Märkus: Elu näitas, et minu siin kirjas mainitud pessimistlikumad kartused 
seekord õnneks ei täitunud - tänu jumalale! Allpool toodud eetiliste ja
poliitiliste seisukohtade üle otsutamise jätan lugeja hooleks.


Tere!
Kirjutan Teile ajendatuna viimasest (9. veebruari) saatest "Olukorrast
Riigis".
Olgu alustuseks öeldud, et olen üldiselt nii Teie ajakirjandusliku talendi
kui ka isiklike põhimõtete suur austaja. Elan hetkel Seattle'is ja kuigi ma
igapäevaselt enam Eesti meediat ei jälgi, katsun Teie saadet siiski alati
kuulata.
Viimases saates on aga minu arvates Teie seisukohtades vastuolu.
Alustaks sellest, et Te armastate üldiselt üsna palju Edgar Savisaart
materdada, eelkõige tema mõningate diktaatorlike ja ebademokraatlike
kalduvuste pärast, samuti hämarate sidemete pärast, mis tal on mitmesuguste
äriringkondadega, ning sellest tulenevate salakohustustega, mis alati rahva
huvidega teps mitte kooskõlas pole. Veendunud demokraatiasse uskujana olen
Teiega enamasti ühel nõul ja erilist sümpaatiat hr. Savisaare vastu ei
tunne.
Samas pean ma aga ütlema, et demokraatiavastasuse poolest on Savisaarel veel
kõvasti õppida George W. Bushilt, kelle ajal on USA-s aset leidnud suurim
isikuvabaduste piiramine alates McCarthy ajastust. Olete ehk kuulnud pärast
11. septembrit vastu võetud nn. Patriot Act'ist, mille kohaselt on võimudel
ilma kohtu sanktsioonita lubatud pealt kuulata telefonikõnesid, inimesi
piiramata aja lihtsalt kahtlustuse põhjal vangis hoida ja palju muid
toredaid asju.
Hetkel on töös järgmine sedalaadi seadus, Domestic Security Act, mis
sisaldab võimalusi näiteks inimestelt kodakondsus ära võtta "terroristlike
organisatsioonide" suvalisel viisil toetamise eest (kodakondsuse äravõtmine
on kasulik sellepärast, et praeguse valitsuse arvates USA põhiseadus
mittekodanikke ei kaitse, sealhulgas võetaks neilt siis ära õigus
advokaadile, õiglasele kohtule jne). Seda, mis on terroristlik
organisatsioon, määraks USA justiitsminister (praegu John Ashcroft)
ainuisikuliselt, ilma mingi vaidlustamise, revisjoni või edasikaebamise
võimaluseta.
Sel teemal võiks veel üsna palju näiteid tuua, kuid loodetavasti piisab
hetkel ülaltoodust näitamiseks, et Bushide ja Savisaarte maailmas
demokraatial pikka pidu ei ole.
Järgmiseks: Iraagi-vastane kampaania on suuresti Bushi ja tema rahastajate
eralõbu, vähemalt on selline seisukoht enamikus "vabast maailmast", k.a.
USA-s üpris levinud. Põhjenduseks kasvõi asjaolu, et maailmas on riik, mis
on ise avalikult deklareerinud tuumarelvade kallal töötamist ja avalikult
ähvardanud oma naabreid rünnata (ehk siis Põhja-Korea), sellega USA
julgeolekule märgatavalt suuremat ohtu tekitades. Samas on Iraagi elanikel
õnn või õnnetus maailma ühe suurima naftavälja otsas elada, mis ilmselt meie
praeguse presidendi arvamust märksa rohkem mõjutab kui ükski idealistlik
kaalutlus.
Võib-olla Te ehk peate mind selles küsimuses liiga küüniliseks. Teie
saadetest on mulle jäänud mulje mõningasest Teiepoolsest USA ja siinse
elulaadi idealiseerimisest. Ma ise pole Ameerika elulaadi eriline fanaatik,
kuid ka mitte lahmija, ning üritan asju erapooletult vaadelda. Elan siin
neljandat aastat ja võin puhta südamega kinnitada, et Ameerika poliitikud
pole oma tegemistes karvavõrdki eetilisemad ega sõltu sugugi vähem heldeist
annetajaist kui Eesti omad. Uskuda, et mõni siinne poliitik heast südamest
ja inimarmastusest sõda alustaks, on minu meelest võrdlemisi naiivne.
Siit minu küsimus: Kui Edgar Savisaar juhtuks evima tuhat korda suuremat
võimu kui tal praegu on, ja võtaks näiteks vastu otsuse minna mingisse
sõtta, mille puhul esineksid sellised suured küsitavused nagu praegu Bushi
ja Iraagi puhul, ja samuti oleks alust kahtlustada, et tema otsused teps
mitte päris omakasupüüdmatud pole, kas Te teda ka siis nii kindlalt
toetaksite? Või teeksite ta ehk oma saates hoopis maatasa?

