Tiiu Laks oli kena inimene, kes mind intervjueeris.

— Kuidas sulle tundub, kas Eestis on nii kõrge infotehnoloogia tase, kui siin tavatsetakse arvata?

— Oleneb, millisel tasandil me vaatame – kas riiki tervikuna, inimesi eraldi või IT-spetsialiste. Vastus on iga grupi puhul natuke erinev.

— Näiteks e-riik, mille üle eestlased uhked on?

— Rahvusvaheliselt on Eesti võib-olla kõige olulisem omadus see, et Eesti on hästi väike. Kui Eestis elada, siis ei anna sellest endale ehk nii väga aru, aga kui käia maailmas ringi ja sõita ühest linnast teise, siis märkad, et selles või tolles linnas elab sama palju inimesi kui terves Eestis, mõnes teises jälle kolm korda rohkem inimesi kui Eestis. See on tegelikult üsna haruldane, et nii väike riik on olemas.

Nii on meil ka infotehnoloogilises mõttes võimalik väledamalt reageerida ja igasuguseid asju teha. Teinekord me kirume Eesti bürokraatiat, aga kujuta ette suurriiki, kus riigiaparaat on sada korda suurem kui Eestis. Sada korda suurema ametnikkonnaga riiki e-riigiks muuta on üsna lootusetu projekt.

Sest mida rohkem on süsteemi kasutajaid, mida rohkem eri huvisid, mida keerulisem on protsess, seda raskem on seda IT-projekti läbi viia. Ühel hetkel kasvab keerukus nii suureks, et projekti ei ole võimalik mõistliku ajaga täide viia.

Ameerikas on olnud selliseid kolossaalseid ebaõnnestumisi IT-vallas. Tihti tuuakse näiteks FBI. FBI tahtis endale infosüsteemi, kus oleksid kõik nende menetlused ja kriminaalasjad ning igal agendil sellele ligipääs. Projekti peale kulutati müstilisel hulgal raha, sadades miljonites dollarites, mis on rohkem kui terve Eesti avaliku ja erasektori IT-kulutused ma ei tea mitme aasta peale kokku. Ja sellegipoolest asi lihtsalt ei läinud käima.

Eestis on neid asju lihtsam läbi viia, on lihtsam e-riigi taolist süsteemi käivitada. Selle pärast vaatavadki välismaalased, et ohoo. See võtab neil suu lahti, et kodanikul on võimalik riigiga kõik asjad kodunt lahkumata korda ajada. E-valimised on paljudele muidugi täielik ulmeteema, aga kas või sellised lihtsad toimingud, nagu ID-kaardiga allkirja andmine. See on väga lahe.

— See tähendab siis ju, et Eestil pole mõtetki üritada kas või e-pileti süsteemi näiteks Poola eksportida, sest süsteem ei hakka suuremas kohas tööle?

— Oleneb. See on natuke erinev, kas luua süsteem nullist või käivitada väljatöötatud lahendus uues kohas.

Paljud IT-lahendused jäävad tihti selle taha, et hakatakse nullist tegema ja tahetakse, et süsteem rahuldaks kõigi huve, et kõik inimesed saaksid kohe kõike teha. Just siin mängib rolli, kas meil on 50 või 500 või 5000 ametnikku ehk erinevat soovi. Väga tihti jääb kõik selle taha, et hammustatakse liiga suur tükk, alahinnatakse ülesande keerukust ja ülehinnatakse enda võimeid. Ühel hetkel saab jõud lihtsalt otsa.

Aga kui süsteem on juba olemas ja on selge, mis töötab ja mis mitte, siis sealt samm-sammult edasi minna on oluliselt lihtsam. Kuigi ka sel puhul võib mingil hetkel keerukuse piir vastu tulla.

— Eesti on siis IT-lahenduste inkubaator?

— Eestis on suhteliselt vähe programmeerijaid. Hästi raske on öelda, kes neist on millisel tasemel. Hulk tudengeid lõpetab igal aastal informaatika eriala Tartu ülikoolis ja tehnikaülikoolis. Kuid mitte kõik lõpetajad ei jää tingimata selle eriala peale. Aga lisaks on hulk rahvast, kes ei ole programmeerimist koolis õppinud, kuid töötavad sel alal.

Kokkuvõttes – suurusjärk jääb umbes samaks.

Aga maailma mõõtkavas on neid ikka vähe. 10–15 aasta peale kokku on seda kaadrit tekkinud ikka suhteliselt vähe. Mõnes rahvusvahelises suurfirmas (Microsoftiga ma ei hakka võrdlemagi) töötab mitukümmend korda rohkem programmeerijaid kui terves Eestis.

See tähendab, et meil ei ole võib-olla võimalik teha nii suuri, vägevaid ja seinast seina IT-lahendusi. On oluliselt vähem spetsialiseerumist ja oluliselt rohkem seda, et üks inimene peab ära tegema seitse eri ülesannet, milleks suurkorporatsioonis oleks seitse inimest. Loomulikult ei ole tal siis võimalik tööd nii põhjalikult teha. Eestlastel on tekkinud harjumus väiksemate jõududega teha valmis töötav lahendus, mis ajab asja ära.

Võib-olla Saksamaal kirtsutatakse nina, et teete seal kümne inimesega projekti, mis projekt see sihuke ka on. Aga enamiku e-riigi lahendusi on loonud maailma mõistes väga väikesed meeskonnad. Struktuurne probleem on lihtsalt Eesti üks eripära – Eesti on väike, siin on vähe inimesi ja kõik probleemid tuleb lahendada nende inimestega, kes siin on.

Kuna inimesed peavad tegelema rohkem igasuguste üldiste küsimustega, siis on spetsialiseeritus väiksem. Ma ise olen ka täielik universaal – ma teen kõike, müügitööst kuni tehniliste ülesanneteni. Kui kõrvutame Eesti ja mõne muu maa spetsialisti, on sügavust Eesti omal arvatavasti vähem. Samas on rohkem oskust, kuidas pisikese ajavaru, ressursi ja meeskonnaga midagi valmis saada. Kas see on hea või halb? Sõltub olukorrast.

