on meile kõige tähtsam tasa ja targu raha teenida? Või mingi kombinatsioon nendest? Siit tulenevad ka eesmärgid, milliseks kujundada arendajaskonna koosseis.

5 responses so far

Oct 11 2012

Tarkvarafirmade olemus 2: juhtide tüübid

Published by Targo under Juhtimine, Põhialused, Raha

Eelmises osas postuleerisin, et firmas sõltub palju juhi konkreetsetest omadustest. Need tarkvaraorganisatsioonide juhid, kellega ma ise olen kokku puutunud, saab laias laastus jagada järgmistesse kategooriatesse:

Arendaja

Tegeles kunagi tõsiselt programmeerimisega, aga siis otsustas, et kellegi teise heaks töötamise raamid on liiga kitsad, ning asutas oma firma. Ettevõtte suuremaks kasvamise ajaks on enamikest uutest progejatest vanem ning armastab neile rääkida, kuidas vanasti olid mehed rauast ja väänasid haljast assemblerit.

Arendaja hindab töötajates ennekõike pragmaatilisust, probleemide lahendamise ja asjadega valmis saamise oskust.

Ettevõtte eesmärkideks seab ta tehnilise arengu, väljakutsuvad ülesanded ning elegantse teostuse.

Teadlane

Teadlane on Arendaja sarnane, aga akadeemilise taustaga. Viimasega võrreldes eelistab ta ülesande täielikku, täpset ja teoreetiliselt korrektset lahendamist. (Arendajale piisab, kui tal on otsene ja lihtne lahendus, mis  töötab 90% juhtudest.)

Visionäär

Tihti mõnes IT-ettevõttes analüütikuna või sarnases rollis alustanud inimene, kellel ei tarvitse olla IT-haridust. Töötas end läbi ettevõttehierarhia üles või siis asutas ettevõtte ise, mingi konkreetse idee elluviimiseks.

Visionäär hindab töötajates loomingulisust ning kasutajate probleemide mõistmist.

Tema ettevõtte eesmärgiks on võimalikult suur kasutajate arv.

Müügimees

Müügimees asutas oma IT-ettevõtte ise, „sest sellega saab head raha teenida“ või siis võeti ta Arendaja/Teadlase poolt kampa, kui nood ei suutnud oma ideid piisavalt hästi turustada.

Töötajates hindab Müügimees entusiasmi. Eeldab, et kõik tehnilised probleemid on lahendatavad.

Ettevõtte eesmärgiks on käive.

Raamatupidaja

Raamatupidaja on tüüpiliselt mõne ärikooli kasvandik ja tegeles ettevõttes rahaasjadega. Omapäi üldjuhul ettevõtet ei asuta (kui mitte just eelnevate tüüpidega koos), aga saab juhtpositsioonile, kui omanikele (kes võivad aja jooksul vahetuda nagu juhidki) tundub, et organisatsioon toimib liiga kaootiliselt.

Raamatupidaja hindab töötajates täpsust, usaldusväärsust ja etteennustatavust.

Eesmärgiks on puhaskasum.

Juhtide dünaamika

Ülaltoodu on mõistagi lihtsustus, eksisteerib ka igasuguseid hübriidvariante, aga stereotüübid aitavad olukorrast ülevaadet saada.

Muuseas, kui nt Arendaja eesmärk on võimalikult hea süsteem, ei tähenda see, et ta ei tahaks palju raha teenida. Lihtsalt tema visioon selleni jõudmiseks on läbi vägeva tehnilise lahenduse. Juhtub ka, et näiteks Visionääri ideede elluviimine kestab aastaid, mille jooksul ettevõte vaevalt hingitseb, kuid kui see lõpuks valmib, möödub firma raketina nt Raamatupidajate juhitud konkurentidest, kes vahepeal püsivat, kuid mõõdukat kasumit teenisid. (Loomulikult juhtub ka seda, et visioonist ei tule midagi välja ja rakett ei lahkugi stardiplatvormilt).

Alati kehtivad aga järgmised seaduspärasused:

  • Printsiip 1: Omanik määrab, kes on juhid.

Uued idufirmad asutatakse kõige sagedamini Arendajate poolt. Kuni asutaja=omanik=juht, on asi lihtne. Kui aga omanike ring laieneb, tõstatub kohe ka küsimus, milline juhtimisstiil oleks parem. Kõige dramaatilisemad muutused toimuvad siis, kui:

    • a. Ettevõttesse kaasatakse väliseid investoreid.
    • b. Ettevõte saab nii edukaks, et läheb börsile.

Investoritele ja börsianalüütikutele meeldivad regulaarsed rahanumbrid enamasti rohkem kui tehnilised visioonid ja see tekitab tugeva surve Müügimeestest või Raamatupidajatest juhtide kaasamiseks. Kui esialgne juht on erakordne isiksus, ei hakata paati kõigutama, kuid enamik inimesi pole siiski erakordsed.

  • Printsiip 2: Juht määrab, kes on ettevõttes kunnid.

