Tere rahvas! Mul paluti siia täna suhteliselt vabal teemal rääkima tulla. Ja kui tegemist on vaba teemaga, siis üldiselt katsuvad inimesed ikka kõige lihtsama väljapääsu leida.

Aga mis on kõige lihtsam asi, millest rääkida? Enamasti on inimestel kõige lihtsam rääkida iseendast.

Tänase jutu teemaks olen seega mina ise, ehk siis minu temaatika ehk ma-temaatika. Ehk siis matemaatika minu elus. 

Kes ma sihuke olen. 1995 lõpetasin Haapsalu Gümnaasiumi, 1999 Tartu Ülikooli. Kuni 2008 olin Microsoftis ja tegin tarkvara.

Austavaks ametinimetuseks oli mul tarkvarainsener, mis tähendas, et ma sain ise igasuguseid huvitavaid asju välja mõelda ja oma kätega midagi uut valmis teha. Mingil hetkel juhtub aga üsna sageli, et mingis grupis võetakse parim spetsialist ja pannakse ta teisi spetsialiste juhtima, nii juhtus ka minuga ja alates 2005 aastast olen ma tegelenud pigem teiste inimeste juhtimisega kui ise millegi valmistamisega.

2008 tulin Eestisse tagasi, praegu olen Webmedias ja juhin seal üht äriüksust. See tähendab, et mul on oma inimesed, oma eelarve, oma kliendid, oma tulud ja oma kulud. 

Sellega seoses on vaja ka suurt hulka arvutamist, mille tulemusel leitakse enamasti üks konkreetne arv. See arv on minu üksuse kasum või kahjum.

Kui see arv on hea, siis on kõik hästi, sõidame Havaile puhkama ja oleme eluga rahul. Kui see arv ei ole hea, siis on kõik halvasti, inimesi tuleb lahti lasta ja üldse on kõik õnnetud.

Oluline on tähele panna, et tähtis pole mitte selle arvu tagantjärele välja rehkendamine, vaid pigem ennustamine, milliseks kujuneb tulemus järgmisel kuul, järgmisel kvartalil või järgmisel aastal, et meil oleks võimalik selle vastu mingeid konkreetseid samme astuda ja tulevikuks valmis olla. Tuleviku ennustamisel on meil aga tegemist väga paljude erinevate muutujatega ja nende erinevate koosmõjude kombinatsioone saab hinnata ainult mingit laadi statistilist analüüsi kasutades.

Lihtsustatult seega: mida parem matemaatikaoskus, seda parem ennustusvõime ja seda edukam äri.

Eelmine näide oli sellest, kuidas konkreetselt minul läheb vaja matemaatikat mingite konkreetsete ülesannete lahendamiseks. Sama näite võime aga tuua peaaegu suvalise muu eluala kohta. Igapäevastes toimingutes on meil kaks võimalust:

-Me kas teame, et mida teha, meil on selle jaoks mingi hulk reegleid, kuidas mingis konkreetses situatsioonis käituda. Me oskame vastata küsimusele “MIDA?” -Või me võime teada, et miks me midagi teeme, mis on liikumapanevad põhjused, millest need reeglid tulenevad. Me oskame vastata küsimusele “MIKS?”

Niikaua kui kõik on tavapärane, piisab esimesest lähenemisest, aga kui saabub mingi kriisisituatsioon, siis lihtsatest reeglitest enam ei piisa, siis ongi meil vaja vastust küsimusele “MIKS?”

Et MIKS küsimustele efektiivselt vastata, on vaja omada teadmisi selle ameti alusdistsipliinidest.

Oletame, et te tahate hakata presidendiks või mingiks muuks riigimeheks. Selleks, et selles ametis raskete olukordadega hakkama saada, on vaja tunda avaliku halduse põhimõtteid. Selleks aga, et tunda haldust, on vaja tunda sotsioloogiat ja äri. Nende jaoks on aga vaja tunda demograafiat, statistikat ja majandust. Ja niiviisi mööda ahelat edasi minnes jõuame mingil hetkel matemaatikani.

Oluline on see, et me ei kasuta matemaatikat mitte otse, vaid me kasutame selle rakendusi. Seega tuleb meil kindlasti mõista mitte ainult matemaatikat, vaid seda, mis toimub nende vahepealsete noolte sees – kuidas matemaatikat tegelikult ühes või teises teaduses ära kasutatakse ja kuidas neid teadusi omakorda igapäevaelus ära kasutatakse. 