— Nii et see on omamoodi väärarusaam, et IT-valdkond on üks meie suurema potentsiaaliga ekspordiartikleid?

— Ma ei tea, kuivõrd realistlik ekspordiartikkel see on, aga sellist promo eksporditakse küll kõvasti. Ma arvan, et see hakkab ennast kindlasti ära tasuma. Kui on teada, et Eestis on kõvad programmeerijad, kes teevad lahedaid asju, on see kõva plusspunkt juhul, kui näiteks Inglismaal peab keegi otsustama, kas palgata inimene Eestist või Malaisiast. Lihtsalt selle seose tekkimine ja otsustajateni jõudmine võtab natuke aega. Aga kindlasti on selline maine pingutust väärt.

— Sa lugesid Tartus informaatikatudengitele tarkvara projektijuhtimise kursust. Mida tudengitega töötamine sulle uue IT-põlvkonna kohta ütles või näitas?

— Ma arvan, et inimesed on üle maailma põhiolemuselt samad – ühesugune võimekus ja IQ. Lihtsalt digitaalses elus muutuvad olud väga kiiresti.

1960. aastatel oli IBM infotehnoloogia A ja O, nad olid võitmatud ja miski ei saanud neid kõigutada. 1990. aastate alguses oli firma aga katastroofi äärel, 1992 oli IBM-i kahjum 8,1 miljardit dollarit, mis oli tollal USA ajaloo rekord. Asi polnud selles, et IBM-i inimesed oleksid olnud rumalad (IBM-is töötas nobeliste ja Turingi auhinna võitjaid), ega ka selles, et IBM-il oleks olnud halb tehnoloogia.

Juhtus lihtsalt see, et tehnoloogia, millele IBM oli ise aluse pannud, hakkas muutma ühiskondlikke struktuure. Infotehnoloogia demokratiseerus ja peale kasvas uus põlvkond, kellel oli arvutitega hoopis teine suhe, tehnoloogia oli nende elu igapäeva osa, mitte enam miski, mida valge kitliga onud hooldama ja paigaldama pidid. Tehnoloogiauuenduse tulemusel toimus ka inimeste uuenemine. IBM ei osanud uut demograafilist gruppi enam kuidagi käsitleda ja kaotas liidrikoha.

Sama protsess kestab tõusulainena edasi. E-postist on saanud elu lahutamatu osa. Kogu see Rate.ee, Facebooki ja Orkuti asi pole mingi lastehaigus, millest inimesed välja kasvavad. See põlvkond jääbki selliseid vahendeid kasutama, vahetades ehk vaid keskkonna millegi „professionaalsema” vastu, aga see jääbki osaks nende igapäevasest elust ja tööst.

Kümne aasta pärast jõuavad paljud Rate.ee põlvkonna liikmed ühiskonnas ja IT-alal otsustajate sekka. Mina kuulun pigem e-posti põlvkonda, aga praeguste 16–20-aastaste jaoks on suhtlusvõrgustikud elu.

Inimesed on üldiselt samasugused, aga kommunikatsiooni-viisid ja kuidas igapäevaseid asju tehakse – see muutub arvatavasti pidevalt ja jääbki muutuma.

Kui ma üliõpilastega rääkisin, siis mõni leidis, et kirjandus, mida ma soovitan, on anakronistlik – nendel on uued iidolid peale kasvanud. Ma mõtlesin, et mis mõttes:  ma rääkisin ju ainult kümme aastat vanadest asjadest.

— Kas on ka mingid põhitõed, mis jäävad?

— Kindlasti. Siin tuleks rääkida, millega infotehnoloogia tegeleb… Väga paljudel inimestel on arusaam, et asi on tehnoloogias – mida vingem tehnoloogia, seda parem. Kõik probleemid on lahendatavad veel enama ja parema tehnoloogiaga, siis saab kõik korda.

Tegelikult on infotehnoloogia kõige suurem probleem hoopis infos, täpsemalt kommunikatsioonis. Ühes servas on ärimehed, kes tahavad raha teenida, teises masin, millele tuleb ülesandeid anda. Need on kaks absoluutselt erinevat maailma. Äriidee peab minema kõigepealt meeskonnale, kes peab selle konkreetsetesse sammudesse ümber panema. Peab olema IT-inimene, kes saab aru ärireeglitest ja peab olema võimeline äriidee mingisse vormi valama ja selle olemust detailselt analüüsima. Spetsifikatsioonist saavad omakorda aru programmeerijad, kes teevad selle arusaadavaks arvutile. Nii et selles ülesandes on väga mitu tõlkimise kihti.

IT-projektid võivad tihtipeale ebaõnnestuda seetõttu, et sellessamas „telefonimängus” läheb infot vahelt kaduma või see moondub. Niisiis – süsteem, mis valmis tehakse, võib hästi töötada, aga teeb täiesti erinevat asja kui see, mida inimene alguses tahtis.

Seetõttu ei ole tõhus IT-ettevõte tingimata see, kellel on kõige võimsam tehnoloogia, vaid see, kes suudab võimalikult hästi hallata tõlkimist. Kõige hinnatumad ja vajalikumad inimesed ei ole need, kes valdavad hullult tehnoloogiaid (mis on informaatikatudengite sage eksiarvamus), vaid need, kes suudavad haarata võimalikult laia osa ärimehe ja masina vahelt.

Ideaalne IT-mees on see, kes suudab rääkida firma direktoriga ja selle põhjal programmi kirjutada, aga selliseid inimesi peaaegu pole.

— Aga kui vaadata kas või popkultuuris levivaid IT-inimeste stereotüüpe, siis nad ei ole just väga suhtlusaltid…

— Selles probleem ongi. Selleks et selle masinaga töötada… see tuleb paremini välja teatud isiksusetüübil. Sellepärast ongi tüüpilises projektis kliendi nimel äriinimene ja äriprojektijuht, IT-inimesed ja IT-projektijuht ning täitja nimel projektijuht, süsteemianalüütik, süsteemiarhitekt ja programmeerija.

Kui rääkida karjäärist IT-alal, siis võtmeküsimus enamiku IT-inimeste jaoks on, kas nad suudavad end sellest patsiga asotsiaalse poisi stereotüübist välja murda ja rohkem suhelda või mitte.

