Ideaalsest õigusriigist
	  	
               Essee


	Õigusriik on definitsiooni kohaselt riik, kus inimese üle ei 
valitse mitte teised inimesed, vaid seadused. Õigusriigi formaalseteks 
tunnusteks loetakse võimude eristamist ja nende lahusust, formaalse 
seaduse mõistet, seadustest kinnipidamist ja täidesaatva võimu 
seaduslikkust; õiguslikku kaitset sõltumatute kohtute poolt, põhiõiguste 
ja vabaduste garanteerimist. Idee selles, et kui ühele inimesele anda võim 
teise üle, kipub ta seda pahatihti kuritarvitama, seadus aga oleks 
erapooletu ja ei teeks kellelegi liiga. Ideaalne õigusriik oleks seega 
selline riik, kus seaduste roll ning võim on maksimaalne ja üksikisikute 
oma minimaalne. Keegi vist ei vaidle vastu, et eesmärk on ilus ja üllas.

	Riik, kus seda põhimõtet enim on püütud ellu rakendada, on USA. 
Viimaste aastakümnete jooksul on Ameerikas kõvasti vaeva nähtud, et 
mitmesuguseid eluvaldkondi seadustada ja reguleerida, et minimiseerida 
kuritarvitusi ja tagada õiglust. Eesmärgiks on olnud luua iga situatsiooni 
jaoks oma kindel reegel ja eeskiri, sest ainult nii saavat kõigil olla 
tõeliselt võrdsed võimalused. Protseduur on kuningas, kõik peab käima nagu 
nööri mööda. Tagajärjed on huvitavad, aga mitte päris sellised, mida 
oodati.

	Kõik on ilmselt nõus, et näiteks tööohutus on oluline asi ja seda 
tuleb tagada. Erinevaid töövaldkondi on sadu ja igasühes neist omakorda 
sadu situatsioone. Eks kirjutatudki siis nende kõigi jaoks omad reeglid ja 
võeti tööle tuhandeid inspektoreid, kelle igapäevaseks ülesandeks on 
firmasid üle vaadata ning reeglite järgimist kontrollida. 
Eesmärk: tagada tööohutus ja vähendada õnnetuste arvu, samas vähendada 
võimalusi ametnikepoolseteks kuritarvitusteks, sest kõik reeglid on 
täpselt kirjas.
Mis aga juhtub inspektoriga, kes pole oma ülemustele mingitest 
rikkumistest ette kandnud? Teda kas ei panda tähele ja sellega kustub tema 
karjäärilootus või siis veel hullem, arvatakse, et ta võtab altkäemaksu. 
Sellepärast on tal tingimata vaja leida midagi, mis korrast ära oleks. 
Kuna (äärmiselt detailseid) reegleid on tuhandeid ja tuhandeid, siis see 
tavaliselt ka õnnestub, olgu siis ohutuspiirded kusagil tolli võrra liiga 
madalad või vedelegu remonditöökojas õline kalts (tuleoht!), millega 
töömees mõnd vidinat puhastas. Asjaolu, kas neil põhjustel ka tegelikult 
keegi kannatada on saanud, pole tähtis, reeglid on reeglid ja neist ei 
tohi erandeid teha, kuna see oleks ebaaus. Eeskirju on nii palju, et ükski 
firmajuht ei suuda neid kõiki selgeks õppida ja inspektori külaskäik on 
nagu loodusõnnetus, mis enamasti mõttetuid kulusid või trahve kaasa toob.

Tagajärg seega: kuna 80% tööstusettevõtetest ei suuda kõiki reegleid 
järgida, on inspektorite mõjuvõim hoopis suurem, sest nad võivad alati 
millegi kallal norida ja samas pole ka võimalust protesteerida, kuna kõik 
käib seaduslikult ja täpselt paberi järgi. Töölised aga, kes olid seni 
mingi kindla rütmi ja protseduuridega harjunud, peavad aga elama pidevalt 
muutuvas töökeskkonnas, mida uute nõudmistega kohandatakse, ja kogu aeg 
ümber harjutama, mistõttu tegelike õnnetuste arv vahel hoopis suureneb.