Samamoodi on meil võimalik mõelda ka kõigist muudest asjadest maailmas.

Esimeses lähenduses me võime olla rahul sellega, et asjad on niisugused nagu nad on.

Järgmise tasemena me võime mõelda sellest, et millised asjad veel olemas on?

Ja lõpuks võime mõelda sellest, et MIKS maailma asjad on just sellised nagu nad on?

Ja selle viimase MIKS küsimuse vastuse juurteni minnes jõuame väga tihti selleni, et matemaatika annab meile võtme oma küsimustele vastamiseks. 

Ja kui meil on käes see võti maailma mõistmiseks, muutub meie elu ja asjadest arusaam tohutult rikkamaks ja rahuldust pakkuvamaks.

Räägime järgmiseks natuke filosoofilisemal teemal.

Ehk kust tulevad üldse meie teadmised?

Teadmisi on mitut laadi:

-Enda kogetud asjad

-Teistelt kuuldud asjad, näiteks see, mida vanemad lastele räägivad

-Olemasolevate teadmiste põhjal tõestatud ja põhjendatud asjad  

Need kõik on kvalitatiivselt erinevad ja oluline on nende vahel vahet teha! Samuti on igal sellisel teadmisel usaldatavuse väärtus, mis sõltub teise kategooria puhul näiteks rääkija usaldatavusest ning kolmanda kategooria põhjal tuletusmeetodi korrektsusest ja rangusest.

Usaldatavuse seisukohalt on kõige olulisem teha vahet põhjendatud ja mittepõhjendatud väidete vahel.

Matemaatika on selles osas ideaalne, et matemaatikas ei võeta ühtki väidet tõena, kui ta pole enne põhjendatud ja tõestatud.

Võtame kasvõi sellise lihtsa näite nagu Pythagorase teoreem.

Kui meile lihtsalt väidetakse, et täisnurkses kolmnurgas a2+b2=c2, siis me võime seda lihtsalt uskuda või alternatiivina võime küsida tõestust. Õnneks on matemaatikas väidetel üldjuhul olemas tõestused ja põhjendused. Ja Pythagorase teoreemi saame tõestada üsna lihtsal viisil:

Seega tekitab matemaatika inimeses harjumuse erinevaid väiteid kontrollida ja põhjendada.

Matemaatika vastandiks on selles mõttes religioon. Religioonis öeldakse meile, et me lihtsalt peame mingit asja uskuma ja kõik. Ja kui me ei usu, siis läheme põrgusse. Kasvõi Martin Luther on öelnud, et mõistus on usu suurim vaenlane.

Seal vahepeal on aga veel hulk võimalusi igasugustest väidetest, mille esitajad (nt poliitikud või müügimehed) tulevad ja räägivad meile targa ja veenva näoga, et asjad on just nimelt mingil konkreetsel viisil, aga nad ei põhjenda seda kuidagi! Või siis põhjendavad puudulikult.

Kui me oleme harjunud väidete kontrollimisel matemaatilise rangusega, siis saame ka:

a)Kontrollida, kas meie oponent esitab oma väiteid korrektselt .

b)Leida nendes väidetes vastuolusid.

Mõned näited, millega ma ise olen kokku puutunud:

Näide 1: homöopaatia. Võetakse mingi toimeaine, lahjendatakse seda veega pooleks ja loksutatakse. Siis lahjendatakse jälle ja loksutatakse. Ja nii näiteks 30 (või 60 või 200) korda järjest. Mida rohkem, seda uhkem. Matemaatiliselt saame kerge vaevaga aru, et tulemis pole tõenäoliselt enam mitte ainsatki esialgse aine molekuli, aga inimesed, kes matemaatikat ei tunne, ostavad ikka.

Näide 2: kinnisvarakrahh. Paljud inimesed väitsid tõsise näoga, et kinnisvarahinnad ainult tõusevad ja muud moodi ei olegi üldse võimalik. Ja teised uskusid, hoolimata sellest, et lihtne arvutus näitab, et selline kasv pole majanduslikult jätkusuutlik. Ja võtsid suuri laene eeldusel, et mõne aasta pärast müüvad oma korteri tohutu kasumiga maha ja maksavad laenud tagasi.