Kui firmat juhib Arendaja, on ka tema värbamispõhimõtetes esikohal kõige kõvemate programmeerijate kaasamine ning neile kuulub visioonide ning plaanide tegemisel võtmeroll. Näide: Bill Gatesi Microsoftis olid arendajad alati kõige olulisemad. Paljud neist olid ettevõttes väga tähtsatel positsioonidel ning teenisid suurel hulgal raha.

Kui ettevõtet juhib Visionäär, on samadel põhjustel võtmeisikuteks analüütikud ja disainerid ning arendajad tantsivad nende pilli järgi.

Müügimehe ettevõttes on tehnikud enamasti ilma erilise struktuurita ühises katlas, sest selles organisatsioonis ei eristata neid tehnilise võimekuse järgi kuigi oluliselt.

Kui ettevõtet juhib Raamatupidaja, on tal suur Exceli tabel, kus iga töötaja taha on kirjutatud talle vastav puhaskasuminumber. Kellel on suurem number, see on ka olulisem.

Isegi kui me ise ei kuulu ei omanike ega juhtide sekka, on vastav dünaamika meile oluline. Omanike ringi muutus toob kaasa muutused juhtkonnas, see aga omakorda tõstab esile ühtesid gruppe ning paiskab teisi tagaplaanile. Nagu esimeses osas kirjeldatud, on juhi roll tarkvara alal määravam kui enamikus teistes tööstusharudes. Sellest tulenevalt võib vahetus tuua üksikisikule kaasa drastilisi karjääri ning töökeskkonna muudatusi. Hinnatud spetsialistist võib üleöö saada tähelepandamatu pärisori ja Tuhkatriinust printsess.

6 responses so far

Oct 07 2012

Tarkvarafirmade olemus 1: üksikisiku roll

Published by Targo under Juhtimine, Põhialused, Raha

(See artikkel on esimene osa pikemast teemakäsitlusest, stay tuned)

Mõned nädalad tagasi astus Apple ühte oma viimase aja suuremasse ämbrisse, lastes välja mitmesuguste probleemidega kaardirakenduse. Apple’i kaartidest on juba küllalt jahutud ja küllap need probleemid leiavad lahenduse. Huvitavam küsimus on aga, kas selline asi oleks saanud juhtuda, kui Steve Jobs veel elus oleks? Jobsi surmast möödus just aasta, paras aeg selleks, et suurettevõtte süsteemne inerts veidi raugeda jõuaks ning esimesed jamad uksest välja ulatuks. Kui oluline on tegelikult üksikisik? Kas on olemas asendamatuid inimesi?

Asendamatuse sündroom tekitab paljudele muresid. Juht muretseb, et kellegi lahkumise või ajutise eemaloleku ajal elu seisma ei jääks. Kliendid muretsevad, et nende tarnesüsteem mõne olulise isiku puudumise pärast ei katkeks. See on ka peamisi põhjuseid, miks osade tellimuste puhul eelistatakse suurettevõtteid, kuigi väiksem teeks ehk kiiremini ja odavamalt. Eeldatakse, et suure tarnija puhul on inimesed lihtsamalt asendatavad. Ka sellel asendamatul inimesel endal viskab lõpuks üle, kui talle rohkem kui korra on puhkuse ajal helistatud.

Asendamatuse vältimiseks tehakse mitmesuguseid asju: soodustatakse kommunikatsiooni, luuakse mitmesugust dokumentatsiooni, standardiseeritakse töökorraldust, roteeritakse  inimesi töötama erinevate lõikude kallal jne. Sel viisil saab spetsialistide puhul tihti ka võimekust dubleerida ning asendamatust vältida, kui tegu pole just superstaariga (nendest tuleb juttu kolmandas osas).

Samas võib see viia ekstreemsuseni. Paljude jaoks on ideaalne vabrikutaoline töökorraldus: iga töötaja on asendatav osa suurest masinast, kõigile peab saama kiiresti leida samaväärse isiku kas sisemiste ressursside või välise värbamise abil. Paljud juhid armastavad rääkida (klientide rahustamiseks?), et “meil pole mitte keegi asendamatu”. Ma ise leian, et vabrikumudelit taga ajades viskame me lapse koos pesuveega välja, kuid mõte on sellest hoolimata populaarne.

Juhtide puhul tuleb mängu teine sündroom. Nimelt ei mõjuta nad ettevõtet mitte niivõrd sellega, mida nad teevad, kui sellega, millised nad on. Tippjuhi järgi joondub kas teadlikult või ebateadlikult ülejäänud juhtkond, nende järgi keskastme ülemused jne. Kui näiteks ettevõtte juht armastab naisalluvatele külge lüüa, hakkavad seda tegema ka teised. Kui ta hiilib seadustest kõrvale, ei pea ka alluvad reeglite järgimist väga oluliseks. Kui ta on aga vastupidiselt üdini printsipiaalne ning ajab igas küsimuses ausust taga, muutub ka ülejäänud ettevõte sirgjoonelisemaks.

Peale otsese jäljendamise koguvad juhid enda ümber enamasti ka sarnase mõttemaailmaga inimesi. Perfektsionistid armastavad teisi perfektsioniste, uljaspead teisi uljaspäid ning tehnoloogiafriigid teisi friike.

