Jun 28 2013
Neli küsimust Eesti haridussüsteemile
Eesti hariduse ümber toimuv ringtants on minus viimasel ajal tekitanud mitu eksistentsiaalset küsimust. Tegu pole retooriliste küsimustega, ma tõesti soovin, et mõni haridussüsteemi asjatundja midagi öelda oskaks. Ja öelda võiks midagi sisulist, mitte ainult loosungeid stiilis „Eesti valitsus on meid kõiki maha müünud“.
Õpetamise efektiivsus
Minu 12-aastasel pojal on konkreetne ambitsioon asutada arvutimänge tegev ettevõte, just nagu tegi tema iidol Markus „Notch“ Persson. Entusiastliku lapsevanemana toetan tema üritust ja õpetan talle programmeerimist. Kui tahta põnevamat mängu teha, puutume peagi kokku geomeetria, vektorite ja siinustega. Mis seal siis ikka, õpime selgeks. Võtsin abiks põhikooli matemaatika lõpueksamiks valmistumise käsiraamatu, see tundus kõige mõistlikuma tasemena, mida konkreetse projekti juures vaja võiks minna. Käisime materjalid (natuke algebrat, geomeetriat, trigonomeetriat) läbi ja tegime ülesanded ära. Siinuse kontseptsioon sai selgeks, programm valmis ning kõrvalefektina suudaks ta nüüd ka põhikoolieksami ära teha, kui vaja peaks olema. Aega kulus kokku umbes 15-20 tundi õpetamist ning kaks korda nii palju iseseisvat tööd. Kui keegi nüüd arvab, et minu poiss on kuidagi eriline, siis ma pole nõus. Olen kindel, et suudaksin sama tulemuse saavutada iga lapsega, kellel on esiteks motivatsiooni ja keda pole teiseks lapsevanemate poolt ära rikutud jutuga, et „matemaatika on igav, raske, nõme jne“.
Samas 7-9 klassis, kus neid asju õpetatakse, on minu arvestuse kohaselt kokku 400-500 matemaatika tundi, lisaks kodutööd. Minu esimene küsimus on seega – mida seal koolis tehakse ometi kõik see aeg?
Veel – kui praegune haridusreform teoks saab ning esimese klassi katsed kaotatakse, kaob põhikoolilastel üldse ära võimalus midagi süvendatult õppida ning efektiivsusvahe on veelgi suurem. Praegugi on Eesti koolides PISA testi tipptasemel sooritajate arv madal, aga just need tipud on vajalikud majanduse uuele tasemele tõstmiseks. Eestlastele meeldib kiidelda, et nad on näiteks targemad kui ameeriklased, kuid ei panda tähele, et USA koolid on omavahel äärmiselt erinevad. Kui filmidest nähtud getokoolid on tõesti häbiplekiks ja keskmine jänki maailma asjadega eriti kursis ei ole, siis on USAs ka palju koolipiirkondi, mille tase on Eesti omadest kõrgem. Süvaõppega koolid ning tippülikoolid rebivad Eestiga juba väga suure vahe sisse ning tulemuseks ongi, et rahvusvahelisest suurfirmast Eestisse tööle tulles pidin kasvõi tööintervjuude küsimusi arvestatavalt lihtsustama, et siinsed ülikoolilõpetajad (võrreldes USA, Hiina, India ja Venemaa parematest koolidest tulijatega) nendega hakkama saaksid.
Lati langemine
Wikmani poisid õppisid 1930. aastatel humanitaarkoolis. Õpetuse rõhk oli keeltel, aga sellegipoolest oli neil lahe aine nimega kosmograafia ning veel lahedam kosmograafia õpetaja Trump, kes oskas tahvlile perfektseid ringjooni joonistada. Millalgi nõukogude ajal nimetati see õppeaine astronoomiaks, aga siis kadus see ka tavaõppest üldse ära, humanitaaridest rääkimata. Kui eeldada, et keskkooli eesmärk on anda noorele inimesele arusaam sellest, kuidas maailm toimib, on tegu traagilise kaotusega. Selle asemel, et iga elluastuja teaks, milliste reeglite põhjal planeedid Päikese ümber tegelikult tiirlevad, loevad nad hoopis ajalehesabade horoskoope ja muud umbluud.