Näide 3: puhkuseosakud. Olen juhtunud paarile puhkuseosakute müügiüritusele, kus müügimees veenva näoga seletab, kui hea diiliga ikka tegemist on. Joonistab tahvlile arvusid ja “tõestab”, kui palju raha ma sellega ikka kokku hoian. Mina näen muidugi läbi, et ühes tulbas on arvud inflatsiooniga läbi korrutatud ja teises mitte, selle peale teeb kähku teist juttu. Aga kõrval inimesed ostavad ja kiidavad. Mõni aeg hiljem aga avastavad, kuidas hulk inimesi üritab eBayl meelehetilikult neist osakutest lahti saada.

Ma näen siin saalis mitut matemaatikaõpetajat. Matemaatikaõpetajatelt küsitakse ilmselt tihti, et miks ma pean neid ülesandeid lahendama kogu aeg? Mis mul sellest päris elus kasu on?

Kehalise kasvatuse õpetajad panevad samas näiteks poisse kätekõverdusi tegema. Mis meil sellest päris elus kasu on? Kätekõverduste puhul on vastus küllaltki otsene – see teeb inimest tugevamaks ja ta jaksab päris elus paremini sooritada sarnaseid tegevusi, kus kätejõudu vaja läheb.

Matemaatikaülesannetel on samasugune efekt inimese aju treenimisel. Tegelikus elus koosneb minu enda töö pidevast ülesannete lahendamisest. Mõned näited sedalaadi ülesannetest:

-Hinnang, kui kaua mingi projekt aega võiks võtta

-Hinnang, kui palju me järgmisel kuul raha teenime

Need on puhtalt arvutuslikud ülesanded. Aga on ka selliseid ülesandeid:

-programm töötab praegu liiga keeruliselt – tehke ta lihtsamaks

-programm on aeglane, tehke ta kiiremaks

Ehk siis ülesanded, kus meil pole isegi mitte täpne valem teada, kuidas sellisele ülesandele üldse läheneda. Me peame ise välja mõtlema, millist valemit kasutada, milliseid parameetreid seal rakendada.

Ja siis on veel ülesanded nagu:

- Ma tahaksin, et sinu osakond teeniks rohkem raha

-Tee nii, et inimestel oleks sinu organisatsioonis parem töötada

Selliseid suureemaid ja väiksemaid ülesandeid tuleb minu ette iga päev ridamisi. Ja ainuke võimalus nendega hakkama saamiseks on omada piisavalt hästi ülesannete lahendamiseks treenitud mõistust, nii et ma saan  kiiresti võtta: ülesanne->lahendus, ülesanne->lahendus, ülesanne->lahendus.

Muuseas: vahet tuleb teha harjutusel ja ülesandel. Lihtsalt tulpades võrrandite lahendamine on harjutus. Tekstülesanne, kus valem pole ette antud, on oluliselt kasulikum!

Paljud asjad matemaatikas on kasutatavad väga mitmel eri moel. Näiteks võrrandite lahendamine on osaks praktiliselt kõigist matemaatika rakendusaladest.

Kui me oskame mitmesuguseid erinevaid võrrandeid lahendada, on nad meile abiks igal pool, arhitektuurist ärijuhtimiseni.

Üks ja seesama matemaatiline MUDEL on kasutusel väga paljudes eri valdkondades.

Seega, matemaatika on nagu keeleõpe:

kui me õpime ennast mingis keeles väljendama, on meil võimalik kirja panna lõputult erinevaid mõtteid, üksikutest lausetest kuni paksude raamatuteni.

Ja kui me õpime matemaatika keelt oma elus kasutama, on meil samuti lõputult võimalusi seda erinevates kontekstides ära kasutada.

Kokkuvõtteks:

-Maailm põhineb ühel või teisel viisil matemaatikal.

-Matemaatika mõistmine on võti maailma mõistmiseks (või vähemalt korrektseks mõistmiseks, on ka teisi filosoofiaid, mis annavad meile ebakorrektseid tulemusi).

 -Matemaatika harjutamine loob eeldused elus tekkivate probleemide lahendamiseks.

Sekka küsiti mult veel mitmesuguseid lõbusaid küsimusi:

Küsimus: kas Kuu peale on mõistlik maatükki osta?

Vastus: Igasuguse investeeringu puhul on meil tegemist matemaatilise mudeliga, mis peegeldab mingit laadi reaalsust. Mul on näiteks natuke Microsofti aktsiaid ja Brasiilia riigi võlakirju, mis peegeldavad vastavalt seda, kuidas Microsoftil ja Brasiilial tulevikus läheb. Kui neil läheb hästi, läheb ka minu investeeringul hästi, aga oluline on kasutada eelpool toodud usaldatavuse mõõdikuid ehk siis ise aru saada, kas vastav majanduslik mudel tegelikult paika peab või ei, mitte lihtsalt müügimehe juttu uskuda. Kuu majandusliku tuleviku osas olen skeptiline.

