Räägin teile kõigepealt ühe loo.

Juba antiikajal tegid inimesed vaatlusi ümbritsevate protsesside kohta.

Taigent sai muuta leivaks, savi tellisteks, puid söeks, rasva seebiks.

Mõistagi tekkis neil ka küsimus, et miks ei saaks näiteks raud muutuda kullaks?

Tuhanded alkeemikud nägid selle probleemi kallal sajandite jooksul vaeva. Kuna neil aga puudus arusaam sellest, millest erinevad ained ja materjalid tegelikult koosnevad ning kuidas nende omavaheline vastasmõju tegelikult töötab, ei saanud nende lähenemine ka kuigi süsteemne ja teaduslik olla.

Nad kuumutasid ja aurutasid, filtreerisid ja kondenseerisid, segasid kokku kõikvõimalikke aineid ning kirjeldasid oma tulemusi müstilises, allegoorilises keeles, et “asjasse pühendamata” inimesed millestki aru ei saaks.

Sagedased koostisosad olid näiteks väävel ja elavhõbe, usuti, et kui neid vaid õiges vahekorras lisada, saab nende abil kõike teha.

Ja alkeemikud kallasid ühest purgist väävlit ja teisest elavhõbedat ning laususid veel nõiasõnu peale – habbada-habbada-habbada.

Inimestel on siiski süüa ka vaja ja alkeemikud pakkusid tihti oma teenuseid kuningatele ja vürstidele, et viimased nende eksperimente rahastaks.

Ahnusel on suured silmad ja seetõttu maksiski nii mõnigi võimukandja alkeemikule heldelt, vähemalt esialgu. Pikapeale sai kuninga kannatus muidugi otsa ja ta hakkas konkreetseid tulemusi nõudma.

Kui muidu enam ennast välja keerutada ei õnnestunud, läks nii mõnigi alkeemik lõpuks võltsimise teed ning seadis üles demonstratsiooni, kus kullakangid olid algul näiteks tinaga kaetud, tina sulatati pealt ära ja nähtavale tuli kuld.

Kui nad aga sellega vahele jäid, oli karistus tavaliselt karm. Tihti rakendati sama karistust, mis valeraha tegijate puhul, ehk kallati õnnetule alkeemikule sulatina kurku.

Väga, väga ebameeldiv.

Aeg läks edasi. Matemaatikal oli tegelikult juba antiikajast saadik päris korralik ja range teaduslik põhi all olnud. Renessansi ajal tegi Galilei oma katseid, talle järgnesid Torricelli, Blaise Pascal ja Robert Hooke ja füüsika sai endale samasuguse range põhja.

Lõpuks jõudsid Robert Boyle, Lavoisier, Lomonossov ja Mendelejev ka keemiale range põhja loomiseni ja alkeemikute aeg oli lõppenud.

Sarnaselt juhtuvad revolutsioonid ka teistes teadustes, nad käivad alguses läbi oma “alkeemia faasi”, kus keegi täpselt ei tea, mida ta teeb. Vähehaaval saadakse asjad korda ja meil tekivad konkreetsed seadused, reeglid ja valemid.

Infotehnoloogia vallas käib tarkvaraprojektide juhtimise praktika käib praegu täpselt nagu alkeemia. Projektijuhid teavad, et tarkvara tegemiseks on vaja raha ja programmeerijatele meeldivad kohvijoogid. Ja nii nad lisavadki projektile erinevates vahekordades raha ning kofeiini, täpselt nagu vana aja alkeemikud lisasid erinevatele ainetele väävlit ja elavhõbedat. Ja siis lähevad kliendi juurde ja teevad kliendile habbada-habbada-habbada.

Ja nagu alkeemikute puhulgi, on üsna tõenäoline, et ilma teaduslikuma lähenemiseta lasete te üsna palju projekte kas põhja või viite kuidagi katse-eksituse teel lõpule.

Kui te seda piisavalt palju teete, siis lähevad teie projektiliikmed, ülemused ja kliendid samamoodi närvi nagu keskaegsed kuningad ja nendes tekib soov teid mingil väga ebameeldival viisil hukata.

Praeguse loengusarja eesmärk on teid sellest hullust saatusest päästa, ehk et keegi ei tuleks teile sulatinaga kallale.

See, et te kõik olete tulnud kuulama loengut projektijuhtimisest, ei tähenda veel, et te saate tingimata projektijuhiks, aga suure tõenäosusega hakkate te mitmesugustes tarkvaraprojektides mingis rollis osalema. Võib-olla tellija, võib-olla täitja poolel, vahest programmeerijana, vahest analüütikuna, vahest suure ülemusena.

Sellegipoolest, kuna projektijuhid on projektides kesksel kohal, puutute te nendega kindlasti kokku ja siis on väga hea, kui teil on olemas mingid praktilised nõuded, mida neilt projektijuhtidelt soovida ja kui nad sellega hakkama ei saa, siis saate ise esile astuda ja vajalikud asjad ära teha.

Projektiga tegelejad rajasid süsteemi lähtudes tavaliste kontoritöötajate kogemustest, inimestel on tööjaam, kohtvõrk, andmed jooksevad kõik andmebaasist jne. Ainult et FBI agendid ei ole tavalised kontoritöötajad, nad liiguvad “objektidel” ringi ja neil on vaja andmeid kaasa võtta ning ka offline’is sisestada. Ja keegi ei tulnud ka selle peale enne, kui süsteemi juurutama hakati. Kui palju võtab aega olemasolevale süsteemile turvaliste offline-võimaluste juurdepookimine, võib igaüks ise nuputada, kuid antud projekt katkestati (selle ja paljude, paljude muude probleemide tõttu) pärast 170 miljoni dollari maksumaksja raha kulutamist. Kui vajadused oleks tuvastatud õigeaegselt, oleks kogu süsteemi loodud hoopis teistel alustel ning tohutu hulk aega oleks jäänud raiskamata.

Projektijuhi roll on tihti arusaamatuste ja segaduse allikaks.

Juhtkonna stereotüüp: klient ja programmeerija ei tohi kokku saada, projektijuht kaitseb neid teineteise eest

Tehniku stereotüüp: projektijuht on mingi pintsaklipslane, kes tegelikult asjadest midagi ei tea ja keda asjadest eemal hoida

Olen ise kuulnud programmeerijat halvustavalt mainimas “projektijuhtide invasiooni Eesti tarkvaramaastikul”. Probleem jällegi selles, et kui näiteks programmeerija töö on ka praktikas viidud küllaltki teaduslikele alustele, siis projektijuhid on tihti endiselt alkeemikud. Tegelikult on ka projektijuhtidel olemas täiesti teaduslikud reeglid, kuidas üht projekti edukalt lõpuni viia, täpselt nagu meil on olemas reeglid selleks, kuidas võrrandisüsteemi lahendada.

Iga risk mõjutab potentsiaalselt meie lõpptähtaega.
Riskid on potentsiaalselt vahetatavad aja vastu – projektiplaani saab lisada aega riski maandamiseks.
Alternatiivina saame riskifaktori lahendada enne projekti algust

Lugege lihtsalt neid teste ja mõelge, mida teha, et teie projekt mõnesse sellisesse auku ei kukuks.
Teadmiste omandamisel 70:20:10 suhe: 70% töö käigus omandatav, 20% raamatute lugemine jm iseseisev töö, 10% formaalsed koolitused, sealhulgas praegu siin loengus istumine! Selleks, et reaalselt mõni projekt ära teha, läheb teil tarvis palju rohkem teadmisi, kui see praegune loengukursus teile anda suudab -> lugege kindlasti oluliselt juurde, kursuse kodulehel on soovitatavat lugemismaterjali.

Aga kui te kunagi peaks minuga koos mõnd projekti tegema ja seal projektijuhina tegutsema, siis ma kindlasti eeldan, et te olete Software Project Survival Guide’i või mõne muu ekvivalentse raamatu läbi lugenud, muidu ei võta ma teid tõsiselt.

Need siin on näited, mitte täielik nimistu!

Riske pole kunagi võimalik täielikult välistada, aga neid saab oluliselt maandada kasutades vastavaid “filtreid”.

Kui kliendi ärilised eesmärgid jäävad täitmata, on nad lõpuks ikka õnnetud. Isegi kui teostaja oma raha kätte saab, võib projekti lugeda ebaõnnestunuks, kui keegi seda tegelikult kasutama ei hakka.