— Millisena sa IT tulevikku näed?

— Ma ei usu, et näiteks Bill Gates ja Steve Jobs mõtlevad, kuhu võiks IT minna, või otsustavad, kuhu seda liigutada. Need muutused algavad enamasti kasutajatest, alt üles. Peamine on see, et IT demokratiseerumine jätkub.

Kui mõelda kas või Wikipedia fenomenile, siis seal on sündinud sünergia tehnoloogia ja inimeste vahel. Tehnoloogia loob uusi võimalusi ning hakkab inimeste elus suuremat rolli mängima. Muidugi oleneb inimesest, kes harjub sellega kiiremini, kes aeglasemalt. Iga järgmise põlvkonnaga – isegi mitte põlvkonna, vaid kümnendiga – moodustab tehnoloogia inimelust suurema osa, inimeste ja tehnoloogia põimumist on rohkem, mis tekitab uue sotsiaalse tellimuse uute tehnoloogiate järele, mis võimaldaksid suhtlust veelgi kasvatada.

Interneti algusaegadel poleks tänased sotsiaalsed võrgustikud Rate.ee, Facebook, Orkut olnud mõeldavad, sest interneti kasutajaid oli lihtsalt nii vähe. Aga nüüd, kui neid on kõvasti rohkem, on ka rohkem inimesi, kes kulutavad teatud tunnid nädalas internetis olemise peale. Nii on tekkinud sotsiaalne tellimus – näiteks kohvikus lobisemas käimise asemel saab nüüd suhelda sotsiaalses võrgustikus. See protsess läheb kindlasti edasi. Mis kuju see täpselt võtab, ei julge ma ennustada. Aga ma arvan, et pääsu sellest ei ole.

— Kaugele see minna võib? Skeptikud väidavad ju, et paradoksaalselt tekitavad sotsiaalsed võrgustikud antisotsiaalsust, inimesed ei suhtle enam…

— Kindlasti killustab see ühiskonda. 30 aastat tagasi ei saanud ükski radikaal (ükskõik, kas poliitikas, usu- või muus valdkonnas) kohvikus oma hulludest mõtetest rääkida, ta rahustati enne maha. Tänapäeval aga on väga lihtne leida interneti abil üle maailma endasuguseid radikaale, kes jagavad sinu mõtteid. Ja siis nad võimendavad vastastikku üksteist. Seega – selle asemel et radikaalid rahuneksid, annab internet neile ohtralt võimalusi end veel rohkem üles kütta.

Kui luusida ringi vandenõuteoreetikute, usuhullude või äärmuspoliitikute foorumites, paneb imestama, kust sellised inimesed tulevad. Sotsiaalne grupeerumine hakkab toimima hoopis teisi dimensioone mööda – samas majas elamine muutub oluliselt vähem tähtsaks kui see, et me käime samas foorumis.

Mul pole õrna aimugi, kas see on hea või halb ja mis mõõdupuuga seda peaks mõõtma, aga see on vältimatu ja sellele ei saa kuidagi kätt ette panna. Ühed struktuurid asenduvad teistega ja uued struktuurid on mitmes mõttes teistsugused, seal on oluliselt kitsam spetsialiseerumine, on oluliselt vähem sotsiaalset kontrolli, kas või radikaalide korralekutsumiseks. On muidugi ka positiivseid näiteid, kas või see, et inimesed „tulevad kokku” ja kirjutavad Wikipediat vms, mis on võimalik ainult tänu internetile.

— Euroopa Komisjoni tellitud uuringu järgi ei ole eurooplased nõus interneti sisu eest maksma, osa neist ka siis mitte, kui tasuta kvaliteetinternetti polekski.

— Kui palju neid ikka on, kes toodavad internetisisu raha teenimiseks? On tuhandeid inimesi, kes kirjutavad blogisid, mis on väga huvitavad ja sisukad ja sugugi mitte halvemad kui New York Timesis või Economistis ilmuvad artiklid. Sellepärast, et neil on sisemine tung seda teha.

Samamoodi võime rääkida muusikast. Suured muusikafirmad võitlevad hambad ristis internetipiraatlusega. Aga on selles midagi hullu, kui need suured firmad peaksid ära kaduma ja selle asemel oleks meil miljon korda rohkem võimalusi sõltumatute muusikategijate loominguga tutvuda?

Kultuuriski toimub tohutu killustumine. Selle asemel et meil oleks viis suurt valikut, on meil 5000 mikroskoopilist valikut.

— Aga kes võidab piraatide ja intellektuaalse omandi kaitsjate sõja?

— Ma arvan, et tehnoloogiliselt ei ole piraatlus põhimõtteliselt kontrollitav. Needsamad suured muusikafirmad ei ole peaaegu mingit edu saavutanud. Tõenäoliselt ei ole võimalik midagi teha. Meie moraalne seisukoht ei puutu seejuures asjasse.

Maailmas ei ole sellist jõudu, mis suudaks peatada info leviku. Täpselt samuti nagu tehnoloogilise arengu ja uute sotsiaalsete väärtuste tekkimise.

Jätkasin Eesti elu omapärade väljatoomist mujale maailma mahajäänutele. Aga häid pühi ja aastalõppu ka kõigile teistele, kus te parajasti ka ei viibiks

Hi Everyone,

Hope you’re doing fine wherever you are. The weather in Estonia has been snowy for the last month or so, at least in the place where I live. Since the sun sets at 3:23pm today, the snow actually helps a lot in terms of visibility, as it amplifies any light sources in the night. It’s not too cold (hovering around freezing), but every now and then I have to dig out my car (pic attached).

I bought a condo in the middle of Tartu. The building was originally constructed in 1836, and features 3 feet thick stone walls, so I should be able to survive any sort of climate. As a matter of fact, it doesn’t currently have anything besides walls, so it will take me a while to get all the interior work done and actually move in. But you’re all invited to a party once it’s done.