Asendame nüüd sellise juhi mõne teisega (eriti sellisega, kes ei pärine esialgse juhi otsesest meeskonnast). Ta võib käia täpselt samadel kohtumistel, juhatada samu koosolekuid ja teha üleüldse täpselt sama tööd, kuid sellegipoolest ei pruugi me mõne aasta möödudes enam organisatsiooni äragi tunda. Paljud, kellele teine stiil ei sobi, on lahkunud, ning ülejäänud on joondunud uue inimese järgi.

Teine oluline faktor on juhi unikaalsed oskused. Mida suurem, silmapaistvam ja edukam on firma, seda tõenäolisemalt on selle juhil mingi eriline talent. Bill Gates oli väga tugev teiste inimeste andekuse ja taiplikkuse äratundmises ning nende oma tiimi värbamises. Kõik on kuulnud Steve Jobsi võimest panna inimesi reaalsust teisel viisil nägema. Warren Buffett suudab firmade kasvupotentsiaali hinnata paremini kui keegi teine. Need eripärad ei ole asendatavad. Kui selline inimene organisatsioonist eemaldada, kaotab ettevõte ka vastava erilise võimekuse, isegi kui asendaja püüaks muidu igas asjas eelkäijat emuleerida.

Tarkvaratööstus on muudega võrreldes palju kiiremas muutumises. Kui tellisetehast juhtida samal viisil nagu vanaisadki, ei juhtu suurt midagi. Aga tarkvaraettevõttes tuleb palju sagedamini võtta vastu kriitilise tähtsusega otsuseid, vastavalt muutuvale situatsioonile. See tähendab, et juhtide ja nende eriliste isikuomaduste roll on ka vastavalt suurem.

Sama kehtib ka Eestis – kõik tarkvarafirmad, mida ma tean, on tugevalt mõjutatud oma juhtide isikuomadustest. Mida edukam ja säravam firma, seda tõenäolisemalt saab selle eesotsast leida ka vastavate omadustega juhi ning vastupidi.

Edit: Mõte on eelkõige selles, et kuigi tehniliselt nagu asendamatuid inimesi ei oleks ja üldjuhul keegi rolli täiteks leitakse, pole ettevõte pärast enam seesama. See võib olla parem, halvem või lihtsalt teistsugune, aga pole mõtet loota, et midagi ei muutu. Vahel võtavad muutused kaua aega. Bill Gatesi aeglane eemaldumine Microsofti tegevjuhtimisest toimus kokku päris mitme aasta vältel ja läks veel aastaid, kuni efekt täielikult alla välja jõudis, aga see juhtus siiski.

Mida selle teadmisega peale hakata ning milliseid juhte olemas on, sellest järgmises osas.

One response so far

Jun 10 2012

Miks ma olen optimist

Published by Targo under Maad ja rahvad, Tehnoloogia

Kirjutasin eelmisel aastal sellest, mis minu meelest maailmas juhtuma hakkab. Paljud inimesed pidasid seda liiga optimistlikuks-utopistlikuks, aga mina olen üldiselt ikka oma seisukohtade juurde jäänud. Miks?

Praegusel ajal on (eriti Eestis) moes olla pessimistlik ning rääkida, kuidas elu on täiega hull ja aina hullemaks läheb. Haruldane pole isegi suhtumine, mille kohaselt teise inimese optimismi võrdsustatakse naiivsuse või rumalusega.

Näide: eelmisel nädalal rääkis Ringo Ringvee Vikerraadio saates „Veel üks maailm“ muistsetest maiadest. Muidu tore ja huvitav jutt, aga minus tekitas kummastust väide, mille kohaselt inimesed on praegu iseäranis altid maailmalõppu ootama, kuna maailmas on igasugused majanduslikud ja poliitilised probleemid.

Või selline näide. Kui minu naine meie kolmandat last ootas (see oli veel buumi ajal muuseas), tundis naise vanaema suurt muret „kas me saame ikka hakkama“, sest „praegu on ju nii raske aeg ja midagi pole saada“ jne. Ta ise sünnitas viis last. Aastatel 1941-1958 ehk Teise maailmasõja ajal ning vahetult pärast seda.

Üsna rohkelt on kirjutatud sellest, et ka paljud teised Eesti elanikud kujutlevad, nagu olnuks nõukogude ajal elu parem kui praegu.

Vaatame, kuidas aga tegelikult lood on:

  • Võrreldes 1950-ndate aastatega on maailma elanike keskmine eeldatav eluiga tõusnud rohkem kui 20 aasta võrra ja on praegu üle 67 aasta (Eestis 71). Siia on sisse arvestatud ka kõige vaesemad ja viletsamad arengumaad. Euroopa elanike eluiga tõuseb hoolimata epideemilisest liigsöömisest.
  • Haigestumine inimkonda kõige tõsisemalt puudutavatesse haigustesse nagu AIDS ja malaaria on juba mõnda aega langemas.
  • 2000. aastal võeti ÜRO-s vastu Millennium Declaration, mis seadis muuhulgas eesmärgiks ekstreemses vaesuses elavate inimeste  protsendi vähendamise poolele 1990.aasta tasemest aastaks 2015. Eesmärki peeti laialdaselt utoopiliseks, kuid praeguseks on see täidetud! 1990 elas alla 1,25 dollariga päevas (2005 hindades) 43,1% maailma elanikest, aga juba 2008 oli see arv 22,4% ning pärast seda veelgi langenud (Maailmapanga info).
  • Erinevates relvakonfliktides hukkunud inimeste arv on iga dekaadiga langenud, moodustades praegu vaid kümnendiku 1940-ndate aastate lõpu tasemest. Kui ka maailmasõjad juurde arvestada, on langus muidugi veel palju suurem, maailmasõdades sai tihti ainsa päeva jooksul surma rohkem inimesi kui tänapäeva sõdades aastaga.
  • Kuritegevus on olnud viimase kümnendi jooksul pidevas langustrendis, seda nii Euroopas kui ka maailmas laiemalt. Ehk siis jutt sellest, kuidas Lääne-Euroopas on kõik kohad immigrante täis ja valge inimene ei saa sellepärast enam ninagi uksest välja pista, on nonsenss.
  • Maailmas kasutab broadband internetiühendust 2 miljardit inimest. Kümmekond aastat tagasi oli see arv 50 miljoni ringis – kasv on olnud neljakümnekordne!

Kui konkreetselt Eesti kontekstis vaadata, kui palju rohkem on inimestel võrreldes 25 aasta taguse ajaga elamispinna ruutmeetreid või autosid, millised on nende võimalused välisreisidel käia, kaupade ja teenuste vahel valida, erinevate hobidega tegeleda ning maailmaga mitmesugustel viisidel suhestuda, võtab erinevus lihtsalt õhku ahmima. Kui peaksin saama valida, kas sündida siis, kui ma tegelikult sündisin, või sel ajal, kui minu lapsed sündisid, on valik täiesti selge – pole kahtluse varjugi, et elu on tohutult paremaks läinud.

Kui elu on tegelikult praegu parem kui kunagi varem, siis kust saavad inimesed vastupidise idee? Peamine erinevus on meediakajastustes. Kui kusagil plahvatab pomm või kruiisilaev karile sõidab, kajastab seda silmapilkselt kogu globaalne meedia, ning terve maailma peale annab alati mõne plahvatuse või õnnetuse leida. Samas miljon korda suurematest 20.sajandi hädadest nagu Holodomor, Holokaust, Gulag või Hiina kultuurirevolutsioon sai maailm täielikult teada alles tükk aega pärast nende toimumist, ellujäänute kirjelduste kaudu.

Latt läheb siin järjest madalamaks, kajastatakse järjest väiksemaid ja kaugemal toimunud õnnetusi. Samas asjaolu, et Eesti uudistes räägitakse Lõuna-Ameerikas juhtunud bussiõnnetusest peaks andma tunnistust mitte sellest, et maailmas on kogu aeg mingi jama lahti, vaid hoopis sellest, et elu on nii heaks läinud, et muud pole enam kajastada.

Tehnoloogial on selles näitajate paranemises keskne roll. Kõikvõimalikud kavalad masinad teevad ära rohkem ja rohkem inimeste tööd, mis toobki kaasa võimalused üldise elujärje parandamiseks. Ja kõigist tehnoloogiatest on minu lemmik muidugi infotehnoloogia, mis võimaldab saavutada tulemusi kiiremini ja palju väiksema esialgse investeeringuga kui teised tööstusharud.

Eelmises augustis kirjutas brauseripioneer Marc Andreessen, kuidas tarkvara sööb maailma, pidades silmas seda, et järjest enamates majandusharudes on tarkvaral ja tarkvarategijatel keskne roll. Mõned näited:

  • Maailma tuntuim jaekaubitseja on Amazon.com, mille edu põhineb peamiselt nende ülihästi skaleeruval tarkvaraplatvormil, mis võimaldab neil müüa kõike kõigile. Pole ime, et Amazon on ka üks juhtivatest pilveteenuse pakkujatest.
  • Suurimaks videolaenutajaks on saanud Netflix, suuresti tänu oma innovatiivsele tarkvarale, mis võimaldab klientidele intelligentselt laenutussoovitusi anda.
  • Suurim muusikapood on Apple iTunes, jällegi tarkvaral põhinev ettevõte.
  • Innovatiivseim filmitegija on Pixar, taas tänu paremale tarkvarale.
  • Suurim otseturundus- ja reklaamiettevõte on Google.
  • Kõige kallimalt maha müüdud telekom on Skype.
  • Suurim peronsalivahendusettevõte on LinkedIn.

Igal pool puutume kokku uudsete ettevõtetega, mis on tarkvara abil oma tööpõhimõtet täielikult transformeerinud ning saavutanud uue kvaliteedi teenuste pakkumisel. Andreesseni arvates toimub järgmine selline fundamentaalne transformatsioon hariduses ja tervishoius.

Samas on infotehnoloogia vallas maailmanimega toodete loomine muutunud lihtsamaks kui kunagi varem. Rovio oli 2009 aastal pankroti äärel, aga praegu müüakse Angry Birdsi 100M dollari eest aastas. Igaüks võib mõnesaja dollari eest kuus panna Amazoni vmt pilveteenust kasutades kerge vaevaga püsti globaalse Internetil põhineva teenuse.