Tagasi põhikoolieksami juurde: mäletan, et kui ma ise varastel 90.aastatel põhikooli lõpetasin, sirvisin üht 1940. aastatest pärit geomeetriaõpikut. Ülesanded tundusid päris rasked, aga vaatasin kaanele ja avastasin, et tegu oli 7. klassi õpikuga! Ehk siis minu äsjatehtud eksam oli kõvasti lihtsam kui nõukogude aja alguse materjal. Samamoodi olid minu poja harjutatud eksamiülesanded palju lihtsamad kui need, mida ma ise kunagi tegin. Üldise reeglina oleme iga põlvkonnaga kaotanud 1-2 aasta jagu koolitarkust.
Samas on arvamusruum pidevalt täis seisukohti, mille kohaselt „antakse lastele kogu aeg nii kohutavalt palju õppida“, nii et neil pole enam aega süüa ja magadagi. Murelikud lapsevanemad helistavad jutusaadetesse, mul endal on mitu tuttavat, kes „liiga rangeid õpetajaid“ kiruvad ning riigiraadio mängib korrapäraselt õpetajaid ja kodutöid pilavat lasteraamatut „Sirli, Siim ja saladused“. Õpetaja Allar Veelmaa kritiseeris Õpetajate Lehes tasemetööde nõrka läbiviimist, kuid möönab samas, et ta ise osales ka õppekava väljatöötamises ja „tekstülesanded on 6.klassi jaoks ikka liiga rasked, viisime need 7.klassi programmi“. Ka Vigala vallavanem, kes muidu Postimehes madalaid eksamilävendeid kirub, ütleb teiselt poolt, et „õpilaste koormus on ebanormaalselt suur“.
Minu teine küsimus: millega on selgitatav, et ühelt poolt on koolis käimine tänapäeval hirmus raske, aga koolilõpetajate teadmised on järjest väiksemad?
Õpetuse kohustuslikkus
Ene Ergma kirjutas kevadel, kuidas bakalaureuseõpe ei annagi mingit korralikku ettevalmistust ja õige hariduse saab alles magistrikraadiga. Aga mõtleme nüüd natuke koolisüsteemi ajaloo peale.
Kunagi oli koolis käimine üleüldse vabatahtlik. Kes hakkama sai, oli tubli mees. Siis selgus, et ühiskonna üldist haridustaset tuleb tõsta ning tekkis kohustuslik põhikool, mis andis teatud baasteadmised, süvendatud õpet sai gümnaasiumis ning ülikool oli juba päris kõva sõna. Seejärel leiti aga, et ühiskonna teadmiste tase peaks ikkagi kõrgem olema ja ka keskkool muudeti üldiseks. Loomulikult ei saanud kõik lapsed sellega võrdselt hakkama ning tulemuseks oli õppekava oluline lihtsustamine. Sel ajal kui ma ise ülikooli läksin, tegeleti esimese aasta jooksul peamiselt keskkooli puudujääkide likvideerimisega. Ja nüüdseks on ka ülikooli põhiõpe muutunud massiürituseks, kust ühiskonna arvamusliidrite sõnul „polegi midagi oodata“.
Ehk siis toimib tsükkel: ühiskondlik haridusalane konkurentsivõime on madal => muudame järjekordse kooliastme kohustuslikuks => kõik lapsed ei saa sellega hakkama => lihtsustame õpetust => selle kooliastme tulemused kahanevad => ühiskondlik haridustase on sama madal edasi, aga me oleme veel enam ressursse ja noorte aega ära raisanud.
Lugesin kunagi ulmekat, kus tulevikuühiskonnas antakse igale 21 aastaseks saajale automaatselt bakalaureusekraad, et „keegi ei peaks ennast halvasti tundma“. Raamat oli kirjutatud paarkümmend aastat tagasi ja tundus toona jaburana, aga ilmselgelt oleme hoogsalt sinnapoole teel.
Minu kolmas küsimus: milleks see lapsepõlve igavene pikendamine vajalik on?
