Tänane jutt on täiesti teemaväline, aga ma ei oska seda ka kusagile mujale kirjutada.

Janno oli tore poiss ja lahkus meie seast väga ootamatult. Temast ja tema lähedastest on kohutavalt kahju.

Samas on juhtunu asjaolude kohta levinud vastuolulist infot ja minult küsitud igasuguseid kummalisi küsimusi, sellepärast panen kirja, mis täpselt oli. Joonised on illustreerivad ega ole mõõtkavaliselt täpsed.

Kell oli umbes 12:15 laupäeval, 14. jaanuaril. Sadas kerget lund ja oli väike tuisk, 3-5 kraadi külma. Nähtavus paar-kolmsada meetrit, teel samas lund üsna palju. Autos neli inimest, mina ees vasakul, Riina ees paremal, Janno taga vasakul ja Toomas taga paremal. Kõigil turvavööd kinni. Auto korras, uute talverehvidega. Sõiduteel oli mõlemas küljes metallpiire. Ees pikem sirge lõik, meie kiirus oli umbes 85 kmh, mis oli sellel lõigul ja antud ilmaoludes piisav, et tavalisi takistusi märgates ohutult peatuda.

Paarisaja meetri kauguselt nägin vastutulevat autot, kes sooritas möödasõitu bussist ja lasksin gaasipedaali lahti. Bussijuhi väitel oli tema kiirus 80 km/h, vastusõitjate kiiruste vahet visuaalselt hinnates pidi möödasõitja kiirus sel juhul olema min 100 km/h. Bussi ees oli veel teisi autosid, nii et tehniliselt oleks vastusõitja pidanud sooritama veel mitu möödasõitu, et kolonnist ette jõuda.

Kui vastutulev auto hakkas möödasõitu lõpetama, oli meie vahemaa temaga veel ligi sadakond meetrit ja paanikaks polnud põhjust. Meie kiirus sel hetkel umbes 80 km/h. Kui vastutuleja oli kahe rattaga suunavööndite vahelisel lumevallil, tegi ta järsu külgjõnksu algul (meie poolt vaadates) paremale, siis vasakule ning keeras seejärel parema külje ette.

Vastutulev auto libises tagasi meie suunavööndisse, selleks ajaks olin jõudnud reageerida ning pidurile vajutada. Vahemaa oli sel hetkel 50 meetri kandis. Kuna vastutulev auto suurendas sel hetkel vahet bussiga, pidi tema kiirus külglibisemise alguses meie suunas olema endiselt vähemalt 90 km/h, summaarne kiirus vähemalt 160 km/h, mis tähendab, et pidurid said töötada umbes sekundi.

Kuna vasak sõidusuund oli hõivatud, paremal piire ja vastutulev auto meil praktiliselt täpselt risti ees, polnud kokkupõrget võimalik vältida. Kuna otse kokkupõrkamine on turvapatjade ja crumple zone‘i tõttu ohutum, ei hakanud ka muid äkilisi liigutusi tegema. Kokkupõrkel juhtusid väga kiires järjestuses kolm asja: esialgne kokkupõrge, turvapatjade vallandumine, mille järel ma enam otseselt midagi ei näinud, ning teine löök meie auto pihta.

Viimase kõige loogilisem selgitus on minu arvates: kahjuks oli vastutulev auto kokkupõrke hetkel sellises asendis, et tabasime teda massikeskmest vasakule, mis tähendab, et pöördusime ka ise vasaku küljega ette ning saime löögi bussilt. Avariijärgsetel piltidel on näha, et meie auto vasak tagumine uks oli täies kõrguses sisse löödud, mis sai juhtuda ainult kokkupõrkel kõrge objektiga, samuti oli bussi nina vasakus küljes sarnase kõrgusega mõlk.

Läbi kogu juhtunu olin toimuvast teadlik, pärast kokkupõrget tundsin valu rinnas ning kaelas, mistõttu ei saanud end pöörata, samas polnud alust arvata, et tegu oleks millegi elukardetavaga. Riina poole sain vaadata ja veenduda, et ka tema paistis vähemalt visuaalselt korras ja suutis end liigutada. Toomaselt kuulsin, et tal jookseb verd, Jannolt mitte midagi. Auto ümber kogunes inimesi, kellel palusin aku lahti ühendada. Päästjate saabumise aega ei oska täpselt hinnata, tundus olevat veerand tunni ringis. Ütlesin neile, et nad tegeleks kõigepealt tagaistmel olijatega.

Veidi hiljem saabus ka kiirabi, mulle pandi tugikrae ümber kaela, aidati autost välja, pandi kanderaamile ning viidi minema.

Olgu rahu kõigiga.

Eelmises artiklis oli muuhulgas natuke juttu olümpiaadidest ja olümpiaadidel käimisest. Võtsin huvi pärast ette nimekirja Eesti võistkonnas rahvusvahelistelt informaatika olümpiaadidelt medaleid võitnud poistest (jah, tüdrukuid seal kahjuks pole, kuigi oleks väga tore, kui oleks). Vähemalt mingi kriteeriumi järgi on nad kõik millalgi olnud ühed Eesti potentsiaalikaimad progejad, uurisin siis moodsaid otsinguvahendeid kasutades, mis kellestki saanud on.

Tulemuseks oli:

• 3 inimest Skype’is
• 2 (varsti loodetavasti 3 ) Webmedias, peale selle mitmed, kes WMist erinevatel aegadel läbi käinud.
• 1 Playtechis
• 1 Logicas
• 1 Filosoftis
• 5 teevad ise mitmesuguseid väikefirmasid
• 1 on riigiametis
• 6 teevad Tartu Ülikoolis teadust (doktorandid või kõrgemad)
• 3 käivad lihtsalt Tartu Ülikoolis
• 1 käib keskkoolis (HTG-s)
• TTÜ-ga ei osanud kedagi seostada…
• 4 on vähemalt hetkel Eestist väljas, neist 2 akadeemiliselt. Kattub natuke ka teiste kategooriatega.
• 2 tegelevad täiesti IT-väliste asjadega
• 4 kohta pole viimastel aastatel mingit infot, radarilt kadunud…

Järeldusi võib igasuguseid teha

Käesoleva loo väikeste kärbetega variant ilmus mõni aeg tagasi Postimehes, siia panen esialgse pikema ja värvilisemate piltidega versiooni.

Eesti majanduse areng viimasel 20 aastal

Viimastel nädalatel on ajakirjanduses olnud palju juttu Eesti asukohtadest mitmesugustes edetabelites, sealhulgas konkurentsivõime, inimarengu ning majanduskasvu osas.

Kui üldiselt võib viimase 20 aasta arenguga väga rahul olla, siis viimastel aastatel oleme maailma üldises pingereas pigem paigal tammunud.

Allikas: Maailma Majandusfoorum

Allikas: ÜRO

Allikas: Rahvusvaheline Valuutafond. Tuleviku info on Valuutafondi prognoos.

Nagu selgub, siis läbi üheksakümnendate aastate ronisime ülespoole, kõrgemasse liigasse murdmiseks pole aga jaksu olnud. Nagu prognoosidest näha, kummitab meid oht jäädagi keskmikuks, kellel tõeliselt edukate ja rikaste sekka kunagi asja ei ole.

IT kui majanduse vedaja

Pärast taasiseseisvumist polnud edasiliikumiseks vaja teha midagi väga erilist: mitte ennast lõhki laenata, mitte lasta korruptsioonil üle pea kasvada ja muidu ka asjad lihtsalt enamvähem korras hoida. Naaberriigid, kellel asjad nii korras ei olnud, on meist nüüd mõnevõrra tagapool.

Meist eespool asuvad aga riigid, kelle asjad ongi juba korras ja nendega võistlemiseks on vaja palju suuremat osavust.

Tööstusrevolutsioonist 20.sajandi viimase kümnendini vedas majanduskasvu eelkõige tööstuse areng. Võitjad olid need, kes kaevandasid (või importisid) kõige rohkem maavarasid, ehitasid teistest enam tehaseid, autosid ja lennukeid. Kui aga saavutati teatav arengutase, enamikel inimestel kõht täis, katus pea kohal ja võimalik autoga sõita, hakkasid suuremat lisaväärtust andma hoopis võimalused kõiki neid asju nutikamaks muuta. 20. sajandi alguses oli maailma rikkaim inimene naftamees Rockefeller, aga 20. sajandi lõpus IT-mees Bill Gates.

Praegu on maailma viiest rikkaimast inimesest 3 ning kuuest suurima börsiväärtusega ettevõttest 4 seotud IT või telekomiga.

IT pole keskne mitte ainult „klassikalises“ arvutivärgis, vaid ilma selleta ei saa läbi ka üheski teises tänapäeva innovatiivses valdkonnas. Kasvõi geenitehnoloogias on paljude probleemide lahendamine ja selle kaudu hulgale haiguste ravi leidmine seotud hoopis suurte andmehulkade töötlusega. Ilma teadmiseta, kuidas vastavad algoritmid töötavad ning kuidas infot ühest vormist teise kantakse, ei saa olla efektiivne ei molekulaarbioloog, füüsikakatsete tegija ega autode disainija. Kõige kasulikum kombinatsioon on, kui inimene õpib alguses IT-d ja seejärel spetsialiseerub näiteks geneetikale või robotite ehitamisele.

Mis teeb IT majanduslikus mõttes eriliseks?