As you might remember, I’m doing most of my daily work in a software company called Webmedia. Starting next year, I will have my own P&L in Webmedia, and in preparation for that, we threw a big party. I have lost count of work-related parties I’ve attended by now, and may need to get some kind of letter from the company to explain my absences to my wife. One sign of the times is that most of my physical activity tends to come from dancing at parties, as I’m spending way too much time sitting at my desk or in my car L But at least we have free onsite massages J

Anyway, Adam might be able to relate better how the last party went, as he was subjected to a few new experiences, like various kinds of Estonian water torture (from scalding hot steam to jumping into holes drilled into lake ice), and naked girls beating him with tree branches.

To the uninitiated, the above-described procedure is called sauna, and it’s only done properly in this region of the world. Almost every Estonian has a sauna, even if he has to build it into a highrise apartment building.

Some of you may remember the party bus in Redmond, in Estonia you can also rent a sauna bus (http://www.saunabuss.ee/index.php?id=10), and cruise the city in the comfort of 85 degrees Celsius (185 F).

It’s also Christmas time. The USA is the most religious industrialized country, but there’s lots of fuss about public displays of Christmas paraphernalia. Estonia is one of the least religious countries in the world, but there’s a big Christmas tree in the town hall square and radio plays non-stop Christmas carols all day long. Still, I guess it has somehow morphed from its original ideas, as the Webmedia holiday party featured bikini babes performing acrobatics (pics on request), and other not so solemn activities.

But I hope you all have a good holiday suitable to your taste.

All the best for the new year,

Targo

Panen kirja, mis veel Tech-Ed’ist peas meeles, edasi tuleb juba välismälu kasutama hakata.

Arendusprotsess

Roy Osherove rääkis huvitavalt sellest, kuidas kirjutada hästi (automaat)testitavat koodi.

Miks automaattestimine hea on, seda teavad ehk kõik, aga kordamiseks:

• Regressioonide vältimine (ehk parandame üht asja ja teine läheb katki)
• Varajane vigade avastamine (väga oluline tarkvaratootmise põhiteoreemi seisukohalt)
• Nõuete parem mõistmine
• API dokumentatsioon (kui keegi peab seda APIt ka kohe kasutama, kasvõi testide otstarbeks, saab dokumentatsioon palju parem)

Koodi testitavust saab hinnata selle alusel, kui lihtne on meil:

• Tekitada suvalise objekti instantsi (sest tihti on seal sada erinevat sõltuvust).
•  Saada samale testile alati samu tulemusi
• Testida ainult üht komponenti korraga, ilma teisi puutumata
• Kontrollida komponendi sisendeid ja väljundeid
• Isoleerida komponenti tema sõltuvustest ja liidestest

Mitmesugused isoleerimisvajadused on sageli lahendatavad dependency injectionitega, mille kohta leiab veebist juba põhjalikumat lugemist.

Targo märkus: See kõik ei tähenda muidugi, et kogu kood peab alati automaattestidega kaetud olema ja kõik kohad dependency injectioneid täis. Igal projektil on oma iseärasused, vahel ei anna automaattestiimine mingit võitu, vahel aga on see projekti õnnestumiseks möödapääsmatu.

SharePoint veel kord

Südantsoojendav oli kuulda Ishai Sagi ettekannet SharePointi custom field type’idest. Seda seetõttu, et olen ise ühe päris radikaalse custom field type’i projekti realiseerinud (Business Data field type MOSS 2007-s) ja kui on mingi tehnoloogia, kus ma ilmselt maailma top 100 eksperdi seas olen, siis on selleks SharePointi fieldide customiseerimine

Edasi, SharePointiga tegelemiseks üks huvitav gadget on Content Query Web Part:

• Laseb sooritada päringuid üle mitme listi (mitte küll SQLi stiilis joine)
• Väga hea jõudlusega, cache’ib asju intelligentselt
• XSLi põhine customiseerimine

http://blogs.msdn.com/ecm/archive/2006/10/25/configuring-and-customizing-the-content-query-web-part.aspx

http://office.microsoft.com/en-us/sharepointdesigner/HA101741341033.aspx

Abivahendid veel

Tess Fernandez pidas ühe parima debugimise ettekande, mida ma kunagi kuulnud olen, demonstreerides mitmesuguseid vahendeid, nii neid, mida ma juba teadsin, kui ka uusi.

Minu isiklikuks lemmikvahendiks on kindlasti SOS, mis on mitmel korral lasknud mul keerulises olukorras kangelast mängida. Ja samuti on mul iga kord hea meel, et me elame managed koodi ajastul, kus meil on võimalik nt kogu heap mälu läbi käia ja vaadata, mis objekte sealt seest leiab. Yum.

Kellele Tessi mainitud vahendid võõrad on, saab downloadida ka demo, kus üksikasjalikud instruktsioonid sees.

Järgmine TechEd EMEA on juba Berliinis, mis pole novembrikuus ilmselt enam nii hea variant kui Barcelona. Aga samas ka ehk mitte nii hull kui Tartu.

Saabusin just tagasi Barcelonast Tech-Ed EMEA Developers konverentsilt, mis nägi välja umbes nagu ülaltoodud pilt. Barcelona kohta võib öelda nii palju, et homseks saadakse ka selle hotelli internetiühendus ilmselt korda, kus ma peatusin (lubati ju!), ja et mis iganes härra Gaudit mõjutas, oli tegemist millegi väga potentsega.

Aga nüüd teemast. Mitmetes ettekannetes oli muidugi ka asju, mida ennegi siit-sealt nähtud ja kuuldud, aga organiseeritud kujul info edastamine on alati abiks.

Järgnevalt minu memory dump sellest, mis mulle päev hiljem veel meelde jäänud:

Arendusprotsess

Stephanie Saad, kes on muidu ka überlahe tädi, rääkis agile developmentist Visual Studio kontekstis. Me kõik teame üht-teist agile developmentist ja Visual Studio uutest võimalustest, aga paljud neist on omavahel üksüheses vastavuses, ehk VS featured on ehitatud spetsiifiliselt agile metoodikate toetamiseks.

