Tere,

suur tänu sisuka kirja eest. Ajapuudusel ei saa ma paraku samas mahus
vastata, aga püüan mõned read kirja panna.

Ma ei usu, et Savisaare võrdlemine George Bushiga väga sobiv võti oleks
selle teema käsitlemisel. Savisaarel ei oleks USA-s ammu poliitikasse asja,
vähemalt pärast vahelejäämist poliitiliste oponentide salalindistamisega.
Kahjuks on poliitikutele valijate ja avalikkuse poolt esitatavad nõudmised
Eestis endiselt madalamad kui paljudes pika demokraatiakogemusega riikides.

See on ühtlasi ka põhjus, miks ma usun, et George Bushi (ning ka näiteks USA
kongressi ja senati poliitikute enamuse) seisukohad Iraagi küsimuses
lähtuvad eelkõige soovist "ajada õiget asja", mitte aga mingitest kitsastest
majandus- või muudest erahuvidest. Et oma maailmavaate selgitamisel veelgi
täpsem olla: ilmselt oleksin USA-s vabariikliku partei toetaja ja valija,
ehkki näen ka selles parteis palju puudusi.

Sõda peaks alati olema valik, mis tehakse ainult pärast seda, kui kõik
teised võimalused on ammendatud. On tõepoolest küsitav, kas Iraagi puhul see
nii on. Samas pole ka sõda veel alanud, aga reaalne sõjaähvardus võib olla
ainus argument, mida vaimselt ebastabiilne diktaator mõistab. Väga sarnase
permanentse sõjaähvardusega (mille vastu nö rahuvõitlejad N Liidu rahade
toel pidevalt seisid) surus USA NSV Liidu diktatuurireziimi põlvili ning
Eesti sai vabaks, ehkki märksa pragmaatilisemad ja avalikku arvamust
usaldavad Euroopa riigid nagu Rootsi, Prantsusmaa jt olid Eesti iseseisvuse
ammu maha kandnud ja Prantsusmaa sarnaselt praegusega tegi kõik, et end
USA-le vastandada.

Soovitan ühtlasi vaadata viimast Economisti numbrit, kust peaksite mitmetele
küsimustele vastuse saama. Ühtlasi ei saa seda ajakirja kindlasti süüdistada
liigses USA-armastuses.

Kõike paremat ja aitäh Olukorrast Riigis püsiva kuulamise eest,

Anvar