Loe lähemalt, Practical Project Initiation, lk 42-43
Huvide näiteid: juhtkond tahab suuremat käivet, andmesisestajad tahavad vähem käsitsitööd -> vähem vigu, müügiagendid tahavad kiiremat ligipääsu andmetele
Eelkujundatud suhtumiste näiteid: Andmesisestajad kardavad, et peavad mingitele uutele koolitustele minema, süsadminid arvavad, et ainult Solaris on õige asi
Võiduläve näiteid: Juhtkond tahab, et meie veebisait pakuks rohkem võimalusi kui konkurentide oma. Andmesisestajad tahavad automaatset veaparandust, andmebaasi administraatorid tahavad 3x suuremat andmebaasimahtu
Piirangute näiteid: juhtkonna eelarve on max 4 miljonit, andmesisestajatel on vanad arvutid ja uus kood peab nendel jooksma, samuti pole neil eelarves raha koolituseks

Sponsor on see, kelle käes on rahakott. Tema maksab nii minu laste leiva kui ka peadirektori Ferrari eest.

Kiviat diagram
Tihti juhtub, et tellija või mõni suur ülemus ütleb

Ma olen üsna kindel, et enamikul teist tuleb kunagi ühel või teisel viisil sellises situatsioonis olla.

Nõuded tegelikult omaette pikk teema, sestap siin kaetud lühidalt

Millal me loeme projekti edukalt lõpetatuks

Aga kui te saate need kõik valmis, on tulemuseks kuld.

Mult on vahetevahel küsitud nõu, kuidas efektiivsemat CV-d kirjutada. Internetis on selle kohta küll üsna palju materjali, aga kuna minu lauale jõuavad vahel ikka päris traagilised kirjutised, ütlen sõna sekka.

Esimene küsimus on tegelikult, kas meil on üldse CV-d vaja? Minu meelest on nii värbamisel kui töölesaamisel oluliselt, oluliselt parem variant CV-d mitte kasutada. Nagu Toots ütles, parim soovitus mehele on mees ise. Ehk siis, kui tegemist on inimesega, kelle teod räägivad iseenda eest (on näiteks valmistanud või kirjutanud midagi, millest kõik teavad), milleks talle siis veel CV? Väga abiks on siin muidugi ka võimalikult laia sotsiaalse võrgustiku (vana kooli mõttes, mitte tingimata rate.ee) omamine, et saaksid õigel ajal õiges kohas olla.

Kui me esimesele küsimusele vastates siiski leiame, et meil piisavalt tuntust ei ole, tuleb järgmiseks uurida ühtteist selle ettevõtte kohta, kuhu me tahame pääseda. On muidugi ka geneerilisi CV-sid, mida spämmitakse tuhandesse eri kohta, et ehk näkkab, need on kergesti äratuntavad ning jäetakse enamasti kõrvale.

Kõige olulisem asi ettevõtte kohta on see, kas seal värbavad inimesi teised tehnikud või on tegemist 100% HR funktsiooniga (mingi osalus on HRil muidugi alati, oluline on see, kes otsuseid teeb). Esimene variant on üldiselt palju parem, teist liiki firmad soovitan ma madalamaks prioriteediks võtta.

Kui HRile silmajäämiseks tuleb enamasti õigeid buzzworde teada, siis tehnikute osas on kuldreegliks: kui sa ise kedagi tööle võtaksid, siis mis laadi inimest sa tahaksid? See mõtlemine aitab enamasti sobivust kontrollida. Vaata, mis on selle ettevõtte või organisatsiooni ning tema juhtkonna põhiväärtused, mõtle, kas sa jagad neid, ning too nad seejärel enda juures esile.

Näiteks mulle isiklikult jäävad silma need, kes demonstreerivad:

• Taiplikkust
• Pealehakkamist
• Passionit
• Võimet asju ära teha
• Koostööoskust

Kui mainid oma CVs mitmesuguseid üritusi või projekte, mida oled algatanud ja korraldanud, siis see on hea, kuna näitab pealehakkamist.

Kui kirjutad projektidest, milles oled osalenud, too kindlasti välja, mis oli sinu isiklik panus sellesse. Millega sa hakkama said? See näitab asjade ära tegemise võimet.

Kas tegeled tööväliselt mingite lahedate tehnoloogiliste asjadega? Proged ehk midagi või ehitad roboteid? See näitab taiplikkust ja passionit.

Kui sul on kogemusi suuremas tiimis koos töötamise alal, siis seda peaks ka mainima, sealhulgas oma rolli tiimis. Et siin projektis oli 3 progejat ja mina tegin neile tehnilist disaini, see ütleb ühtteist koostöövõime kohta. Paljud programmeerijad on üksikud hundid, omaette teevad asjad ära, aga suures projektis ei saa teistega koos töötatud.

See oli nüüd minu isiklik vaatenurk, aga metaõppetund on alati järele uurida, kes antud ettevõttes värbamisega tegeleb, mis on nende metoodika ja väärtused, mille alusel nad inimesi hindavad, ning seejärel natuke kodutööd teha.

Ja last but not least - korrektsus on alati abiks, enamik komavigu ei tekita päris sellist piinlikkust nagu ülaloleval pildil, aga lohaka mulje jätavad ikka.

Jätkuks eelmisele artiklile rääkisin SMITis eelmise aasta lõpupoole veel IT ja kommunikatsiooni teemal, refereerin erinevaid noppeid siin.

Fiasko näide: FBI Virtual Case File System

FBI infosüsteemist on ka varem juttu olnud, kuid meenutan põhilisi fakte:

• Projekt kestis 2000-2005
• Osa kolmeosalisest (riistvara, tarkvara ja arvutivõrk) projektist Trilogy
• Trilogy planeeritud maksumus $380M, tegelikult kulus üle $600M, sellest tarkvarale $170M – kõik maksumaksja raha (võrdle Eesti eelarvetega!)
• Riistvara ja võrgu hange õnnestusid üldjoontes (kuigi teatava ülekuluga)
• Tarkvaraprojekt katkestati viie aasta möödumise järel

Miks projekt ebaõnnestus? Põhjustena on mainitud:

• Puudulik spetsifitseerimine
• Korduvad spetsifikatsioonimuudatused
• Korduvad juhtkonnavahetused
• Mikromanageerimine
• Brooks’i seadus – hilinevale projektile inimeste lisamine suurendab hilinemist
• Tarnija ei kutsunud klienti korrale
• Klient sekkus “kuidas” küsimustesse, selle asemel, et piirduda “mida-ga”

Paneme tähele, et ükski ebaõnnestumise põhjustest polnud tehnoloogiline, kõigi puhul oli tegemist kommunikatsiooniprobleemidega!

Tulemuseks oli, et 11. septembril 2001 saatsid FBI agendid kahtlusaluste fotosid ja muud materjali endiselt faksi või kirja teel kuna puudusid piisavalt turvalised, heakskiidetud ja põhisüsteemiga liidestatud e-maili saatmise võimalused. Arvestades veel asjaolu, et juba ammu enne projekti algust olid FBI süsteemid lootusetult vananenud, oleks efektiivsem IT ehk üldse rünnakuid vältida aidanud ning maailm oleks tänapäeval hoopis teistsugune.

Möödarääkimise näide: erinevad edukriteeriumid

Tänapäeval on popp rääkida, kuidas IT-ettevõtted pakuvad teenust. Aga mida see tähendab? Vaatleme üht teist teenust: reisilennundust.

Nägin kunagi lennufirmade juhtide arvamusküsitlust, kus nad leidsid, et teenusekvaliteedil pole viga midagi, tuues argumentidena:

• Inimesed saavad (üldjuhul) punktist A punkti B
• Lennukid ei kuku (tavaliselt) alla
• (Liiga palju) lende ei katkestata

Ja ongi kõik korras!?

Tegelikus elus olen mina ilmselt üks miljonitest ja miljonitest inimestest, kes lendamist vihkavad. Minu (üldse mitte ülinõudlikud) edukriteeriumid on hoopiski:

• Lend on mugav (sealhulgas ka lennueelne ja -järgne kogemus!)
• Ma ei kannata liigset kahju (lennud ei hiline, minu pagas ei lähe kaduma)
• Teenus on terviklik (praegu pean lennujaama, lennuki, pagasi, lennujaamatranspordi jne osas eri inimetega sekeldama)

Viimasele aspektile on mõned nišitegutsejad ka pihta saanud. Nt Virgin pakub täisteenust koduuksest koduukseni ja saab selle eest ka oluliselt kõrgemat hinda küsida.