Küsimus: aga kas me saame tegelikult uskuda, et Martin Luther niiviisi ütles?

Vastus: Ainsad a priori usaldatavad väited on matemaatilised tulemused. Kõigi muude kohta kehtib usaldatavuse hinnang, mis on <100%. Kuna aga antud juhul oli tegemist minu jaoks usaldusväärse allikaga, hindan ma selle tsitaadi korrektsuse tõeväärtust kõrgeks.

Küsimus: kas armastus on ka matemaatilise mudeli järgi hinnatav?

Vastus: Armastus tähendab tegelikult seda, et mõni isik tundub meile subjektiivselt tohutult parem ja väärtuslikum kui teised. Loogiliselt võttes inimeste vahel muidugi nii suuri erinevusi ei ole. Bioloogiliselt soodustab armastuse olemasolu aga monogaamsete suhete tekkimist ja selle läbi liigi püsimist. Seega on armastamise võimelistel isenditel geneetiline eelis ja armastus kui fenomen on tekkinud loodusliku valiku tagajärjel. OLULINE: see ei tähenda, et armastus ei oleks hea ja tore. See, kui me suudame mingit fenomeni teaduslikult põhjendada, ei kahanda kuidagi selle emotsionaalset väärtust, täpselt nagu päikeseloojangu värvide füüsikaline selgitus ei tee seda kuidagi vähem ilusamaks

Küsimus: Inimesed mõistavad maailma praegu hoopis teisiti kui tuhat aastat tagasi. Kas meie praegune teaduslik mudel ei ole tuhande aasta pärast täpselt samamoodi aegunud kui praegu tuhande aasta vanune?

Vastus: Teadusliku meetodi eripära on see, et teaduslikud tulemused on falsifitseeritavad ja kolmandatel osapooltel peab olema võimalik nende kehtivust või mittekehtivust sõltumatult kontrollida. Tuhat aastat tagasi oli teadusliku meetodi alusel ära kirjeldatud väga väike osa maailmast, aga see osa, mis oli teaduslikult kirjeldatud, peab suures osas praegugi paika. Praegu on inimeste teaduslik arusaam laienenud ja ma olen optimistlik ka praeguste tulemuste säilimise osas tuhande aasta pärast.

Jätkasin Eesti elu omapärade väljatoomist mujale maailma mahajäänutele. Aga häid pühi ja aastalõppu ka kõigile teistele, kus te parajasti ka ei viibiks

Hi Everyone,

Hope you’re doing fine wherever you are. The weather in Estonia has been snowy for the last month or so, at least in the place where I live. Since the sun sets at 3:23pm today, the snow actually helps a lot in terms of visibility, as it amplifies any light sources in the night. It’s not too cold (hovering around freezing), but every now and then I have to dig out my car (pic attached).

I bought a condo in the middle of Tartu. The building was originally constructed in 1836, and features 3 feet thick stone walls, so I should be able to survive any sort of climate. As a matter of fact, it doesn’t currently have anything besides walls, so it will take me a while to get all the interior work done and actually move in. But you’re all invited to a party once it’s done.

As you might remember, I’m doing most of my daily work in a software company called Webmedia. Starting next year, I will have my own P&L in Webmedia, and in preparation for that, we threw a big party. I have lost count of work-related parties I’ve attended by now, and may need to get some kind of letter from the company to explain my absences to my wife. One sign of the times is that most of my physical activity tends to come from dancing at parties, as I’m spending way too much time sitting at my desk or in my car L But at least we have free onsite massages J

Anyway, Adam might be able to relate better how the last party went, as he was subjected to a few new experiences, like various kinds of Estonian water torture (from scalding hot steam to jumping into holes drilled into lake ice), and naked girls beating him with tree branches.

To the uninitiated, the above-described procedure is called sauna, and it’s only done properly in this region of the world. Almost every Estonian has a sauna, even if he has to build it into a highrise apartment building.

Some of you may remember the party bus in Redmond, in Estonia you can also rent a sauna bus (http://www.saunabuss.ee/index.php?id=10), and cruise the city in the comfort of 85 degrees Celsius (185 F).