Ühiskondlik vajadus
Eestis on viimasel ajal lõpuks selgelt teadvustunud IT-spetsialistide puudus. Lihtsa ja mugava lahendusena pakuvad ettevõtjad välja sisserännu lihtsustamist. Plaan on vildakas, sest tippspetsialistidel pole mingit huvi siia viletsa kliimaga kanti tulla, selle asemel peaksime võtma mitmekordse hulga keskmikke ehk siis tuhandeid ja tuhandeid võõramaalasi. Samal ajal on meil suur noorte tööpuudus – miski nagu ei klapi selles pildis?
Tüüpiline vastuväide on, et igaühest ei saagi programmeerijat kasvatada. Võib-olla igaühest tõesti ei ole võimalik, aga neid saab kindlasti olla palju kordi rohkem. Võtmeks on siin kasvõi needsamad „hirmsad“ tekstülesanded – programmeerija töö on suures osas tekstilisest lähteinfost konkreetsete lähteandmete identifitseerimine ning selle põhjal formaalse, arvutile arusaadava lahenduskäigu koostamine. Ja kui meie vanaisade ajal saadi tekstülesannetega suurepäraselt hakkama, siis võiks seda saada ka tänapäeva lapsed. Tulemusena saaksime mitmekordse tööjõuturul konkurentsivõimelise noorte arvu, täiesti oma rahva seast, selle asemel, et tuua riiki hulk sisserändajaid, kellelt kohalikud noored sotsiaaltoetusi hakkavad nuruma. Vt ka Andres Arraku sarnaseteemalist artiklit.
Üldine soovitus on seega hariduse juhtimine vastavalt ühiskondlikule vajadusele ja tuleviku nõuetele. Selle asemel annavad aga tooni mitmesugused kasvatusteadlased ning arengupsühholoogid, kes tegelevad eelkõige probleemsete lastega ning püüavad leida neile võimalikult sobivaid lahendusi.
Ehk siis kui teatud rühmal lastest on koolis stress, lahendatakse seda eelkõige nõuete vähendamisega, tuues selle juures ohvriks andekamate laste arenguvõimalused ning rahvastiku konkurentsivõime tervikuna.
Minu neljas küsimus: kas hariduses peaks tähtsam olema igaühe individuaalne rahulolu või ühiskondlik huvi?
See taseme langemine/langetamine puudutab ka teisi aineid, nt eesti keelt. Pikk arutlev kirjand on 9. klassi õpilasele muutunud liiga keeruliseks. Kahjuks ei saada ka loetud tekstist aru, mis kindlasti mõjutab teisi aineid, sh matemaatikat. Kuidas sa lahendad tekstülesannet, kui tekstist aru ei saa?
Kuidas see ütlus oligi, et 21.sajandi lapsi õpetavad 20.sajandi õpetajad 19.sajandi metoodika järgi?
Viimasel TedX-il oli väga-väga lahe ettekanne, oled näinud?
https://www.youtube.com/watch?v=lJp5P3FEMxU
Frida Monsén rääkis Stockholmi 21.sajandi kooli katsetusest.
2 päeva tagasi rääkisin Kanadas elava vennaga. Tema tütar läks ülikooli, poeg high school.
Kanadas on õpetajaks saamiseks suur konkurss. Peaaegu kõik õpetajad on magistrikraadiga, osad phd.
Muidugi on neil asju, mida ei peaks siia üle tooma.
Ehk, kooli taseme tõstmiseks, kuidas väärtustada õpetaja ametit?
Vabandust, aga mida peaks tegema, et ülikooli paremad lõpetajad läheks näiteks Nortali asemel kooli õpetajaks? Või veelgi enam, teeks Nortali töö kõrvalt phd-d, et saada kunagi kooli õpetajaks?
Tean isiklikult, mis vahe on õpetajal ja õpetajal. Kunagi keskkooli 12. klassis oli üks aasta tipptasemel füüsika õpetaja. Kõik, ka kõige tuimemad panid tuumareaktsioone ja kvantfüüsikat. Eelmise õpetajaga oleks olnud välistatud, et üldse keegi oleks kvantfüüsikast aru saanud.
Loetud raamatute järgi oli õpetaja 100a tagasi väga lugupeetud mees.