Tehnoloogilise innovatsiooni valdkond on areneb praegu kiiremini ja dünaamilisemalt kui kunagi varem, piiranguks pole siin enam tehnoloogia või ideede puudus, vaid kvalifitseeritud inimeste olemasolu, kes suudaks neid ideid piisavalt kiiresti ellu viia.

Innovatsioon IT-s aitab pidevalt kaasa innovatsioonile teistes tööstusharudes, mis omakorda loob järjest uusi võimalusi inimkonna elujärje peamiste statistiliste näitajate edasiseks parandamiseks. Sellisel taustal on võimatu vaadata tulevikku ning mitte tunda optimismi ja põnevust meid ootava ees.

15 responses so far

Jun 04 2012

Õpime ikka õpetajale

Published by Targo under Haridus

Veebruaris möödus mul 13 aastat Tartu Ülikooli diplomi kättesaamisest ja sellega oma ametliku haridustee senisest lõpust. Nagu enamik inimesi, meenutan ka ise õpingute aega peamiselt hea sõnaga, mul on olnud mitmeid suurepäraseid õpetajaid, kellele minu isiklik areng on korda läinud ja kelle tõttu ma üldse kusagile jõudnud olen.

Samas on sel teel olnud ka mõni tumedam plekk. Haridussüsteemi negatiivseimad aspektid seonduvad minu jaoks situatsioonidega, kus õpetuse eesmärgiks pole mitte teadmiste andmine ja inimese iseseisvaks eluks võimalikult hea ettevalmistamine, vaid paremal juhul mingite linnukeste tegemine ning halvemal juhul õpetaja ego rahuldamine.

Näide 1. Ülikoolist on mul halvimad mälestused ainetest, kus õppejõud luges loengus mingit teksti ette, eeldades, et üliõpilased panevad selle kõik kirja, õpivad pähe ning kirjutavad eksamil veelkord sõna-sõnalt ümber. Markantseim näide minu kogemuses oli toonane arvutigraafika aine, kus õppejõud kannatas ilmselt tugeva enesetõestamisvajaduse käes, lukustades loengu alguses auditooriumi ust, et hilinejad sisse ei saaks, ja sooritades muid taolisi trikke. Ma ise venitasin selle aine eest nelja välja, aga süsteemi absurdsust näitab kasvõi asjaolu, et (minu hinnangul) tol ajal meie teaduskonnas käinutest suurim geenius Peeter Laud sai kolme. Viied kukkusid peamiselt ülalkirjeldatud meetodit rakendanud usinatele tütarlastele, kes poleks omandatut küll mingi hinna eest suutnud praktikas rakendada, kuid kellest mõni on samal viisil isegi doktorikraadini jõudnud.

Minu tubli õde, kes on ise õpetaja, kommenteeris, et matemaatika ainetes ta selle sündroomiga väga kokku ei puutunud, küll aga oli pedagoogikas õppejõud, kes sarnast tuupimist eeldas ja nõudis. Iroonia selle osas, et õpetamist kõige halvemini õpetati, on muidugi tappev.

Näide 2. Minust pisut hiljem käis TTÜ-s üks mu sõber, esialgse plaaniga saada programmeerijaks. Ühel programmeerimise eksamil tuli teha mitmesuguseid ülesandeid, sealhulgas seada operatsioonisüsteemi kuupäeva. Tegu muidu tavalise programmeerimise ainega, mitte mingi spetsiifilise asjaga, kus kuupäeva seadmine oleks kesksel kohal olnud. Kuna ta polnud vastava meetodi parameetrite järjekorras täiesti kindel, vaatas ta seda help-failist järele (see oli google’i-eelne ajastu), mis oli eksami reeglite järgi lubatud. Õppejõud kommenteeris pärast, et jaa, ülesanded tegite kõik ilusti ära, aga ma ei saa teile ikka viit panna, sest te kasutasite abiinfot. Ja pani nelja. Selline suhtumine peletas mu sõbra ka programmeerimisest eemale, aga vähemalt on ta IT-vallas alles.

Näide 3. Olen kuulnud, et olukord on vahepeal üldiselt paranenud, mille üle mul on ülihea meel. Samas täiesti kadunud see siiski ei ole. Kui ise üht loengukursust lugesin, tundsin eksamitöid lugedes taas mõne sarnase usina tütarlapse ära (vabandust, kui see jutt seksistlik paistab, aga paraku olid tulemused sooliine pidi eristatavad). Samuti läksime kaaslektoriga konflikti selle tõttu, et ta ei leidnud töödest piisavalt enda jutu konkreetseid tsitaate.

Näide 4. Üldhariduskoolist: juhendan matemaatika alal üht viienda klassi õpilast, kes osales muuhulgas Reiniku kooli õpetajate korraldataval matemaatikaülesannete lahendamise võistlusel „Pähklid“. Tunnustan ja austan muuseas kõrgelt inimesi, kes selliseid üritusi korraldavad, sest üldjuhul teevad nad seda puhtalt missioonitundest, ning taoline tegevus on noortes vastava aine vastu entusiasmi loomisel ülioluline. Sellepärast olingi rabatud, nähes ühele tema tööle järgmist tagasisidet:

Ülesanne: On antud avaldis a – (b + c). Kuidas muutub selle avaldise väärtus, kui arvu a vähendada 100 võrra, arvu b suurendada 200 võrra ja arvu c vähendada 300 võrra?