	Kunagi oli aeg, kus seadused olid üldised ja nende täitmine sõltus 
interpretatsioonist. Ei ole raske ette kujutada inspektorit, kes ütleb, et 
oh, see ohutuspiire on selle konkreetselt koha jaoks hea küllalt. Kuid 
taoline lähenemisviis sisaldas endas ebakindlust ja kardeti, et inimesed 
võivad erapoolikuse ohvriks langeda. Koos valitsuse funktsioonide 
laienemisega (tööohutus, keskkonnakaitse, sotsiaalkindlustus ja muud 
sotsiaalse turumajandusega kaasnevad nähud) kasvas ka surve teha need 
funktsioonid lolli- ja rikkumiskindlaks, mis ongi viinud tänapäeval 
eksisteeriva hiiglasliku seaduste massini. Ebakindluse vähendamise asemel 
aga on uued reeglid seda ainult suurendanud, sest ülitäpsed reeglid on 
loonud tähenärijaliku keskkonna, mis aga soodustab reeglite sellist 
väänamist, et alati on võimalik leida midagi, mida sa valesti teed. 
Eeskirjad on idee järgi mõeldud inimeste kaitseks, kuna aga täiesti 
tähttähelt pole võimalik neid rakendada, on bürokraatidel lõpuks valida 
seaduse ignoreerimise ja terve mõistusega vastuollu minemisega. Kuna 
reegleid aga niiviisi pidevalt eiratakse, siis mis kaitset nad enam 
pakuvad?

	1973. aastal leiti, et kohtud karistavad sama kuriteo eest tihti 
erinevalt ja loodi suur ja uhke tabel, mille põhjal kohtud erinevaid 
karistusmäärasid said arvutada. Kohtunikele jäeti otsustamisvabadust nii 
minimaalselt kui võimalik.
Eesmärk: õiglus ja erapooletus.
Tagajärg: Kuna näiteks narkokuritegude puhul on täpselt öeldud, millise 
koguse narkootikumide eest kui mitu aastat tuleb anda, pannakse vaene 
kuli, kes veoautoga mingeid suvalisi kotte veab, millest tal täpselt 
aimugi pole, mida ja kui palju need sisaldavad, eluks ajaks vangi. See 
aga, kes lapsele heroiini müüb, saab kaks aastat, kuna ta tunneb seadust 
ja väldib suuremate koguste kaasaskandmist. Sama annuse LSD eest võib 
saada kümne aasta jagu varieeruva karistuse olenevalt sellest, millesse 
ainet immutatud on - suhkrutükk kaalub rohkem kui pabeririba. Kuna 
kohtunikult on võetud õigus täiendavaid asjaolusid arvesse võtta 
(erapoolikus ju!), ei ole tal ka võimalik midagi teha.

	Bürokraatlike süsteemide üks peamisi omadusi on vastutuse 
minimiseerimine. Näiteks riigihangete korraldamine on USA-s peaaegu 
omaette teadus. Kuna ühele ametnikule ei tohi jätta õigust sellise asja 
üle otsustada (mine tea, ostetakse veel ära), siis moodustatakse komisjon, 
kes erinevaid pakkumisi erapooletult vaagima peab. Mingil juhul ei tohi 
see komisjon sisaldada vastava tööstusharu eksperte, sest neil on üldjuhul 
osalevate firmadega mingid sidemed, ükskõik kui kaudsed. Selle asemel on 
komisjonil paks patakas eeskirju, kust järele vaadatakse, milline 
pakkumine kõige parem on. Et keegi ei saaks nuriseda selle üle, et 
komisjon kellelegi liiga tegi, seatakse ametisse veel teine komisjon, mis 
esimese tööd kontrollib. See teine komisjon ei uuri enam pakkumisi, vaid 
ainult kontrollib, kas esimene komisjon tegi kõik ikka protseduuriliselt 
õigesti ja täpselt seadust järgides. Tundub, et asi on nii õiglane kui 
veel olla saab.
Eesmärk: välistada altkäemaksude andmine ja luua konkureerivatele 
firmadele võrdsed tingimused.
Tagajärg: konkureerival firmal on palju lihtsam maksta mõnele 
komisjoniliikmele, et too lekitaks välja nood eeskirjad, mille alusel 
pakkumist hinnatakse, selle põhjal koostatakse siis ideaalne pakkumine ja 
loomulikult see võidab. Kõik toimub täpselt seaduse järgi, ühtki reeglit 
pole rikutud. Ka patuse bürokraadi südametunnistus pole nii must, sest 
reaalset otsust pole ta ju mõjutanud.