Samamoodi on tarkvaraturul tellija jaoks tohutu piin tegeleda eraldi riistvara, hostingu ja tarkvara pakkujatega selle asemel, et ühest ja samast kohast täisteenust saada.

Telefonimängu näide

Kommentaarid on vist liigsed, me kõik oleme sarnases situatsioonis olnud.

Või siis mustema huumoriga näide. Aga eks sedagi ole piisavalt juhtunud, et projektist on mingid inimesed lahkunud ja seejärel “eit teadis, aga eit suri ära”.

Prioriteetide näide: erinevad soovid

See kolmnurk on ilmselt kõigile tuttav:

Teooria ütleb, et meil pole võimalik kõiki kolme tippu korraga fikseerida, kusagile peab jääma mingi vabadusaste. Tegelikkuses aga nõuab tellija, et kõik peab nui neljaks fikseeritud olema.

Ja tulemuseks on, et:

• Kui kõik on prioriteet siis tegelikult pole ükski asi prioriteet
• Antakse järele aspektis, mis on raskemini mõõdetav, ehk siis kvaliteedis.

Komplitseeriva asjaoluna on meil tihti mitmed huvigrupid, igaüks tirimas projekti erinevas suunas.

Positiivsem näide: Microsoft Office

Office’i divisjon Microsoftis kasutab ülaltoodud probleemide vältimiseks üsnagi drakoonilist prioritiseerimist:

• Tähtaeg on kuningas
• Järgmise Office’i versiooni tähtajad võivad olla 2 aastat ette fikseeritud
• Mitukümmend allüksust elab sama rütmi järgi (planeerimine, analüüs, disain, koodikirjutamine, stabiliseerimine, beeta, release)
• Kui tähtaja ja kvaliteedi kriteeriume mingis etapis ei saavutata, jäetakse vastav feature lihtsalt tootest välja

Muidugi ei pea iga tarkvara just niiviisi tegema, aga vähemalt on siin ranged reeglid, mille järgi tegutseda ja edu saavutada.

Microsofti DNAs on üldse väga tähtsal kohal idee sellest, et “teeme asjad ära”. Mul endal on mälestuseks näiteks selline jurakas:

Iga valminud ja turule läinud toote eest, mille tegemisel inimene osaleb, saab ta vastava märgi. Lihtne värk, aga märgiks sellest, kuidas igal sammul rõhutatakse tulemuseni jõudmist.

Tiiu Laks oli kena inimene, kes mind intervjueeris.

— Kuidas sulle tundub, kas Eestis on nii kõrge infotehnoloogia tase, kui siin tavatsetakse arvata?

— Oleneb, millisel tasandil me vaatame – kas riiki tervikuna, inimesi eraldi või IT-spetsialiste. Vastus on iga grupi puhul natuke erinev.

— Näiteks e-riik, mille üle eestlased uhked on?

— Rahvusvaheliselt on Eesti võib-olla kõige olulisem omadus see, et Eesti on hästi väike. Kui Eestis elada, siis ei anna sellest endale ehk nii väga aru, aga kui käia maailmas ringi ja sõita ühest linnast teise, siis märkad, et selles või tolles linnas elab sama palju inimesi kui terves Eestis, mõnes teises jälle kolm korda rohkem inimesi kui Eestis. See on tegelikult üsna haruldane, et nii väike riik on olemas.

Nii on meil ka infotehnoloogilises mõttes võimalik väledamalt reageerida ja igasuguseid asju teha. Teinekord me kirume Eesti bürokraatiat, aga kujuta ette suurriiki, kus riigiaparaat on sada korda suurem kui Eestis. Sada korda suurema ametnikkonnaga riiki e-riigiks muuta on üsna lootusetu projekt.

Sest mida rohkem on süsteemi kasutajaid, mida rohkem eri huvisid, mida keerulisem on protsess, seda raskem on seda IT-projekti läbi viia. Ühel hetkel kasvab keerukus nii suureks, et projekti ei ole võimalik mõistliku ajaga täide viia.

Ameerikas on olnud selliseid kolossaalseid ebaõnnestumisi IT-vallas. Tihti tuuakse näiteks FBI. FBI tahtis endale infosüsteemi, kus oleksid kõik nende menetlused ja kriminaalasjad ning igal agendil sellele ligipääs. Projekti peale kulutati müstilisel hulgal raha, sadades miljonites dollarites, mis on rohkem kui terve Eesti avaliku ja erasektori IT-kulutused ma ei tea mitme aasta peale kokku. Ja sellegipoolest asi lihtsalt ei läinud käima.

Eestis on neid asju lihtsam läbi viia, on lihtsam e-riigi taolist süsteemi käivitada. Selle pärast vaatavadki välismaalased, et ohoo. See võtab neil suu lahti, et kodanikul on võimalik riigiga kõik asjad kodunt lahkumata korda ajada. E-valimised on paljudele muidugi täielik ulmeteema, aga kas või sellised lihtsad toimingud, nagu ID-kaardiga allkirja andmine. See on väga lahe.

— See tähendab siis ju, et Eestil pole mõtetki üritada kas või e-pileti süsteemi näiteks Poola eksportida, sest süsteem ei hakka suuremas kohas tööle?

— Oleneb. See on natuke erinev, kas luua süsteem nullist või käivitada väljatöötatud lahendus uues kohas.

Paljud IT-lahendused jäävad tihti selle taha, et hakatakse nullist tegema ja tahetakse, et süsteem rahuldaks kõigi huve, et kõik inimesed saaksid kohe kõike teha. Just siin mängib rolli, kas meil on 50 või 500 või 5000 ametnikku ehk erinevat soovi. Väga tihti jääb kõik selle taha, et hammustatakse liiga suur tükk, alahinnatakse ülesande keerukust ja ülehinnatakse enda võimeid. Ühel hetkel saab jõud lihtsalt otsa.

Aga kui süsteem on juba olemas ja on selge, mis töötab ja mis mitte, siis sealt samm-sammult edasi minna on oluliselt lihtsam. Kuigi ka sel puhul võib mingil hetkel keerukuse piir vastu tulla.

— Eesti on siis IT-lahenduste inkubaator?

— Eestis on suhteliselt vähe programmeerijaid. Hästi raske on öelda, kes neist on millisel tasemel. Hulk tudengeid lõpetab igal aastal informaatika eriala Tartu ülikoolis ja tehnikaülikoolis. Kuid mitte kõik lõpetajad ei jää tingimata selle eriala peale. Aga lisaks on hulk rahvast, kes ei ole programmeerimist koolis õppinud, kuid töötavad sel alal.

Kokkuvõttes – suurusjärk jääb umbes samaks.

Aga maailma mõõtkavas on neid ikka vähe. 10–15 aasta peale kokku on seda kaadrit tekkinud ikka suhteliselt vähe. Mõnes rahvusvahelises suurfirmas (Microsoftiga ma ei hakka võrdlemagi) töötab mitukümmend korda rohkem programmeerijaid kui terves Eestis.

See tähendab, et meil ei ole võib-olla võimalik teha nii suuri, vägevaid ja seinast seina IT-lahendusi. On oluliselt vähem spetsialiseerumist ja oluliselt rohkem seda, et üks inimene peab ära tegema seitse eri ülesannet, milleks suurkorporatsioonis oleks seitse inimest. Loomulikult ei ole tal siis võimalik tööd nii põhjalikult teha. Eestlastel on tekkinud harjumus väiksemate jõududega teha valmis töötav lahendus, mis ajab asja ära.

Võib-olla Saksamaal kirtsutatakse nina, et teete seal kümne inimesega projekti, mis projekt see sihuke ka on. Aga enamiku e-riigi lahendusi on loonud maailma mõistes väga väikesed meeskonnad. Struktuurne probleem on lihtsalt Eesti üks eripära – Eesti on väike, siin on vähe inimesi ja kõik probleemid tuleb lahendada nende inimestega, kes siin on.

Kuna inimesed peavad tegelema rohkem igasuguste üldiste küsimustega, siis on spetsialiseeritus väiksem. Ma ise olen ka täielik universaal – ma teen kõike, müügitööst kuni tehniliste ülesanneteni. Kui kõrvutame Eesti ja mõne muu maa spetsialisti, on sügavust Eesti omal arvatavasti vähem. Samas on rohkem oskust, kuidas pisikese ajavaru, ressursi ja meeskonnaga midagi valmis saada. Kas see on hea või halb? Sõltub olukorrast.