Siin pildil on peamiste agile põhimõtete ülevaade:

VS toetab neid näiteks järgmiselt:

• Test-driven development/unit tests - hea ülevaade siin: http://weblogs.asp.net/stephenwalther/archive/2008/03/19/tdd-test-driven-development-with-visual-studio-2008-unit-tests.aspx
• Refactoring – mitmed VS IDEsse ehitatud abivahendid. Muuseas, VS 2008 refaktoreerimine laseb näiteks ka andmebaasi stored procedure’e refaktoreerida, ümber nimetada ja neile automaatselt unit teste genereerida!
• Continuous build/continuous integration – VS Team System toetab: http://msdn.microsoft.com/en-us/library/ms364045.aspx
• Transparency – Team Foundation Server laseb ehitada kõikvõimalikke päringuid ja vaateid arendusprotsessile (nt iteration backlog, burndown, mitmesugused bugide statistika vaated, KPId). Lisaks laseb Code Metrics (http://www.vitalygorn.com/blog/post/2007/11/Code-Metrics-in-Visual-Studio-2008.aspx) vaadata, milline koht meie koodis on kõige keerulisem ning vajab seega ilmselt rohkemat unit testimist.
• Transparency/unit testing – Team System laseb seada checkin policy, mis kohustab inimesi sooritama nt koodi staatilist analüüsi või koostama unit teste, enne kui asi valmis olevaks kuulutatakse.

Andmebaasid

Noppeid SQL 2008 uute võimaluste teemal:

• Intellisense ja parem debugimise support.
• MERGE käsk, mis töötab vastavalt vajadusele nagu INSERT, UPDATE või DELETE
• Tabelitüüpi parameetrid
• Change tracking – tabelitel ja ridadel oleks nüüd nagu versiooninumbrid
• Suurema täpsusega date/time andmetüübid
• HierarchyId andmetüüp hierarhiliste andmete hoidmiseks
• Andmetüübid geograafiliste ja geomeetriliste andmete hoidmiseks (spatial data)

SharePoint

MOSS 2007 SP2 tuleb välja 2009 kevadeks. Minu jaoks üks olulisemaid parandusi on automaatne SQLi indeksite rebuildimine, mis aita ära hoida SP saitide “hapuks minekut”, kus kestva töö järel SP päringute jõudlus degradeeruma kipub. Olen seda situatsiooni ise ka mitme kliendi juures täheldanud. Täpsemat infot siit: http://blogs.msdn.com/sharepoint/archive/2008/10/24/prepare-for-the-upcoming-office-sharepoint-server-2007-and-windows-sharepoint-services-3-0-service-pack-2.aspx

Juba praegu on olemas Visual Studio extensions for SharePoint (http://www.microsoft.com/downloads/details.aspx?FamilyID=3E1DCCCD-1CCA-433A-BB4D-97B96BF7AB63&displaylang=en). Järgmises Visual Studios (VS 2010) on juba sisse ehitatud vahendid SharePointi serveritega töötamiseks – samamoodi nagu praegu on VSil sisseehitatud vahnedid SQL Serveriga integratsiooniks.

Põhiliseks tulevikusuunaks on siiski SharePoint online, mis toetab pea kõiki võimalusi, mis kohapeal paigaldatud SharePoint: http://www.microsoft.com/online/sharepoint-online.mspx 

Muuseas, abiks ressurss nii algajale kui ka kogenud SP arendajale on http://www.microsoft.com/click/SharePointDeveloper/

Jätkub…

Vahetult pärast Ameerikasse kolimist kirjutasin kodustele kirju sealsest elust, vähemalt nii kaua, kuni kõik veel uus ja huvitav tundus. Nüüd kirjutasin vastupidi, USAsse mahajäänutele. Tegelikult täitsa huvitav näha, kuidas Eesti elu teisest perspektiivist paistab, nii et panen selle siia ka kirja.

Hey folks,

How are y’all doing? I have been rather busy, so it’s been hard to find time to write.

As you can see, I’m still with Microsoft, working as a consultant in the local services org. In everyday life though, I work with a local software company called Webmedia, and my addressbook title says Chief Development Officer. My current goal is to build a team that will start doing various SharePoint deployment, customization and add-on development projects. In reality, I’ve been doing everything from sales and sitting in management meetings to coding and writing people’s reviews. I build fancier and fancier time management solutions for myself, but still seem to have more and more to do J

Now the main thing about Estonia is that it’s tiny. The whole country has some 1.4 million people; I live in the city of Tartu, it has about 100,000 inhabitants.

You can see the city map here: http://maps.live.com/default.aspx?v=2&FORM=LMLTCP&cp=58.374043~26.728878&style=r&lvl=13&tilt=-90&dir=0&alt=-1000&phx=0&phy=0&phscl=1&where1=tartu&encType=1, Adam says it’s like spaghetti. If you didn’t know yet, Adam is also here and just received his living and working permit. But the street map is really neat, as it tends to be easier to walk to places, rather than drive. We have a weekly team lunch and always walk to some nearby downtown restaurant. Speaking of restaurants, between having lunches with a bunch of people all the time and being too excited about work to do much else, I’ve put on considerable extra weight L

The smallness of the country has some interesting effects. While small, we still have to have our own equivalent of the People magazine and the Wired magazine and so on, and as they have to fill the space, everybody in the country gets to be a celebrity every now and then. I made it to the cover of the Wired magazine equivalent two weeks after arriving.

It also enables the introduction of various neat IT solutions that could take decades to implement elsewhere. For example, I have a government-issued smartcard that serves as a universal ID. Every computer has a smart card reader, and I can use it for voting, banking, paying utility bills, buying a train ticket, signing documents (government institutions are mandated by law to accept digitally signed documents) etc etc.

Europe is multicultural in a different way than the US. In the US, everybody looks different, but speaks the same language. Here, everybody looks the same, but they speak different languages. I pay the equivalent of $20/mo for my Internet/TV/phone service. For that my TV package has channels in 13 different languages, plus 5 different adult channels.

But the thing that’s really, really different is the various company events. In Estonia, every organization is supposed to have an event called the „summer days“. Think of a typical US company picnic . Now add limitless alcohol, sauna and hot tubs. Remove all the typical HR rules in a US employee handbook. Stretch the event to about 24 hours or more. As a result, if something like this happened in the US, many people (starting with the top management) would not be working for the company the next morning. But here, it’s business as usual.