Esiteks tehakse IT-s mitte millestki midagi. Me ei kuluta mingeid loodusvarasid, mis võiks otsa lõppeda, või komponente, mille hinnakõikumine maailmaturul meid rööpast välja viiks. Ainsaks ressursiks on inimeste taiplikkus ja töövõime.

Teiseks annab IT kõige puhtamal kujul inimestele aega juurde, tehes ära paljud rutiinsed, aeganõudvad tegevused. Kui kunagi nõudis kasvõi ettevõtte finantsarvestus saalide kaupa tütarlapsi, kes tulpades arve liitsid, tehakse sama tegevus praegu ära Exceliga, ilma et keegi seda üldse tähelegi paneks. Vabanenud inimesed saavad ennast pühendada aga loomingulisematele, meeldivamatele ja kasulikumatele tegevustele – las masin töötab, tema on rauast.

Siit leiame ka IT-sektori kasvu võtme: Kui mõnele inimesele praegu tundub, et arvuteid on niigi kõik kohad täis, siis tegelikult on igasuguseid rutiinseid asju, mille tegemiseks arvuti paremini sobiks, veel kümme korda rohkem, rääkimata sellest, et praegused IT-lahendused saaks olla palju võimsamad ja mugavamad.

Seega kasvab IT roll järgmiste dekaadide jooksul veel tohutult ning kõigis ülaltoodud edetabelites annavad tooni need riigid, kus IT on kõige kõrgemalt arenenud.

Suurim probleem on tööjõupuudus

Hoolimata sellest, et IT-sektori palgad nii Eestis kui mujal maailmas ületavad vastavaid keskmisi palkasid tüüpiliselt 2-3 kordselt, valitseb seal sellegipoolest tohutu tööjõunälg. Kuigi me peame ennast e-riigiks, moodustab IT Eesti erasektori tööhõivest vaid 4%, OECD keskmine on natuke alla 6%,  Soomes üle 8% ja Rootsis üle 9%! Eesti IT-firmad ütlevad praegu, et neil on puudu 1000-2000 töötajat ja selle peale tehakse suuri silmi. Et aga kõrgliigasse murda, on meil kokkuvõttes vaja kümneid tuhandeid töötajaid!

Allikad: ITL, OECD

Praegugi on mõni Eesti firma ennast ja Eestit piisavalt üles kiitnud, et välismaine suurettevõte tulebki ja küsib, et noh, me tooks mõnede asjade arenduse Eestisse, vaja läheks umbes 200 programmeerijat. Kui arvestada juurde, et kõik need 200 inimest tarbiksid hoolega jällegi teiste inimeste loodud kaupu ja teenuseid, tõstaks selline ettevõtmine Eesti SKP-d hoobilt 50 miljoni euro ehk 0,3% võrra. Ainult et… Eestis tehakse valdavat enamikku asju ühekohalise arvu inimestega, 20 programmeerijaga projekt on juba hiiglaslik ja üle selle ulme.

Programmeerijate järelkasv

Mõnel ettevõtjal ja ka poliitikul on mõte, et oh, kui häda suureks läheb, toome välismaalt abijõudu sisse. Sellega oleme ammu hiljaks jäänud. Juba palju aastaid imeb USA nagu tööstusliku võimsusega tolmuimeja endale Hiina, India, Venemaa ja teiste maade ülikoolide koorekihti. Olles ise sellistel alustel pikalt USA-s töötanud, võin kinnitada, et süsteem töötab erakordselt efektiivselt. Meie oma kehva kliima, ksenofoobilise elanikkonna ja suurte riiklike bürokraatlike takistustega ei pääse eduka spetsialisti mõttemaailmas pildilegi.

Seega on ainus variant oma jõududega hakkama saada. Siin tekitab olukord aga pessimismi.

Kõigepealt tuleb tähele panna, et programmeerimine ei ole nagu raamatupidamine või müüriladumine, mille puhul piisab kutsekoolis käimisest ning seejärel kellast kellani töötamisest. Programmeerimine sarnaneb rohkem kunsti või muusikaga: mida varem inimene seda õpib ja mida rohkem sellega ka hobi korras tegeleb, seda edukam ta on. Keegi ei kujutaks endale ette näiteks kontsertpianisti, kes alles konservatooriumis esimest korda klaveri taha istub. Markantsete näidetena on ka paljud rahvusvaheliselt tuntud nimed juba varakult arvutiga tõsiselt tutvust teinud. Microsofti looja Bill Gates hakkas programmeerima põhikoolis , Google’i asutajad Sergei Brin ja Larry Page on mõlemad rääkinud, kuidas nende kodud olid varajases teismeeas arvutikraami täis ning neid julgustati masinatega mängima. Facebooki  rajaja Mark Zuckerberg kirjutas oma esimesed programmid 11-aastaselt, viimase ajal ühe populaarseima arvutimängu Minecraft autor Markus Persson kaheksaselt, ka Skype’i põhimeeste loometöö algas hiljemalt keskkoolis. Ja täpselt nagu ühe muusiku kontserdile tuleb sada korda rohkem inimesi kui teise omale, võib üks programmeerija olla kümme või sada korda produktiivsem kui teine, ning enamasti tuleb vahe sellest, kui vara asjaga alustati ning kui kirglikult sellega tegeletakse.

Eestis tegeleb tõsisemate ülikoolieelsete arvutiteadmiste andmisega kitsas seltskond fanaatikuid, ühelt poolt hakkajamad arvutiõpetajad, teiselt poolt Tartu Ülikooli juures tegutsev Teaduskool ning informaatikaolümpiaadide toimkond, kes korraldab mitmesuguseid programmeerimise ja IT-alaseid võistlusi. Keegi neist ei saa oma tegevuse eest suurt midagi, tegutsetakse pigem hobi korras. Peamiselt on kõik laste enda teha.

Samas, kui 2000 aasta paiku võttis kasvõi programmeerimisolümpiaadi eelvoorudest osa stabiilselt üle 100 õpilase, on see arv praeguseks langenud keskmiselt 60 kanti. Need on inimesed, kelle seast moodustub kunagi IT-inseneride ja teadlaste tuumik. Et eelmistes punktides toodud kava kohaselt edasi areneda, peaks osalejaid olema mitusada, praegune arv ei võimalda isegi taastootmist. Võrdluseks on Leedus programmeerimine olemas koolides õppeainena ning seal tuleb analoogsetele üritustele 800 õpilast! See tähendab, et 10 aasta pärast on nende potentsiaal IT vallas oluliselt kõrgem Eesti omast ja meil tõsine oht edetabelites veel langeda.

Milles asi? Kui tiiger esimest korda hüppas, olid arvutite võimalused palju väiksemad ning koolide esimesed arvutiõpetajad jagasid ka lastele eelkõige programmeerimisalaseid teadmisi – et selle arvutiga oleks võimalik rohkem peale hakata. Sajandivahetuseks oli aga juhtunud kaks asja: esiteks oli arvuti jõudnud masskasutusse, sellest oli saanud tarbeasi ning ka fookus nihkus nokitsemiselt praktilisele kasutamisele. Teiseks lahkusid paljudest koolidest need esimese laine õpetajad ning järgmine laine õpetas juba ainult MS Office’it, mitte programmeerimist.

Tagajärjeks on, et lapsed, kellel muidu oleks eeldusi ja huvi asjaga tegeleda, ei saa vastavat infot ega julgustamist, mis lubaks neil areneda tulevasteks maailmanimega firmade loojateks.

Mida peale hakata?

Olukord pole roosiline, kuid siiski on võimalik vankrile hoog jälle sisse lükata.

Üleskutse ettevõtjaile: Ühe töötaja leidmine, värbamine ja esialgne väljakoolitamine võib maksta tuhandeid eurosid. Selle raha eest saaks korraldada õpilastele võistlusi ja muid üritusi, mis 5-10 aastat hiljem tooks tagasi mitukümmend potentsiaalset töötajat. Eesti ettevõtted peaksid olema piisavalt küpsed ja stabiilsed, et sellises ajahorisondis mõelda. Ja kui tekib hirm, et me teiste firmade tulevased töötajad ka kinni maksame, siis võib ju alati rahad kokku panna.

Üleskutse õpetajatele: Ärge kartke õpilastele levitada Teaduskooli kursuste või programmeerimisvõistluste infot. Olen kuulnud ahastamapanevaid lugusid, kus õpetaja pole materjale lastele edasi saatnud, sest „kui neil probleem tekib, küsivad nad minu käest ja ma ei oska vastata“. See, et tänapäeva maailm muutub kiiresti ja kõigile küsimustele ei oska vastata, on täiesti loomulik ja seda ei ole vaja häbeneda. Ma ei oska ise ka oma laste küsimustele alati vastata, aga lapsevanemad ja õpetajad polegi enam ammu viimane instants. Internetis on rohkem teadmisi kui ükski inimene elu jooksul suudaks omandada, ja needsamad informaatikaolümpiaadi toimkonna inimesed on nõus teeotsa kätte juhatama.

Üleskutse lapsevanematele: Julgustage oma lapsi õppima reaalaineid ning nokitsema arvutite kallal – maailm muutub tulevikus keerulisemaks ja omandatud teadmised tagavad edu. Kui te panete oma lapse viiulitundi või maleringi, et tal elus hiljem ekstra oskusi oleks, siis sama kasulik on saata teda ka tehnoloogiaringi.

