Eestlased on ikka armastanud ennast Põhjala rahvaks nimetada. Nad võivad küll vahel sooja mere ääres sulistamas käia, kuid lõpuks hakkavad siiski lume ja jää järele puudust tundma. Meiegi, kes me saatuse tahtel mõnda aega üsna lumevabas kliimas olime elanud, võtsime ühel kenal päeval kompassid pihku ja asusime teele.

Aeg: mai lõpp/juuni algus, 2002

Tegelased selle aja seisuga: Targo (23), Katrin (24), Toomas (1 a. 8 k.), elukohaga Seattle'i eeslinnas Redmondis.

Oleme hankinud hulgaliselt sooje riideid, tekke ja toitu juhuks, kui tsivilisatsioon äkitselt ümbruskonnast ära peaks kaduma, ja spetsiaalselt karude tõrjumiseks mõeldud pipragaasi. Oleme kuulnud, et Alaska on koduks ligi sajale tuhandele karule, kes vahel ka mõne hooletu turisti pintslisse pistavad, ja teeme hoolega plaane, kuidas käituda, kui peaksime ootamatult metsloomade otsa sattuma.

Reisi esimene etapp (vt. kaarti) läheb libedalt. Viskame pakid sõbra Land Roverisse ja sõidame 150 km põhja pool asuvasse sadamalinna Bellinghami, kiirteed mööda võrdlemisi tühine vahemaa. Siin kulub meil pisut aega, et leida õige sadam ja õige laev, kuid varsti oleme õnnelikult pikas järjekorras oma laevalepääsu ootamas. Järjekord venib aeglaselt, sest pärast 11. septembrit 2001 ei pääse ühegi suurema transpordivahendi peale ilma turvakontrolli ja pakkide röntgeniga läbivaatamiseta.

Alaskale pääsemiseks on mitmeid võimalusi, eksklusiivseim neist kruiisilaev. Nende kohta on meile aga räägitud, et reisijaskonna vanus kisub keskmiselt 70 aasta kanti ja peamiseks jututeemaks on luuvalud ja südamestimulaatorid. Samuti leiame, et kruiisilaeva piletihinna eest oleks tagasihoidlikumate transpordivahenditega võimalik hoopis rohkem erinevaid kohti külastada. Levinuim transpordiviis on jällegi lennuk, aga see sarnaneb nii mugavuse kui ümbruse nautimise võimaluste poolest rohkem kilukarbi kui puhkekohaga. Meie valime hoopis tavalise reisipraami, mis vaikselt ühest rannikuäärsest linnast teise solistab, kulutades üheks edasi-tagasi otsaks umbes nädala.

Praamil võib leida kõige mitmekesisemat rahvast, kellest paljudele pole kajuteid jätkunud, ja kes seetõttu veedavad aega otse tekile üles seatud lamamistoolides ja telkides. Enamik meie 1500 km pikkusest sõidust kulgeb sadade väikeste saarte vahel. Saartevaheline veetee on vahel nii kitsas, et mõnikord jääb meie sõidukist kahele poole vaba vett vaid kümmekonna meetri jagu (kaart). Veedame oma laevaelu vaadeldes möödalibisevate mägede vahele peidetud külakesi, mitmesuguseid linde ja paari saarte vahele seiklema tulnud vaala. Siinsed asulad on valdavalt rajatud kas kunagiste vene vaalaküttide või kohalike indiaanlaste poolt, millest annavad tunnistust ka  praami peatuste nimed - Ketchikan, Wrangell, Petersburg, Tenakee.