— Nii et see on omamoodi väärarusaam, et IT-valdkond on üks meie suurema potentsiaaliga ekspordiartikleid?

— Ma ei tea, kuivõrd realistlik ekspordiartikkel see on, aga sellist promo eksporditakse küll kõvasti. Ma arvan, et see hakkab ennast kindlasti ära tasuma. Kui on teada, et Eestis on kõvad programmeerijad, kes teevad lahedaid asju, on see kõva plusspunkt juhul, kui näiteks Inglismaal peab keegi otsustama, kas palgata inimene Eestist või Malaisiast. Lihtsalt selle seose tekkimine ja otsustajateni jõudmine võtab natuke aega. Aga kindlasti on selline maine pingutust väärt.

— Sa lugesid Tartus informaatikatudengitele tarkvara projektijuhtimise kursust. Mida tudengitega töötamine sulle uue IT-põlvkonna kohta ütles või näitas?

— Ma arvan, et inimesed on üle maailma põhiolemuselt samad – ühesugune võimekus ja IQ. Lihtsalt digitaalses elus muutuvad olud väga kiiresti.

1960. aastatel oli IBM infotehnoloogia A ja O, nad olid võitmatud ja miski ei saanud neid kõigutada. 1990. aastate alguses oli firma aga katastroofi äärel, 1992 oli IBM-i kahjum 8,1 miljardit dollarit, mis oli tollal USA ajaloo rekord. Asi polnud selles, et IBM-i inimesed oleksid olnud rumalad (IBM-is töötas nobeliste ja Turingi auhinna võitjaid), ega ka selles, et IBM-il oleks olnud halb tehnoloogia.

Juhtus lihtsalt see, et tehnoloogia, millele IBM oli ise aluse pannud, hakkas muutma ühiskondlikke struktuure. Infotehnoloogia demokratiseerus ja peale kasvas uus põlvkond, kellel oli arvutitega hoopis teine suhe, tehnoloogia oli nende elu igapäeva osa, mitte enam miski, mida valge kitliga onud hooldama ja paigaldama pidid. Tehnoloogiauuenduse tulemusel toimus ka inimeste uuenemine. IBM ei osanud uut demograafilist gruppi enam kuidagi käsitleda ja kaotas liidrikoha.

Sama protsess kestab tõusulainena edasi. E-postist on saanud elu lahutamatu osa. Kogu see Rate.ee, Facebooki ja Orkuti asi pole mingi lastehaigus, millest inimesed välja kasvavad. See põlvkond jääbki selliseid vahendeid kasutama, vahetades ehk vaid keskkonna millegi „professionaalsema” vastu, aga see jääbki osaks nende igapäevasest elust ja tööst.

Kümne aasta pärast jõuavad paljud Rate.ee põlvkonna liikmed ühiskonnas ja IT-alal otsustajate sekka. Mina kuulun pigem e-posti põlvkonda, aga praeguste 16–20-aastaste jaoks on suhtlusvõrgustikud elu.

Inimesed on üldiselt samasugused, aga kommunikatsiooni-viisid ja kuidas igapäevaseid asju tehakse – see muutub arvatavasti pidevalt ja jääbki muutuma.

Kui ma üliõpilastega rääkisin, siis mõni leidis, et kirjandus, mida ma soovitan, on anakronistlik – nendel on uued iidolid peale kasvanud. Ma mõtlesin, et mis mõttes:  ma rääkisin ju ainult kümme aastat vanadest asjadest.

— Kas on ka mingid põhitõed, mis jäävad?

— Kindlasti. Siin tuleks rääkida, millega infotehnoloogia tegeleb… Väga paljudel inimestel on arusaam, et asi on tehnoloogias – mida vingem tehnoloogia, seda parem. Kõik probleemid on lahendatavad veel enama ja parema tehnoloogiaga, siis saab kõik korda.

Tegelikult on infotehnoloogia kõige suurem probleem hoopis infos, täpsemalt kommunikatsioonis. Ühes servas on ärimehed, kes tahavad raha teenida, teises masin, millele tuleb ülesandeid anda. Need on kaks absoluutselt erinevat maailma. Äriidee peab minema kõigepealt meeskonnale, kes peab selle konkreetsetesse sammudesse ümber panema. Peab olema IT-inimene, kes saab aru ärireeglitest ja peab olema võimeline äriidee mingisse vormi valama ja selle olemust detailselt analüüsima. Spetsifikatsioonist saavad omakorda aru programmeerijad, kes teevad selle arusaadavaks arvutile. Nii et selles ülesandes on väga mitu tõlkimise kihti.

IT-projektid võivad tihtipeale ebaõnnestuda seetõttu, et sellessamas „telefonimängus” läheb infot vahelt kaduma või see moondub. Niisiis – süsteem, mis valmis tehakse, võib hästi töötada, aga teeb täiesti erinevat asja kui see, mida inimene alguses tahtis.

Seetõttu ei ole tõhus IT-ettevõte tingimata see, kellel on kõige võimsam tehnoloogia, vaid see, kes suudab võimalikult hästi hallata tõlkimist. Kõige hinnatumad ja vajalikumad inimesed ei ole need, kes valdavad hullult tehnoloogiaid (mis on informaatikatudengite sage eksiarvamus), vaid need, kes suudavad haarata võimalikult laia osa ärimehe ja masina vahelt.

Ideaalne IT-mees on see, kes suudab rääkida firma direktoriga ja selle põhjal programmi kirjutada, aga selliseid inimesi peaaegu pole.

— Aga kui vaadata kas või popkultuuris levivaid IT-inimeste stereotüüpe, siis nad ei ole just väga suhtlusaltid…

— Selles probleem ongi. Selleks et selle masinaga töötada… see tuleb paremini välja teatud isiksusetüübil. Sellepärast ongi tüüpilises projektis kliendi nimel äriinimene ja äriprojektijuht, IT-inimesed ja IT-projektijuht ning täitja nimel projektijuht, süsteemianalüütik, süsteemiarhitekt ja programmeerija.

Kui rääkida karjäärist IT-alal, siis võtmeküsimus enamiku IT-inimeste jaoks on, kas nad suudavad end sellest patsiga asotsiaalse poisi stereotüübist välja murda ja rohkem suhelda või mitte.

— Millisena sa IT tulevikku näed?

— Ma ei usu, et näiteks Bill Gates ja Steve Jobs mõtlevad, kuhu võiks IT minna, või otsustavad, kuhu seda liigutada. Need muutused algavad enamasti kasutajatest, alt üles. Peamine on see, et IT demokratiseerumine jätkub.

Kui mõelda kas või Wikipedia fenomenile, siis seal on sündinud sünergia tehnoloogia ja inimeste vahel. Tehnoloogia loob uusi võimalusi ning hakkab inimeste elus suuremat rolli mängima. Muidugi oleneb inimesest, kes harjub sellega kiiremini, kes aeglasemalt. Iga järgmise põlvkonnaga – isegi mitte põlvkonna, vaid kümnendiga – moodustab tehnoloogia inimelust suurema osa, inimeste ja tehnoloogia põimumist on rohkem, mis tekitab uue sotsiaalse tellimuse uute tehnoloogiate järele, mis võimaldaksid suhtlust veelgi kasvatada.

Interneti algusaegadel poleks tänased sotsiaalsed võrgustikud Rate.ee, Facebook, Orkut olnud mõeldavad, sest interneti kasutajaid oli lihtsalt nii vähe. Aga nüüd, kui neid on kõvasti rohkem, on ka rohkem inimesi, kes kulutavad teatud tunnid nädalas internetis olemise peale. Nii on tekkinud sotsiaalne tellimus – näiteks kohvikus lobisemas käimise asemel saab nüüd suhelda sotsiaalses võrgustikus. See protsess läheb kindlasti edasi. Mis kuju see täpselt võtab, ei julge ma ennustada. Aga ma arvan, et pääsu sellest ei ole.

— Kaugele see minna võib? Skeptikud väidavad ju, et paradoksaalselt tekitavad sotsiaalsed võrgustikud antisotsiaalsust, inimesed ei suhtle enam…

— Kindlasti killustab see ühiskonda. 30 aastat tagasi ei saanud ükski radikaal (ükskõik, kas poliitikas, usu- või muus valdkonnas) kohvikus oma hulludest mõtetest rääkida, ta rahustati enne maha. Tänapäeval aga on väga lihtne leida interneti abil üle maailma endasuguseid radikaale, kes jagavad sinu mõtteid. Ja siis nad võimendavad vastastikku üksteist. Seega – selle asemel et radikaalid rahuneksid, annab internet neile ohtralt võimalusi end veel rohkem üles kütta.