Üleskutse noortele: Ikka veel on levinud stereotüüp, et IT-mehed on mingid patsiga poisid, kes istuvad keldris ja urisevad möödakäijate peale. Tegelikkuses kipuvad viimastel aastatel just IT-firmad võitma kõige pere- ja töötajasõbralikuma ettevõtte auhindu, neis on mugavad ja kaasaegsed tingimused, hulgaliselt soodustusi ja parimad üritused. Palkadest oli ka juba juttu. Leidke võimalus külastada Skype’i või Webmedia kontorit ning vaadake, kas meeldib.

Üleskutse riigile: Investeeringud IT-haridusse kitsamalt ning reaalharidusse laiemalt, mis algaksid juba põhikoolist, tasuvad end ära rohkem kui miski muu. Iga Eestile lisanduv IT-spetsialist saab tulevikus olema mitu korda suurema sissetuleku ja ekspordiväärtusega kui keskmine kodanik, tuues oma maksurahaga õpetamise kulu paljukordselt tagasi. Ideaalis oleks see osa kooliprogrammist, aga kui seda ei jaksa, oleks abi ka huvitegevuse ja ringide tekke soodustamisest.

Tarkvarafirmasse Joostes Marss tuli tööle uus ja uljas projektijuht Jaana. Jaanal polnud küll formaalset tarkvaraprojektide juhtimise alast haridust (mitte et kuigi paljudel projektijuhtidel seda oleks), aga ta oli seltskondlik ning omas palju tuttavaid. Muuhulgas oli tal sõber Jim, kellega Jaana oli kohtunud ühel JCI üritusel. Jim oli hiljuti tööle asunud IBMis ja rääkis Jaanale oma kogemustest. Meil vaadatakse kõik töötulemused ja dokumendid ühiselt üle ja kõik asjad on dokumenteeritud! Ja iga päev on koosolek, kus arutame päevaplaani, nii et kõik teavad, mis toimub! Niiviisi on kord majas ja tulemus kvaliteetne! Kuna Joostes Marsis taheti pahatihti parimat, aga välja kukkus nagu alati, avaldas see jutt Jaanale sügavat muljet ja ta tahtis samuti vastavat lähenemist juurutada. Me peaksime ka igapäevaseid koosolekuid korraldama ja rohkem dokumente kirjutama!

Vanem olija, projektijuht Joosep, laitis selle idee maha. Mis bürokraatiat sa tahad siin tekitada? Tõelised programmeerijad kirjutavad programme, mitte dokumentatsiooni, oli tema kindel seisukoht. Tuleb lihtsalt kõvasti tööle pihta anda ja asjad ära teha, küll siis kõik laabub. Just ütlesin progeja Priidule ka, et praegu on kiire aeg ja tuleb ohtralt tunde teha! Ja üleüldse, vaata näiteks Google’it, seal tehakse palju ületunde ja vaata kui edukad nad on! Kui me sunnime programmeerijaid koosolekutel käima ja oma tegevust dokumenteerima, ei jää neil päris töö jaoks piisavalt aega.

Tänane jutt on inspireeritud Steve McConnelli samateemalisest suurepärasest artiklist, aga ülaltoodud diskussioone toimub kogu aeg – vaieldakse viimse veretilgani selle üle, kas progejad peaksid ületunde tegema või ei, kas dokumente kirjutada on vaja või ei, kas nad peaksid koosolekutel osalema või mitte jne.

Perfektse illustreeriva näite leiame aga 70 aasta vanusest minevikust. II Maailmasõja ajal ehitas alguses Jaapani ja siis USA sõjavägi mitmetele Vaikse ookeani väikestele saartele lennuvälju ja muid rajatisi. Kohalikele elanikele tõi see kaasa enneolematu buumi, kuna sõdurid tõid kaasa imelisi riideid, tööriistu, toiduaineid ja muud kraami, millest ka pärismaalased natuke osa said. Aga siis sai sõda läbi ja lennukid lendasid ära. Kohalikud ootasid ja ootasid, aga ei midagi. Lõpuks ehitasid nad puust lennurajad ja juhtimistornid ning sooritasid oma lennuväljal rituaalseid toiminguid, mida olid näinud võõramaalasi tegemas, lootuses sel viisil lennukeid tagasi meelitada, nähtus, mida nimetatakse kaubakultuseks (cargo cult).

Sarnaselt püüavad paljud ettevõtted matkida edukamate firmade tegevuse väliseid jooni, lootuses saavutada samasugust edu. Nad panevad tähele, et mõnes kohas korraldatakse palju koosolekuid ja kirjutatakse palju dokumente, ning teevad ise siis sedasama. Need koosolekud on aga igavad ning ebapraktilised ning kellelegi ei meeldi seal kohal käia, sest neil pole tegelikult selgelt defineeritud eesmärki. Heas ettevõttes on igal koosolekul konkreetne eesmärk, mis aitab kaasa tarkvara efektiivsemale valmimisele, aga seda defineerida ning ohjata on palju raskem kui lihtsalt koosolekut kokku kutsuda.

Ka tehakse Google’is või Microsoftis tõesti palju ületunde, aga seda ei tehta mitte ülemuste nõudmisel, vaid seetõttu, et sinna on kokku kutsutud inimesed, kes armastavad tarkvarategemist, ning neile seejärel  võimalikult head tingimused loodud, mille tagajärjel kulutavad töötajad vabatahtlikult tööl rohkem aega.

Teistes ettevõtetes püütakse abi leida käesoleva hooaja imerohtudest, olgu need siis seotud lahendustega (nt SOA) või metoodikatega (nt Scrum). Iga paari aasta tagant kuulutatakse välja uhke initsiatiiv, kuidas kõik hakkab nüüd teisiti olema, puhutakse pasunaid, võtmeisikud käivad konverentsidel jne. Samas on põgusagi vaatluse järel selge, et nende tegelik probleem on hoopis selles, et nad ei tunne piisavalt hästi ei seda ärivaldkonda, milles nad tegutsevad, ega tehnoloogiaid, mida nad kasutavad. Uue buzzwordi kasutuselevõtt aitab neid sama palju kui istekohtade vahetus Krõlovi valmist tuttavas loomade orkestris.

Jaana ja Joosepi vaidlus on seega sama mõttetu kui pärismaalaste vaidlus, kas puust lennurada ehitada põhjast lõunasse või idast läände. Kui me ei mõista, miks edukas ettevõttes mingid asjad juhtuvad, ei saa me välise matkimise abil ka edu saavutada. Tegelik vaidlus peaks käima mitte “protsess” vs “heroism” või “dokumentatsioon” vs “väledus” teemal, vaid kompetentsus vs ebakompetentsus teemal.

Sellegipoolest on paljudes ettevõtetes puust lennurada juba valmis ja inimesed kirjutavad nt mingeid dokumente, mida mitte keegi kunagi ei loe. Hea test on siin neilt küsida, miks nad üht või teist dokumenti kirjutavad? Tihti on vastuseks midagi ebamäärast, et “meil näevad reeglid nii ette” või “alati on nõnda tehtud” (tuletan ka meelde lugu seitsmest ahvist). Sellise vastuse puhul on praktiliselt garanteeritud, et lennuk on puust.

Küsis Martin Mets.

Mis Te arvate, kui heal tasemel on Eestis antav IT alane haridus? Kas sellest piisaks välismaal läbilöömiseks või mängivad siinkohal rolli hoopis teised asjaolud?

“Välismaa” pole mingi ühene termin, et meie Eestis teeme ühtmoodi ja välismaal tehakse teistmoodi.

Ma jagan “IT-mehed” laias laastus kolme kategooriasse:

- Esimesed on nagu automehaanikud. Kui ma lähen autoga teenindusse ja kaeban, et mingi tuli läks põlema, siis nad vaatavad manuaalist veakoodi järele, putitavad vastavalt tootja näpunäidetele midagi või vahetavad mõne jupi välja. Enamik mitmesuguseid süsadminne ja erinevates ettevõtetes patsiga poisi ameti täitjaid kuuluvad siia kategooriasse.

- Teised on nagu elektrikud. Kui mul on vaja kodus elektrikilpi paigaldada, kutsun elektriku. Tema on kutsekoolis õppinud, et roheline juhe käib siia, punane juhe sinna, tal on vastavad materjalid ning tööriistad, kulutab kokku näiteks neli tundi ning küsib mult 4 korda X eurot. Valdav enamik Eesti programmeerijaid on nagu elektrikud. Neil on spetsiifilised teadmised, kuidas üht või teist probleemi standardselt lahendatakse ning nad töötavad projektides, mida tehakse konkreetsele kliendile teatud vajaduse rahuldamiseks, mille eest küsitakse kliendilt raha kulutatud tundide alusel.

- Kolmas kategooria on insenerid. Insener on keegi, kes mõtleb välja midagi uut, kasutades ühelt poolt teoreetilisi teaduslikke teadmisi ja teiselt poolt loovat mõtlemist. IT valdkonnas eeldab näiteks mõne uue toote (mitte konkreetse kliendi rätsepatöö!) loomine üldjuhul insenerilähenemist. IT-insenere on Eestis väga vähe.

Välismaa juurde tagasi: maailmas on olemas mehaanikufirmad, elektrikufirmad ja insenerifirmad. Viimases kategoorias on kasvõi Google, Microsoft ja Apple. See on ka asi, millega miljardeid teenitakse, mehaanikud ja elektrikud on sellega võrreldes peost suhu elajad.