It’s also Christmas time. The USA is the most religious industrialized country, but there’s lots of fuss about public displays of Christmas paraphernalia. Estonia is one of the least religious countries in the world, but there’s a big Christmas tree in the town hall square and radio plays non-stop Christmas carols all day long. Still, I guess it has somehow morphed from its original ideas, as the Webmedia holiday party featured bikini babes performing acrobatics (pics on request), and other not so solemn activities.

But I hope you all have a good holiday suitable to your taste.

All the best for the new year,

Targo

Vahetult pärast Ameerikasse kolimist kirjutasin kodustele kirju sealsest elust, vähemalt nii kaua, kuni kõik veel uus ja huvitav tundus. Nüüd kirjutasin vastupidi, USAsse mahajäänutele. Tegelikult täitsa huvitav näha, kuidas Eesti elu teisest perspektiivist paistab, nii et panen selle siia ka kirja.

Hey folks,

How are y’all doing? I have been rather busy, so it’s been hard to find time to write.

As you can see, I’m still with Microsoft, working as a consultant in the local services org. In everyday life though, I work with a local software company called Webmedia, and my addressbook title says Chief Development Officer. My current goal is to build a team that will start doing various SharePoint deployment, customization and add-on development projects. In reality, I’ve been doing everything from sales and sitting in management meetings to coding and writing people’s reviews. I build fancier and fancier time management solutions for myself, but still seem to have more and more to do J

Now the main thing about Estonia is that it’s tiny. The whole country has some 1.4 million people; I live in the city of Tartu, it has about 100,000 inhabitants.

You can see the city map here: http://maps.live.com/default.aspx?v=2&FORM=LMLTCP&cp=58.374043~26.728878&style=r&lvl=13&tilt=-90&dir=0&alt=-1000&phx=0&phy=0&phscl=1&where1=tartu&encType=1, Adam says it’s like spaghetti. If you didn’t know yet, Adam is also here and just received his living and working permit. But the street map is really neat, as it tends to be easier to walk to places, rather than drive. We have a weekly team lunch and always walk to some nearby downtown restaurant. Speaking of restaurants, between having lunches with a bunch of people all the time and being too excited about work to do much else, I’ve put on considerable extra weight L

The smallness of the country has some interesting effects. While small, we still have to have our own equivalent of the People magazine and the Wired magazine and so on, and as they have to fill the space, everybody in the country gets to be a celebrity every now and then. I made it to the cover of the Wired magazine equivalent two weeks after arriving.

It also enables the introduction of various neat IT solutions that could take decades to implement elsewhere. For example, I have a government-issued smartcard that serves as a universal ID. Every computer has a smart card reader, and I can use it for voting, banking, paying utility bills, buying a train ticket, signing documents (government institutions are mandated by law to accept digitally signed documents) etc etc.

Europe is multicultural in a different way than the US. In the US, everybody looks different, but speaks the same language. Here, everybody looks the same, but they speak different languages. I pay the equivalent of $20/mo for my Internet/TV/phone service. For that my TV package has channels in 13 different languages, plus 5 different adult channels.

But the thing that’s really, really different is the various company events. In Estonia, every organization is supposed to have an event called the „summer days“. Think of a typical US company picnic . Now add limitless alcohol, sauna and hot tubs. Remove all the typical HR rules in a US employee handbook. Stretch the event to about 24 hours or more. As a result, if something like this happened in the US, many people (starting with the top management) would not be working for the company the next morning. But here, it’s business as usual.

Coming from the US, you can get vertigo from the overall level of political incorrectness. If you attended a certain party at Jukka’s place, you might remember a certain video that Harpreet demonstrated. Apparently, here it got sent to a company-wide mailing list. Again, business as usual.

In cooler companies, there are also „winter days“, „fall days“ etc. Webmedia has won the best employer in Estonia award, so the various suborganizations have their own events (our support org had „Indian summer days“). Because I’m currently involved in all kinds of random stuff, I get to go to quite a few of them, plus the Microsoft events. Of the last 6 weekends, I’ve been out of town for 4, we’ll see how long I will last.

I mentioned the support org. Just like we had admins and internal IT people in Redmond, there are various support people here, but there are a lot more of them (seemingly 1 for every 10 employees or something). As a result, whenever I need something from a hotel reservation to new hardware to ordering some books, I send an email, and usually get a response within 15-30 minutes, saying that everything’s all set. Boy, do I love these people.