Coming from the US, you can get vertigo from the overall level of political incorrectness. If you attended a certain party at Jukka’s place, you might remember a certain video that Harpreet demonstrated. Apparently, here it got sent to a company-wide mailing list. Again, business as usual.

In cooler companies, there are also „winter days“, „fall days“ etc. Webmedia has won the best employer in Estonia award, so the various suborganizations have their own events (our support org had „Indian summer days“). Because I’m currently involved in all kinds of random stuff, I get to go to quite a few of them, plus the Microsoft events. Of the last 6 weekends, I’ve been out of town for 4, we’ll see how long I will last.

I mentioned the support org. Just like we had admins and internal IT people in Redmond, there are various support people here, but there are a lot more of them (seemingly 1 for every 10 employees or something). As a result, whenever I need something from a hotel reservation to new hardware to ordering some books, I send an email, and usually get a response within 15-30 minutes, saying that everything’s all set. Boy, do I love these people.

Take care now, and keep up the good work.

Targo

Umbes kümme aastat tagasi oli mul kord kõrge palavik, mis takistas kooli või tööle minekut. Arvuti taha suutsin end siiki vedada ja kirjutasin teatava Kivirähu teksti põhjal üles Vana Programmeerija loo.

Kümne aasta juubeli puhul panin ta siia taas kirja. Nendele, kel huvi asja võõramaalastega jagada, tõlkisin selle millalgi ka inglise keelde.

Vana Programmeerija

Öösel toodi firmasse uus mees.
“Said su siis nõusse,” ütles üks programmeerija kaastundlikult. “Küllap jootsid su täis, nii nagu meid kõiki. Kes siis kaine peaga sellisesse firmasse tuleb!”
“Kas tead, kuhu kadus too mees, kelle asemele sind värvati?” küsis teine kaastöötaja. “Projektijuht lõi ta maha. Lihtsalt lõi maha ja kõik. Palju mehi on tema rusika läbi oma otsa leidnud.”
“Nii ongi õige!” ütles uus mees rahulikult. “Kus seda enne nähtud, et firmas ei tapeta! Mina olen vana häkker, olen kõik operatsioonisüsteemid ise läbi testinud ning iga kord on taplemist olnud. Vat vanasti, siis olid ikka mehed! Igaüks käis majas ringi, juhtmeots käes, ja kui sai, siis laskis voolu! Mina ainsana jäin hinge, lõpetasin edukalt projekti ja kauplesin end uude kohta. Jah, mina tunnen tarkvara tegemise kombeid!”
Ja ta ronis magamiskotti ning jäi norinal magama.
Hommikul tundis projektijuht uue mehe vastu huvi.
“Kus ta on?” küsis ta analüütikult. “Tutvustan talle meie firma tavasid.”
Analüütik läks näost punaseks ja lõi silmad maha.
“Kuidas nüüd öelda… Istub jututoas… Ma küll ütlesin, aga…”
“Mis!” röögatas projektijuht. “Laiskleb! Kas ta peab meie firmat laatsaretiks või! Tuhat nullpointerit! Näita, kus ta on!”
Programmeerija vedeles tõesti jututoas ning haigutas aeg-ajalt magusalt.
Projektijuhti nähes ta naeratas unelevalt.
“Mõtlesin just sellest ajast, mil ma veel noor olin,” ütles ta. “Siis olid mehed selgest rauast. Mina isegi olen ju teab kui mitu korda haljast assemblerist bugisid rookinud. Ükskord juhtus sihuke ette, et hoia ja keela! Kolm korda tuli ringi kompileerida. Aga ma talle andsin!”
“Mida!” käratas projektijuht. “Sa veel seletad, lurjus!”
“Nonoh!”, ütles mees pahaselt. “Hoia oma pudrumulk vaos, kui sa häkkeriga kõneled. Ega ma oma juttu lõpetanud pole. Teinekord tuli andmebaasimootorit parandada – t erve kollektiiv läks selle pärast peast segi, aga siis leidis terav kirves kivi! “Noh, roju!” ütlesin ma talle. “Nüüd ma su jahvatan!” See oli ka üks kodeerimine, mida tänaseni meenutatakse.”
Projektijuht kuulas ja läks raevust kollaseks.
“Kas sa tead, kellega sa praegu räägid!” kisendas ta. “Sa räägid projektijuhi endaga!”
“Mis projektijuht sina oled!” lõi vana programmeerija käega. “Selliseid projektijuhte on ennegi nähtud. Vaata vanasti, siis olid projektijuhid. Silmad olid teistel punnis, käisid trampides mööda koridori ja vandusid nii , et kõik masinad käigu pealt GPF-i andsid. Sinusuguseid keskkoolihäkkereid ei lastud uksest sissegi, nad tõid õnnetust kaasa. Mine parem oma tuppa ja küll mina siin asjad korda sean. Mina tunnen C++’i nagu oma pük se.”
“Nii!” pöördus ta seejärel analüütiku poole. “Mitut CASE-vahendit te kasutate?”
“Ühte,” vastas see hämmeldunult.
Vana programmeerija vangutas pead.
“Kus seda enne nähtud!” ütles ta. “CASE-vahendeid peab olema vähemalt seitse ja diagramme tuleb üle joonistada kaksteist korda päevas. Nii oli vanasti alati. Saada mehed joonistama!”
“Mulle tundub, et…” alustas jahmunud projektijuht, aga vana programmeerija käskis tal pudrumulgu kinni pidada.
Serveri kettaruumi kulutas vana programmeerija rohkem kui kõik ülejäänud kokku ja käskis finantsdirektoril seejärel uut riistvara muretsema minna.
“Nii ei jätku meie rahadest kuigi kauaks,” söandas finantsdirektor poetada.
“Firmas peabki vähe raha olema,” vastas vana programmeerija kindlalt. “Omal ajal, kui ma FreeBSD-ga tegelesin, ei saanud keegi seitse kuud sentigi palka. Mis teie siin ka üldse tarkvarategemisest teate.”
“Mis firma tarkvara kasutatakse?” uuris ta seejärel analüütikult.
“Microsofti,” vastas too.
“See tuleb kohe maha kustutada,” ütles vana häkker. “Kus seda enne nähtud, et Microsofti tarkvara kasutatakse! See toob ju sulaselget õnnetust! Kõik vanad programmeerijad teavad, et Microsoftis pesitsevad kurjad vaimud. Ru ttu tarkvara ketastelt maha! Mul on meeles üks juhtum, kus kah keegi rumal projektijuht Microsofti tarkvara arvutitesse lasi installeerida. Sealt firmast ei pääsenud peale minu keegi eluga, operatsioonisüsteemidest ronisid aga deemonid välja ja käisid öösiti magamiskottidest meeste verd imemas.”
Jubedusega kuulanud töötajad formateerisid kiiresti kõik kõvakettad üle.
“Jeesus Maria!” hüüdis vapustatud projektijuht. “Nüüd meie tähtajad hävivad! Ma lähen hulluks!”
“Tarkvaratootmisel peabki hulluks minema, siin teisiti ei saa,” nõustus vana häkker. “Meil läks omal ajal kogu kollektiiv hulluks.”
“Projektijuht ägas ja pages oma tuppa varju.
Vana programmeerija jalutas mööda ruume ning sattus viimaks süsopi manu.
“Süsteem töötab valesti,” ütles ta pärast hetkelist mõtlemist.
“Mul on siin graafiline abivahend, mis süsteemi jälgimisega tegeleb,” vastas süsop.
Vana häkker vilistas.
“See’p see on!” ütles ta. “Graafiline kasutajaliides! Kus seda enne nähtud on! Kellel oli vanasti graafiline kasutajaliides? Mitte kellelgi! Käsurida on kõik, mis häkkeril vaja läheb. Graafiline kasutajaliides on ainult eksitamiseks mõeldud.”
Ta lükkas süsopi kõrvale, kustutas X-Windowsi ning läks tööst väsinuna uuesti puhkama.
Siis anti teada peatsest voolukatkestusest. Projektijuht, kelle nägu reetis, et tema paar viimast tundi pole olnud kergete killast, väljus oma toast ja käskis tööd salvestada.
“Rumalus!” leidis vana programmeerija. “Las aga olla! Pidage kõik oma pudrumulgud kinni, küll mina juba andmetega hakkama saan!”
Siis tuligi voolukatkestus ja pooleliolevad tööd hävisid.
õhtul pidid Microsofti esindajad, kellega firma koostööd tegi, tulema projekti seisu üle vaatama.
Kuna süsop oma tööd teha ei saanud, ei saadud ka andmeid taastada ning Microsofti esindajad said kurjaks.
“Nüüd me oleme pankrotis,” oigas juhtkond.
“Firma peabki pankrotti minema,” õpetas vana programeerija, kes hetkekski rahu ei kaotanud. “Mis firma see on, mis pankrotti ei lähe?! Nii palju, kui mina olen töötanud, pole ükski firma pankrotistumata jäänud! Omal ajal…”
Aga ta ei jõudnud lõpetada, sest enne seda jõudsid kohale Microsofti juristid, kes ta seal koos teiste töötajatega kinni võtsid ja Bill Gatesi enda ette toimetasid.
Bill istus väärikalt troonil ja kohendas oma kandilisi prille.
“Midagi halba teiega siin ei juhtu,” ütles ta. “Hakkate vaid minu produktide kallal kodeerijateks nagu kõik need, kes enne teid minu valdustesse sattusid. Nüüdsest olete mu sulased!”
Tekkis hetkeline vaikus ja kohe seejärel oli kuulda vana programmeerija häält, kes Wordi patchis.
“Kus seda enne nähtud, et Word PC peal jookseb!” pahandas ta. “Wordi koht on HP peal.”
“Kas see pole mitte see vana programmeerija!” hüüatas Bill selge hirmuga. “Jälle siin!”
“Mina ikka,” vastas häkker. “No miks su prillid küll kandilised on? Need on ju alati olnud ümmargused.”
“Viige ta ruttu tagasi!” karjatas Bill. “Ruttu!”
Ning juristid viisid vana programmeerija minema.
Järgmisel päeval istus ta terminali taga ja mängis muda, kui sisse astusid kaks meest.
“Vajame kogenud programmeerijat!” hõikas üks neist.
“Siin ma olen,” vastas vana programmeerija ja läks meestega kaasa.