Enamik Eesti tarkvarafirmadest on elektrikufirmad ja kui koolilõpetaja saab hakkama Eesti elektrikufirmas, siis saab ta üldjuhul hakkama ka muu maailma sarnases ettevõttes. Tuleb ainult arvestada, et mujal on inimesi rohkem ja seetõttu ka konkurents tihedam. Mingit fundamentaalset probleemi aga pole.

Kui me seame aga eesmärgiks heas insenerifirmas läbilöömise, siis enamiku Eesti koolilõpetajate tase jääb liiga nõrgaks, seda nii teoreetilise baasi kui praktiliste harjumuste osas, kuidas uusi asju välja mõelda ja teoks teha.

Paljud arendajad ja start-upid räägivad, et neid erialasid või programeerimiskeeli, mida neil vaja oleks, Eestis ei õpetataki. Kui suur peaks olema IT-alane spetsialiseerumine väikeses Eestis, kas olekski vaja üksnes baasharidust, millele hiljem lisandub juba tööalane praktika ja spetsialiseerumine?

Kui inimesel on olemas tugev teoreetiline baas, siis uue programmeerimiskeele äraõppimine tuleb paari nädalaga, olen seda ise korduvalt kogenud.

Kui ta on aga ainult õppinud, et “uue andmebaasikirje loomiseks vajaliku veebivormi loomiseks tuleb läbi teha järgmised 5 sammu”, siis tekib natukene erinevas situatsioonis muidugi probleem. Kuna tehnoloogiad vahetuvad niikuinii üsna kiiresti, siis ma rõhuksin pigem sellele, et ühelt poolt oleksid õpilastel tugevamad baasteadmised ning teiselt poolt oleks neil kohustus teha palju praktilisi harjutusi.

Eesti IT õppekavadest läbi saamine on praegu naeruväärselt lihtne. Näiteks USA üliõpilased higistavad kasvõi koduste tööde kallal palju intensiivsemalt. Ma ei räägi siin isegi mitte tippülikoolidest, kes praegu jäävad püüdmatusse kaugusse, vaid tavalistest osariigikeskuste ülikoolidest, kellega nt Tartul ja TTÜ-l oleks end igati paslik võrrelda.

Räägitakse, et Eestis on puudu juba ligi 2000 IT-spetsialisti. Viimastel aastatel on vastuvõtt IT-erialadele natukene paranenud, kuid see võiks olla endiselt palju parem. Kuidas võiks IT-haridust Eestis populariseerida?

 Siin on tegelikult kaks eraldi küsimust: kvantiteet ja kvaliteet. IT-koole on meil päris palju ja sealt tuleb ka välja palju rahvast, aga suur osa tulemusest on praak, seega lihtsalt reklaam ja läbilaske suurendamine ei aita.

Kvaliteedi ja kvantiteedi tõstmine korraga ei ole lihtne projekt. Lahendus algab vundamendist ehk reaalainete õpetamisest põhikoolis ja keskkoolis ning võtab 15-20 aastat. Kuna aga IT roll maailmas järjest kasvab, on see võtmeks, kuidas me tulevikus suudame oma majandust konkurentsivõimelisena hoida ja Eestist rikka riigi teha.

Konkreetsed soovitused:

- Vähendada laste hirmu reaalainete, eriti matemaatika ees, seostades seda rohkem tegeliku eluga. Näidata lastele, kuidas maailm päriselt töötab, sealhulgas tehnoloogia, IT ja majandus, ning kuidas matemaatika selles kõigest läbi jookseb.

- Rohkem koole, kus reaalainete süvaõpe algaks juba põhikoolis. Luua juurde tehnika- ja IT-kallakuga keskkoole.

- Igal tasemel suurendada praktiliste, loominguliste ülesannete hulka, et edendada harjumust iseseisvalt uusi asju välja mõelda.

- Tõsta ettevõtluse mainet. Keegi peab neile tulevastele inseneridele ka soodsa loomekeskkonna tekitama.

- Lapsevanemates arusaam, et reaalained tagavad edu. Viimasel ajal on ajakirjandus õnneks selgeks teinud, et IT-mees kipub finantsiliselt paremini elama kui keskmine eestlane, aga eelnenud 20 aastat on ühiskonnas levinud olnud mõtlemine, et vaja on õppida eelkõige keeli, kõnekunsti ja avalikkussuhteid. Need kõik on vajalikud, kuid ei muuda fakti, et IT-spetsialist, keemik või aatomiinsener teenib maailmas keskmiselt siiski rohkem kui tõlk või PRi tegija.

- Kaasata rohkem häid välisõppejõude, sarnaselt Marlon Dumas’ga Tartu Ülikoolis. See annab uue hingamise ning sunnib nii kaasõppejõude kui ka üliõpilasi end rohkem kokku võtma.

Muid lisamõtteid veel:

Üks meie koolide suuremaid probleeme pole seotud mitte õppekavade, vaid õppedistsipliiniga.

Näide 1: Räägib (eraviisiliselt) minuga üks tsikk, et tal varsti eksam. Küsin seltskondlikult, kas vaim valmis? Tema vastu, et eriti ei ole, aga kui õppejõule ilusti naeratada, siis küll ta läbi laseb. Wtf.

Näide 2: Kui ma ise ülikoolis loenguid ja kodutöid andsin natuke, puutusin üsna pidevalt kokku ka küsimustega, et kas saaks üht või teist asja hiljem või lihtsamalt või uuesti teha jne. Enamikus ‘meerika ülikoolides tähtaeg on tähtaeg ja kui valmis ei ole, on oma viga.

Näide 3: Mõnedele värskelt ülikoolist tulnutele on esimesed päris tööl veedetud nädalad parasjagu šokeerivad – kas tõesti tuleb nii palju asju tuleb teha? Eesti koolide kodutööde maht on suurusjärgu võrra väiksem kõvema kategooriaga ülikoolide omast. Selle tõstmine aitaks ühelt poolt kaasa koolist saadavale teadmiste tasemele (iseseisvalt läbi töötatud materjal jääb palju paremini külge kui  loengus kuuldu) ning teiselt poolt muutuks ka uute IT-meeste töö efektiivsus kõrgemaks, kuna on tekkinud paremad tööharjumused.

Seoses tegevuse laienemisega võtame meeskonda uusi arendajaid, analüütikuid ja testijaid.

Mida me teeme?

Meie eesmärgiks on regiooni parima tervikliku, kergesti taaskasutatava infohaldusplatvormi loomine.

Eesti infohalduse turgu iseloomustavad praegu järgmised faktorid:

• Turu fragmenteeritus, kasvõi Eesti ministeeriumides on kasutusel pool tosinat erinevat dokumendihaldusplatvormi. Erinevad tooted katavad probleemistiku erinevaid aspekte, kuid mitte kõiki neist (mõnel on nt protsessihaldus, aga pole arhiveerimist, teisel on grupitöövahendid, aga rangemate protsesside loomine on raske jne)
• Eesti-spetsiifilised tehnoloogilised nõuded nagu ID-kaart, DDoc, X-Tee jne, mis muudavad imporditavate platvormide kohandamise mittetriviaalseks
• Eesti-spetsiifilised juriidilised nõuded asjaajamisele, dokumentide avalikustamisele, arhiveerimisele, isikuandmete kaitsele jne

Me töötame platvormi kallal, mis võimaldab infohalduse ülesannete terviklikku lahendamist, sealhulgas:

• Vabas vormis grupitöö ja info jagamine
• Struktureeritud dokumentide ja juurdepääsude haldus
• Töövoogude ja ülesannete haldus
• Info säilitamine ja arhiveerimine
• Integratsioon kohalike tehnoloogiatega

Selle tulemusena loome toote, mis on Eestis oma ala parim ning sobib ka eksportimiseks mujale.

Mida me pakume?

• Webmedia on järjest võitnud Eesti parima töökeskkonnaga ettevõtte tiitleid
• Meie tiimis on oma ala parimad spetsialistid, kellelt õppida nii tehnoloogia kui seonduva ärivaldkonna osas
• Usume oma äri tulevikku, mis tähendab, et:
  • Sinu loodud tulemust hakkavad kasutama väga paljud erinevad inimesed 
  • Teenime palju raha, millest saavad osa kõik, kes kaasa löövad

Mida me soovime?

Ühisteks eeldusteks edukale kandidaadile on:

• Silmapaistev mõistus ja taiplikkus
• Harjumus teha asjad 100% lõpuni ja korralikult valmis
• Inimestega hea läbi saamise oskus
• Oma vahetutest ülesannetest kaugemale vaatamine ning suurema pildi nägemine

Kasuks tuleb eelnev kogemus infohalduse valdkonnas.

Asukohana on eelistatud Tartu, aga sobib ka Tallinn.

Spetsiifilised eeldused

Arendajatel on vajalik .NET Frameworki tundmine või valmisolek selle kiireks äraõppimiseks.

Analüütikutele tuleb kasuks dokumendihalduse nõuete eelnev tundmine või valmisolek teema kiireks omandamiseks.

Testijatel on vajalik programmeerimiskogemus või valmisolek selle kiireks omandamiseks. Liigume automaattestimise osakaalu maksimeerimise suunas.