Veidi kriitikat ka. Sa teed järelduse, et hariduse latt on langenud, vaid paari tüki anekdootliku tõendusmaterjali põhjal (millest üks on ilukirjandus, for christ’s sake!) – ning rajad sellele siis suurema osa oma ülejäänud arutlusest.
See, et “ühiskondlik haridusalane konkurentsivõime on madal”, on päris kange väide ning teadmis- ja teaduspõhine lähenemine eeldaks veidigi faktoloogilist toetusmaterjali. Vastasel korral on tulemuseks taas kord moraalse kompassi järgi ekslemine, millest Eestis tõesti puudust ei ole
…ja keegi ei vaidle, et Eesti tippülikoolide (
) tase on USA omadest madalam. Kuid siingi tuleb võrrelda võrreldavat. Kui me oleme ühes või teises asjas maas riikidest, kus on 5 suurusjärgu suurem haridusturg ja/või kümneid-sadu aastaid katkematut haridustraditsiooni, siis see ei tähenda, et me peaks püssi põõsasse viskama ja loobuma proovimast. Kuid see ei pruugi tingimata ka tähendada, et tuleb teha kaugeleulatuvaid struktuurseid järeldusi ja reformikuvalda järele haarata.
Ma saan Targo murest täielikult aru. Hetkeseisu põhikoolides ja keskkoolis ei oska kommenteerida, aga veel 15 aastat tagasi oli mul isiklik mure. Tol hetkel ma ei näinud seda muidugi murena. Mure oli liigkerge ja mitte õigeid ajukurde stimuleeriv õpe. Tol ajal oli muidugi vahva pm kodutöid mitte teha, sest nende lihtsuse tõttu said nad üldiselt tehtud tunni viimase 5 minuti jooksul, sel ajal, kui neid etteloeti. Jäi aega mopeede putitada ja raamatuid lugeda. Hilisemas elus aga olen pidanud tohutult enda kallal tööd tegema, et reaaleluliste probleemide puhul elementaarne sügavam keskendumisvõime ja enese tagantsundimine väljaarendada. Keskkoolis käisin isegi ühes kodumaistest nö eliitkoolidest reaalainete võtmes, kus paraku on minu meelest endisest kuulsusrikkast minevikust vaid riismed. Lahendusena hetkel ma küll ei näe ühtegi muud võimalust, kui erakoolid, mis finantseeritud vilistlaste annetustest, olenevalt kallakust sobilike ettevõtete toetustest ja õppemaksudest ning milles on just nimelt “lävendi” ületanud ka kitsamaist oludest pärit lastel võimalik näiteks tasuta õppida. Kuni riiklikul tasandil kembeldakse kas nii või naa on erasektori abil võimalik märgatavalt kiiremini katsetada ja tõestada mitmekesisemate mudelite najal sobilikult toimivamaid.
Mart, hariduse lati langemise tõestamiseks piisab, kui võrrelda eksamiülesanded erinevatest dekaadidest. Trend on ilmselge, kuid põhjalikum käsitlus ei oleks siia mahtunud.
Sa tegelt vastasid poole oma küsimusest ära – motivatsioon. Sa tõid näite kus su laps oli huvitatud saama millekski, mis vajas midagi, mida koolis õpetatakse. Võta nüüd ette ülejäänud lapsed kes veel ei tea, et nad tahavad saada programmeerijaks või inseneriks. Nendel ei ole ka motivatsiooni õppida. Nad teevad seda kuna neilt seda nõutakse ilma ise arusaamast, milleks seda kõike vaja on. Kahjuks on õppesüsteem vastuoluline reaalse maailmaga kus inimene õpib midagi ilma eesmärgita seda kasutada. Kas sa õpid mingi uue tehnoloogia ära kui keegi ütleb et õpi “SEE” ära. Ma kaldun arvama, et mitte. Pigem õpid sa midagi siis kui sul seda vaja on.
Sinu toodud näide, et su laps õppis ära 20 tunniga midagi on küll tore, aga ei arvesta sellega, et tal oli 1 õppetaja 1 õpilase kohta. Koolis on 1 õpetaja ca 30 õpilase kohta. Lisaks kõik need lapsed ei ole motiveeritud ehk õppetaja peab nende puhul 2 – 3 korda rohkem vaeva nägema.