Take care now, and keep up the good work.

Targo

Umbes kümme aastat tagasi oli mul kord kõrge palavik, mis takistas kooli või tööle minekut. Arvuti taha suutsin end siiki vedada ja kirjutasin teatava Kivirähu teksti põhjal üles Vana Programmeerija loo.

Kümne aasta juubeli puhul panin ta siia taas kirja. Nendele, kel huvi asja võõramaalastega jagada, tõlkisin selle millalgi ka inglise keelde.

Vana Programmeerija

Öösel toodi firmasse uus mees.
“Said su siis nõusse,” ütles üks programmeerija kaastundlikult. “Küllap jootsid su täis, nii nagu meid kõiki. Kes siis kaine peaga sellisesse firmasse tuleb!”
“Kas tead, kuhu kadus too mees, kelle asemele sind värvati?” küsis teine kaastöötaja. “Projektijuht lõi ta maha. Lihtsalt lõi maha ja kõik. Palju mehi on tema rusika läbi oma otsa leidnud.”
“Nii ongi õige!” ütles uus mees rahulikult. “Kus seda enne nähtud, et firmas ei tapeta! Mina olen vana häkker, olen kõik operatsioonisüsteemid ise läbi testinud ning iga kord on taplemist olnud. Vat vanasti, siis olid ikka mehed! Igaüks käis majas ringi, juhtmeots käes, ja kui sai, siis laskis voolu! Mina ainsana jäin hinge, lõpetasin edukalt projekti ja kauplesin end uude kohta. Jah, mina tunnen tarkvara tegemise kombeid!”
Ja ta ronis magamiskotti ning jäi norinal magama.
Hommikul tundis projektijuht uue mehe vastu huvi.
“Kus ta on?” küsis ta analüütikult. “Tutvustan talle meie firma tavasid.”
Analüütik läks näost punaseks ja lõi silmad maha.
“Kuidas nüüd öelda… Istub jututoas… Ma küll ütlesin, aga…”
“Mis!” röögatas projektijuht. “Laiskleb! Kas ta peab meie firmat laatsaretiks või! Tuhat nullpointerit! Näita, kus ta on!”
Programmeerija vedeles tõesti jututoas ning haigutas aeg-ajalt magusalt.
Projektijuhti nähes ta naeratas unelevalt.
“Mõtlesin just sellest ajast, mil ma veel noor olin,” ütles ta. “Siis olid mehed selgest rauast. Mina isegi olen ju teab kui mitu korda haljast assemblerist bugisid rookinud. Ükskord juhtus sihuke ette, et hoia ja keela! Kolm korda tuli ringi kompileerida. Aga ma talle andsin!”
“Mida!” käratas projektijuht. “Sa veel seletad, lurjus!”
“Nonoh!”, ütles mees pahaselt. “Hoia oma pudrumulk vaos, kui sa häkkeriga kõneled. Ega ma oma juttu lõpetanud pole. Teinekord tuli andmebaasimootorit parandada – t erve kollektiiv läks selle pärast peast segi, aga siis leidis terav kirves kivi! “Noh, roju!” ütlesin ma talle. “Nüüd ma su jahvatan!” See oli ka üks kodeerimine, mida tänaseni meenutatakse.”
Projektijuht kuulas ja läks raevust kollaseks.
“Kas sa tead, kellega sa praegu räägid!” kisendas ta. “Sa räägid projektijuhi endaga!”
“Mis projektijuht sina oled!” lõi vana programmeerija käega. “Selliseid projektijuhte on ennegi nähtud. Vaata vanasti, siis olid projektijuhid. Silmad olid teistel punnis, käisid trampides mööda koridori ja vandusid nii , et kõik masinad käigu pealt GPF-i andsid. Sinusuguseid keskkoolihäkkereid ei lastud uksest sissegi, nad tõid õnnetust kaasa. Mine parem oma tuppa ja küll mina siin asjad korda sean. Mina tunnen C++’i nagu oma pük se.”
“Nii!” pöördus ta seejärel analüütiku poole. “Mitut CASE-vahendit te kasutate?”
“Ühte,” vastas see hämmeldunult.
Vana programmeerija vangutas pead.
“Kus seda enne nähtud!” ütles ta. “CASE-vahendeid peab olema vähemalt seitse ja diagramme tuleb üle joonistada kaksteist korda päevas. Nii oli vanasti alati. Saada mehed joonistama!”
“Mulle tundub, et…” alustas jahmunud projektijuht, aga vana programmeerija käskis tal pudrumulgu kinni pidada.
Serveri kettaruumi kulutas vana programmeerija rohkem kui kõik ülejäänud kokku ja käskis finantsdirektoril seejärel uut riistvara muretsema minna.
“Nii ei jätku meie rahadest kuigi kauaks,” söandas finantsdirektor poetada.
