Targo tarkvara

Augustis kirjutas Sandra Niinepuu Nihilistis, et IT õppimine on üle haibitud ja ei sobi igaühele.

Mõni aeg hiljem vastas sellele Margus Niitsoo, et reklaam on õigustatud, kuna inimesed (eriti keskkoolis) niikuinii ei tea, mida nad tahavad. Eks teismelise iga ongi see aeg, kui sa ei tea, mida sa tahad, aga tead väga täpselt, kuidas seda saada – katsun neid seetõttu hädast välja aidata.

Nimelt jäi esialgses diskussioonis minu meelest kummalgi poolel nägemata tõusulaine, mis kõik muud argumendid varjutab ning küsimuse hoopis teravamasse valgusse seab. Selles laines on aga nii mõnedki vastused.

Tarkvara sööb maailma

(Jaotuse pealkiri pärineb Marc “munapea” Andreesseni vastavast artiklist.)

Inimjõu asendamine tehnoloogiaga on sama vana kui tsivilisatsioon ning viimase arenguga lahutamatult seotud. Vankriga sai vedada suuremat koormat kui seljas ning veskiga jahvatada rohkem jahu kui käsitsi.

Pidevalt on muutunud ka inimeste töö sisu. 200 aastat tagasi töötas 90% eurooplastest põllumajanduses, praegu umbes 5%. 70 aastat tagasi oli enamik arenenud maade tööjõust hõivatud tööstuses, praegu 20-25%. Tehnoloogia asendas inimtööjõu kas otseselt või võimaldas tootmist liigutada odavamatesse piirkondadesse.

Muutused toimusid siiski vähehaaval. Kui külla tuli uus traktor, mis tegi ära kolme hobusemehe töö, hakkas üks neist traktoristiks, teine leidis töö kõrvalpõllul ning kolmas läks linna vabrikutööliseks. Tööpuuduse tase on ajalooliselt püsinud kümnekonna protsendi piires.

Nüüd on muudatuste tempo aga hüppeliselt kiirenenud, kuna peamine innovatsioon toimub tänapäeval tarkvaras. Erinevalt traktorist on meil tarkvarast võimalik kohe teha miljon koopiat, millest igaüks kohe kusagil inimtööaega sööma hakkab.

Võtkem näiteks Uber, mis võimaldab eraisikul pakkuda taksoteenust (eestlased võivad mõelda, et Uber=Taxify+telefoniga maksmine+tagasiside+eraautode võimalus). Tellimine ja tasumine on lihtne ja kiire, samuti saab nii arvestada nii juhi kui reisija kohta eelnevalt jäetud tagasisidega. Seetõttu eelistavad paljud inimesed Uberit tavataksodele, argumentideks odavam hind, suurem mugavus ja parem teenus. Uberi kasutuselevõtt suurlinnas paneb aga silmapilkselt löögi alla tuhanded traditsioonilised taksojuhid, kuigi materiaalselt on kõik sama, liikunud on ainult bitid ja baidid.

Praeguseks tegeleb tarkvara loomisega nii palju inimesi, et uus tehnoloogia kaotab töökohti kiiremini, kui need asenduvad – sotsiaalne koormus ületab ühiskonna seedimisvõime.

Muutuste sümboliks on minu jaoks isesõitev auto. Füüsiline sisu on kõik sama: mootor, käigukast ja rattad nagu igal teiselgi autol. Kaamerad ja radarid muidugi lisaks, aga ka need on maailmas juba ammu eksisteerinud. Kuid lisame tarkvara, mis võimaldab neid kõiki koordineerida piisavalt hästi, et inimest pole sinna enam tingimata vaja, ja mis juhtub? Miljoneid taksojuhte, bussijuhte, kaugsõiduautojuhte pole enam tarvis. Samuti pole tarvis neid miljoneid, kes on tegevad liikluskindlustuses või automüügisalongides. Doominoefekt ulatub kaugele.

Sarnaseid näiteid leiame pea igalt alalt, kuid eriti tavaliste keskklassi töökohtade seast. Kui vaadata tegevusi, mida ma praegu online teen, on nimekiri pikk: reisiplaneerimisest ja lendudele registreerimisest raamatute ostmise ja filmide vaatamiseni. Igaüks neist on kusagil ära söönud mingi tükikese varem inimeste poolt tehtud tööd, kuid see on alles algus. Näiteks enamik tegevustest, mida teevad arstid, õpetajad ja juristid, on tehnoloogiaga asendatav. Perearstile jääb pigem inimliku kontakti roll, kuid diagnoosi panna ja parimat ravimit soovitada suudab arvuti tema eest paremini. Kui üles kasvab põlvkond, kes suhtlebki ainult nutiseadmete vahendusel, võib ka sotsiaalne funktsioon kaduda.