Samas ma ei ütle, et süsteem on kõige parem, aga sa ei saa võrrelda sinu situatsiooni ja koolisüsteemi.
Minu arust koolid õpetavad liiga palju fakte, selleasemel, et õpetada maailmast arusaama. Viimane on ju lapsele tegelt tähtsam. Fakte saab alati väljaotsida ja ega need nii kui nii meelde ei jää. Lisaks puudub tihti õpitaval kontekst. Miks laps peaks tahtma teadma kuidas kolmnurga pindala arvutada kui tal ei ole sellel hetkel midagi peale hakata. Teooria juurde peaks tulema ka praktika. Näiteks võiks matemaatikat kasutada tööõpetuse tunnis jne.
Õpetaja oli 100a tagasi väga lugupeetud, kuna ta oli enamusest lapsevanematest haritum ja info omamine oli tollal väärtuslik. Tänapäeval on info (vähemalt kooliprogrammi ulatuses küll) kiirelt ja vabalt kättesaadav ning vastavalt on selle väärtus ka kahanenud.
Sarnaselt kurdavad arstid, et patsiendid tulevad vastuvõtule juba enda pandud diagnoosiga ja ei aktsepteeri koheselt ja tänulikult arsti soovitusi, vaid uurivad ja vaidlevad ja teevad oma ettepanekuid.
Kui varem olid nii õpetajad kui arstid a priori austatud ja usaldusväärsed, siis tänapäeval tuleb see välja teenida – ja see on harjumatu ja ebamugav.
Info on huvitav mõte. Selle hulk ja kättesaadavus kasvab. Kuid info vahel on vaja leida seoseid ja selleks on vaja õpetajat.
Arst leiab seoseid.
Kas Krista kommentaaris on koos põhjus ja tagajärg: õpetaja ei ole lugupeetud sest ta ei ole enam tingimata targem ja vastupidi? Või ei saada aru, et ta on tegelikult tark?
Ehk, kuidas saada targad õpetajaks keskmiselt netopalk 700€ kuus eest?
Kui näiteks Tallinnas ühetoalisel pisikese ja puhta korteri üürihind on 300 + maksud, üle jääb sisuliselt söögiraha. Kas selle pisikese korteri jaoks peab õpetaja tegema ülikoolis 5+ aastat tööd, üritama saada magistrikraadi, maksma õppelaenu ja iga päev suunama 30+ puberteeti?
Ajalehest Järvamaa Teataja: “Selveri personaliosakonna töötaja Kristi Aasa ütles, et kooli kõrvalt tööl käivaid õpilasi on ikka olnud, kuid õpetajate hooajalise tööotsingu soov on üllatav. «Tuleb välja, et õpetajate pikk puhkus polegi ainult puhkamiseks, vaid sellel ajal otsitakse võimalust ka tööd teha,» sõnas ta.”
Töötasu on 2.50/tunnis.
Õpetajad lähevad peale tööd Selverisse kassapidajaks, mitte mõnel keerulisemal kohal asendama. Miks?
Eks see selline nõiaring ole. Uutele nõudmistele vastavad õpetajad ei tule 700 eurose palga peale ja olemasolevad õpetajad ei saa uute oludega hakkama.
See on Juhanil muide vägaväga hea küsimus, miks õpetaja läheb lisateenimiseks 2.50 tunnitasuga Selveri kassapidajaks, mitte ei tee oma ajaga midagi tulusamat
Kõrghariduse ja juhtimiskogemusega inimene võiks suuta teha oma väikese firma, millega annab tasulisi koolitusi, edasiaitamistunde andekatele, kirjutab raamatuid, õppematerjale vms.
Juhani+Krista, 10 points. Ma usun ise ka sellesse, et inimese saatus on enamjaolt enda teha ja võimekatele inimestele leidub alati kohti, kus mõistlikult hakkama saada.
Tsiteerin: “Kui keegi nüüd arvab, et minu poiss on kuidagi eriline, siis ma pole nõus. Olen kindel, et suudaksin sama tulemuse saavutada iga lapsega, kellel on esiteks motivatsiooni ja keda pole teiseks lapsevanemate poolt ära rikutud jutuga, et «matemaatika on igav, raske, nõme jne».”