Lisaks võtab kogu protsess tohutult aega ja raha, nii et kui maksumaksja 
võitis selle summa, mis muidu oleks ehk läinud ebaausale konkurendile, 
siis tihti kaotab ta märksa rohkem ametnike ülalpidamise arvelt. Mis aga 
veel hullem, paljud head firmad väldivad riigile töötegemist iga hinna 
eest või siis küsivad erafirmadega võrreldes mitukümmend protsenti rohkem 
raha, sest nad teavad, et tuhandete paberite määrimine ning bürokraatide 
armeele selgitamine, et kõik kõige paremas korras on, ei tasu end lihtsalt 
ära.
	
	On üsna loomulik, et selline suhtumine loob üldise usaldamatuse 
põhimõtte, iial ei või ju teada, kes üritab tohutus valitsusaparaadis 
midagi vasakule sokutada või oma tuttavaid teistele eelistada, kõike tuleb 
jälgida, kõike tuleb kontrollida. Diplomaatidele makstakse tavaliselt 
kinni enamik nende elamiskulusid välisriigis. Samas on tavaline nähe, et 
nad käivad näiteks alati väljas söömas, sest kodus süüa tehes peaks neil 
olema iga viimase kui kartuli ja lihatüki kohta ette näidata paber, mille 
alusel hüvitust küsida. Restoranis käimise puhul piisab tavaliselt 
krediitkaardiarvest. Isegi kui diplomaat tahab olla patrioot ja riigile 
raha kokku hoida, on see tal äärmiselt raskeks tehtud. Eriti hull on lugu 
USA kaitseministeeriumis, kuna sõjaväelased elavad enamasti riigi kulul. 
Ministeerium kulutab inimeste sõidu- ja olmekulude kontrollimisele peaaegu 
sama suure summa kui nende tegelikule hüvitamisele.

	Peale seaduste on õigusriigi kodanikel ka õigused, nagu nimigi 
ütleb. Ameerika kodanike põhiõigused (sõna-, mõtte-, usu- ja muud 
vabadused) on kirjas konstitutsioonis, nad on seal lühidalt, paari 
lausega. Loomulikult võib nende tähenduse üle vaielda, aga tavaliselt 
suudab kohus mingile enamvähem mõistlikule otsusele jõuda. Õigused olid 
alati olnud vabaduse sünonüümiks. 60. aastate kodanikuõiguste liikumine 
leidis, et segregatsioon lõunaosariikides on üks äärmiselt halb nähtus ja 
nõudis spetsiaalseid õigusi, mis tagaksid kõigile võrdsuse.
Eesmärk: lõpetada olukord, kus mustad ei saanud valgetega samades koolides 
käia või samades hotellides ööbida, vähendada ühiskondlikke pingeid ja 
kasvatada inimestes sõprust ja ühtekuuluvustunnet.

