Moodsast migratsioonist ehk Eestlaste võimalused laias maailmas


Maailm on tänapäeval väga väike. Sellepärast puudutab kõik maailmas 
toimuv otseselt ka eestlasi, erandiks pole siin ka viimasel ajal 
aset leidnud majanduslik (eriti kõrgtehnoloogia alane) areng mitmetes 
piirkondades, peamiselt USA-s.
Tavalise noore eestlase jaoks avaldub see ennekõike märgatavalt 
avardunud perspektiivides, sest tänapäeva maailmas liiguvad ressursid 
(ka inimressursid) reeglina väga kiiresti ja efektiivselt ühest 
kohast teise. Praegu on infotehnoloogia kiire areng kõikjal juurde 
loonud tohutu hulga uusi töökohti, mille täitmiseks firmad maailma 
kasvõi pahupidi pööravad. Eestis veidi aega tagasi kõneainet 
tekitanud sündmus, kus taanlased endale tööjõudu värvata püüdsid, on 
tänapäeval reegel,  mitte erand. Ainuüksi Microsoftis, kus ma ise 
töötan, loetakse täitmata töökohti tuhandetes ning värbajad sõidavad 
pidevalt mööda maailma ringi, et üritada häid spetsialiste ära 
meelitada. Kogu tööstusharul poleks aga mingi probleem silmapilkselt 
ära mahutada mitusada tuhat kõrge kvalifikatsiooniga 
tehnoloogiaspetsialisti, kui need vaid kusagilt leitaks. 
Siin tekib muuhulgas omamoodi paradoks - immigrandid ei ole üheski 
riigis kuigi populaarsed ja sellepärast on ka võõrtööliste 
vastuvõtmisele seatud ranged piirangud, näiteks USA-s antakse igal 
aastal välja ligikaudu 100000 (tavaliselt kolmeaastast) tööviisat 
(seda arvu on muidu viimasel ajal igal aastal suurendatud), kuigi 
firmade nõudlus on märgatavalt suurem. Riikidele, kust tulijaid on 
eriti palju (nagu Hiina ja India), on seatud veel eraldi piirangud, nii 
et kui mõni hiinlane tahab legaalselt Ameerikasse tööle saada, peab ta 
enne mitu aastat ootama, kuni tema järg ükskord kätte jõuab. Veel raskem 
on saada alalise elaniku(immigrandi) staatust, selleks tuleb täita 
tohutul hulgal pabereid ja siis veel kaua aega oodata (taotluse 
läbivaatamine võib ametlikult kesta kuni 33 kuud!). Tõenäoliselt kasvab 
aga globaliseeruvas maailmas tööjõu vabamat liikumist nõudev majanduslik 
ja ühiskondlik surve peagi nii suureks, et selliseid piiranguid tuleb 
oluliselt leevendada.
Siiski pole asi ka nii lihtne, et igaüks kohe hea töökohaga arvestada 
võiks, võtmesõnaks on  kvalifikatsioon. Lihtsa mittespetsiifilise töö 
tegemiseks leiaks inimesi kõikjalt, väga vähe on aga neid, kes omaksid 
taolisi oskusi, et neile kohe midagi vastutusrikkamat saaks teha anda. 
Sellepärast  algab kõik haridusest, põhjalik baasharidus annab noorele 
inimesele laia silmaringi, selgema arusaama oma tööst ja selle seostest 
muu maailmaga ning avarama nägemuse iseenda ja oma võimaluste 
perspektiividest, kõik need omadused on kiireltarenevates tööstusharudes 
väga kõrgelt hinnatud, samuti on sellisele vundamendile hiljem hea rajada 
suvalise kitsa tegevusala jaoks vajalike teadmiste süsteemi. Õnnetuseks 
kipub tänapäeva haridussüsteem teaduse ja tehnika arengust maha jääma, 
otse ülikoolist tulnutel puudub tihti praktiline kogemus viimaste 
tehnoloogiate alal, mistõttu väga suur osa lõpetanutest parematele 
kohtadele tuntumates firmades kandideerida ei suuda. Sellepärast tuleb 
lisaks akadeemilisele tööle pöötata palju tähelepanu ka praktilisele 
eneseharimisele, iseseisvalt  pidevalt uurida uusi tehnoloogiaid ja püsida 
kursis kõigega, mis maailmas toimub, see tõstab väga oluliselt inimese 
turuväärtust globaalsel tööturul. 
Võib aga julgelt öelda, et kui inimesel on olemas haridus ja hea erialane 
kvalifikatsioon, on tema ees kõik teed maailmas lahti, vaja läheb ainult 
julget pealehakkamist ja keeleoskust, et ennast võimalikult efektiivselt 
reklaamida. 
Mujale asumisel on muidugi ka olulisi negatiivseid külgi, tegemist on 
eelkõige psühholoogilises  mõttes raske katsumusega, seepärast on kasulik 
enne kohalikke olusid tundma õppida. Näiteks USA-sse tulek kujutab endast 
küllaltki olulist sildade põletamist, ameerikalik kultuur erineb siiski 
väga oluliselt Euroopa omast, teiseks antakse ameeriklastele eurooplastega 
võrreldes vähe puhkust (tavaline on 2-3 nädalat aastas), mis tähendab, et 
kodumaa aktiivne külastamine on suhteliselt raske. Suurem osa Euroopast 
Ameerikasse tööle tulnuid on ka öelnud, et päris igaveseks nad oma saatust 
selle kohaga siduda ei soovi ja plaanivad tulevikus tagasi pöörduda, kuna 
kodu jääb ikkagi koduks. Kuid  alati on nad ka samas kiitnud saadavat 
elukogemust ja soovitanud, et kõik, kellel võimalik, peaksid proovima selle 
läbi teha.
Viimane asjaolu pakub lahenduse ka nn. ajude äravoolu probleemile - nii 
kaua, kuni vähemalt osa inimesi tagasi tuleb, endaga väärtuslikke kogemusi 
kaasa toob ja sellega kodumaa majanduse arengule kaasa aitab, pole katki 
midagi. Heaks näiteks on siin Iirimaa, kus oli pikka aega antud suhteliselt 
head ja kvaliteetset haridust, aga paljud noored ja andekad inimesed 
lahkusid sealt välismaale õnne otsima ning riik oli kaua Euroopa ühenduse 
vaesemate seas. Siis aga hakkasid mujal maailmas end üles töötanud 
spetsialistid vähehaaval koju tagasi tulema ja väga suurelt osalt tänu nende 
inimeste kaasatoodud oskusteabele ja kogemustele (lisaks on muidugi rolli 
mänginud ka valitsuse liberaalne majanduspoliitika) on Iirimaa 
üheksakümnendatel aastatel olnud väga kiire majanduskasvuga ja hakkab 
inimeste elukvaliteedi poolest juba mööduma traditsiooniliselt tugevamast 
ja rikkamast naaberriigist  Suurbritanniast.
Seega - maailm on avatud ja sellest, kui inimesed teadmisi ja kogemusi 
omandavad, võidavad kõik osapooled.

Targo Tennisberg,
tarkvarainsener Microsoft Corporationis