Astume taas kuivale maale Alaska pealinnas Juneaus, mis on oma 30 000 elanikuga Alaska suuruselt kolmas linn. Siin on meil aega ka pikemaks peatuseks ja läheme uurima kohalikku suurimat vaatamisväärsust, Mendenhalli liustikku. Ilm on aga suvine ja liustik paistab rohkem suure äraeksinud lumehange kui jäämassiivina. Õigupoolest on niivõrd soe, et ühte liustiku sulamisest tekkinud tiiki on roninud suplema trobikond teismelisi poisse. Mõne aja pärast kuuleme aga valju kisa ja avastame kohe ka põhjuse: põõsastest on välja roninud noor pruunkaru, kes poiste mahajäetud asjade vastu suurt huvi tunneb. Hoolega kaasa pakitud pipragaas puhkab motellitoas, sest oleme liustiku juurde kaasa võtnud ainult minimaalse varustuse. Siis aga leian, et karu eest pääsemiseks pole sugugi vaja loomast endast kiiremini joosta, täiesti piisav on joosta kiiremini paarist lähedalasuvast vähemsportliku välimusega kaasturistist. Sellest ideest julgustatuna hiilin karule umbes 30 sammu kaugusele ja teen veel mõne pildi.

Juneaust edasi käib praam ainult kord kuus. Nii kaua pole meil aega oodata ja seepärast peame järgmise etapi läbima lennukiga, mis viib meid Alaska suurimasse linna Anchorage'i (u. veerand miljonit elanikku). Anchorage on iseenesest suhteliselt igav linn, peamiseks eripäraks ehk regulaarselt üle linna harjutuslende tegevad hävituslennukid. Alaskale loodi külma sõja ajal suurel hulgal sõjaväebaase, peamiselt lennuväge, kes N. Liidust saabuvaid pommitajaid pidi peatama ja samas ise valmis olema Moskva peale kihutama.

Järgmiseks transpordivahendiks saab meile rong, mis teeb iga päev reisi Anchorage-Denali-Fairbanks liinil (kaart). Rongisõit võtab veel peaaegu terve päeva. Denali rahvuspark on rajatud Põhja-Ameerika kõrgeima mäe, Mt. McKinley (6194 m) ümber ja sisaldab eneses täieliku subarktilise ökosüsteemi. Eraautosid rahvusparki üldjuhul ei lubata, inimesed, kes soovivad parki põhjalikult uurida, peavad liikuma kas omal jalal, jalgratta või helikopteriga. Meiesuguste jaoks on läbi pargi siiski ehitatud üks tee, millel liiguvad ekskursioonibussid, kuid peaaegu kahekümne tuhande ruutkilomeetri suurusest rahvuspargist saab nii siiski ainult pealiskaudse ülevaate. Sellegipoolest jõuame mõne päeva jooksul näha veel üht karu (seekord musta), paari hunti, põtra, ümisejaid, hulgaliselt karibuusid ja mägilambaid. Hea meelega jääksime siia veel mitmeks nädalaks, aga peame sõitma edasi.

Järgmiseks peatuseks on Fairbanks, mida asustavad valdavalt sõjaväelased ja sääsed. Piisab paarist minutist väljas viibimisest ja igaühe käed ja nägu kattuvad kümnete sääsehammustustega, seepärast teeme siit kiirelt minekut.

Sinna, kuhu me nüüd suundume, ei vii ühtki teed. Põhja-Ameerika põhjapoolseimasse linna, Põhja-Jäämere äärsesse Barrow'sse käib kaks korda päevas lennuk ja kord aastas hiiglasuur konteinerlaev, mis linna 4400 elanikule varusid toob. Barrow asub 531 km polaarjoonest põhja pool, kaugemal kui näiteks Euroopa põhjapoolseim punkt Nordkapp. Tegemist on kunagise eskimote asulaga, kes moodustavad endiselt enamiku linna elanikkonnast, seepärast on kõikjal linnas sildid nii inglise kui ka innuiti keeles. Tänapäeval tegelevad Barrow elanikud peamiselt vaalapüügi, nafta- ja maagaasiuuringute ning ilma- ja ookeanivaatlustega.