Olles sel teemal erinevate inimestega rääkinud, on mitmetel tekkinud vihane reaktsioon, “kuidas ma julgen nende ametit maha teha!“ Ma ei anna kõnealustele muutustele moraalset hinnangut hea või halva osas. Jah, see võib olla hirmutav. Jah, paljude inimeste elu pööratakse pahupidi. Aga seda protsessi suunavad majandusseadused on sama vääramatud kui loodusseadused, mis näiteks mõne asteroidi Maaga kokku põrkama suunavad. Näppude kõrvadesse surumine ei muuda asja olematuks, kuid me võime nendeks muutusteks valmistuda.

Tulevikuühiskonna struktuur

Tuleme nüüd tagasi esialgse teema juurde – mida võiks inimene õppida, kuidas tulevaseks eluks valmistuda?

Üldised printsiibid on:

1. Tehnoloogia muudab enamiku töövaldkondadest majanduslikult efektiivsemaks.
2. Kui mingis vallas keegi tehnoloogiasse investeerib, on konkurentsis püsimiseks vaja seda teha ka teistel. Süsteem saab positiivset tagasisidet ning liikumine kiireneb.

Järeldus 1: Praegune ülisuur nõudlus tehnoloogiaspetsialistide järele kasvab veelgi.

Järeldus 2: Kui on võimalik, et masin saab sinu ametit (või mingit osa sellest) efektiivsemalt teha, siis varem või hiljem see ka juhtub.

Trendi ekstrapoleerides jõuame järgmise kihilise ühiskonnani:

• Inimesed, kes tehnoloogiat loovad ja käigus hoiavad (liigitan siia alla ka ettevõtjad, juhid ning organisaatorid, kes seda oma tegevuses rakendada suudavad).
• Traditsioonilised ametid, millest paljusid tehnoloogia ohustab.
• Sotsiaalsed töökohad, mida luuakse neile, kes uues maailmas muidu kohta ei leia, vältimaks tänavarahutusi.

Valikuid tehes tuleb seega arvestada, et mitte-tehnoloogiliste töökohtade olemus muutub oluliselt. See ei tähenda tingimata, et ametid täielikult kaoks. Näiteks med-õe töö füüsilist aspekti saaks suuresti täita masin. Inimese peaosaks jääks patsiendi käehoidmise osa, mis eeldab aga teistsugust oskuste komplekti. Töötundide koguarv siiski väheneb, mis tähendab, et personali on võimalik koondada.

Globaalne vaade

Mida see kellelegi konkreetsemalt võiks tähendada? Alustame maailmast globaalselt.

Ajalooliselt on riigid käinud läbi kolm majandusmudeli etappi: põllumajanduslik, tööstuslik ja teenustepõhine, vastavalt sellele, millega inimesed eelkõige tegelevad. Euroopa ja Põhja-Ameerika on jõudnud kolmandasse etappi. Riigid, kus valmib enamik meie tarbekaupu (eelkõige Hiina), tegelevad tööstusega. Osad piirkonnad (eelkõige Aafrika) on aga endiselt kinni situatsioonis, kus valdav osa inimestest tegelevad põllumajandusega.

Kui Hiina elatustase tõuseb, liiguvad sealsed inimesed samuti pigem teenuste sfääri ning tööstus suundub mujale. Ajalooliselt pole veel ükski majandus liikunud otse põllumajandusest teenustesse. Alati tehakse vahepeal läbi industrialiseerimise etapp, mis võimaldab kasvatada inimkapitali, tõsta elanikkonna haridustaset ning välja kujundada kaasaegse ühiskonna toimimiseks vajalikke institutsioone.

Globaalne tööstuse raskuskese on odavamat tööjõudu otsides korduvalt ühest kohast teise liikunud, luues uusi tehaseid ja infrastruktuuri. See on omakorda aidanud eri piirkondadel teha hüpet tänapäeva.

Mis juhtub aga siis, kui robotid muutuvad odavamaks kui maailma kõige odavam tööline? Kui igasuguseid plastikust vidinaid on lihtsam kohapeal 3D printida, mitte üle mere importida?