Lahendus ja kommentaarid järgmisel pildil (kliki suurendamiseks):

Kui tekst pole piisavalt nähtav, siis kommentaar oli „Sellist teisendust ei ole 5. klassi õpilane õppinud“ ning hindeks üks punkt viiest. Ehk siis hindame mitte matemaatikaoskust, vaid 5. klassi programmi võimalikult täpset järgimist? Selline suhtumine võib ka kõige entusiastlikumas lapses matemaatikaarmastuse hävitada. Samas olevat tegemist Tartu matemaatikaõpetajatest kõige kõrgemalt hinnatud metoodikutega. See asjaolu teeb mind ikka täiesti nõutuks, et milline pedagoogiline võte taolisi kommentaare ette näeb.

Mis on jutu mõte?

Töösoovijaid intervjueerides kohtan sageli ettekujutust, nagu oleks tarkvara-alast tööd võimalik teha mingi juhendi järgi – täidad aga instruktsiooni ja asi sujub. Kuna iga tarkvaraprojekt on oma olemuselt unikaalne (korduvaid asju pole vaja uuesti luua, neid saab kopeerida), on neis alati midagi uut, mida pole varem tehtud. Samuti tuleb vähegi suuremas projektis selle õnnestumiseks teha sadu erinevaid tegevusi, mida pole võimalik või praktiline konkreetsetesse ametijuhenditesse suruda.

Nii mõnedki oma esimesele päris töökohale kandideerijad on siiralt hämmeldunud, kui ma ütlen, et ei, kliendil ei ole selget ettekujutust mida tahab, mille põhjal analüütik saaks sekretäri kombel spekki kirjutada. Ja programmeerimisel ei saa eeldada, et kõik vajalikud juhtumid oleksid spetsifikatsioonis kaetud. Ja testimisel ei saa lähtuda ainult sellest, „mis on kliendiga kokku lepitud“. Alati on vaja suurel hulgal oma peaga mõtlemist ning loomingulisust.

Kui kõik töötajad teeksid ainult seda, mis nende ametijuhendis kirjas, ei saaks praktiliselt ükski projekt kunagi õnnestunult valmis, ikka on kusagil vaja midagi välja mõelda, senitundmatuid probleeme lahendada, standardsetesse protseduuridesse erandeid teha jne. Sellegipoolest kuulen vahel juttu (õnneks mitte küll oma tiimis), et „mina tegin oma asjad ära, muu pole minu asi“.

Olen üsna veendunud, et tuupimisele orienteeritud õpikogemusel on tugev roll selliste töötajate kujundamisel, kellele tulebki igat asja täpselt ette öelda, ja kellel peab iga liigutuse jaoks juhend olema.

Samas on ka lahendus selge: rohkem iseseisvat tööd ja loomingulisi ülesandeid (nii kodutöödena kui eksamitel) läbi terve koolis käimise aja, vähem auditooriumis istumist, rohkem erinevate materjalide (mitte ainult õppejõu poolt ette kirjutatu) lugemist, vähem kohustuslikku päheõppimist. Ja saamegi seltskonna, kes naudib rohkem õppimist, naudib rohkem oma tööd ning loob paremat tulemust.

30 responses so far

Mar 28 2012

TechEd 2012 tulemas

Published by Targo under Maad ja rahvad, Tehnoloogia

Nagu paljud ilmselt teavad, tuleb juuni lõpus jälle TechEdi konverents, seekord Amsterdamis.

Sellistel üritustel käimine on sageli vaidlusi tekitav – kas tasub ära või on parem raha kokku hoida ja kodus rohkem tööd teha? Materjalid ja info on ju ühel või teisel viisil niikuinii kättesaadavad.

Enda kogemusest oskan öelda, et enne kusagil käimist on ka tihti kõhklus hinges, eriti tööde pärast, mis selleks ajaks pooleli jäävad. Ürituse lõpuks on aga alati hea meel, et käidud sai, seda järgmistel põhjustel:

  • Igapäevastest taktikalistest küsimustest aja maha võtmine aitab pea selgemaks saada ning avastada, et oleme ehk püüdnud läbi mingi seina murda, millest saab hoopis ümbert ringi minna.
  • Infost enesest tähtsam on viis, kuidas seda kasutatakse, tehnoloogiate nägemine erinevates kontekstides aitab ka endal hoopis uusi lahendusi välja mõelda.
  • Ja mis minu jaoks kõige tähtsam – kontsentreeritud kokkupuutumine suure hulga uue ja põneva tehnoloogiaga ning inimestega, kes sellesse entusiastlikult suhtuvad, aitab tõsta ka enda vaimujõudu. Olles selle IT-värgiga juba palju aastaid tegelenud, on paratamatu, et vahel saab jaks otsa, sel puhul on väga hea enda jaoks taasleida need algpõhjused, mis mind kunagi valdkonna juurde tõid: võimalus kogu aeg  avastada ning luua midagi uut, mis inimeste elu lihtsamaks, mugavamaks või põnevamaks muudab.