Vabu positsioone on mitmeid, sestap konkureeriksid peamiselt iseendaga. Võid ka sõbra kaasa võtta.

CV võid saata otse mulle või siis careers /at / webmedia /punkt / ee

Olen aastate jooksul osalenud paljudes vestlustes, mille peateemaks on “ma tahaksin rohkem raha saada”, vahel küsija, vahel lubaja/keelduja rollis. Seeläbi on nüüdseks tekkinud teatav mõistmise tase ja rääkisin eelmisel kuul ka Pinu kokkutulekul sel teemal. Soovitused on kõik iseenesest triviaalsed, aga vajavad siiski vahel üle kordamist. Nüüd panen materjalid ka siia.

Jutu läbiv mõte põhineb kahel eeldusel.

Esiteks, et meie eesmärgiks on raha teenimine. Kui meile on elus olulised muud asjad (käia iga päev matkamas, saada palju lapsi, jõuda nirvaanasse vms), siis selle jaoks on teised vahendid, aga praegune jutt on rahast.

Teiseks, et me oleme tehnikud. Parim võimalus rikkaks saamiseks on muidugi ise äri teha, aga see nõuab üldjuhul progemisest loobumist, mida paljud ei raatsi.

Raha ja majandus

Alguses peame mõistma, mis on üldse raha ja miks ta eksisteerib. Raha definitsioon on:

• Vahetusvahend
• Akumulatsioonivahend
• Arveldusühik ehk väärtuse mõõt

See viimane on meile praegu kõige olulisem: raha ei maksta meile mitte selle eest, et me oleme ilusad ja toredad, vaid selle eest, et me loome midagi, mis on väärtuslik. Triviaalne, aga millegipärast tekitab selle mõistmine paljudele inimestele probleeme. Rääkisin kord ühe kunstiinimesega, kes oli väga solvunud, kui ma tema töö väärtuslikkuses kahelda julgesin. Aga samas, kui sinu piltide eest ikka ei maksta, siis järelikult ei hinda inimesed neid piisavalt ja nende väärtus on lihtsalt madal. See on majandusteaduslik definitsioon ja narr on selle üle vaielda.

Järgmiseks tuleb meil mõista peamisi majanduse seaduspärasusi, eelkõige nõudmise ja pakkumise tasakaalu.

Tihti diskuteeritakse, mis peaks olema mingi töö “õiglane hind”. See on tegelikult nonsenss, iga töö on väärt parajasti nii palju, kui palju selle eest ollakse nõus maksma ja kui palju eest seda ollakse nõus tegema. Kui neid, kes konkreetse asjaga hakkama saaks, on vähem kui tellijaid, läheb hind üles ja vastupidi. Reeglid kehtivad nii ettevõtete ja klientide vahel kui ka tööandjate ja töötajate vahel. Vastavalt sellele on meil ka võimalik positsioneerida ennast selliselt, et meie tehtava töö eest makstav tasu oleks maksimaalne.

Siit ka soovitus nr 1:

• Kui vähegi võimalik, siis tee läbi mingi mikroökonoomika kursus, paljud asjad elus saavad seeläbi oluliselt selgemaks.

Teenusearendus vs tootearendus

Enamik Eesti tarkvaraettevõtteid (ja seetõttu ka enamik Eesti programmeerijaid) tegelevad teenusearendusega. See tähendab, et konkreetses projektis on konkreetne klient, kes ostab ettevõttelt teatud hulga tagumiktunde ja maksab nende eest. Teine variant oleks tootearendus, kus klient ei maksa mitte tundide, vaid mingi juba varem valmistehtud asja eest litsentsitasu.

Tüüpilise Eesti IT konsultatsiooniäri teoreetiline finantsmudel on lihtsustatult järgmine:

Teoorias tundub, et tegemist peaks olema küllaltki tulusa tegevusega.

Päriselus on efektiivsus aga tüüpiliselt madalam, mõned projektid lähevad üldse aia taha ja nende kulu tuleb muude projektide tuludest katta jne. Seetõttu ongi enamiku eesti IT-ettevõtete kasumimarginaal ühekohaline, kui seda üldse on. Samuti on meil inimesi kord liiga palju, kord liiga vähe, mis jällegi suurendab kulutusi. Ehk siis tegemist on igavese peost suhu elamisega. Tegelik suur IT-raha on ikkagi tiražeerimises.

Olles näinud, kuidas ettevõtted raha teenivad, mainin järgmiseks mõnesid “antisoovitusi” ehk asju, mis ei aita, aga mida inimesed ikkagi kogu aeg teevad.

• Mul on vaja rohkem raha, et [lapsi saada, koolis käia, uude majja kolida]
  • Tööandja vastus: me oleme äriettevõte, mitte heategevusasutus

Inimesed, kellel on kombeks raadiosse helistada ja kiruda, kuidas valitsus ja ettevõtjad on nõmedad, teevad mu selle peale ilmselt maatasa, aga majandusseadused on täpselt samasugused nagu teisedki loodusseadused ja nende üle tigetsemine on sama efektiivne kui halva ilma kirumine.

• Ma käisin koolitusel ja tahan nüüd palka juurde
  • Tööandja vastus: kas see koolitus aitab meil klientidelt rohkem raha saada?

Kõik, mida me teeme, tuleb tõlkida konkreetseks väärtuseks, mida meie töö aitab luua.

• Mul on hiilgav idee
  • Tööandja vastus: ideid on mul endalgi küll, vaja on teostust

Vahel tuleb inimene ja ütleb, et vaat, mul on sihuke idee! Ja jääb siis ootama, et kus on miljonid, mida talle idee teostamiseks antakse. Tegelikult pole teostamata idee midagi väärt.

Programmeerija kasutegurid

Tüüpilises IT projektis võime näha kliendi äripoole esindajat, kliendi projektijuhti, ärianalüütikut, süsteemianalüütikut, arhitekti, programmeerijat ja lõpuks arvutit, mis tegelikku ülesannet hakkab täitma.

Selle ahela alguses eksisteerib vaid küllaltki udune idee sellest, mis toimub ja kuidas “asjas võiksid olla”, ahela lõpus aga peavad meil olema väga täpsed, mustvalged instruktsioonid, et nüüd tee seda ja siis toda. Kõik need vahepealsed inimesed tegelevad lihtsalt uduste ideede tõlkimisega järkjärgult formaalsemasse vormi.

Samas on siin vahel suured infokaod ja ebaefektiivsus, igal sammul läheb midagi kaduma, tekib juurde või moondub. Ideaalses maailmas oleks siin vahel seega vaid üks inimene, kes mõistaks nii äri kui ka arvutit, aga seda juhtub harva.

Selge on siiski, et:

• eksisteerib spekter erineva formaalsustasemega info esitamise viisidest,
• me loome väärtust uduse info formalismideks tõlkimise kaudu,
• spektri erinevaid osi katavad tüüpiliselt erinevad inimesed.

Seega, mida laiema osa spektrist me suudame haarata, seda suurem on ka meie väärtus ja võimalus raha teenida.

Nimetan seda Tõlkimise Atomaarseks Ulatuseks ja tähistan kreeka tähega τ (tau).

Mul endal on küllaltki kõrge τ ja eelkõige tänu sellele olen suutnud ka erinevates situatsioonides oma tegevuse eest piisavalt head tasu küsida.

Teine soovitus on seega:

• Väärtus kasvab koos võimega mõista kliendi mõtlemisviisi. Suhtumine, et “mina olen progeja, andke mulle konkreetsed ülesanded kätte, mida ma teen, ja muu mind ei huvita”, on kindlaim viis oma palgale lae seadmiseks.

Järgmiseks tuleme tagasi küsimuse juurde teenusearendusest ja tootearendusest. IT omapära on teatavasti, et kord juba valmis tehtud asja kopeerimine on üliodav. Seepärast on rahateenimise võti taaskasutus.

Efektiivne taaskasutus nõuab spetsialistidelt aga oluliselt kõrgemat kvalifikatsiooni, seda nii analüüsi, programmeerimise, aga eelkõige testimise osas. Kui me lihtsalt võtame ühe kliendi projektist mingi koodi, kohandame seda teisele kliendile ja kolmandale, on tulemuseks tüüpiliselt jalgade ja tiibadega madu, kes saab endale peagi südamerikke. Korralik taaskasutus nõuab vastavat planeerimist algusest peale ning oluliselt suuremat panustamist süsteemi arhitektuuri ning töökindlusse, sest meil pole võimalik käia iga üksiku kliendi juures asju mcgyveri teibiga putitamas nagu tavaliste ühekliendiprojektide puhul ikka juhtub.

Üldine idee on aga selles, et kasutajad toovad ettevõttele raha sisse, programmeerijad viivad välja.

Seetõttu tuleb kasvatada suhet Kasutajate Arv jagatud Programmeerijate Arvuga, mida ma tähistan kreeka tähega ϰ (kapa).

Ajal, mil ma Microsoftis progejana töötasin, oli mul muidugi väga kõrge ϰ, mis võimaldas MSil mulle ka rohkem palka maksta, kui konsultatsioonifirmadel.

Aga kolmas soovitus on:

• Tõsta oma kvalifikatsioon tootearenduseks vajalikule tasemele ning mine tööle tootearendusprojekti/firmasse või püüa leida võimalus oma praeguse töö tulemite tiražeerimiseks.