Ei maksa arvata, et poss pole eriline…
Võin oma kogemuse põhjal väita, et õppe edukus sõltub kahest faktorist: esiteks õppuri motivatsioon, teiseks õppejõu motivatsioonist.
Kõik ülejäänu on teisejärguline.
Õppejõu motivatsiooniga võid igast vurlest teha mõtleva tegelase peale tõsist tööd. Kaua su motivatsioon vastu peab?
Siin neli vastust neljale küsimusele.
1. Mida koolis tehakse? Koolis õpitakse. Ainult et meie koolid ei anna enam üldistada üldnimetaja “kool” alla, selleks on nad juba väga erineva tasemega.
2. Miks jääb teadmiste tase aina madalamaks? Ka teadmiste tase on erinevates koolides väga erinev, sedagi ei anna üldistada. Pealinna tugevamates koolides visatakse riiklikud eksamid keskmisele hindele 4.6 – 4.9 vabalt, ilma et keegi neid eksamiteks eriti tuuniks. Mis toimub mujal – öelgu keegi, kes lähedalt näinud.
3. Milleks lapsepõlve pikendada? Ega ei tasugi, oluliselt mõistlikum on ühest või teisest konkreetsest ametist, nt.IT, huvituvad lapsed suunata kutseharidusse. Üldharidus ongi ju mõeldud üldiselt kõigile ehk keskmisele lapsele.
4. Kas individuaalne rahulolu või ühiskondlik huvi? Eks ikka mõlemad, oluline on, et ühiskond võimaldaks vajadusel teha ka individuaalseid valikuid. Ning see võimalus on meie haridussüsteemis ju täiesti olemas – kõigile, kes soovivad varakult spetsialiseeruda (s.h.IT), on avatud kutsehariduse uksed.
@Anu: Punkt number 2 jättis natuke halva maigu. Nimelt pealinna tugevamad koolid ei ole asjata tugevamad. Nagu sa kindlasti tead tehakse sinna sisse pääsemiseks katseid, millega sorteeritaksegi välja need helgema peaga lapsed. Sa nagu võrdleksid kahte inimrühma, kus ühel on keskmine IQ 70 ja teisel 102. Mis sa ise arvad, kes sooritavad eksamid kõrgemale skoorile?
Põhikooli eksamid on jällegi mõttetu umbluu, mille hindeid pole üldse mõtet võrrelda (tulen väiksest maakoolist, eksamid kõik 5-d). Põhikoolide taseme võrdlemine on ka äärmiselt nüri tegevus, sest on ju laialt teada, et õppetöö viiakse läbi riiklike õppekavade alusel. Haridustaseme vahe tuleb sealt, et väikestesse maakohtadesse ei tule tööle motiveeritud õpetajad. Pigem maanduvad sinna need, kellel endal on antud aines piisav haridus, kuid puudub pedagoogiline väljaõpe.
Ise põhikoolis ning ka veel gümnaasiumis õppides olin kindel, et tahan saada matemaatika/informaatika õpetajaks. Kuna ülikoolis õppisin ka IT-d, siis tundus veel aasta tagasi täiesti võimalik, et saan oma kirge noorematega jagada, aga siis tuli Aaviksoo ja purustas kõik unelmad. Sest olgugi, et õpetamine on mulle ka praegu meeltmööda, ei kujutaks ma ette, et pean tegema ühte ja sama tööd ilma võimaluseta karjääriredelil tõusta.
USA koolisüsteemil tundub olevat üks väga suur pluss, mida Eestis reaalselt kasutada saavad ainult vähesed koolid – vabaainete ja ainepunktide süsteem. Teoreetiliselt peaks olema ka praegu koolides vähemalt üks valikaine, aga kuna oleme endise NL-i vabariik, siis puudub maakoolides igasugune võimalus õppida vene keele asemel saksa keelt näiteks. Ja selle õppeaine väärtus on küsitav, sest minu mäletamist mööda õppisime 6-9. klass ainult vene alfabeeti, sest paljudel tuli veel eesti keeles lugemine sellisel tasemel välja, et tekstülesandeid pidi matemaatikas näiteks õpetaja ette lugema, et kõik aru saaksid ikka.