Kuigi on juunikuu algus, võtab meid vastu lõikavalt külm tuul. Külma on umbes 5 kraadi, kuid arktilisele tuulele pole ühtki takistust. Kraamime kiirelt välja talvised riided, sest teame, et esimesed valged asunikud, kes siia jõudsid, kandsid ainult villaseid riideid ja külmusid ära. Hilisemad rändurid võtsid eskimotest eeskuju ja hankisid enestele korralikud nahast riided. Lisaks külmale torkab kohe silma täielik lagedus, siinsel igikeltsal ei kasva ainsatki taime peale mõnede kahvatute liblede. Maastikku ilmestavad ainult tuhanded külmunud järvekesed. Kuna maapind on külmunud, tuleb hooned ehitada vaiadele, sest vastasel juhul sulataks majast eralduv soojus maapinna üles ja ehitis vajuks maa sisse. Asfaltteid siin ei ole ning hooned, autod ja kõik muu on kaetud ühtlase halli tolmukihiga. Veedame mõne aja mööda linna kolades ja lipsame iga natukese aja tagant mõnesse poodi või söögikohta tuule eest varju. Kaubanduses on kõikjal märgata geograafilise asukoha mõjusid, kuna peaaegu kõik igapäevaseks eluks vajalik tuleb lennukitega sisse vedada - kasvõi toidu hinnad on siin kaks korda kõrgemad kui USA linnades keskmiselt.

Randa on kohalikud elanikud naljaviluks üles seadnud paar kunstlikku palmi, tõestamaks, et nende rand pole sugugi kehvem Havai omast. Tõsi küll, siinse ranna teeb valgeks jää, mitte päikesest köetud liiv, aga kes sellistest pisiasjadest ikka hoolib. Aeg kaob märkamatult, sest päike püsib kogu aeg enamvähem samal kõrgusel. Isegi päris keskööl on päike kõrgel horisondi kohal ja meenutab detsembrikuist päeva Eestimaal.

Kaart ütleb, et päris maailma lõpus me veel pole, siit on võimalik liikuda veel kümmekond kilomeetrit põhja poole, Barrow Pointi neeme tippu. Niisama lihtne see siiski ei ole, sest vaalapüügijäätmed viiakse linnast just nimelt Barrow Pointi, et jääkarud need seal nahka paneks ja mitte linna vahele luusima ei tuleks. Sellepärast on linnast väljuvatel radadel suured hoiatussildid, mis ärasöömise ähvardusel jalgsi edasiminekut karmilt keelavad. Siiski leidub kohalikke, kes turistide sellisse kimbatuse pealt kasu lõikavad ja neid hea raha eest sinna viivad, kuhu vaja.

Meie teekonna viimaseks sõidukiks saab minibuss, millele rataste asemele on monteeritud roomikud, et liivast, jääst ja kiviklibust koosneval pinnasel liikuda saaks. Enne kohalejõudmist möödume veel kahest inimasustuse märgist. Esimene neist on Barrow eelhoiatusjaam, mis pidi tuumarünnaku korral ameeriklastele teada andma, et neil on umbes veerand tundi aega ennast varjenditesse peita. Pärast külma sõja lõppu jaam suleti ja maha jäeti vaid tsiviiliisikutest koosnev hooldus- ja koristuspersonal. 11. septembril 2001 panid hooldajad-koristajad aga äkitselt mundrid selga, võtsid relvad kätte ning sulgesid kohalikele elanikele tee jaama juurde. Tõenäoliselt oli küll tegemist nende enda algatusega, sest valitsus ei hakkaks ju ometi rahvale valetama. Teiseks (ja viimaseks) hoonegrupiks on ilmavaatlusjaam, kus kogutakse mitmesugust teavet atmosfääri ja ookeani kohta.

Siit edasi on ainsateks maamärkideks mitmesugused fantastilised jääskulptuurid ja jääkarude poolt äranäritud luukered. Veel natuke aega sõitu ja olemegi viimasel piiril, siit edasi kuni põhjupooluseni on ainult lumi ja jää. GPS näitab asukohaks 71 kraadi ja 23,29 minutit põhjalaiust, 156 kraadi ja 28,20 minutit läänepikkust. Hulgume natuke piki randa edasi-tagasi ja meie teejuht kirjutab meile välja tunnistused selle kohta, et oleme nii kaugel põhjas ära käinud. Külm hakkab siiski vaikselt tunda andma ja leiame, et oleme selleks korraks piisavalt oma põhjamaist päritolu tõestanud. Sooja annab mõte, et järgmisel päeval alustame kojulendu, mis toob meid tagasi tõelisesse juunikuusse.

Tagasi