Nüüd veel ideedest. Nagu eelnevalt mainitud, tähtis pole mitte idee, vaid teostus, edu jaoks on vaja 1% annet ja 99% tööd. Seetõttu on edukad eelkõige inimesed, keda iseloomustab Maniakaalne Üleolekuvajadus ja Ühele asjale keskendumine. Tähistan seda kreeka tähega μ (müü). Ma ei tea ühtki tehnoloogiavallas rikkaks saanud inimest, kes poleks mingil perioodil teinud 80-100 tunniseid töönädalaid, tegelenud tehnoloogiaga ka tööväliselt ning tundnud kinnisideed enda loodud lahenduste võimalikult laialdasest levitamisest.

Minu isiklik μ on arvestatavalt üle keskmise, aga mitte võrreldav vastavate tippudega. Neljas soovitus on aga:

• Suhtuda oma töösse kirega ning võtta omaette eesmärgiks, et sinu lahendus oleks alati parem kui teiste oma.

Kõik pole küll enda teha. Või siiski?

Tüüpiline viis, kuidas programmeerija rikkaks saab, on vanemarendajana raketiks muutuvas firmas, kus töötajatele on aktsiaoptsioone jagatud (ja mida suurem τ ja μ, seda rohkem optsioone). Muidugi on vaja valida selline ettevõte, millel on  (vähemalt potentsiaalselt) suur ϰ ning juhiks keegi, kellel on tohutu μ. Kanooniliseks näiteks on siin Charles Simonyi, kes oli kunagi MS Office’i peaarendaja, aga kes nüüd saab lubada endale eraisikuna kosmoses käimist.

Seega on vaja olla Õigel ajal Õiges kohas. Tähistan seda eesti tähega õ (õõ).

Näiteks töötasin Microsoftis samas toas ühe selliga, kellel juhtus olema erakordselt halb ülemus. Nii halb, et ta läks lõpuks MSist ära. Google’isse. Aastal 2001. Mina olin konservatiivne ja mõtlesin, et ei tea, kas sellest internetiotsingu ärist ikka õiget asja saab. Kuna alates sellest ajast läksid ettevõtete aktsiahinna kõverad radikaalselt lahku, on temal praeguseks muidugi palju rohkem raha kui mul. See, et tema viletsa ülemusega tiimi sattus, aga mitte mina, oli ilmselt puhas juhus, nii et tundub et siin pole suurt midagi võimalik ette võtta.

Siiski, kui me ühe korra täringuid viskame, siis Yahtzee saamise tõenäosus on küllaltki väike. Mida rohkem aga viskame, seda suuremaks kasvavad šansid.

Sellest ka viies soovitus:

• Kui oled paar aastat mingis ettevõttes olnud ja see pole raketina lendu tõusnud, otsi järgmine töökoht.

Sest kui seda siiani pole juhtunud, pole ka tulevikus plahvatusliku kasvu tõenäosus kuigi suur.

Lõppkokkuvõttes saame aga järgmise lihtsa valemi:

€ = τ * ϰ * μ * õ

Valem on lihtne, täitmine aga oluliselt raskem.

PS Kommertsteadaanne

Töötame praegu dokumendihaldustoote kallal, millel on potentsiaalselt hea ϰ. Võtame kampa analüütikuid, programmeerijaid (.NET baasil) ja testijaid, kellel oleks silmapaistev mõistus ja taiplikkus, kõrge τ ja piisav μ. Asukohana on eelistatud Tartu. Kel on huvi, võib vastava sooviavalduse ja CV saata kas otse mulle või kairi.pauskar /at/ webmedia /punkt/ ee.

Kes veel ei tea, siis 6.aprillil toimub Pinu.ee kokkutulek, kus loodetavasti räägitakse mitmesuguseid huvitavaid asju. Võib-olla räägin ise ka midagi, kes soovib, võib minu teema üles hääletada (ja kes ei soovi, võib alla hääletada).

Ja kui on keegi, kes veel ei tea, mis on Pinu, aga tunneb huvi kitsamalt või laiemalt huvi programmeerimise vastu, saab muidugi liikmeks hakata.

Viimasel ajal on mul poejärjekorras, koosolekut oodates või muus ajutises igavas situatsioonis saanud kombeks telefonist Youtube’i vaadata, märk ühelt poolt püsimatust iseloomust, aga teiselt poolt tänapäeva tehnoloogilistest võimalustest.

15 ja pool aastat tagasi läksin ma ülikooli ning sain endale oma esimese emailikonto. Interneti püsiühendust polnud siis praktiliselt kellelgi, mobiiltelefonid olid üksikutel rahameestel ja koduvideote tegemise võimalused olid sama  haruldased.

Praegu aga on mul taskus vidin, mis võimaldab mul suvalises kohas olles vaadata miljonite inimeste tehtud koduvideoid. Peatugem ja mõelgem hetkeks, kui palju tuhandeid leiutisi on selleks viimase 15 aasta jooksul vaja läinud. Kas pole uskumatult äge, mh-ah?!?

Samas oli küllaltki vähe neid, kes oleks osanud midagi taolist ette ennustada. Võtan praegu siiski selle riski, et mängin hiromanti ja ennustan, mida toovad järgmised mitte ainult 15 aastat, vaid ka 50 ja enam. Erinevalt paljudest teistest nostradamuse-wannabe’dest katsun teha oma väited võimalikult konkreetseks, nii et neid oleks võimalik üheselt kontrollida – kas oli õige või mitte.

Ennustused põhinevad kolmel peamisel veendumusel:

Esiteks ma arvan, et jätkuvad järgmised eksponentsiaalsed trendid:

• Arvutustehnika võimsuse kasv
• Andmeside kiiruse kasv
• Inimeste poolt uute leiutiste omaksvõtmise kiirus

Teiseks muudavad edusammud IT-s võimalikuks uued leiutised biotehnoloogias ja geneetikas, mis omandavad mingil hetkel võtmetähtsuse inimkonna kui sellise arengus.

Kolmandaks ma arvan, et ennast keskkonnakaitsjateks maskeerida püüdvatel ludiitidel ning neomalthuslastel pole õigus, kui nad ennustavad peak oil’i jm ressursside lõppemisest tulenevaid tohutuid katastroofe, näljahädasid ja tsivilisatsiooni hukku ning peavad ainsaks väljapääsuks püksirihma radikaalset koomale tõmbamist ning tehnoloogia poolt inimeste elu kergendavatest hüvedest loobumist. Edusammud energeetikas aitavad meid ressursinappusest kenasti üle.

Samas pole ma nõus Ray Kurzweili jt ülioptimistidega, kes arvavad, et tehnoloogia võimsuse eksponentsiaalne areng tagab ka probleemide lahendamise aja eksponentsiaalse lühenemise. Paljud uued probleemid, mida meil tuleb lahendada, on samuti eksponentsiaalselt keerukamad, mistõttu nende lahendamise aeg jääb siiski lineaarseks või paraboolseks. Seetõttu on ka utoopilised arvamused, mille kohaselt geeni- ja nanotehnoloogia muudaks meie elu kardinaalselt juba järgmise 10-20 aasta jooksul. Kõik see tuleb, aga aega läheb pisut kauem.

Et mitte tühja juttu ajada, olen nõus nende paikapidavuse peale ka kihla vedama (luban ajalist täpsust kuni 30%).

2012 – Maailmas elab 7 miljardit inimest.

 2013 – Eestis on 500 000 (praegu 369 000) Facebooki kontot, maailmas rohkem kui miljard (praegu 600M).

Kasvab kontode arv, mis ei kuulu konkreetsetele isikutele, vaid mitmesugustele ettevõtetele.

 2014 – Facebooki konto olemasolu on eelduseks enamiku töökohtade saamisel, mis vajavad teiste inimestega laiemat elektroonilist suhtlemist.

 2016 – Eestis on 650 000 Facebooki kontot, maailmas 1,5 miljardit.

Arvutid saavad kättesaadavaks rohkematele inimestele – Facebooki ülesseadmine saab esmakordsele arvutikasutajale üheks esimestest tegevustest.

2017 – Vähem kui 30 euro eest kuus saab Eestis osta kodust 2Gbit internetiühendust (praegu Starman 120Mbit).

Oluline eeldus mitmete järgmiste tehnoloogiate jaoks.

2019 – vähem kui 100 euro eest saab osta rohkem kui 30TB kõvaketast.

Nimetan seda tinglikult kõvakettaks, kuigi tegelikult seal ilmselt „ketast“ kui sellist ei ole – pigem on tegemist mingit laadi SSD-ga.

2020 – Maailma majandus on kasvanud vähemalt 90 protsendil viimase 10 aasta kõigist kvartalitest.

Majanduskasv muutub järjest enam uute tehnoloogiate põhiseks, tehnoloogia kiire areng hakkab sellega siluma tavapäraseid majandustsükleid.

 2021 – Kommertsiaalselt on saadaval seadmed, mis võimaldavad meie elu täielikku audiovisuaalset salvestamist. Salvestustest on võimalik kõnetuvastuse, visuaalsete kujundite kirjeldamise või seal esinevate inimeste nimetamise abil otsida erinevaid sündmusi.

Salvestaja võiks olla sarnane bluetooth headsetile. Siin kuluvad hästi ära ka 100TB kõvakettad, mis selleks ajaks normiks on saanud.

Enam pole vaja midagi unustada või naisega vaielda, kuidas asjad tegelikult olid.