Võib juhtuda, et tööstuse maailmarännak peatub. Rohkem pole vaja midagi outsource’ida ning näiteks Aafrika riigid jäävadki lõksu, kus neil pole võimalik oma majandust moderniseerida. Neist saab sotsiaalseid töökohti vajava ühiskonnakihi globaalne ekvivalent – piirkonnad, mida toetatakse parasjagu nii palju, et mäss liiga suureks ei kasvaks, aga neil on väga raske sealt edasi liikuda.

Riiklik vaade

Tsiteerin Sandra esialgset artiklit: „Nn STEM (science, technology, engineering, math) erialade ebaproportsionaalne ülerõhutamine ei ole jätkusuutlik, sest innovatsiooniks ja dünaamiliseks majandusarenguks vajame erinevate oskuste ja teadmistega inimesi.“

Kui ma muidu olin Sandraga enamikus asjades nõus, siis ebaproportsionaalse ülerõhutamise osaga kindlasti mitte.

Arvudele otsa vaadates näeme, et:

• IKT sektor toodab kõigis maades võrreldes tööhõivega suurema protsentuaalse osa sisemajanduse kogutoodangust.
• IKT töökohtade arv on kõikjal kiiresti kasvav. Nende „erinevate oskuste ja teadmistega inimeste“ osas on kohtade täitmine reaalselt palju lihtsam kui hea tehnoloogi leidmine.
• Eestis on IKT osa tööhõivest väiksem kui OECD keskmine.

Seega oleme ülerõhutamisest väga kaugel. Vastupidi, tegelikult rõhume me liiga nõrgalt, konkurentsis püsimiseks on tarvis oma insenerkonda kasvatada nii kiiresti kui jaksame.

Organisatsiooni vaade

Aga kuidas on ettevõtetega, mille tegevus on midagi muud? Kas pole nii, et nende jaoks on IT lihtsalt tugifunktsiooni rollis? Jah ja ei.

Võime küsida, kas Amazon.com on kaubandus- või tarkvaraettevõte? Kas Netflix on videolaenutus või tarkvarafirma? Kas Pixar on filmi- või tarkvaraettevõte? Kas Transferwise on finants- või tarkvaraettevõte? Kas Skype on telko- või tarkvaraettevõte?

Kõigi nende näidete puhul sööb tarkvara vastavat valdkonda seestpoolt ja on saanud määravaks osaks ettevõtte põhiväärtuse loomise protsessist. (Kõik nad on ka maailmast kaotanud suurel hulgal “vanu” töökohti.)

Ka teistes traditsioonilistes tööstusharudes on tohutult ruumi revolutsiooni läbiviimiseks. Arvatavasti määrab järgmise generatsiooni edukaimate ettevõtete nimekirja ära see, kui efektiivselt suudab keegi tavapärast tootmist tarkvara abil nutikamaks muuta. Isegi poliitikas on andmeanalüüsi võimekus saanud võtmetähtsusega probleemiks.

Isiklik vaade

Tulles veelkord tagasi Sandra artikli juurde, paistis seal silma milleniaanlik optimism, et kui sa vaid tegeled millegagi, mis sulle meeldib, küll siis kõik hästi läheb. Jah, kui sul on tugev kirg millegi vastu, on ilmselt parem seda järgida. Aga kui erilist vahet ei ole, on parem lasta mikroökonoomikal enda kasuks töötada.

Nagu igal teiselgi turul, määrab ka tööturul hinna nõudmise ja pakkumise suhe. Kuna IT alal ületab nõudlus pakkumist, lähevad ka palgad üles, seda isegi tavapäraselt jäigas avalikus sektoris.

Näiteks on Tartu Ülikooli professorite keskmine palk 3000 euro kandis (miinimum samas 1780 eurot). Samas arvutiteaduse professorile pakutakse 5000 eurot.

Või vaatame suurepärast tabelit, kus on kirjas kõik Eesti riigiametnike palgad ja mida vastava veeru järgi sorteerides võib iga riigitöötaja näha, mitmendal kohal ta asub. Kui teiste asekantslerite keskmine põhipalk on 3473 eurot, siis Taavi Kotka, IT asekantsler, saab 4999 eurot.

Erasektorist ei hakka rääkimagi, nii Eesti kui ka maailma rikkaimate inimeste edetabelites domineerivad praeguseks IT-ga seotud nimed. Ka seni ainus inimene, kes on miljard dollarit teeninud mitte ettevõtluses, vaid kellegi teise firmas töötades, oli tarkvaraarendaja. Just tänu suurele nõudlusele kvalifitseeritud inimeste järele sai IT-st ka alguse komme tasustada kõiki töötajaid aktsiaoptsioonidega, mis on tekitanud miljonäre rohkem kui kunagi varem.