Kui luusida ringi vandenõuteoreetikute, usuhullude või äärmuspoliitikute foorumites, paneb imestama, kust sellised inimesed tulevad. Sotsiaalne grupeerumine hakkab toimima hoopis teisi dimensioone mööda – samas majas elamine muutub oluliselt vähem tähtsaks kui see, et me käime samas foorumis.

Mul pole õrna aimugi, kas see on hea või halb ja mis mõõdupuuga seda peaks mõõtma, aga see on vältimatu ja sellele ei saa kuidagi kätt ette panna. Ühed struktuurid asenduvad teistega ja uued struktuurid on mitmes mõttes teistsugused, seal on oluliselt kitsam spetsialiseerumine, on oluliselt vähem sotsiaalset kontrolli, kas või radikaalide korralekutsumiseks. On muidugi ka positiivseid näiteid, kas või see, et inimesed „tulevad kokku” ja kirjutavad Wikipediat vms, mis on võimalik ainult tänu internetile.

— Euroopa Komisjoni tellitud uuringu järgi ei ole eurooplased nõus interneti sisu eest maksma, osa neist ka siis mitte, kui tasuta kvaliteetinternetti polekski.

— Kui palju neid ikka on, kes toodavad internetisisu raha teenimiseks? On tuhandeid inimesi, kes kirjutavad blogisid, mis on väga huvitavad ja sisukad ja sugugi mitte halvemad kui New York Timesis või Economistis ilmuvad artiklid. Sellepärast, et neil on sisemine tung seda teha.

Samamoodi võime rääkida muusikast. Suured muusikafirmad võitlevad hambad ristis internetipiraatlusega. Aga on selles midagi hullu, kui need suured firmad peaksid ära kaduma ja selle asemel oleks meil miljon korda rohkem võimalusi sõltumatute muusikategijate loominguga tutvuda?

Kultuuriski toimub tohutu killustumine. Selle asemel et meil oleks viis suurt valikut, on meil 5000 mikroskoopilist valikut.

— Aga kes võidab piraatide ja intellektuaalse omandi kaitsjate sõja?

— Ma arvan, et tehnoloogiliselt ei ole piraatlus põhimõtteliselt kontrollitav. Needsamad suured muusikafirmad ei ole peaaegu mingit edu saavutanud. Tõenäoliselt ei ole võimalik midagi teha. Meie moraalne seisukoht ei puutu seejuures asjasse.

Maailmas ei ole sellist jõudu, mis suudaks peatada info leviku. Täpselt samuti nagu tehnoloogilise arengu ja uute sotsiaalsete väärtuste tekkimise.

Webmedia võtab tööle Microsofti platvormi kvaliteedijuhi, minu otseses alluvuses.

Eeldused edukale kandidaadile:

• Silmapaistev mõistus ja taiplikkus
• Pikaajaline (5+ aastat) IT kogemus mitmesuguse suurusega projektides
• Inimestega hästi läbisaamise ja juhtimise oskus
• Põhjalik tarkvaratestimise kogemus, sealhulgas automaattestide ja koormustestidega
• Tarkvaratootmisprotsesside kujundamise kogemus
• Programmeerimiskogemus
• Püüe perfektsusele ja soov olla homme parem kui eile

Ülesanneteks:

• Microsofti platvormil toimuvate projektide kvaliteedikontrolli protsesside kujundamine ja juurutamine
• Testijate juhendamine
• Isiklik panustamine keerulisemate projektide kvaliteedikontrolli

 Webmedia on võitnud auhindu kui Eesti kõige pere- ja töötajasõbralikum ettevõte. WM sees sai minu tiim just 2009 aasta team spiriti trofee. Meie põhimõtteks on teha asju hästi. Meil on lõbus. Tegijad inimesed saavad hüva palka ka.

Töö asukohaks sobib nii Tartu kui Tallinn.

Kontakti võiks esimese hooga võtta Kairiga (kairi.pauskar /at/ webmedia.ee).

Tere rahvas! Mul paluti siia täna suhteliselt vabal teemal rääkima tulla. Ja kui tegemist on vaba teemaga, siis üldiselt katsuvad inimesed ikka kõige lihtsama väljapääsu leida.

Aga mis on kõige lihtsam asi, millest rääkida? Enamasti on inimestel kõige lihtsam rääkida iseendast.

Tänase jutu teemaks olen seega mina ise, ehk siis minu temaatika ehk ma-temaatika. Ehk siis matemaatika minu elus. 

Kes ma sihuke olen. 1995 lõpetasin Haapsalu Gümnaasiumi, 1999 Tartu Ülikooli. Kuni 2008 olin Microsoftis ja tegin tarkvara.

Austavaks ametinimetuseks oli mul tarkvarainsener, mis tähendas, et ma sain ise igasuguseid huvitavaid asju välja mõelda ja oma kätega midagi uut valmis teha. Mingil hetkel juhtub aga üsna sageli, et mingis grupis võetakse parim spetsialist ja pannakse ta teisi spetsialiste juhtima, nii juhtus ka minuga ja alates 2005 aastast olen ma tegelenud pigem teiste inimeste juhtimisega kui ise millegi valmistamisega.

2008 tulin Eestisse tagasi, praegu olen Webmedias ja juhin seal üht äriüksust. See tähendab, et mul on oma inimesed, oma eelarve, oma kliendid, oma tulud ja oma kulud. 

Sellega seoses on vaja ka suurt hulka arvutamist, mille tulemusel leitakse enamasti üks konkreetne arv. See arv on minu üksuse kasum või kahjum.

Kui see arv on hea, siis on kõik hästi, sõidame Havaile puhkama ja oleme eluga rahul. Kui see arv ei ole hea, siis on kõik halvasti, inimesi tuleb lahti lasta ja üldse on kõik õnnetud.

Oluline on tähele panna, et tähtis pole mitte selle arvu tagantjärele välja rehkendamine, vaid pigem ennustamine, milliseks kujuneb tulemus järgmisel kuul, järgmisel kvartalil või järgmisel aastal, et meil oleks võimalik selle vastu mingeid konkreetseid samme astuda ja tulevikuks valmis olla. Tuleviku ennustamisel on meil aga tegemist väga paljude erinevate muutujatega ja nende erinevate koosmõjude kombinatsioone saab hinnata ainult mingit laadi statistilist analüüsi kasutades.

Lihtsustatult seega: mida parem matemaatikaoskus, seda parem ennustusvõime ja seda edukam äri.

Eelmine näide oli sellest, kuidas konkreetselt minul läheb vaja matemaatikat mingite konkreetsete ülesannete lahendamiseks. Sama näite võime aga tuua peaaegu suvalise muu eluala kohta. Igapäevastes toimingutes on meil kaks võimalust:

-Me kas teame, et mida teha, meil on selle jaoks mingi hulk reegleid, kuidas mingis konkreetses situatsioonis käituda. Me oskame vastata küsimusele “MIDA?” -Või me võime teada, et miks me midagi teeme, mis on liikumapanevad põhjused, millest need reeglid tulenevad. Me oskame vastata küsimusele “MIKS?”

Niikaua kui kõik on tavapärane, piisab esimesest lähenemisest, aga kui saabub mingi kriisisituatsioon, siis lihtsatest reeglitest enam ei piisa, siis ongi meil vaja vastust küsimusele “MIKS?”

Et MIKS küsimustele efektiivselt vastata, on vaja omada teadmisi selle ameti alusdistsipliinidest.

Oletame, et te tahate hakata presidendiks või mingiks muuks riigimeheks. Selleks, et selles ametis raskete olukordadega hakkama saada, on vaja tunda avaliku halduse põhimõtteid. Selleks aga, et tunda haldust, on vaja tunda sotsioloogiat ja äri. Nende jaoks on aga vaja tunda demograafiat, statistikat ja majandust. Ja niiviisi mööda ahelat edasi minnes jõuame mingil hetkel matemaatikani.

Oluline on see, et me ei kasuta matemaatikat mitte otse, vaid me kasutame selle rakendusi. Seega tuleb meil kindlasti mõista mitte ainult matemaatikat, vaid seda, mis toimub nende vahepealsete noolte sees – kuidas matemaatikat tegelikult ühes või teises teaduses ära kasutatakse ja kuidas neid teadusi omakorda igapäevaelus ära kasutatakse. 