Eks võetigi siis vastu seadus, mis pani täpselt ja konkreetselt paika, et 
ei tohi inimesi diskrimineerida rassi, soo, ea, usu või rahvuse alusel 
(Civil Rights Act, 1964). Seadus paistis päris head efekti andvat ja nii 
täiendati seda veel mitmete teistega, mis keelasid ära igasuguse 
diskrimineerimise töökohtades, avalikes asutustes ja üldse kõigis 
kohtades, mis seadusandjatele pähe tulid, et kaotada ebavõrdsus 
ühiskonnast täielikult ja igaveseks. Seadused katsid kõikvõimalikke gruppe 
alates vaimuhaigetest kuni üle 40-aastasteni, praegu on USA elanikest 374% 
kaitstud mitmesuguste diskrimineerimisvastaste seadustega. Sellega 
muutusid o`igused aga vabadusest (ehk siis kaitsevahendist) relvaks, 
millega end teistele peale suruda. Loomulikult tekkis olukord, kus iga 
negatiivset märkust võib tõlgendada eelarvamuse ja diskrimineerimisena, 
mille vaene kannatanu hoolega meelde jätab ning töölt vallandamise või 
ülikoolis halva hinde saamise korral diskrimineerija kohtusse kaebab, 
näidates, et vaat sellel inimesel oli juba enne vaen minu vastu, sest mina 
olin must/paks/naine/noor/vana, ja see vallandamine oli ka ainult selle 
pärast.
Tagajärg: paljud erafirmad väldivad iga hinna eest näiteks mustade 
töölevõtmist, sest kui nendega peaks mingi pahandus tekkima, on olemas 
arvestatav risk, et nendest lahtisaamine on ülimalt raske. Riigiasutustel 
sellist võimalust pole ja leidub küllaga neid, kes olukorda kurjasti ära 
kasutavad ja ilma tööd tegemata oma kontoris lihtsalt telefoniga lobisevad 
ja palka vastu võtavad, sest vallandada neid ei saa. Ülikoolides on 
üliõpilased mõnel pool koondunud rassi või muude tunnuste alusel eraldi 
gruppidesse, sest seal võib kindel olla, et keegi ei hakka sinu sõnade 
kallal norima. Sama tendentsi alusel on isegi tekkinud valgete ühiselamud 
ja mustade ühiselamud, inimesed on vabatahtlikult segregatsiooni juurde 
tagasi pöördunud. Sõprusest ja ühtekuuluvustundest on asi muidugi kaugel.	

	Eesti on astunud mitu tublit sammu ideaalse õigusriigi suunas. 
Mitmesugused grupid ja isikud nõuavad ikka rohkem seadusi, seadusi, 
seadusi ja magustoiduks reegleid ning eeskirju. Juba praegu on meil olemas 
lahedad 'Kuvariga töötamise eeskirjad' (RTL 1996, 39, 250 või otsi 
seadus.ibs.ee-st), mis enamiku kontoritöökohtadest ebaseaduslikeks 
muudavad. Mitmete riigitöötajate vallandamine on muutunud 
protseduurireeglite ebatäpse täitmise tõttu äärmiselt raskeks osutunud. 
Üliõpilased kulutavad tundide kaupa enda ja ametnike aega oma 
sõidupileteid paberile kleepides ja vorme täites, sest ei saa ju sellist 
asja eraettevõtete ja üliõpilaste omavaheliseks asjaajamiseks usaldada, 
samuti ei või iial teada, kas mõni üliõpilane mitte poole hinnaga sõidu 
võimalust kuritarvitama ei hakka ja liiga palju ei sõida, peab kindlasti 
kontrollima. Veel pisut pingutamist ja olemegi arenenud riikidele järele 
jõudnud.


----
See ja mitmed teised kirjutised on saadaval aadressil http://members.xoom.com/targo_t/kirjad

Kasutatud kirjandus:
Howard, Philip K. The Death of Common Sense. Warner Books, 1994
õiguse entsüklopeedia, http://www.ibs.ee/ibs/juura/entsyklop/
Eesti õigusaktide andmebaas, http://seadus.ibs.ee