Oleks juba aeg, et noored, keda huvitab Eesti hariduse kvaliteet, saaks oma sõna sekka öelda, mitte ei peaks abitult pealt vaatama, kuidas koalitsiooni erakonnad suruvad läbi küsitava väärtusega seadusi.
Suurepärane, et Eestis on blogijate seas ka hariduse kirjutisi. See näitab inimesed soovivad ühiskonnana areneda. Minu kui tulevase haridusfilosoofi nägemus erinevate sektorite poliitika, sotsiaalsete ja pedagoogiliste ning ka filosoofiliste mõtete segunemisest moodustab juba hetkel keeruka võrgustiku. Sellegi poolest püüan vastata lühidalt aga nii nagu TÜs kombeks poliitkorrektselt tehtaks.
1) Mida seal koolis tehakse ometi kõik see aeg? Koolides õpetatakse, õpitakse ja sotsialiseeritakse. Nendest moodustub ühtse terviku. Kui mõnes neist on probleemid või teisiti öeldes muudatuste toimumine, nt reformimine, siis tekib korrapära ja vastuhakk. Haridussüsteem on konservatiivne ja väga palju riigi tasandil segunevad majandus, poliitilised võimu ning teaduse enese ambitsioonid. Koolis seega tegeletakse suuremas jaos sotsiaalsete probleemidega, mis on sätitud kooli hierarhilistest suhetest tulenevalt kokku pedagoogiliste probleemidega. Nende tulemusena jääb tõeliselt õppimiseks aega pakun, kui 45 minutit on tund, siis umbes 15-20 minutit. Ülejäänud aeg kulub selleks, et kõik ühel lainel püsiks. Suurim tänapäevane probleem on meetodid, õpilaste ja õpetajate kohanemine uute reeglitega, et õpetaja ei ole ainus tark isik klassis või ainus, kellel on huvi, motiveeritus millestki arusaada. Nagu eelnevates kommentaarides ka on öeldud, arusaamisest lähtuvat õppimist või õpetamist ei tehta ja kui tehakse siis peab õpetja olema suuresti valmis pingutama.
2) Millega on selgitatav, et ühelt poolt on koolis käimine tänapäeval hirmus raske, aga koolilõpetajate teadmised on järjest väiksemad? Koolis käimine ongi rakse õpilasele kui õpetajad ise ei ole pädevad koolides arusaamisest lähtuvalt õpetama. Siin on hea näide 2+2=4 õpetamine. Kuidas sa teed lapsele selge aritmeetilise tõe, kui sa lähtud enese arusaamisest, siis sa suuretõenäosusega võidki jääda seda õpetama. Kui aga sa võtad positsiooniks õpilase arusaamise sellest, siis sa kohandad ennast õpilase järgi ja suudad pakkuda head õpetamist. Rasked koolid on need kus õpetaja arvab, et ta teab asjast kõike aga tegelikult ei tea seda nii hästi , et seletada seda lahti lihtsalt.
3) Milleks see lapsepõlve igavene pikendamine vajalik on? Ühest poolest on poliitiliselt on kasulik kui on inimesed on abitud. Siis saab nendega manipuleerida. Samuti on lapsepõlve pikendamine inimese kasvatamise küsimus, kas me õpetame ta iseseisvaks või meist sõltuvaks. Sõltuv isik on alati ka toeks teisele, kes teda ära kasutab. Muidugi nii kaua kui teine sellest aru ei saa.
4) Kas hariduses peaks tähtsam olema igaühe individuaalne rahulolu või ühiskondlik huvi? See puudutab juba küsimust, kas minu hüved on tähtsamad kui ühiskondlikud hüved. Samuti, kes nende eest vastutab ja kellel on õigused hüvedele? Paljudel nendele on olemas erinevad vastuolulised vastused olemas, kuid isigi kui me vastame nendele hästi kõigi meelest, siis tekib olukord, kuidas viia seda ellu, nii, et paljud saaksid jääda oma mugavus tsooni.
Tere, Targo
See, millest sa kirjutad, on ühelt poolt demokraatia igavene kitsaskoht, populismi probleem. Mida teha poliitikutega, kes lubavad ebareaalseid asju? Maksude drastilist alandamist, igale pensionärile 500 krooni, tasuta ühistransporti, turvafirmat ajateenistuse asemele, vähem koduseid ülesandeid ja nii edasi? Mida teha valijatega, kes selliste poolt hääletavad? Igas ühiskonnas kipuvad olema kas enamuses või äärmisel juhul väikeses vähemuses inimesed, kes mõne niisuguse lubaduse liimile lähevad.