Samamoodi on meil võimalik mõelda ka kõigist muudest asjadest maailmas.

Esimeses lähenduses me võime olla rahul sellega, et asjad on niisugused nagu nad on.

Järgmise tasemena me võime mõelda sellest, et millised asjad veel olemas on?

Ja lõpuks võime mõelda sellest, et MIKS maailma asjad on just sellised nagu nad on?

Ja selle viimase MIKS küsimuse vastuse juurteni minnes jõuame väga tihti selleni, et matemaatika annab meile võtme oma küsimustele vastamiseks. 

Ja kui meil on käes see võti maailma mõistmiseks, muutub meie elu ja asjadest arusaam tohutult rikkamaks ja rahuldust pakkuvamaks.

Räägime järgmiseks natuke filosoofilisemal teemal.

Ehk kust tulevad üldse meie teadmised?

Teadmisi on mitut laadi:

-Enda kogetud asjad

-Teistelt kuuldud asjad, näiteks see, mida vanemad lastele räägivad

-Olemasolevate teadmiste põhjal tõestatud ja põhjendatud asjad  

Need kõik on kvalitatiivselt erinevad ja oluline on nende vahel vahet teha! Samuti on igal sellisel teadmisel usaldatavuse väärtus, mis sõltub teise kategooria puhul näiteks rääkija usaldatavusest ning kolmanda kategooria põhjal tuletusmeetodi korrektsusest ja rangusest.

Usaldatavuse seisukohalt on kõige olulisem teha vahet põhjendatud ja mittepõhjendatud väidete vahel.

Matemaatika on selles osas ideaalne, et matemaatikas ei võeta ühtki väidet tõena, kui ta pole enne põhjendatud ja tõestatud.

Võtame kasvõi sellise lihtsa näite nagu Pythagorase teoreem.

Kui meile lihtsalt väidetakse, et täisnurkses kolmnurgas a2+b2=c2, siis me võime seda lihtsalt uskuda või alternatiivina võime küsida tõestust. Õnneks on matemaatikas väidetel üldjuhul olemas tõestused ja põhjendused. Ja Pythagorase teoreemi saame tõestada üsna lihtsal viisil:

Seega tekitab matemaatika inimeses harjumuse erinevaid väiteid kontrollida ja põhjendada.

Matemaatika vastandiks on selles mõttes religioon. Religioonis öeldakse meile, et me lihtsalt peame mingit asja uskuma ja kõik. Ja kui me ei usu, siis läheme põrgusse. Kasvõi Martin Luther on öelnud, et mõistus on usu suurim vaenlane.

Seal vahepeal on aga veel hulk võimalusi igasugustest väidetest, mille esitajad (nt poliitikud või müügimehed) tulevad ja räägivad meile targa ja veenva näoga, et asjad on just nimelt mingil konkreetsel viisil, aga nad ei põhjenda seda kuidagi! Või siis põhjendavad puudulikult.

Kui me oleme harjunud väidete kontrollimisel matemaatilise rangusega, siis saame ka:

a)Kontrollida, kas meie oponent esitab oma väiteid korrektselt .

b)Leida nendes väidetes vastuolusid.

Mõned näited, millega ma ise olen kokku puutunud:

Näide 1: homöopaatia. Võetakse mingi toimeaine, lahjendatakse seda veega pooleks ja loksutatakse. Siis lahjendatakse jälle ja loksutatakse. Ja nii näiteks 30 (või 60 või 200) korda järjest. Mida rohkem, seda uhkem. Matemaatiliselt saame kerge vaevaga aru, et tulemis pole tõenäoliselt enam mitte ainsatki esialgse aine molekuli, aga inimesed, kes matemaatikat ei tunne, ostavad ikka.

Näide 2: kinnisvarakrahh. Paljud inimesed väitsid tõsise näoga, et kinnisvarahinnad ainult tõusevad ja muud moodi ei olegi üldse võimalik. Ja teised uskusid, hoolimata sellest, et lihtne arvutus näitab, et selline kasv pole majanduslikult jätkusuutlik. Ja võtsid suuri laene eeldusel, et mõne aasta pärast müüvad oma korteri tohutu kasumiga maha ja maksavad laenud tagasi.

Näide 3: puhkuseosakud. Olen juhtunud paarile puhkuseosakute müügiüritusele, kus müügimees veenva näoga seletab, kui hea diiliga ikka tegemist on. Joonistab tahvlile arvusid ja “tõestab”, kui palju raha ma sellega ikka kokku hoian. Mina näen muidugi läbi, et ühes tulbas on arvud inflatsiooniga läbi korrutatud ja teises mitte, selle peale teeb kähku teist juttu. Aga kõrval inimesed ostavad ja kiidavad. Mõni aeg hiljem aga avastavad, kuidas hulk inimesi üritab eBayl meelehetilikult neist osakutest lahti saada.

Ma näen siin saalis mitut matemaatikaõpetajat. Matemaatikaõpetajatelt küsitakse ilmselt tihti, et miks ma pean neid ülesandeid lahendama kogu aeg? Mis mul sellest päris elus kasu on?

Kehalise kasvatuse õpetajad panevad samas näiteks poisse kätekõverdusi tegema. Mis meil sellest päris elus kasu on? Kätekõverduste puhul on vastus küllaltki otsene – see teeb inimest tugevamaks ja ta jaksab päris elus paremini sooritada sarnaseid tegevusi, kus kätejõudu vaja läheb.

Matemaatikaülesannetel on samasugune efekt inimese aju treenimisel. Tegelikus elus koosneb minu enda töö pidevast ülesannete lahendamisest. Mõned näited sedalaadi ülesannetest:

-Hinnang, kui kaua mingi projekt aega võiks võtta

-Hinnang, kui palju me järgmisel kuul raha teenime

Need on puhtalt arvutuslikud ülesanded. Aga on ka selliseid ülesandeid:

-programm töötab praegu liiga keeruliselt – tehke ta lihtsamaks

-programm on aeglane, tehke ta kiiremaks

Ehk siis ülesanded, kus meil pole isegi mitte täpne valem teada, kuidas sellisele ülesandele üldse läheneda. Me peame ise välja mõtlema, millist valemit kasutada, milliseid parameetreid seal rakendada.

Ja siis on veel ülesanded nagu:

- Ma tahaksin, et sinu osakond teeniks rohkem raha

-Tee nii, et inimestel oleks sinu organisatsioonis parem töötada

Selliseid suureemaid ja väiksemaid ülesandeid tuleb minu ette iga päev ridamisi. Ja ainuke võimalus nendega hakkama saamiseks on omada piisavalt hästi ülesannete lahendamiseks treenitud mõistust, nii et ma saan  kiiresti võtta: ülesanne->lahendus, ülesanne->lahendus, ülesanne->lahendus.

Muuseas: vahet tuleb teha harjutusel ja ülesandel. Lihtsalt tulpades võrrandite lahendamine on harjutus. Tekstülesanne, kus valem pole ette antud, on oluliselt kasulikum!

Paljud asjad matemaatikas on kasutatavad väga mitmel eri moel. Näiteks võrrandite lahendamine on osaks praktiliselt kõigist matemaatika rakendusaladest.

Kui me oskame mitmesuguseid erinevaid võrrandeid lahendada, on nad meile abiks igal pool, arhitektuurist ärijuhtimiseni.

Üks ja seesama matemaatiline MUDEL on kasutusel väga paljudes eri valdkondades.

Seega, matemaatika on nagu keeleõpe:

kui me õpime ennast mingis keeles väljendama, on meil võimalik kirja panna lõputult erinevaid mõtteid, üksikutest lausetest kuni paksude raamatuteni.

Ja kui me õpime matemaatika keelt oma elus kasutama, on meil samuti lõputult võimalusi seda erinevates kontekstides ära kasutada.

Kokkuvõtteks:

-Maailm põhineb ühel või teisel viisil matemaatikal.

-Matemaatika mõistmine on võti maailma mõistmiseks (või vähemalt korrektseks mõistmiseks, on ka teisi filosoofiaid, mis annavad meile ebakorrektseid tulemusi).

 -Matemaatika harjutamine loob eeldused elus tekkivate probleemide lahendamiseks.

Sekka küsiti mult veel mitmesuguseid lõbusaid küsimusi:

Küsimus: kas Kuu peale on mõistlik maatükki osta?