“Firmas peabki vähe raha olema,” vastas vana programmeerija kindlalt. “Omal ajal, kui ma FreeBSD-ga tegelesin, ei saanud keegi seitse kuud sentigi palka. Mis teie siin ka üldse tarkvarategemisest teate.”
“Mis firma tarkvara kasutatakse?” uuris ta seejärel analüütikult.
“Microsofti,” vastas too.
“See tuleb kohe maha kustutada,” ütles vana häkker. “Kus seda enne nähtud, et Microsofti tarkvara kasutatakse! See toob ju sulaselget õnnetust! Kõik vanad programmeerijad teavad, et Microsoftis pesitsevad kurjad vaimud. Ru ttu tarkvara ketastelt maha! Mul on meeles üks juhtum, kus kah keegi rumal projektijuht Microsofti tarkvara arvutitesse lasi installeerida. Sealt firmast ei pääsenud peale minu keegi eluga, operatsioonisüsteemidest ronisid aga deemonid välja ja käisid öösiti magamiskottidest meeste verd imemas.”
Jubedusega kuulanud töötajad formateerisid kiiresti kõik kõvakettad üle.
“Jeesus Maria!” hüüdis vapustatud projektijuht. “Nüüd meie tähtajad hävivad! Ma lähen hulluks!”
“Tarkvaratootmisel peabki hulluks minema, siin teisiti ei saa,” nõustus vana häkker. “Meil läks omal ajal kogu kollektiiv hulluks.”
“Projektijuht ägas ja pages oma tuppa varju.
Vana programmeerija jalutas mööda ruume ning sattus viimaks süsopi manu.
“Süsteem töötab valesti,” ütles ta pärast hetkelist mõtlemist.
“Mul on siin graafiline abivahend, mis süsteemi jälgimisega tegeleb,” vastas süsop.
Vana häkker vilistas.
“See’p see on!” ütles ta. “Graafiline kasutajaliides! Kus seda enne nähtud on! Kellel oli vanasti graafiline kasutajaliides? Mitte kellelgi! Käsurida on kõik, mis häkkeril vaja läheb. Graafiline kasutajaliides on ainult eksitamiseks mõeldud.”
Ta lükkas süsopi kõrvale, kustutas X-Windowsi ning läks tööst väsinuna uuesti puhkama.
Siis anti teada peatsest voolukatkestusest. Projektijuht, kelle nägu reetis, et tema paar viimast tundi pole olnud kergete killast, väljus oma toast ja käskis tööd salvestada.
“Rumalus!” leidis vana programmeerija. “Las aga olla! Pidage kõik oma pudrumulgud kinni, küll mina juba andmetega hakkama saan!”
Siis tuligi voolukatkestus ja pooleliolevad tööd hävisid.
õhtul pidid Microsofti esindajad, kellega firma koostööd tegi, tulema projekti seisu üle vaatama.
Kuna süsop oma tööd teha ei saanud, ei saadud ka andmeid taastada ning Microsofti esindajad said kurjaks.
“Nüüd me oleme pankrotis,” oigas juhtkond.
“Firma peabki pankrotti minema,” õpetas vana programeerija, kes hetkekski rahu ei kaotanud. “Mis firma see on, mis pankrotti ei lähe?! Nii palju, kui mina olen töötanud, pole ükski firma pankrotistumata jäänud! Omal ajal…”
Aga ta ei jõudnud lõpetada, sest enne seda jõudsid kohale Microsofti juristid, kes ta seal koos teiste töötajatega kinni võtsid ja Bill Gatesi enda ette toimetasid.
Bill istus väärikalt troonil ja kohendas oma kandilisi prille.
“Midagi halba teiega siin ei juhtu,” ütles ta. “Hakkate vaid minu produktide kallal kodeerijateks nagu kõik need, kes enne teid minu valdustesse sattusid. Nüüdsest olete mu sulased!”
Tekkis hetkeline vaikus ja kohe seejärel oli kuulda vana programmeerija häält, kes Wordi patchis.
“Kus seda enne nähtud, et Word PC peal jookseb!” pahandas ta. “Wordi koht on HP peal.”
“Kas see pole mitte see vana programmeerija!” hüüatas Bill selge hirmuga. “Jälle siin!”
“Mina ikka,” vastas häkker. “No miks su prillid küll kandilised on? Need on ju alati olnud ümmargused.”
“Viige ta ruttu tagasi!” karjatas Bill. “Ruttu!”
Ning juristid viisid vana programmeerija minema.
Järgmisel päeval istus ta terminali taga ja mängis muda, kui sisse astusid kaks meest.
“Vajame kogenud programmeerijat!” hõikas üks neist.
“Siin ma olen,” vastas vana programmeerija ja läks meestega kaasa.