2022 – Geeniteraapiat on edukalt kasutatud enamiku (mõõdetuna surmajuhtumite põhjustajatest aastal 2010) pärilike haiguste raviks (sh soodumused vähi tekkeks).

See toob kaasa samasuguse revolutsiooni nagu omal ajal hügieen, antibiootikumid ja vaktsiinid, millest igaüks pikendas inimeste keskmist eluiga dekaadi võrra.

Suurimaks probleemiks pole siin mitte tehnoloogia areng, vaid regulatiivsed piirangud, mis takistavad selle kiiremat omaks võtmist. Miljonid inimesed surevad enneaegselt, kuna uutele raviviisidele ei anta piisavalt kiiret heakskiitu.

2023 – Eesti top 20 ettevõttest enamiku peamised infosüsteemid jooksevad riistvaral, mis ei asu Eestis.

Kohalik võrguadministreerimine ning baastarkvara paigaldus/hooldus on kaduvad elukutsed.

 2024 – Virtuaalne reaalsus jõuab lõpuks mainstreami (10+ % arenenud riikide kodudest), pakkudes esialgu küll vaid visuaalset ja audiaalset kogemust.

Selle asemel, et nt videomängu ekraanil jälgida, tunnetad sa end tõepoolest ise mängus sees olevana.

2025 – Tüüpilises kodutarbijale müüdavas arvutis pole liikuvaid osi.

Vähem müra, suurem töökindlus. Kõvakettad on asendatud SSD-ga, optiliste ketaste asemel downloaditakse kõike internetist ning energiasäästlikumad protsessorid võimaldavad ventilaatorite ärajätmist.

2026 – inimeste keskmise kuusissetuleku eest saab osta rohkem elektrienergiat, leiba, vasktraati ja kinnisvara kui aastal 2011. Keskmine energiatarbimine inimese kohta on kasvanud. Kehtib nii Eesti kui maailma kohta.

Vasktraat pole mõistagi väärtus omaette, vaid illustreerib põhiliste ressursside odavnemist võrreldes meie võimalustega.

 2027 – 1000 euro eest saab osta 100 TFLOPSi arvutusvõimsust.

Praegu saavutatakse superarvutites umbes 20 korda nii palju. Moore’i seadus on aeglustunud, kuid rühib edasi.

2028 – Tuumaenergia moodustab maailma elektritootmisest >16% (praegu 14%).

Kuu aega tagasi oleksin ma selleks tähtajaks pakkunud 5 aastat varasemat aega, kuid hiljutised õnnetused Jaapanis tekitavad mõneks ajaks ilmselt paanikat, mis arengut aeglustab.

Samas on tuumaenergia ainus energialiik, mis pakub piisavalt suurt energiatihedust, mis on vajalik tulevikus üleskerkivate inseneriprobleemide lahendamiseks, mis on omakorda vajalikud inimkonna mitmesugustele suurtele küsimustele vastamiseks, alates mageveepuudusest kuni suurte ehitusprojektideni.

2029 – ITER alustab reaalset elektrienergia tootmist.

Loodetakse küll kiiremat, aga ma olen natuke pessimistlikum.

 2030 – Inimestel on võimalik kogeda „perfektset“ virtuaalset seksi nii inim- kui virtuaalse partneriga.

Kogemuse kvaliteet võrreldes klassikalise seksiga on nagu HD videokõnel tavapärase jutuajamisega, haarates samas kõiki meeleorganeid.

2031 – Maailmas elab 8 miljardit inimest.

Kaheksas miljard tuleb juba mõnevõrra aeglasemalt kui seitsmes.

 2032 – Microsoft on endiselt alles ja tema käive on vähemalt 80% 2010 aasta käibest (62 mld USD).

Hämmastavalt sageli kohtan väiteid, mille kohaselt peaks MS kohe pankrotistuma vms.

 2033 – Inimesed tegelevad rohkem virtuaalse kui tegeliku seksiga.

Kui ma sellest räägin, siis paljud arvavad, et küll see on kurb. Kui paarkümmend aastat tagasi oleks öeldud, et inimesed hakkavad saatma rohkem e-kirju kui tavalisi kirju, või et MSNis kulutatakse rohkem aega kui inimestega näost näkku suheldes, oleks ka seda väga hirmsaks peetud.

Samas annab see ilmselt viimase matsu juba mõnda aega lagunevatele perekondlikele struktuuridele.

 2035 – Aju skaneerimise tehnoloogia võimaldab jälgida üksikute neuronite tegevust.

Eeldustehnoloogia järgnevatele põrutavatele sammudele. Eeldab omakorda edusamme IT-s ja nanotehnoloogias.

 2036 – Keskmine eeldatav eluiga (sünnil) maailma pikima elueaga riigis on 90 aastat (Jaapanis praegu 82).

20. sajandil tõusis eluiga eelkõige tänu laste suremuse vähenemisele. Vahepealsed edusammud tulevad raskemalt (st inimeste keskmine eluiga kasvab aeglasemalt), kuni biotehnoloogiline revolutsioon jõuab küpseda.

2037 – vähem kui 100 euro eest saab osta rohkem kui 10PB kõvaketast.

Üks eeldus tulevikus võimalikuks saavale teadvuse üleslaadimisele.

2038 – Sündimus maailmas ei ületa 12/1000 elaniku kohta (praegu 19). Omavahel ametlikult abielluvad vähem kui pooled inimesed.

2039 – Arvutid usaldatakse kiirteel iseseisvalt autosid juhtima.

Tehnoloogia, mida on kaua ennustatud, aga ma arvan, et see varem ei saabu.

2040 – Maailma majandus on kasvanud vähemalt 95 protsendil viimase 20 aasta kõigist kvartalitest.

2041 – inimeste keskmise kuusissetuleku eest saab osta rohkem elektrienergiat, leiba, vasktraati ja kinnisvara kui aastal 2026. Keskmine energiatarbimine inimese kohta on kasvanud. Kehtib nii Eesti kui maailma kohta.

2042 – Maailma elanikkond jõuab 8,5 miljardini, edasi jätkub aeglane kasv, mis läheneb asümptootiliselt 9 miljardile.

 2043 – Leiutatakse biotehnoloogiline meetod, mis võimaldab süüa ükskõik kui palju, ilma seejuures paksuks minemata.

See toob kaasa samasuguse murrangu inimeste käitumises nagu omal ajal rasedusvastaste vahendite leiutamine.

 2044 – Edusammud aju skaneerimisel võimaldavad „mõtete lugemist“ – verbaalse info kandmist ajust otse arvutisse.

Ajju siirdatakse selleks vastav kiip, mis on juhtmeta ühenduses arvutivõrguga.

 2046 – Majapidamisrobotid jõuavad lõpuks tasemele, kus nad suudavad 90% ajast autonoomselt kodu korras hoida.

Veel üks asi, mida on kaua ennustatud, aga mis on palju raskem probleem, kui enamasti  arvatakse.

2048 – 1000 euro eest saab osta 10 PFLOPSi arvutusvõimsust.

Seda ei suuda praegu ka ükski superarvuti. Areng on aeglasem kui viimase 20 aasta jooksul, kuid siiski kiire, võimaldades peagi inimaju simuleerimist.

2050 – Esimene kommertslik termotuumaelektrijaam.

2051 – Geeniteraapiat kasutatakse rohkem kui 20 protsendil maailma elanikkonnast, mis võimaldab nende eluea aktiivset pikendamist.

Loodan elada selle ajani.

 2052 – Keskmine eeldatav eluiga (sünnil) maailma pikima elueaga riigis on 100 aastat.

Biotehnoloogia mõjutab inimeste eluiga järjest otsesemalt. Areng muudab eeldatava eluea arvutamise sünnil küll järjest kahtlasemaks.

 2053 – Inimese ajju on võimalik paigaldada „kaasprotsessor“, mis võimaldab formaalloogiliste arvutuste ning arutluste läbiviimist.

See on ilmselt kõige tähtsam ennustus. Inimaju otsene integratsioon elektroonikaga annab inimvõimete arengule sama tugeva tõuke kui kunagi kõne leiutamine. Kaasprotsessor võimaldab nt Excelis võimalike arvutuste peast sooritamist – hiiglaslik efekt paljude peaga töötavate inimeste jaoks, mis võimaldab järgmiste leiutiste tegemist juba veel kiiremini ja efektiivsemalt.

Evolutsiooniliselt on inimesel kujunenud välja:

-          Tugev ohutaju – mitmesugustele kujuteldavatele ja tegelikele ohumärkidele reageeritakse üliaktiivselt, sest muidu poleks ürgajal saanud ellu jääda. Tänapäeval põhjustab see muuhulgas mitmesuguseid foobiaid, olgu siis ämblike või tuumaenergia ees, ning muudab samuti võimalikuks inimeste kerge manipuleerimise hirmutamise teel.

-          Ahnus ja isekus. Kellel oli suurem nui ja rohkem nahkasid koopas, sai paremini sugu teha ja oma geene edasi anda. Inimene tajub intuitiivselt omakasu võimalusi.

-          Mustrite tajumise (pattern matching) võime, kujunenud välja eelkõige teiste inimeste näoilmete ja kehakeele tajumiseks – kas võib usaldada või ei?