Üks olulisemaid asju, mille üle mul oma Microsofti-kogemuse juures hea meel on, on võimalus töötada koos väga erineva tausta ja päritoluga inimestega. Ainuüksi minu otseses alluvuses on olnud inimesi Hiinast (sh nii emamaalt, Taiwanist kui ka Hong Kongist), Indiast, Kanadast, Poolast, Slovakkiast, Türgist, USAst ja Venemaalt, lisaks kolleege kõikvõimalikest muudest kohtadest Soomest Botswanani. Konkreetselt arendajate osas on ameeriklased Microsoftis muuseas suur vähemus ja mõnes divisjonis ei moodusta isegi mitte suurimat rahvusgruppi.

Selle juures on huvitav tähele panna, kuidas kellegi kultuuriline ja majanduslik taust on inimesi vorminud. Ühelt poolt võib igas keskkonnas kohata nii geeniusi kui ka luusereid, IQ ja töökuse monopoli pole ühelgi piirkonnal, aga sellegipoolest torkavad silma mõned iseärasused.

Ameeriklased elavad tugevate kapitalistlike traditsioonidega arenenud tööstusühiskonnas, kus valitseb tugev sisemine konkurents ettevõtete ja ka indiviidide vahel. Ettevõtete seas on tihti väga tugev spetsialiseeritus, igaüks on leidnud endale konkreetse kitsa turuniši, millelt oma kasumit saada. Ameerikasse kolides üllatas mind suuresti, kui palju siin ikkagi erinevaid kaupu ja teenuseid on võimalik saada, mis on kõik selle konkurentsi ja spetsialiseerumise tagajärg. Üksikisikute tasemel paistavad silma kaks aspekti: esiteks tohutu ettevõtlikkus – peaaegu kõigil minu ameeriklastest tuttavatel on kunagi olnud oma äri, nad plaanivad seda tulevikus luua või vähemalt unistavad sellest. Teiseks aspektiks on jällegi seesama spetsialiseeritus, Ameerikas kohtab väga palju inimesi, kes on mingi konkreetse eriala äärmiselt tugevad spetsialistid, kuid nad jäävad hätta, kui on tegemist millegagi, mis otseselt nende valdkonda ei puutu. Samuti toetub ameeriklane hädas palju konkreetse spetsialisti abile, selle asemel, et asju ise korda ajada, olgu tegemist siis elektriku, politseiniku või advokaadiga.

