Jun 30 2009
Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea
Sellekevadine Tartu Ülikooli projektijuhtimise kursuse epopöa on vähemalt minu jaoks selleks korraks otsa saanud ja kõik eksamitööd parandatud.
Kokkuvõttena torkavad üliõpilaste töödes silma mitmed ühised jooned, millest mõned, kui neid päris elus rakendada, rohkem või vähem eepiliste projektifeilidega lõppeks (neil, kes korralikult loengus käisid, läheb muidugi paremini )
Eksamil tuli kirjutada järgmist (kõik punktid olid enne teada):
- Mingi tarkvaraprojekti kirjeldus
- Projekti etapid
- Projekti tehnoloogilised osad
- Projekti kalkulatsioonid
- Meeskonnamudel
- Ja lõpuks üks suur tabel kirjeldamaks, kes, mida ja miks projekti vältel teeb.
Esimese asjana jäi paljudele segaseks, millised kulud ühe projekti või ettevõtte juhtimisega kaasnevad. See tähelepanek ei ole isegi mitte tarkvaraspetsiifiline, aga rakenduks ka suvalisele muule projektile.
Erilist äramärkimist vajab siin see, et paljud ei tea, millised on tegelikult Eesti maksud. Mitmed tulid tulu-, aga mitte sotsiaalmaksu peale, mitmed eeldasid aga lihtsalt, et projekt täpselt nii palju maksabki, kui palju raha nemad koju viivad. Oleks elu vaid nii lihtne
Loengus oli toodud arvutus, mille järgi kujuneb programmeerimistöö tunnihind järgmistest komponentidest:
- Tehniliste töötajate netopalk.
- Tulu-, töötuskindlustuse ja sotsiaalmaks - Eesti ettevõtete tegelik palgakulu oli kuni viimase ajani 1,71*netopalk, aga maksud kipuvad viimasel ajal ebastabiilsed olema.
- Kontorikulud. Siia alla kuuluvad suurima kuluna mittetehniliste töötajate (juhtkond, raamatupidamine, müügipersonal, IT tugi, ilus tüdruk ees lauas jne jne) palgakulud ja teiseks üür, elekter, riistvara amortisatsioon jne. Kontorikulud kõiguvad ettevõttest ettevõttesse muidugi suuresti, aga võiks arvestada viiekohalise summaga iga tehnilise töötaja kohta kuus.
- Puhkuste ja haigepäevade tasu, kus väärtust ei toodeta, aga palgakulu jookseb edasi.
- Tööaja sisene ebaefektiivsus. Kui mingi asi võtab 10 tundi programmeerimist, siis ei tähenda see sugugi mitte kümmet tööl istutavat tundi. 70% efektiivsus on enamasti super tulemus, enamik organisatsioone jääb oluliselt alla selle.
- Ettevõtte kasumimarginaal.
Konkreetsed arvud võib igaüks siia nüüd ise asendada ja kokku korrutada – tulemuseks on nii mõnegi inimese jaoks ehmatamapanevalt suured käärid. Nende asjaolude mittearvessevõtmine oleks päris elus nii mõnegi särasilmse firma pankrotti viinud.
Teiseks, kui midagi kirjutad, siis tunne oma lugejaskonda.
Mitte ilmaasjata ei tulnud küsimustes projekti struktuuri mitu korda kirjeldada:
- Üks neist vaadetest on kliendile (kes tahab lihtsalt lühidalt ja konkreetselt teada, mida ja mis ajaks ta saab)
- Teine on juhtivale tehnilisele personalile (kes tahab teada, milliseid metoodikaid ja tehnoloogiaid me kasutame)
- Kolmas on projekti igapäevastele osalistele (kes tahavad teada, mida mingil päeval plaanitakse teha)
Ja last but not least, tuleb arvestada õppejõuga, kes selle kõik läbi vaatab, et kas inimene on kursusest ka midagi kõrva taha pannud või imes kogu jutu lihtsalt pastakast välja
Paljudes töödes oli näha suhtumist: mina olen vinge programmeerija, progemine on ainus asi, mis loeb, tean kõike kõige paremini ja ei pea teistele midagi selgitama. Bzzzt, selline suhtumine seab inimese karjäärile üldjuhul olulise tõkke, rääkimata olukordadest, kus projekt hävib seetõttu, et kliendile jäid asjad segaseks.
Ja lõpuks: sõbrad, õppige kirjutama.
- Ärge kirjutage poole lehekülje pikkusi lõike, neid ei viitsi ükski klient lugeda.
- Vaadake, et professionaalne tekst annaks edasi võimalikult palju konkreetseid detaile.
- Kasutage teksti ilmestamiseks jooniseid või kasvõi bullet pointe, et oleks võimalik ühe pilguga haarata, millest jutt käib.
Ja korrektne on kirjutada standardne, kontseptsioon, stsenaarium ja mõttetu, vastasel korral arvab iga haritum klient, et te olete lohakad ja kirjutate koodi ka üle jala.
Kokkuvõttes oli tegemist aga vähemalt minu enda jaoks hinnalise kogemusega, loodetavasti said ka kuulajad oma filosoofilisele potentsiaalile lisa. Ülaltoodud kaebustest hoolimata olid mitmed tööd täitsa head ja nende autorid (te teate, kes te olete ) võtan ma vajadusel kindlasti oma kampa.
Sa ikka vägisi üritasid ITimeestest büroktraate teha. MIS MAKSAB on imho küll väga vale küsimus itimehele esitada, selle jaoks on teised isikud.
offf, kursuse nimi oli muuseas “Projektijuhtimine”, maksumuse küsimusest ei saa paraku üle ega ümber
Tüüpiline ongi, et itimees ei taha midagi teada maksumusest ega projektijuhtimisest. Tegelikult ei huvita teda miski muu kui ainult palk ja see võiks ka ilma tööta tulla. Seepärast enamus itimehi ongi väiksed robotid suurtes firmades ja häid itimehi on Tartus 14 tk.
Targole tuletaks meelde, et maksumused on ka erinevad. Sinu skeem on väikefirma oma. Tavalises firmas maksab selle ilusa tüdruku kinni direktor ja projektis kajastub see üldkuludena. Kliendile tehakse veel mingi X eelarve ja mõnele rahastaale või kontrollile Y eelarve.
See skeem on kasutusel Eesti suurimas tarkvaratootmisfirmas.
Loomulikult ei tooda direktori ja ilusa tüdruku individuaalseid kulusid igas projektis eraldi välja, aga projekti omahind sisaldab lihtsalt kontorikulusid kui selliseid – see on üldjuhul mingi eelnevalt välja arvutatud ligikaudne summa per töötaja.
Aga konkreetne skeem polegi iseenesest tähtis, oluline oli see, et vastav kulu jäeti üleüldse tähelepanuta.
V2ga hea artikkel, v2ga m6nus blogi yldse. T2nud viitsimise eest!
Aitäh, kuldar