Vastus: Igasuguse investeeringu puhul on meil tegemist matemaatilise mudeliga, mis peegeldab mingit laadi reaalsust. Mul on näiteks natuke Microsofti aktsiaid ja Brasiilia riigi võlakirju, mis peegeldavad vastavalt seda, kuidas Microsoftil ja Brasiilial tulevikus läheb. Kui neil läheb hästi, läheb ka minu investeeringul hästi, aga oluline on kasutada eelpool toodud usaldatavuse mõõdikuid ehk siis ise aru saada, kas vastav majanduslik mudel tegelikult paika peab või ei, mitte lihtsalt müügimehe juttu uskuda. Kuu majandusliku tuleviku osas olen skeptiline.

Küsimus: aga kas me saame tegelikult uskuda, et Martin Luther niiviisi ütles?

Vastus: Ainsad a priori usaldatavad väited on matemaatilised tulemused. Kõigi muude kohta kehtib usaldatavuse hinnang, mis on <100%. Kuna aga antud juhul oli tegemist minu jaoks usaldusväärse allikaga, hindan ma selle tsitaadi korrektsuse tõeväärtust kõrgeks.

Küsimus: kas armastus on ka matemaatilise mudeli järgi hinnatav?

Vastus: Armastus tähendab tegelikult seda, et mõni isik tundub meile subjektiivselt tohutult parem ja väärtuslikum kui teised. Loogiliselt võttes inimeste vahel muidugi nii suuri erinevusi ei ole. Bioloogiliselt soodustab armastuse olemasolu aga monogaamsete suhete tekkimist ja selle läbi liigi püsimist. Seega on armastamise võimelistel isenditel geneetiline eelis ja armastus kui fenomen on tekkinud loodusliku valiku tagajärjel. OLULINE: see ei tähenda, et armastus ei oleks hea ja tore. See, kui me suudame mingit fenomeni teaduslikult põhjendada, ei kahanda kuidagi selle emotsionaalset väärtust, täpselt nagu päikeseloojangu värvide füüsikaline selgitus ei tee seda kuidagi vähem ilusamaks

Küsimus: Inimesed mõistavad maailma praegu hoopis teisiti kui tuhat aastat tagasi. Kas meie praegune teaduslik mudel ei ole tuhande aasta pärast täpselt samamoodi aegunud kui praegu tuhande aasta vanune?

Vastus: Teadusliku meetodi eripära on see, et teaduslikud tulemused on falsifitseeritavad ja kolmandatel osapooltel peab olema võimalik nende kehtivust või mittekehtivust sõltumatult kontrollida. Tuhat aastat tagasi oli teadusliku meetodi alusel ära kirjeldatud väga väike osa maailmast, aga see osa, mis oli teaduslikult kirjeldatud, peab suures osas praegugi paika. Praegu on inimeste teaduslik arusaam laienenud ja ma olen optimistlik ka praeguste tulemuste säilimise osas tuhande aasta pärast.

Rahva soovil panen ka siia kirja loengutes vahel räägitud loo seitsmest ahvist.

Korraldati kord katse, kus kõrgesse ruumi pandi kinni seitse ahvi. Keset lage oli riputatud kimp banaane ja nende alla treppredel. Teatud kõrgusest alates aktiveerisid trepiastmed aga lüliti, nii et kui mõni ahvidest püüdis üles ronida, pritsiti terve tuba üle jääkülma veega.

Ahvid said peagi aru, et parem on redel ja banaanid rahule jätta ja hakkasid muude asjadega tegelema.

Nüüd aga viidi üks ahvidest minema ja tema asemele toodi uus. Uustulnukas märkas kohe banaane ja tahtis neile järele minna. Teised ahvid tirisid ta redelist eemale ja klohmisid natuke, nii et uus ahv sai ka aru, et targem on banaane mitte puutuda.

Nüüd vahetati välja keegi teine. Järgmise ahviga läks samamoodi: tuli, nägi banaane, sai tappa. Tähelepanuväärne on aga see, et kõige rohkem klobis viimast ahvi eelmine uustulnukas, kes polnud üldse veega pritsida saanud!!

Nõnda vahetati järk-järgult välja kõik ahvid, kuni esialgsest seitsmest polnud enam kedagi järel. Keegi ei teadnud külmast veest midagi (pealegi oli see juba ammu välja lülitatud), aga kõik teadsid, et banaane ei tohi võtta ja kõigile uutele tehti see ka kohe selgeks.

Sellisel viisil kujunevadki välja organisatsioonikultuurid.

Sellekevadine Tartu Ülikooli projektijuhtimise kursuse epopöa on vähemalt minu jaoks selleks korraks otsa saanud ja kõik eksamitööd parandatud.

Kokkuvõttena torkavad üliõpilaste töödes silma mitmed ühised jooned, millest mõned, kui neid päris elus rakendada, rohkem või vähem eepiliste projektifeilidega lõppeks (neil, kes korralikult loengus käisid, läheb muidugi paremini )

Eksamil tuli kirjutada järgmist (kõik punktid olid enne teada):

• Mingi tarkvaraprojekti kirjeldus
• Projekti etapid
• Projekti tehnoloogilised osad
• Projekti kalkulatsioonid
• Meeskonnamudel
• Ja lõpuks üks suur tabel kirjeldamaks, kes, mida ja miks projekti vältel teeb.

Esimese asjana jäi paljudele segaseks, millised kulud ühe projekti või ettevõtte juhtimisega kaasnevad. See tähelepanek ei ole isegi mitte tarkvaraspetsiifiline, aga rakenduks ka suvalisele muule projektile.

Erilist äramärkimist vajab siin see, et paljud ei tea, millised on tegelikult Eesti maksud. Mitmed tulid tulu-, aga mitte sotsiaalmaksu peale, mitmed eeldasid aga lihtsalt, et projekt täpselt nii palju maksabki, kui palju raha nemad koju viivad. Oleks elu vaid nii lihtne

Loengus oli toodud arvutus, mille järgi kujuneb programmeerimistöö tunnihind järgmistest komponentidest:

• Tehniliste töötajate netopalk.
• Tulu-, töötuskindlustuse ja sotsiaalmaks - Eesti ettevõtete tegelik palgakulu oli kuni viimase ajani 1,71*netopalk, aga maksud kipuvad viimasel ajal ebastabiilsed olema.
• Kontorikulud. Siia alla kuuluvad suurima kuluna mittetehniliste töötajate (juhtkond, raamatupidamine, müügipersonal, IT tugi, ilus tüdruk ees lauas jne jne) palgakulud ja teiseks üür, elekter, riistvara amortisatsioon jne. Kontorikulud kõiguvad ettevõttest ettevõttesse muidugi suuresti, aga võiks arvestada viiekohalise summaga iga tehnilise töötaja kohta kuus.
• Puhkuste ja haigepäevade tasu, kus väärtust ei toodeta, aga palgakulu jookseb edasi.
• Tööaja sisene ebaefektiivsus. Kui mingi asi võtab 10 tundi programmeerimist, siis ei tähenda see sugugi mitte kümmet tööl istutavat tundi. 70% efektiivsus on enamasti super tulemus, enamik organisatsioone jääb oluliselt alla selle.
• Ettevõtte kasumimarginaal.

Konkreetsed arvud võib igaüks siia nüüd ise asendada ja kokku korrutada – tulemuseks on nii mõnegi inimese jaoks ehmatamapanevalt suured käärid. Nende asjaolude mittearvessevõtmine oleks päris elus nii mõnegi särasilmse firma pankrotti viinud.

Teiseks, kui midagi kirjutad, siis tunne oma lugejaskonda.

Mitte ilmaasjata ei tulnud küsimustes projekti struktuuri mitu korda kirjeldada:

• Üks neist vaadetest on kliendile (kes tahab lihtsalt lühidalt ja konkreetselt teada, mida ja mis ajaks ta saab)
• Teine on juhtivale tehnilisele personalile (kes tahab teada, milliseid metoodikaid ja tehnoloogiaid me kasutame)
• Kolmas on projekti igapäevastele osalistele (kes tahavad teada, mida mingil päeval plaanitakse teha)

Ja last but not least, tuleb arvestada õppejõuga, kes selle kõik läbi vaatab, et kas inimene on kursusest ka midagi kõrva taha pannud või imes kogu jutu lihtsalt pastakast välja

Paljudes töödes oli näha suhtumist: mina olen vinge programmeerija, progemine on ainus asi, mis loeb, tean kõike kõige paremini ja ei pea teistele midagi selgitama. Bzzzt, selline suhtumine seab inimese karjäärile üldjuhul olulise tõkke, rääkimata olukordadest, kus projekt hävib seetõttu, et kliendile jäid asjad segaseks.