Pärast eelmisel konverentsil käimist mõtisklesin veel natuke aega ning suutsin seejärel formuleerida tehnilise ning organisatsioonise plaani, mis meie tiimi järgmise aasta-paari jooksul loodetavasti uuele tasemele tõstab, ehk läheb ka seekord samamoodi. Ja lõpuks on lahe, et üritus just Amsterdamis toimub, tegu ikkagi maailmaklassi suurlinnaga, mis pakub tasemel atraktsioone laiale ringile erinevatele maitsetele.

2 responses so far

Feb 15 2012

SharePointi arendaja tööpakkumine

Published by Targo under Töökuulutused

Edastan tööpakkumise:
Sharepoint Developer

Job description:
  • Microsoft SharePoint solutions development, configuration, deployment and maintenance
  • Participation in process of technical design
Requirements for the candidate:
  • At least 3 years of experience in field of .NET development (C#, ASP.NET), knowledge of Microsoft SQL Server and Client Side technologies (JavaScript, AJAX)
  • Knowledge of Microsoft SharePoint Server 2010
  • Team work and good communication skills
  • Ability to maintain good quality of work tasks
  • Ability to learn quickly and desire to improve
  • Initiative, goal and results orientated
  • Good knowledge of English and Estonian language – spoken and written
Beneficial skills:
  • System integration experience (WebServices, WCF, SOA)
  • Technical leadership experience
We offer:
  • A possibility to influence the development of a whole country by working with systems that affect many people’s daily lives
  • Interesting and responsible work with various clients
  • Ability to work with latest technologies and tools
  • Great opportunities for professional growth
  • Youthful, friendly and professional team
  • Motivational salary depending on experience and work results
Location: Tallinn or Tartu, Estonia
Working time: Full-time work
Start date: ASAP
Contact: careers@webmedia.ee

No responses yet

Feb 13 2012

Jagatud maailm

Published by Targo under Raha, Tehnoloogia

Pirate Bay teatas hiljuti, et laiendab oma “tootevalikut” ka 3D printerite mudelifailidele.

Kas just sellega seoses, aga mõni päev tagasi küsis Digitunnist (kõnealune saade arhiivis siin) tuntud Henrik Roonemaa minult, kas ma avaldaks saates oma arvamust, mis juhtuks siis, kui meil oleks võimalik paljundada/jagada näiteks kingi, telefone või autosid sama lihtsalt kui praegu muusikat ja filme. Kas maailm saaks otsa? Kas keegi tahaks veel midagi luua või välja mõelda? Kas kõik inimesed jääksid tööta?

Raadios saab vahel sõna vaid kümneks sekundiks, aga siin kirjutan nii palju, kui tahan :) (NB! See siin on praegu kõik ainult hüpoteetiline konstruktsioon/mõtteharjutus, kes teab, millal see võimalikuks saab. Aga küll ta kunagi saab).

Esiteks peame astuma sammu tagasi ja mõtlema, miks inimesed üldse midagi teevad? Organisatsioonipsühholoogia ja töönõustamise õpetamisel räägitakse muuhulgas, et töötaja motivatsioon kuulub üldjuhul ühte neljast kategooriast:

  1. Soov teenida raha. Selle puhul läheb inimesele eelkõige korda see, et õigel kuupäeval oma papp kätte saada, mida rohkem, seda parem.
  2. Soov meisterlikkuse järele, teha oma tööd võimalikult hästi, näidata, kes on parim.
  3. Soov muuta maailma, et sinu tööst oleks ühiskondlikult “kasu”.
  4. Soov liikuda mööda hierarhiat, saada “suureks ülemuseks”, nii et ümbritsevad sulle alt üle vaataksid.

Igal inimesel on mingi kombinatsioon nendest motivaatoritest ja see muutub kindlasti elu jooksul. Ma arvan, et ma ise olen praegu umbes 10-30-50-10. Natuke rohkem raha ei muudaks mu elus suurt midagi, ülemus olemist on ka piisavalt proovitud, tööoskuste osas tuleb millalgi isikliku suutlikkuse lagi vastu, aga maailmaparandamise tung pole veel ära kadunud. Seega, kui kusagil on vaja midagi ära teha, olen ma 5x suurema tõenäosusega kambas, kui sellel on ühiskondlik mõju, võrreldes näiteks rahalise preemiaga.

Olulisem on aga see, et enamik kõvemaid tarkvarategijad, keda ma tean, on motiveeritud 2.liigist, paljud ka 3.liigist (huvitaval kombel makstakse neile enamasti siiski rohkem raha kui neile, kes valivad eriala raha pärast). Sama teema on näiteks muusikute või kunstnikega, ma pole veel kordagi näinud kedagi, kes ütleks, et hakkas pillimängu õppima, sest tahtis palju raha teenida. Üldiselt on loovate inimeste puhul tegu ikka sellega, et neile meeldib midagi teha ja nad püüavad sellega võimalikult hästi hakkama saada. Teiseks on enamik neist muidugi edevad, pole vist palju muusikuid, kes tahaks esineda kümnele inimesele, kui saaks ka kümnele tuhandele.