-          „Sotsiaalne loogika“ – võime ära õppida suurel hulgal reegleid selle kohta, mida „tohib“ ja „ei tohi“ teha. Reegleid endid antakse edasi sotsiaalselt, põlvest põlve, neid omandatakse eelkõige jäljendamise teel. Reeglid ei pruugi muutunud ühiskonnas enam üldse asjakohased alla, aga neid omandatakse inertsist edasi.

Nendes mainitud valdkondades on aju ülivõimas, praegu veel pikalt ees parimast tehisintellektist. Samas formaalsele loogikale ja algoritmilisele mõtlemisele pole ajus kohta jätkunud, kuna seda ei läinud ürgajal eriti vaja. Kui ma tahan näiteks peast võrrandit lahendada või arve korrutada, suudan meeles hoida vaid ühekohalise arvu muutujaid, ülejäänu tuleb paberile kirjutada, arvuti jaoks naeruväärne piirang.

Piirangust üle saamine muudab aju tohutult võimsamaks ja järgmiste leiutiste loomise lihtsamaks.

2054 – Maailma keskmine sündimus ja suremus on alla 10/1000 elaniku kohta.

Eestis praegu mõlemad umbes 11,8.

2055 – Telomeeride lollikindel taaspikendamine ning tehisensüümidel põhinevad teraapiad võimaldavad peatada kudede vananemise.

Loodan elada ka selle ajani

2056 – inimeste keskmise kuusissetuleku eest saab osta rohkem elektrienergiat, leiba, vasktraati ja kinnisvara kui aastal 2041. Keskmine energiatarbimine inimese kohta on kasvanud. Kehtib nii Eesti kui maailma kohta.

Pärast seda on inimeste majanduslik ja sotsiaalne käitumine nii palju muutunud, et konkreetsemaid ennustusi on raske teha.

2060 – Termotuumaenergia moodustab >1% maailma elektritootmisest.

Kehtivad samad argumendid nagu tavapärase tuumaenergia puhul, aga ilma tuumaenergia suurte probleemideta (eelkõige jäätmete ladustamine).

2065 – Maailma majandus on kasvanud vähemalt 98 protsendil viimase 25 aasta kõigist kvartalitest.

 2067 – Enam kui 5% maailma elanikkonnast on „täiustatud“ ajuga, kandes seal mõtlemist abistavat kiipi.

See tähendab ilmselt senitundmatute sotsiaalsete vahede tekkimist. Inimene arenes loomadest edukamaks tänu oma suuremale mõtlemisvõimele, samamoodi areneb homo electronicus edukamaks kui homo sapiens.

2070 – Inimestele on võimalik siirdada nanotehnoloogial põhinevaid kunstlikke vereliblesid, mis on suurema hapnikutarnimise võimega kui looduslikud verelibled.

Teraapia järel suudab iga inimene Everesti otsa ronida või 2 tunniga maratoni joosta.

 2073 – Nanotehnoloogia võimaldab kudede uuendamist. Saavutatakse inimkeha praktiline surematus.

Kuidagi pean ju oma kihlveovõidud sisse kasseerima

2076 – Termotuumaenergia moodustab >10% maailma elektritootmisest.

Energiat kasutatakse muuhulgas merevee magestamiseks laias ulatuses ning hüdropoonilise põllumajanduse edendamiseks, mis tagab rikkaliku toidu kõigile maailma elanikele.

Samuti on tagatud odav energia muude tehniliste projektide läbiviimiseks ning mistahes kaupade tootmiseks vajalikus koguses.

 2077 – On võimalik inimteadvuse ülekandmine puhtalt elektroonilisse keskkonda (mind uploading).

See vastab minu meelest ka küsimusele, millal suudab masin läbida Turingi testi. Puhtalt elektrooniline mõistus ei sünni mitte iseenesest, vaid integratsiooni tulemusel inimmõistusega.

 2085 – Tehisintellekt / virtualiseeritud inimmõistus tegeleb pideva enesetäiustusega, lüües pidevalt seniseid arvutusvõimsuse rekordeid.

Sellisel tasemel mõistus ületab minu praeguse mõistuse samavõrra kui minu mõistus ületab ahvi oma.

Seetõttu muutub ka edasine ennustamine kasutuks.

PS Lahe kontseptsioon tulevikuseadmest: http://petitinvention.wordpress.com/2008/07/12/future-of-mobile-search-power-of-visualization/

Viimase paari nädala üks kõige poleemilisemaid IT-teemasid Eestis on kahtlemata valimistulemuste (mitte)näitamine, mida, kuidas ja kui palju on võimalik ning praktiline testida jt seonduvad küsimused. PostgreSQL leidis leidis endale ootamatult koha mainstream meedia sõnavaras ja igaühel on oma arvamus või ka mitu.

Vaidlejad kipuvad jagunema kahte leeri:

Ühel pool on need, kes väidavad, et sellise probleemi tekkimine oli üldse absurdne, oleks pidanud palju rohkem ja põhjalikumalt testima, stsenaariume läbi mängima jne. Nende iseloomulik tsitaat on: “kui mina midagi sellist teeksin, siis ma teeks küll palju paremini”.

Teisel pool on inimesed, kes on ilmselt ka ise sarnaselt põletada saanud ning võtavad tagasihoidlikuma positsiooni. Nendelt kuuleb väiteid stiilis: “teatud klientidega ongi väga raske”, “kõik konfiguratsioonid polegi saavutatavad” või “muidugi tahaks me ka paremini teha, aga elu seab omad piirangud” jne (tegemist pole muuseas üldse valimiste või Helmesega seotud rahvaga).

Minu meelest ei taba kumbki pool probleemi tegelikku iva. See, et tarkvaras esineb probleeme, on teatud määral paratamatu. Iga projekt on mingis mõttes uus, igal tarkvaratükil on müriaad sõltuvusi, igas konfiguratsioonis on nendest sõltuvustest erinev kombinatsioon jne. Me võime asju testida kuitahes palju, alati on garanteeritud mingid ootamatused, vähemalt ma ise pole osalenud veel üheski projektis, kus pärast asja valmimist poleks olnud põhjust käega otsaette lüüa ning mõne detaili tähelepanuta jätmise pärast oma taipamatust kiruda.

Lahendus ei peitu mitte selles, et kivist vett välja pigistada ja testmaatrikseid tuhandekordistada, vaid selles, kuidas tekkivatest probleemidest võimalikult valutult üle saada. Miks valimistulemused nähtavale ei tulnud, seda mina ei tea. Võibolla oli tõesti tegemist kriminaalse lohakuse ja puuduliku testimisega, aga võibolla siiski mingi konfiguratsiooni iseärasusega, mida polnud varem võimalik isoleerida.

Aga kui probleem ilmnes, oleks kindlasti olnud võimalik leida parem lahendus, kui järjekindlalt lubadusi anda, et “15 minuti pärast saab korda” ja samas uuesti ning uuesti sama reha otsa kukkuda. Kuna algandmed olid vähemalt laias laastus teada, oleks saanud üles visata kasvõi Exceliga tehtud staatilise pildi, mida iga paari minuti tagant värskendada ning keegi poleks probleemi tähelegi pannud. Suurim ebaõnnestumine oli siin võimetus outside the box mõelda ning eristada probleemi kriitilist osa (telekas ei muutu peamised numbrid) vähemtähtsast (andmebaas ei vasta päringutele piisavalt hästi).

Enamik IT-ettevõtteid annavad inimestele värbamisel suhteliselt otseseid ja igavaid katseülesandeid: progeda selline veebikomponent, disainida taoline andmebaasimudel jne. Selle tulemusel saame inimesed, kes suudavad lahendada tüüp-probleeme, aga ootamatuse ees tõstavad käed püsti. Samas, nagu ülal postuleeritud, on ootamatused ainus asi, mida kindlasti oodata võib.

Selline intervjueerimise viis testib faktide mäletamist, aga mitte mõtlemist.

Samas Microsoft ja ka mitmed teised ettevõtted on tuntud oma värbamiskultuuri poolest, kus rõhutakse eelkõige inimeste taiplikkusele ja probleemide lahendamise oskusele, vt kasvõi raamatut How Would You Move Mount Fuji. Küsimus seisneb siis selles, et kuidas Fuji mägi teise kohta nihutada. Sarnased pealtnäha programmeerimisega mitteseotud küsimused on nt “hinnata, mitu bensiinijaama on USA-s”, vt lähemalt nt Joeli asjakohasest artiklist.

Oluline on rõhutada, et Fuji mäe küsimuse puhul pole tegemist mingi tõmbekaga, vaid täiesti tõsise probleemipüstitusega, mis testib kandidaati oskust asjaoludesse süüvida, täpsustavat infot hankida (Miks on vaja nihutada? Kui palju on vaja nihutada? Millised ressursid meil kasutada on?) ning rasketele probleemidele loomingulisi lahendusi (tehnoloogia, tööjõud, poliitilised probleemid, jne jne) leida.

Kuna ma ise olin juba koolis suur ülesandelahendaja, on see lähenemine mulle  muidugi imponeerinud. Siiski võin kätt südamele pannes öelda, et harjumus katsuda ka kõige keerulisemates või absurdsemates situatsioonides lahendusi leida on mind karjääris aidanud rohkem kui ükski tehniline fakt või oskus.

PS Kirjutasin need näited enne maavärinat, mis terve Jaapani koos Fuji mäega kaks ja pool meetrit paigast nihutas. Oh well.