Ja lõpuks: sõbrad, õppige kirjutama.

• Ärge kirjutage poole lehekülje pikkusi lõike, neid ei viitsi ükski klient lugeda.
• Vaadake, et professionaalne tekst annaks edasi võimalikult palju konkreetseid detaile.
• Kasutage teksti ilmestamiseks jooniseid või kasvõi bullet pointe, et oleks võimalik ühe pilguga haarata, millest jutt käib.

Ja korrektne on kirjutada standardne, kontseptsioon, stsenaarium ja mõttetu, vastasel korral arvab iga haritum klient, et te olete lohakad ja kirjutate koodi ka üle jala.

Kokkuvõttes oli tegemist aga vähemalt minu enda jaoks hinnalise kogemusega, loodetavasti said ka kuulajad oma filosoofilisele potentsiaalile lisa. Ülaltoodud kaebustest hoolimata olid mitmed tööd täitsa head ja nende autorid (te teate, kes te olete ) võtan ma vajadusel kindlasti oma kampa.

Selle kevade projektijuhtimise loengute viimased materjalid!

Slaidid leiate siit. Audiosalvestus (r-click->save as): 1. osa, 2. osa, 3. osa, 4.osa.

Seekordses loengus pärinevad mõned slaidid originaalis minu võimekatelt töökaaslastelt Siim Puskailt ja Andre Krullilt.

 Eelnevalt on juttu olnud mitmesugustest projektijuhtimise aspektidest – riskid, nõuded, inimesed.

Täna räägime viimasest väga olulisest aspektist – see on raha.

Ja siis võtame selle kõik kokku.

Rahal on ühiskonnal küllaltki oluline kultuuriline roll, mis kajastub ka näiteks paberrahade disainis.

Mõned rahad pole siiski selgelt kunstipäraselt kõige õnnestunumad.

Selline etteulatuv habe jäi paraku ainult Aasia moeks.

Lõpuks pani see tüüp asjad paika.

Teistes kohtades leitakse jälle, et raha peal võiks olla võimalikult hirmuäratavad inimesed.

Kui kätte saan, tapan ära!

See on juba päris jube.

Siis on olemas rahad, mis näevad välja nagu värvipimeduse testid.

Või siis palavikuhallutsinatsioonid.

Diktatuuride rahadel on tihti sarnased jooned. Suur Vend jälgib!

Lihtne inimene (nagu meie!) suundumas kusagile, püstol käes. Tõenäoliselt tapma mõnda teist lihtsat inimest nagu meie, aga kes on meie silmis tehtud vaenlaseks või vaenlase käsilaseks.

Saddamil kasvab mingi asi pea seest välja, aga keegi ei julgenud talle seda ilmselt öelda.

Mõned rahad on lihtsalt mõistetamatud. Mis see on, kas äraraiutud haarmetega kaheksajalg?

Mida kauem ma seda vaatan, seda ebamugavamalt ma ennast tunnen.

http://www.targotennisberg.com/tarkvara/2008/05/31/miks-mulle-meeldib-raha/

Iga projekt taandub lõpuks rahale!

Tihti loetakse kokku ainult arenduse aeg.

Ei tohi unustada ka teiste inimeste aega sinna juurde liita.

Igaühel oma tunnihind!

Kes on seda reklaami näinud?

http://www.youtube.com/watch?v=at_f98qOGY0

http://www.youtube.com/watch?v=WOsylvrwo3I

http://www.youtube.com/watch?v=jAasManZ6IA

Minu enda ajahaldus

Kolmas osa Projektijuhtimise loengutest.

Slaidid on siin. Audiosalvestus: 1. osa, 2. osa, 3. osa, 4.osa (right-click -> Save As).

Seekordses loengus pärinevad mõned slaidid minu taipliku kolleegi Ivo Mägi sulest.

Räägin teile kõigepealt ühe loo.

Üks kõige ohtlikumaid olukordi inimese jaoks on lahing sõjas. Piirkond on täis suurt kuumust, ohtlikke aineid, ülehelikiirusega ringi lendavaid metallitükke jne.

Samas, kõige olulisem mõjutaja inimese elus on enesealalhoiuinstinkt. Seega, kui sõduritel on vaja näiteks üle mingi lagendiku rünnaku joosta, on see nende jaoks kõige loomuvastasem asi maailmas.

Sellegipoolest, kui antakse vastav käsk, siis sõdurid tõusevad püsti ja jooksevad üle selle lagendiku.

Miks?

Peamiselt sellepärast, et neisse on pikkade ja raskete õppuste kestel sisse drillitud absoluutne sõnakuulamine. Nad teavad, et käsk on vanem kui meie ja et nende enda elu pole suures plaanis oluline. USA merejalaväelastel pole lubatud kasutada sõna “mina”.

Põhiväljaõppe käigus õpivad sõdurid oma ülemust kartma rohkem kui surma. Sest ülemus on suur ja hirmus (nagu mina). Ülemus ütleb, et jookse ja sõdur jookseb. Ütleb, et lama ja sõdur lamab. Ütleb, et lenda ja sõdur vehib kõigest hingest kätega, et lendu tõusta.

Paljudele tsiviilelu organisatsioonijuhtidele meeldiks oma organisatsiooni samamoodi juhtida. Et aina käsuta ja kõik kohe teevadki nii, isegi kui see nende isiklikele huvidele või enesealalhoiule vastu käib.

Paljud proovivadki nii teha. Paraku küll mitte väga edukalt. Sõjaväes pole sõduril kusagile pääsu – kui ta jalga laseb, siis püütakse ta kinni, pannakse vangi või lastakse maha. Tsiviilelus saadetakse nõme ülemus aga varem või hiljem pikalt või siis lihtsalt ignoreeritakse teda.

See suhtumine on tegelikult väga levinud, mul on endal ka tihti kiusatus olnud karmi käsutamise abil probleeme lahendada. Ja kui ma kunagi oma vennale rääkisin, et minu  tiimi liikmete töö tulemused ei vasta alati päris sellele nagu ma soovisin, oli tema esimeseks reaktsiooniks: kas sa nende suhtes mingeid sanktsioone ei saa rakendada?

Vabandust, vennas, see asi pole paraku nii lihtne.

Kui ma selle habeme ära võtan, siis mina olen endiselt mina.

Tänane loeng on eelkõige inimeste juhtimisest. Suure tõenäosusega te kõik ei hakka oma karjääri jooksul inimesi juhtima, aga üsna kindel on, et keegi hakkab teid ennast juhtima ja siis on hea teada

Kui paljud siin ruumis on suitsetajad? Kas see, et ma seda pilti näitan, paneb teid suitsetamist maha jätma?

Hoiatava näite sellest, kuidas väline halvaga ähvardamine ei aita, leiame tegelikult meditsiinist. Südameoperatsioonil käinud inimesi hoiatatakse üldjuhul, et kui nad oma eluviise (olgu siis liigse söömise, joomise, suitsetamise vms osas) ei muuda, siis nad surevad varsti ära. Kui paljud inimesed aga tegelikult ennast parandavad? Selgub, et 2 aastat pärast operatsiooni on 90% patsientidest tagasi endiste harjumuste juures!

Aga kõigepealt sellest, keda meil üldse ühte projekti vaja on. Järgmised slaidid olid mul juba esimeses loengus ka, aga kordamine kulub ära.

http://www.targotennisberg.com/tarkvara/2008/03/02/staarid/

Audiosalvestuse 1. osa lõpp.

http://www.targotennisberg.com/tarkvara/2008/09/24/arendajate-arengust/

Uus arendaja tuleb projekti, ta ei kata veel oma ruudukest täielikult ära.

Teised arendajad, analüütikud, testijad peavad teda abistama.

Aja möödudes saab abi vajajast abi andja, inimese kompetents kasvab.

http://www.targotennisberg.com/tarkvara/2009/01/15/tagasiside-andmisest-ja-saamisest/

Lugu seitsmest ahvist. Kuulake audiosalvestust J

http://www.targotennisberg.com/tarkvara/2008/06/06/eduka-projekti-retsept/

Audiosalvestuse 2. osa lõpp.

http://www.targotennisberg.com/tarkvara/2008/02/25/programmeerija-produktiivsus-i/

Audiosalvestuse 3. osa lõpp.