Kuigi ma ise teenisin oma elu parimat raha Redmondis töötades, on mul praegu hoopis suurem heameel sellest, et mul õnnestus osaleda tarkvara loomisel, mida on kasutanud miljonid inimesed.

Tohutu hulk väga andekaid programmeerijaid töötab vaba tarkvara kallal, tehes seda suurema pühendumuse ja hoolikusega kui oma palgatööd, lihtsalt sellepärast, et neile meeldib tarkvara teha, teistelt selle eest respekti saada ja maailmale ehk tugevam jälg jätta, kui neil selleks igapäevatöös võimalust oleks.

Kui ma katsun ausalt vastata küsimusele, kas mulle läheb korda, kas keegi kasutab kusagil minu osalusel tehtud tarkvara ilma loata või ei, siis väga ei lähe, kuna valdava enamiku tuludest võtab endale  niikuinii keegi teine. Aeg on sisse tuua vahendajad ja müüjad. Ma olen kindel, et enamik neist on väga toredad inimesed, kellega koos kõrtsis käia jne. Samas kahtlen, kas keegi saab tunda litsentsitingimuste koostamisest või tarkvarakarpide müügist sama suurt rõõmu kui arendaja hästi koostatud algoritmist.  Seega on nende motivatsioon tõenäoliselt pigem 1 või 4 liigist. Loogilise järeldusena on nemad ka inimesed, kes kõige rohkem ebaseadusliku paljundamise üle kurdavad (kuigi on kindlaks tehtud, et need kahjud pole üldse märkimisväärsed).

Kui nüüd näiteks Nike’i jalatseid saaks lihtsalt paljundada, mis siis juhtuks? Paneme tähele, et nende “loojad” töötavad viletsates tingimustes paari dollari eest päevas, endal vaevalt hinge sees hoides. Kas ehk nende jalatsimoodide väljamõtlemine maksab palju? Selgub, et ei! Jalatsite jaehinnast näevad kõik, kes selle loomisel tegelikult osalevad, ainult mõnda protsenti, ülejäänud läheb mitmesugustele vahendajatele, kellele selline korraldus ilmselt ei meeldiks.

Seega, kui vahendajad jäävad miinuspoolele, siis jalatsite (ja igasuguste muude kaupade) hind langeks samas muinasjutuliselt. Ka needsamad Indoneesia õmblejad, kes praegu ei saa endale elus lubada ainsatki paari omaenda toodangut, saaksid korralikud jalatsid ja riided. Iga India küla saaks endale paljundada vajalikud osad veepuhastusagregaatide kokkupanekuks. Iga lühinägelik Aafrika laps, kes ei saa seetõttu praegu koolis käia, saaks endale prillid. Kõige tähtsam on aga, et arengumaad saaks oma põllumajandust paremate seadmete abil efektiivsemaks muuta, nad suudaks oma rahvast paremini toita, tekiks rohkem ülejääke, ning endised jalatsitegijad saaks edaspidi töötada teenindussektoris, töötades edaspidi 100 tunni asemel nädalas näiteks 40 tundi, kuni Läänele järele jõuab.

Ja praegune Lääne inimene, kes igasuguse kola kokkuajamise nimel praegu rügab nagu orav rattas, saaks aru, et see kraam polegi nii oluline, kuna seda jätkub niikuinii kõigile, töötaks 10 või 20 tundi nädalas (tõenäoliselt samuti teeninduses, programmeerija, massööri või ujumistreeneri töö niipea veel ära ei kao), kulutades ülejäänud aja millegi mõnusama peale.

Oluline on see, et mingit massilist tööpuudust ei teki, täpselt nagu seda ei tekkinud põllumajandusliku revolutsiooni järel (ühe hektari põllu harimiseks kulub praegu palju vähem inimaega kui vanasti), rasketööstuse revolutsiooni järel (ka tonni terase valmistamiseks kulub palju vähem inimaega) või infotehnoloogilise revolutsiooni järel (ka firma raamatupidamine võtab vähem aega kui enne Excelit).

Ja mis saaks väljamõtlejatest? Nagu nägime, maailma majandus välja ei sure, kuna vähemalt teenindussektor jääb mingil kujul alati alles. Seega jääb alati ka midagi, mida reklaamida. Ja nagu praegu on hulgaliselt tarkvaraarendajaid või kasvõi veebikoomiksikirjutajaid, kes elavad reklaamimüügist, saavad seda tulevikus teha ka tootedisainerid. Mõtlevad välja näiteks uue riidemoe, aga sinna sisse kujundavad kellegi reklaami, kes selle eest on maksnud. Kes tahab tasuta riideid, peab leppima reklaamiga, samas väikese tasu eest autorile võib selle eemaldada.

Samuti on alati turgu igasugusele eksklusiivselt eritellimusel loodavale kaubale. Kui kõik asjad on odavad, leidub alati neid, kes maksavad natuke raha lihtsalt selle eest, et oma erinevust demonstreerida, nii et fundamentaalselt pole katki midagi.

Kokkuvõttes: jään unistama jagatud maailmast.

22 responses so far

« Prev - Next »