Teiselt poolt on see hariduse kvaliteedi probleem ja tihedalt seotud õpilaste motivatsiooniga. Aastaid tagasi tabas mind masendus, kui ma kuskilt lugesin, et tuletis on graafiku tõus. Miks, oh Allah ja Krishna, miks küll ei öelnud mulle neid nelja sõnakest keskkooli matemaatikaõpetaja? Miks rikuti terve suur huvitav valdkond alusseoste sõnastamata jätmisega minu jaoks niimoodi ära, et ma tegelesin sellega täpselt nii palju kui kooli lõpetamiseks vaja oli? Või oleksin ma tuulepäise keskkoolinolgina pidanud selle arusaama ise kuskilt üles kaapima ja ennast niimoodi motiveerima? Kui paljud keskkooliõpilased selleks piisavalt küpsed on ja kas tõesti peaks eeldama, et nad seda on…?
Kolmandalt poolt on see ebavõrdsete võimete küsimus, nagu ka ise ütled. Midagi pole teha, inimesed on erinevad ja arenevad endale sobivaimas tempos koos endaga võrdsetega (või endast natuke parematega). Jutt sellest, et “eliitkoolid” rikuvad hariduse võrdse kättesaadavuse printsiipi on jama seni, kuni eliitkoolide õpilastelt ka rohkem nõutakse. Seda lihtsat, aga vähekorrektset tõde välja ütlev poliitik riskib aga poliitilise enesetapuga.
Mul poleks midagi selle vastu, kui – vabandage väljendust – lolle õpetataks lollidekoolis ja tarku tarkadekoolis, aga kui vanalt saab lapse võimeid adekvaatselt hinnata? Karta on, et 7 eluaastat see piir ei ole. Vahest peaks lahutama mitte põhikooli ja gümnaasiumi, vaid alg- ja põhikooli ning katsed korraldama 4. klassi astumisel…?
Vastused küsimustele ka:
1) käiatakse kivipeade ajudesse infot kandvaid sooni (juba puupeadel on igav ja veel pehmemast materjalist peade jaoks on kogu see põhikooli trall naeruväärne);
2) sellega, et ajakirjandusse jõuavad peamiselt vingujad, kes vinguvad alati, iga korralduse puhul (pole seal tegelikult midagi nii raske);
3) mitte millekski ja juba enne keskkooli võiks ära lõpetada (keskharidus ei ole kohustuslik ja ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaks valdav enamus keskharidust omandavaid õpilasi üldgümnaasiumis käima kutsekooli asemel);
4) ühiskonna huvides on igaühe võimete maksimaalne väljaarendamine, millega kaasneb ka rahulolu (ajalugu läheb õppima igal aastal mitu medaliga lõpetanut ja igaühest neist saaks ka programmeerija, aga mitte eriti hea programmeerija).
do u vaja laenu väikesemahuliste ja suuremahuliste äri intressimäär nii madal kui 3% võtke
martinezgomezloan@gmail.com aidata u aktualiseerida oma unistused :
1: äri- laenu (väike ja suur skaala)
2: isikliku laenu
3: rühm laenu
4: õppelaenu
5 : auto laenu
6 : maja laenu
Kõik teile kättesaadavaks 5 tööpäeva / tööpäeva jooksul pärast vastava menetlemiseks vajalikud dokumendid oma
taotluse , selle kiire ja liht
Tere Head inimesed Kas otsite äri laenu isikliku laenu, eluasemelaenu, auto laenu, õppelaenu, võlgade konsolideerimise laenud, tagatiseta laenud, riskikapital jne .. Või olid sa keeldusid laenu pank või finants- asutuse ühele või mitmele reasons.You on õige koht oma laenu lahendused! Olen erakreeditor ma anda laene ettevõtetele ja eraisikutele madala ja taskukohane intressimäär 5%. Intress. Palun võtke meiega ühendust.
stegermichaelonline@gmail.com