> Ja tolle lause tegelik mõte oli küsimus, kas Microsoft mitte ei loobu
> teatud bugide parandamisest lihtsalt tolle parandamise kalliduse
> pärast liiga kergesti. 

Minu arvates ei loobu. Kuigi ma olen nõus, et minuti pikkus sõltub sellest, 
kummal pool WC ust sa oled.

> peaaegu alati, kui Microsoftist ja tarkvarakvaliteedist samas lõigus
> räägitakse, ilmub välja keegi, kes tunneb end haavatuna ja väidab,
> et Microsofti süüdistatakse, võibolla koguni, et Microsofti süüdistatakse
> alusetult. 

$ finger -l soolo@madli.ut.ee
[madli.ut.ee]
Kasutaja: soolo Nimi: Andres Soolo
Kataloog: /home/soolo Shell: /bin/tcsh
Kontor: MT-98
Viimati kasutas L, 13. okt 9:35 (EET), terminalilt pts/220 masinast 
ppp395.estpak.e
Uus kiri tulnud R, 19. okt 20:19.
Viimane lugemine: R, 19. okt 19:56.
Projekt:
Anti-microsoftization for sake of better tomorrow.
Plaane pole.

Selle peale on ehk mõistetav, kui Sinu avaldustesse mõningase eelarvamusega 
kiputakse suhtuma? ;-))

> Oluline on aga see, et piiratud ressursside (see fraas ei ole tegelikult
> varjatud süüdistus, et Microsoft koonerdab tarkvaraarendusega üldiselt)
> situatsioonis saab otsustada, milliste bugide parandamiseks raha
> esimesena kulutama hakatakse ja milliste bugide parandamiseks raha
> üldse ei kulutata, erinevatel viisidel ja erinevatest prioriteetidest
> lähtudes. Ainus asi, milles Microsofti süüdistamisele minu artikkel isegi
> lähenes, oli see, et need prioriteedid on nähtavasti paigast ära.

Ei MSil ega ühelgi teisel firmal pole siin eriti võimalust koonerdada või 
mitte koonerdada. On olemas piiratud hulk inimesi, kes on tehniliselt 
suutelised mingeid ülesandeid täitma ja neil inimestel on piiratud hulk 
aega. Miljonite loopimine erilist efekti ei anna.
Ja asju parandatakse sellises järjekorras, et selle piiratud aja jooksul 
toimuks maksimaalne võimalik nihe kasutajate summaarselt mitterahulolult 
rahulolule. Lihtne ja selge.

> Siis on veel Microsofti aktsia hind NASDAQil ja aktsionärid, kes
> siis, kui nad uuest IISi bugist WSJ esikaanelt loevad, hoopis aktiivsemalt

Kuule, mõtle nüüd natuke selle üle, mis sa ütlesid. Mis peaks olema selle 
mõõdupuuks, et millest WSJ kirjutab ja millest mitte? Eks ikka seesama 
kasutajate mitterahulolu => täpselt see, mis ma ütlesin.

> oma aktsiaid müüma tõttavad, kui siis, kui tuhanded programmeerijad üle
> maailma komistavad samade bugide otsa ühes teatud APIs ja kulutavad
> vaikselt--äärmisel juhul kohalikus programmeerijate listis üksteisele
> kaasa tundes ja küünilisi (see kiillause ei ole tegelikult varjatud
> süüdistus, et Microsoft käitub küüniliselt ja/või hoidub tegelike
> probleemide eest kriitikuid küünikuteks sildistades) märkusi tehes--
> päevakese rohkem vastavate workaroundide väljatöötamiseks.

Kaks vihjet:
47% Microsofti aktsiatest kuulub firma töötajatele.
Suurim Microsofti tarkvara igasuguseid APIsid igapaevaselt oma töös 
kasutav firma on Microsoft ise.
Kahe peale kokku annavad need APIde bugidele pigem kõrgema kui madalama 
prioriteedi.

> Aga kui Sa nüüd väidad, et eksisteerib mingisugune suur
> "kasutajate kaalutud keskmine rahulolu", kus mõned kasutajad
> on teistest võrdsemad, vaidlen ma kõva häälega vastu väitele,
> et tollest kaalutud keskmisest lähtudes bugiparanduseelarve
> koostamine on *õige*, isegi, kui rahas mõõdetud tarkvaratootja
> tulusus funktsionaalselt tolle keskmisega kokku kipub langema.

Esiteks, mitte keskmine, vaid summa. Keskmine probleem, mis häirib miljonit 
inimest, on olulisem kui suurem probleem, mis häirib sadat inimest.
Teiseks jääb mulle mõistetamatuks, miks peaks MS osasid kasutajaid 
diskrimineerima, kui kõrvale jätta kinnisidee, et Bill on saatan ja teeb 
kõik nimme selleks, et inimestel paha oleks >;]

> Ja siis on olemas veel risk, et leidub NDA, mis keelab Sul nimetet
> prioriteete kommenteerida. 

Ära NDA pärast muretse. Internetis on terve hulk (nii MSi spetsiifilisi kui 
ka üldisi) kirjutisi sel teemal. Kui neid ilma eelarvamusteta lugeda, saavad 
paljud asjad mõistetavamateks. Samas pole mul aega igas flamewaris osaleda, 
parandan selle asemel parem mõne bugi ära :P

Cheers,
Targo