Isegi kui raha pole sulle tähtis, tuleb meeles pidada eelpool mainitud tõusulainet. Kui praegu on silmapiiril tehnoloogia, mis võimaldab mingi töö paremini ära teha, siis 5 aasta pärast on see prototüüp, 10 aasta pärast edukaimates kohtades kasutusel, 15 aasta pärast mainstream ning 20 aasta pärast pole inimestel enam mõtet tööavaldusi saata.

Juba praegu toodavad mitmed ülikoolis õpetatavad erialad surnult sündinud spetsialiste, kellel pole erialast väljundit. Milleks siis sinna lõksu astuda?

IT haridus

Eelnevast võib jääda mulje, et IT-s on ainult pudrumäed, liigutad aga näppe ja klotsi kukub nagu tetrises. Päriselt puudutavad kirjeldatud muutused muidugi ka IT-sektorit ennast. Nagu teisteski majandusharudes, on ka IT-s palju tegevusi, mida on võimalik automatiseerida. Hea näide on igasugune „administreerimine“. 20 aastat tagasi oli kasvõi ülikooli arvutiklassi administraator oma asendamatuse tõttu nii kõva mees, et õppejõudki teda kartma pidid, aga nüüd toimib halastamatu vähempakkumine – igasugune IT infraga tegelemine liigub hoogsalt kas odavamatele teenuspakkujatele või siis automatiseeritakse täielikult.

Septembris vaatasin konverentsil ettekannet, kus rääkis Amazon.com’i CTO Werner Vogels. Hoolimata sellest, et Amazonil on miljoneid servereid, pole seal süsadminne, sest kõik on automatiseeritud. Ning aastas liigutavad sajad tuhanded ettevõtted oma andmed Amazoni serveritele. Selgelt väheneb siis ka vajadus igasuguse kohaliku riistvara järele, olgu tegu kas serverite müügi või kaablite vedamisega.

Seega ei söö tarkvara mitte ainult teisi valdkondi, vaid ka omaenda lapsi, vähemalt neid, kes ei suuda loomingulisuselt ja nutikuselt masinast üle olla.

Siin on mängus veel üks oluline asjaolu. Peaaegu igale konkreetsele tehnoloogiale on sisse programmeeritud tema eluiga. Olenevalt oma keerukusest ja paindlikkusest on ta kas kiiremini või aeglasemalt asendatav millegi uuema, abstraktsema ja võimsamaga. Kuna tehnoloogia nõuab uuendamist, siis on vaja ka tehnolooge, kes suudavad seda pidevat asendamist läbi viia.

Vahel küsitakse mult: „mida ma peaksin õppima?“ Andmebaase või veebidisaini? Javat või PHP-d? Millisesse kooli minna? Tartu? TTÜ? IT Kolledž? MIT?

Sisu osas tegelikult suurt vahet pole. Kõike, mis koolis õpetatakse, saab omandada ka ise. Samuti tuleb karjääri jooksul niikuinii palju kordi rada vahetada ning täiesti uusi asju õppida. Seega pole oluline mitte konkreetse asja tundmine, vaid õppimisvõime.

Sellepärast küsin ma ka tööintervjuudel otse ülikoolist tulevatelt kandidaatidelt, mis koolis nad käisid, kuidas neil seal läks, milliseid aineid võtsid ning milliseid õppejõude kuulasid. Konkreetsed ained ei oma tegelikult tähtsust, aga kui inimene on käinud pigem raskemas koolis, võtnud raskemaid aineid ning saanud selle eest paremaid hindeid, demonstreerib see tema suuremat õppimisvõimet ja ennustab seeläbi edasist edukust. Analoogiliselt on tähtis, kas kandidaat tegi näiteks oma lõputöö ära või on veel pooleli – mitte sisu pärast, vaid seetõttu, et see näitab asjade lõpule viimise oskust.

Kokkuvõtteks: maailm keeratakse pea peale, meeldib see meile siis või mitte. Mingil määral on kontrollitav, kas maandud siirupitünni või virtsavaati, aga igaüks saab oma saatuse suunamises ainult iseendale toetuda. Suuremad struktuurid nagu riik ja ühiskond jäävad kaugelt liiga aeglaseks, et nendele loota.

Comments RSS