Targo tarkvara

Võrreldes seitsme ahvi looga, mille autentsus päris verifitseeritud polnud, kirjutan seekord täiesti pädevast organisatsioonikäitumislikust uurimusest.

Meil kõigil on olnud töökaaslasi, kes ümbritsevate inimeste elu ja motivatsiooni rikuvad. Loodusest on teada, et kui tünnis üks õun mädanema läheb, pole ka teistel pikka pidu. 

Samas arvatakse enamasti, et üksikisiku ja grupi vastuolu puhul pannakse üksikisikud pigem rühma poolt paika, mitte vastupidi. Grupikuuluvus on lõppude lõpuks väga tugev inimesi suunav ning motiveeriv jõud, mida on uuritud aastakümneid. Selgub aga, et mitmesugustest iseloomuomadustest kerkivad üles kolm, mis levivad nakkusena läbi terve grupi. 

Dr. Will Phelps Rotterdam School of Managementist korraldas järgmise katse:

Hulk üliõpilasi organiseeriti väikestesse rühmadesse, kus nad pidid 45 minuti jooksul lahendama ülesandeid ning võtma vastu lihtsaid juhtimisalaseid otsuseid. Edukaimale tiimile oli ette nähtud lahe auhind, nii et kõik olid motiveeritud endast parimat andma.

Osalejate teadmata oli mõnes rühmas aga värvatud isik, kes tegi küll ülesannet kaasa, aga näitas selle juures üles üht kolmest negatiivsest joonest:

1) Tülinorija tegi teistele häbistavaid märkusi nagu: “nalja teed või?”, “tead sa üldse ärist midagi?” jne. Ka õiendas ta kaaslaste kallal, et nende töö pole piisavalt hea, kuid ei soovitanud ühtki alternatiivi.

2) Laiskleja pani vahepeal jalad lauale ning saatis sõbrale SMSi. Või siis võttis kotist võileiva ning sõi seda. Teistega suheldes kasutas väljendeid nagu “ükspuha” või “mul vahet pole”.

3) Depressiivne pessimist istus pea maas ja tegi nägu, nagu oleks tema kass just ära surnud. Edasi kurtis ta, et nende ülesanne pole huvitav ning seadis kahtluse alla, kas sellega saadakse üldse valmis.

Kuigi rühmades olid üldiselt tublid ja andekad inimesed ning “tõrvatilk” ei jätnud iseendast tööd tegemata, avaldas tema lisamine dramaatilist mõju. Inimesed hakkasid vaidlema ja tülitsema, vähem suhtlema ja infot jagama. Samuti aga võtsid nad üle vastavad negatiivsed jooned. Tülinorija puhul hakkasid ka teised norima, aga mitte esialgset norijat, vaid ka kõiki teisi. Laiskleja puhul muutusid ka teised ükskõikseks ning pessimisti puhul kaotas kogu rühm oma esialgse erksa hoiaku ning vedeles lihtsalt, pea laual. Varem või hiljem ütles keegi midagi sellist nagu “ah, teeme lihtsalt midagi ära ja lähme”.

Kokkuvõttes oli paljude katsete järel “tõrvatud” rühmade keskmine produktiivsus 30-40% madalam kui teistel! Will Phelps kirjutab veel, et ka mitmetes päris töökohtades läbiviidud uurimuste alusel pole tiimitöö tulemuste ennustamisel parimaks näitajaks mitte parima liikme võimekus ja isegi mitte keskmise tiimiliikme võimekus, vaid kõige halvema, kõige nõrgema liikme oma!

Inimesed, kes nii käituvad, ei tee seda enamasti pahatahtlikult. Tegeliku elu tülinorija arvab näiteks, et ta lõõbib niisama ja loob kamraadlust. Phelpsi eksperimendis teised inimesed tihti naersid tülinorija naljade peale, aga kui neilt hiljem küsiti, kas nad tahaks veel selles tiimis töötada, oli nende vastuseks kindel ei. Pessimist arvab, et ta on lihtsalt aus, aga viib sellega ikkagi teiste energiataset alla jne.

Igal juhul küsin nüüd endalt tihti pärast selle uurimusega tutvumist, kas ma näitan üles üht neist kolmest joonest? Ja kui teie organisatsioonis on keegi taoline, juhtige küsimusele tähelepanu, enne kui terve tünnitäis õunu hukas on.

Comments RSS