Indialaste puhul on oluline vahe, kas me räägime tüüpilisest väljarännanud IT-spetsialistist või inimesest Bombay tänavalt. Tohutu ülerahvastatuse tõttu on Indias lääne inimese jaoks kujuteldamatu konkurents ülikoolikohtadele ja headele ametipostidele. Kraadiõppesse pääseb vaid maksimumhinnetega ja isegi kõrgelt haritud inimesel pole enamasti muud valikut, kui töötada Ameerika firma tech suppordis ja kuulata redneckide virisemist, et miks nende modem ei tööta. Kui siia lisada veel takistused, mida USA immigratsiooniteenistus seab osadest riikidest sisserändajaile, saame kokku terve hulga sõelasid, millest tüüpiline Indiast pärit itimees on pidanud läbi saama. Sellega seoses järgivad nad tihti punktuaalselt igasuguseid tobedamaid ja vähemtobedamaid reegleid (ehk täidavad vene korraldusi saksa täpsusega), kuna nende kogemuse järgi võib reegli eiramine kaasa tuua rongist maha jäämise.

Idaeurooplased on tihti vastupidise mentaliteediga. 50 aastat kommunismiaega on neile õpetanud, et reeglid on juhuslikud ning suvalised (isegi kui nad vabamas ja loogilisemas ühiskonnas seda ei ole) ja neid võib enamasti eirata. Vahel on see halb, vahel hea, olenevalt sellest, kas tulemuseks on geniaalne innovatsioon või faux pas, mille tõttu teised peavad ületunde tegema.

Hiinlaste juures on huvitaval kombel esindatud jooned kõigist ülaltoodutest: suurrahva mentaliteedist tingitud mõningane teadmatus muu maailma osas, rahvaarvust tingitud tihe konkurents ja kommunistlikust riigikorrast tulenev teatav vajadus igapäevaelus vahel mõningast osavust kasutada.
Samas on Hiina kultuurile lääne omaga võrreldes omane küllaltki tugev kollektivism. Kui Ameerikas on vanasõna, et varajane lind saab ussi kätte (early bird gets the worm), siis Hiinas on väidetavalt vanasõna, et varajane lind lastakse maha ehk siis hoopis teine suhtumine individuaalsesse initsiatiivi. Eriti Hiina filiaalidega asju ajades torkab silma, et inimesed võtavad vastu mingi otsuse ja siis kohalik ülemus räägib kõigi eest, võrreldes sellega, kuidas Euroopa või Ameerika filiaalis igaüks isiklikult esile püüab tikkuda.

Eestlastel on idaeurooplaste alamliigina veel üks eripära: väikerahvana on Eestis põhimõtteline struktuurne puudus inimestest. Ühemiljonilise rahvaarvuga riigis tuleb ära täita needsamas võtmepositsioonid (olulised riigiametid, põhiliste majandusvaldkondade juhtivate ettevõtete direktorid jne), mis sajamiljoniliseski, aga sobivad kandidaadid tuleb leida palju väiksema seltskonna seast. Kuna igalühel polegi erilist soovi suur juht ja otsustaja olla, põrkavad rahvusvaheliste firmade esindajad Eesti filiaalidega tegeledes kokku nende jaoks kummalise probleemiga, kus keegi ei tahagi eriti ülemus olla ja teeb pigem oma tavalist tööd. Oma tavalises suurkorporatsiooni keskkonnas on nad harjunud pigem olukorraga, kus igale juhtivale kohale on kohe kümme kandidaati, kuna inimestel pole muud varianti silmapaistmiseks. Eestis on aga igal soovijal küllaltki lihtsalt võimalik saada kas seltskonnaajakirja veergudele, televisiooni, parlamenti või mõne top 100 ettevõtte juhikohale, mis enamiku inimeste ambitsioonid rahulikult ära maandab – kui mujal on tegemist tõsise ambitsiooniüleküllusega, siis Eestis selle puudusega.
Samuti täidetakse Eestis sarnaseid ülesandeid tihti palju väiksema arvu inimestega, kui mujal ning igaüks peab tihti ära katma palju laiema vastutusala kui rahvarohkemas ühiskonnas tavaks. Kui Redmondis on Microsofti Office’i divisjonis terve eraldi tiim, mis tegeleb ainult build toolide ja skriptidega, siis Eestis teeb programmeerija ise kõik vajaliku muu töö kõrvalt ära. Seetõttu on eestlane itimehena tihti palju laiema profiiliga, kuid tal puudub tavaliselt sügavam eriteadmine oma valdkonnast. See tähelepanek ei kehti muidugi mitte ainult IT kohta, mulle tundub, et näiteks ameeriklasega võrreldes on eestlane ka üleüldiselt varmam avaldama amatöörlikku arvamust mõnel suvalisel poliitilisel või filosoofilisel teemal.

Mis on jutu moraal: Nagu alguses öeldud, ei mõjuta kultuurikeskkond kellegi oskust või võimet oma igapäevaseid tööülesandeid täita ja kõigist ülaltoodud statistilistest tähelepanekutest on palju erandeid. Siiski on hea, kui meeskonnas on esindatud erineva taustaga inimesed, kes lähenevad probleemile erinevalt ning suudavad näha midagi, mis teistel ehk tähele panemata jääb. See ei kehti muidugi mitte ainult rahvuse, vaid ka sotsiaalse või majandusliku päritolu, hobide, selle, kas tegemist on linna- või maainimesega jms kohta. Mida rohkemad on erinevad kogemused ja oskused meeskonnas esindatud, seda väiksem on risk ja seda tugevam lõpptulemus.