Teine oluline probleem on küsimus demokraatlikust ja kaasaegsest
lähenemisest. Selliste kaudsete tõenditega, mis USA-l praegu Iraagi vastu
on, ei mõistaks ükski tavaline kohus isegi mitte taskuvarast süüdi,
rääkimata tõsisematest asjadest, mille puhul inimesi näiteks surma võiks
mõista. Ometi tähendaks sõda praegu surmaotsust sadadele tuhandetele
inimestele, kellest enamikul Saddamiga mingit otsest pistmist pole.
Oluline on antud juhul tähele panna, et kui me soovime olla demokraatlikud
ja kaitsta sedasama "vaba maailma", mida Te saates mainisite, ei saa meil
olla topeltstandardeid. See on umbes nagu sõnavabadusega - kui me ei usu oma
poliitiliste oponentide sõnavabadusse, siis tähendab see ka, et me ei usu
sõnavabduse printsiibisse üldse. Kui me ei rakenda teiste suhtes samu
õigluse standardeid, mis enda suhtes, muutub kogu jutt "vabast maailmast"
vaid sõnakõlksuks.

Te võite nüüd ehk öelda, et vaatamata kõigile neile küsitavustele on
Iraagiga sõdimine siiski õigustatud, asjana iseeneses, ja eesmärk pühitseb
abinõud. Mäletan, et tõite oma saates selle kohta kaks näidet: esiteks
selle, et Iraagi elanikud kannatavad Saddami võimu all hirmsat moodi ja
küllap neil oleks pärast sõda parem olla, teiseks see, et Iraak on ohuks
naaberriikidele.
Esimesest argumendist: Lahesõja tagajärjel hukus Iraagis erinevatel andmetel
100-200000 inimest, kusjuures sõda haaras ainult üsna väikese lõunapoolse
osa Iraagi territooriumist. Võib arvata, et kui seekord Bagdadi enda peale
minnakse, saab hukkunuid olema vähemalt miljon.
Te mäletate ilmselt veel üsna hästi nõukogude aega. Elu polnud just
meelakkumine, vabadusest oli asi kaugel, mõned inimesed kadusid aeg-ajalt
saladuslikel põhjustel jne. Samas, kas Te oleksite tahtnud, et USA oleks
näiteks kaheksakümnendate aastate alguses tulnud Eestit relvajõul vabastama,
alustuseks Tallinnale korraliku pommirünnakut korraldades? Ma ei tea, kas
Teil on lapsi, minul on näiteks kaheaastane poeg. Ja siiani on kõigis
sõdades läbi aegade palju väikesi lapsi surma saanud. Ja kui mul oleks
valida, kas elada nõukogude võimu all, aga rahus, või riskida sellega, et
minu lapsed pommide all hukkuvad, valiksin ilmselt esimese.
Või teine analoogia - oletame, et Savisaar tuleb Eestis võimule ja kehtestab
diktatuuri. Kas Te sooviksite, et USA või mõni muu riik tuleks teda
relvajõul välja ajama? Loodetavasti mitte.
Teisest argumendist: millegipärast pole viimase 12 aasta jooksul just eriti
kuulda olnud, et Saudi Araabia või mõni teine Iraagi naaberriik erilist
murelikkust oleks üle näidanud. Samas aga toimuvad seal suured protestid USA
praeguse agressiivse kava vastu. Tundub, et inimesed peavad Iraaki
märgatavalt väiksemaks ohuks kui USA-d.

Lõpetuseks: Kui Kalle Muuli mainis rahvaküsitlusi, mille alusel enamik Eesti
rahvast Iraagi ründamise vastu on, heitsite selle argumendi kõrvale väites,
et rahvast ei saa paljude küsimuste otsustamisel usaldada, tuues näiteks
igaühele tuhande krooni pakkumise.
Siin on aga tegemist kahe täiesti erineva situatsiooniga, ühel juhul on
inimestel konkreetne materiaalne huvitatus asjast, teisel juhul aga mitte.
Näiteks minul endal pole Iraagiga suurt midagi pistmist, võimalik, et ma
saaksin sellest sõjast isegi mingi kaudset majanduslikku kasu, kuid ma ei
saa seda puhteetilistel põhjustel heaks kiita. Ja ilmselt lähtuvad sellele
küsitlusele vastanud eestlased samuti pigem südametunnistusest kui millestki
muust, täpselt nagu miljonid inimesed mujal maailmas (isegi siin näen ma
meedias kõlavast sõjapropagandast hoolimata alatasa teede ääres sõja vastu
protesteerivaid rühmi). Rahva omakasu ja ahnuse kõrvaleheitmine on tihti
õigustatud, südametunnistuse kõrvaleheitmine minu arvates siiski mitte.

Tõenäoliselt on Teil enamasti võrdlemisi kiire. Sellegipoolest, pidades
teist lugu kui väga intelligentsest inimesest, oleks mul väga hea meel, kui
saaksin kuulda Teie arvamust antud küsimuses. Samuti oleksin rõõmus, kui
saaksin veenduda, et Teie seisukohad lähtuvad endiselt ideelistest
printsiipidest, mitte mingitest erihuvidest.

parimate soovidega,
Targo Tennisberg
http://www.targotennisberg.org