Maandun Tallinnas 15. augustil. Elama hakkan Tartus, aga sebin ilmselt alatasa ka igal pool mujal ringi. Alates 25. augustist hakkan peamiselt olema Webmedia Tartu kontoris, kus tegutsen isehakanud guruna, samuti ka Microsofti ja Webmedia Tallinna kontorites ning Tartu Ülikoolis.

Loodan igatahes kõigi oma vanade ja uute sõprade ning tuttavatega peatselt juba päriselus suhelda

Majandusteadusliku definitsiooni järgi on rahal kolm peamist rolli:

• Vahetusvahend (et me ei peaks oma tarkvara otse ülikondade ja pirukate vastu vahetama)
• Arveldusühik ehk väärtuse mõõt (et me saaks aimu, mitu pirukat meie tarkvara väärt on)
• Akumulatsioonivahend (pirukaid ja Windows Vista karpe teatavasti tagavaraks ei kogu)

Igapäevasuhtlemises on rahal aga tihti kehv aura, raha seostatakse peamiselt asjade, kulutamise ning tarbijalikkusega.

Ma ise olen eluaeg vilets tarbija olnud, aga raha meeldib mulle sellegipoolest. Täpsemalt meeldib mulle idee raha teenimisest kui väärtuse loomisest.

Konkreetselt tarkvara kontekstis: vaba vs kommertstarkvara on väga poleemiline teema, mille üle vaieldakse hääli kähedaks ja kulutatakse klaviatuure auklikuks. On inimesi, kelle arvates tarkvara eest raha küsimine on võrreldav kutsikate piinamise ja muude koledustega. On inimesi, kes teevad tarkvara lihtsalt sellepärast, et neile meeldib tehnoloogia ja asjade kallal nikerdamine. Kas sellest tarkvarast ka kellelegi kasu on, pole nende jaoks nii väga oluline, nad saavad oma rahulduse lihtsalt asjaga tegelemisest.

Samas, kui ma teen valmis mingi tarkvaratüki ja selle eest raha saan, tähendab see, et ma olen maailmale lisanud konkreetselt selle rahahulga eest lisaväärtust, sest kellegi arvates oli tegemist piisavalt hea asjaga, et selle eest maksta. Mida rohkem makstakse, seda suurem on kliendi silmis minu tarkvara väärtus ja seda rohkem olen ma asjaga rahul.

Seega, mõtteviisis, mille järgi me tahame oma tarkvara eest võimalikult palju raha saada, pole midagi halba ega koledat, sest see sunnib meid pidevalt mõtlema, kuidas oma tarkvara kasutaja jaoks võimalikult väärtuslikuks teha. Ainult tehnoloogilisele aspektile keskendumine tekitab situatsiooni, kus programmeerija meelest on tegemist millegi ülivingega, aga kasutaja kehitab sellegipoolest õlgu, sest konkreetselt tema mugavuse peale pole keegi mõelnud.

Alates 1999. aastast kuni tänaseni (2008 veebruar) olen töötanud Microsoft Corporationis, praeguse ametinimetusega Senior Development Lead, ja juhin siin üht arendajate tiimi. Nüüd aga paistab, et olen kodumaale tagasi pöördumas ning kuna pesnionile minna on veel vara, töötan edaspidi juba koos Eesti tarkvarainimestega.

Siia kavatsen kirjutada oma mõtteid tarkvarast nii konkreetselt kui ka üldiselt, kes seda teevad, kuidas tarkvara valmib, mida selle juures silmas pidada jne, nii isiklikust kui ka targemate inimeste kogemusest lähtudes. Absoluutse tõe monopoli hetkel veel ei evi ja kutsun kõiki huvitatuid kaasa rääkima ning soovi korral ka vastu vaidlema.